Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid, mis vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.
Siin on ära toodud 2021. aasta nädala artiklid.
Andesiit on üks vulkaanilistest kivimitest, tüüpiline keskmise koostisega kivim.
Andesiit on basaldi järel kõige levinum vulkaaniline kivim. Andesiit on kõige levinum subduktsioonivööndi vulkanismi saadus ja seetõttu eriti iseloomulik Vaikset ookeani ümbritsevale tulerõngale. Siiski ei pea andesiit esinema tingimata subduktsioonivööndi tektoonilises režiimis, sest teda defineeritakse keemilise koostise, mitte tekketingimuste järgi. Valdavalt andesiitse laavaga vulkaanid on plahvatusliku iseloomuga ja tekitavad lisaks laavale suures koguses tefrat. Andesiitse laavaga vulkaanipursked võivad olla väga ohtlikud ja võimsad, sageli kaasnevad nendega lõõmpilved.
Andesiit on värvuselt tume- kuni helehall või pruun. Mineraloogiliselt koosneb ta peamiselt pürokseenist, plagioklassist, küünekivist ja biotiidist. Andesiit on koostiselt lähedane basaldile ja datsiidile. Keemiliselt koostiselt on ta nende vahevorm ja moodustab reeglina sujuva ülemineku värvitoonis: murenemata basalt on must, andesiit enamasti tumehall või pruun ja datsiit helehall. Andesiidi struktuur on enamasti porfüüriline, mis tähendab, et valdavalt peeneteralises kivimis esinevad suuremad fenokristallid. Loe edasi ...
Läänemänd (Pinus monticola) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide rühma ja alamperekonda Strobus.
Läänemänd kasvab Kanada Briti Columbiast põhjas kuni California osariigini lõunas.
Läänemänd on kõrge ja pikaealine okaspuu, mille maksimaalne eluiga võib ületada 600 aastat. Puu kasvab 45–55 m, harva kuni 70 m kõrguseks.
Läänemänni tõi Euroopasse 1830. aastal šoti botaanik David Douglas. Eestisse introdutseeriti läänemänd 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Eestis peaks talle sobima saarte ja rannikuala kliima, kuna külma talub ta kuni -29...-34 °C. Siiski esineb meil läänemändi harva, kuna peamine takistus on tema suur vastuvõtlikkus männi-koorepõletikule. Üle 14 m kõrgune puu kasvab Saaremaal Kuusnõmmel ja kannab rikkalikult käbisid, mis on meil kasvavate okaspuude käbidest kõige pikemad. Loe edasi ...
Koroonapandeemia Eestis on osa 2019. aasta sügisel Hiinast Wuhanist alanud ja 2020. aasta märtsis pandeemiaks kasvanud kiiresti leviva SARS-CoV-2 koroonaviiruse põhjustatud ülemaailmsest koroonapandeemiast.
Esimene nakatumisjuhtum Eestis leidis kinnitust 27. veebruaril. 11. märtsil liigitas Maailma Terviseorganisatsioon haiguspuhangu pandeemiaks. Samal päeval tuvastati Eestis 4 uut koroonaviirusega nakatunut, mille järel tõusis nakatunute arv 17 inimeseni. 12. märtsil teatas Terviseamet juhtude arvu tõusmisest 27-ni ja haiguse kohalikust levikust. Sama päeva hilisõhtul kehtestati Eestis eriolukord. 25. märtsil anti teada esimesest haiguse kätte surnust Eestis.
Alguses levis viirus kõige jõudsamalt Saaremaal, kuhu see jõudis arvatavasti Itaalia võrkpalliklubi Powervolley Milano kaudu ja kus algas haiguse kohapealne levik Eestis. Saaremaa oli pikalt ka suurima tuvastatud nakatunute arvuga maakond. Näiteks 15. aprilli seisuga oli Saaremaal tuvastatud 502 nakatunut, mis oli 36% kõigist Eestis tuvastatud juhtumitest. Hiljem on haigestumine levinud rohkem Harjumaal ja Ida-Virumaal.
Eestis alustati koroonavastast vaktsineerimist 27. detsembril. 18. jaanuariks oli esimese vaktsiinidoosi saanud 18 275 inimest. Loe edasi ...
B-R5RB lahing või B-R5RB veresaun (inglise keeles Battle of B-R5RB / Bloodbath of B-R5RB) oli virtuaalne lahing MMORPG arvutimängus "EVE Online" ja arvatavasti seni suurima osavõtjate arvuga virtuaalne mängijatevaheline lahing ajaloos.
Clusterfucki & Halloweeni Koalitsioonide (CFC/RUS) ja N3 & Pandemic Legioni (N3/PL allianss) vaheline lahing kestis 22 tundi ning selles osales 7548 mängijat. Lahingu tagajärjel tekkinud kahju hinnati mänguvaluutas üle 11 triljoni ISK-i, mis on umbes 300–330 tuhat USA dollarit.
Lahing oli osa suuremast konfliktist, mis on tuntud Halloweeni sõjana ja algas, kui B-R5RB päikesesüsteemi – N3/PL koalitsiooni sõjaliste operatsioonide lähteala – eest vastutav mängija unustas sooritada päikesesüsteemi jätkuvaks kontrollimiseks vajaliku mängusisese hooldusmakse, põhjustades sellega olukorra, mis muutis süsteemi kõigile mängijatele hõivatavaks. Kuna tegu oli strateegiliselt tähtsa kohaga, alustas CFC/RUS koalitsiooni juhtkond kiirrünnakut süsteemi vallutamiseks ja N3/PL püüdis koondada vägesid selle kaitseks. Üsna pea puhkes massiivne lahing ja ühtlasi algasid lähemates süsteemides mitu väiksemat lahingut, mille eesmärk oli pidada kinni pealahingusse saabuvaid vägesid. Lahing lõppes CFC/RUS-i ülekaaluka võiduga: vallutati B-R5RB süsteem ja N3/PL-i vägedele põhjustati raskeid kaotusi. Lahingu käigus hävis 576 lipulaeva, sh 75 titaani (suurimad mängijatele saadaval olevatest kosmoselaevadest) ja tuhandeid väiksemaid kosmoselaevu. Loe edasi ...
Prandi jõgi (ka Veskiaru jõgi, Seinapalu jõgi, Rõhumetsa jõgi, Luisu-Prandi jõgi ja Tori jõgi) on Järvamaal asuv jõgi, Pärnu jõe vasakpoolne lisajõgi. See saab alguse Prandi külas olevast Prandi Allikajärvest ja suubub Pärnu jõkke selle keskjooksul 99,5 km kaugusel suudmest Vilita külas Särevere aleviku lähedal. Jõgi on 25 km pikk ja 285 km² valglaga.
Eesti siseveekogude olukorda käsitlenud uuringu järgi voolab Eesti kõige puhtam vesi Prandi jõe ülemjooksul. Alamjooksul on jõeümbrus valdavalt kultuuristatud, sinna kandub reostust lähedalasuvatest farmidest, elumajadest ja loomalautadest. Veel 1996. aastal peeti jõe vett seal suplemiseks kõlbmatuks.
1969. aastal leiti Prandi jõe äärest Rikassaarest esemete arvu poolest Eesti suurim relvaleid: maapõuest tuli välja 54 odaotsa ja 7 võitlusnuga, mis pärinevad 6. sajandist. Loe edasi ...
![Thumb](#/media/Fail:Karl_Ristikivi_romaan_"Hingede_öö".jpg)
"Hingede öö" on Karl Ristikivi 1953. aastal Rootsis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel ilmunud modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel realistlik muinasjutt.
Olles modernistlik (sümbolistlik, sürrealistlik, eksistentsialistlik), erineb see tema ülejäänud 16 romaanist. Tähelepanuväärne on ka romaani asukoht Ristikivi loomingu ajateljel. Aastail 1938–47 ilmus temalt viis, aastail 1961–76 kaksteist romaani. Nende kahe perioodi vahel, täpsemalt 1953. aastal ilmus ainult "Hingede öö".
"Hingede öö" ja selle järel ilmunud ajalooline sari (1961–1976) kuuluvad Ristikivi metafüüsilisse loomeperioodi, mis sai alguse 1949. aastal ilmunud novelliga "Novell".
Romaanist on ilmunud viis trükki (1953, 1991, 2000, 2005, 2016) ning seda on tõlgitud vene, taani ja saksa keelde. Loe edasi ...
Anrepi lõvi on 1807. aastal Preisi-Prantsuse sõjas Mohrungeni lahingus (Morąg, Poolas) hukkunud kindralleitnant Heinrich Reinhold von Anrepile (1760–1807) 1844. aastal püstitatud mälestusmärk, mis koosneb rändrahnu külge paigaldatud mälestustahvlist ja rahnul puhkavast lõvikujust, mille autoriks on saksa skulptor Christian Daniel Rauch.
Anrepi lõvi asub Tarvastu vallas Kärstna mõisa keskusest poolteist kilomeetrit läänes Kärstna kabelimäel ja selle geograafilised koordinaadid on 58° 8′ 33″ N, 25° 47′ 4″ E.
Mälestusmärgi lasi paigaldada Heinrich Reinhold von Anrepi poeg, ratsaväekindral Joseph Carl von Anrep (1796–1860).
Lõvikuju on valatud Berliini kuninglikus valukojas. Münsteris ja Lübeckis on säilinud sellega identsed lõvimonumendid. Kuju kuulub kunstimälestisena muinsuskaitse alla. Loe edasi ...
Väärisgaasid (vananenud nimetusega inertgaasid) on sarnaste omadustega keemiliste elementide rühm: nad on standardtingimustel lõhnatud, värvitud, monoaatomilised gaasid, millel on madal reaktsioonivõime.
Kuus looduses esinevat väärisgaasi on heelium (He), neoon (Ne), argoon (Ar), krüptoon (Kr), ksenoon (Xe) ja radoon (Rn). Kõiki neid leidub vähesel määral Maa atmosfääris ja heelium on universumis levikult teine element. Aastal 2002 avastasid teadlased sünteetilise väärisgaasi oganessooni, mille füüsikalisi ega keemilisi omadusi pole võimalik otseselt määrata väga lühikese poolestusaja (0,89 ms) tõttu.
Väärisgaasid kuuluvad keemiliste elementide perioodilisussüsteemi 18. ehk VIIIA rühma. Looduslikud väärisgaasid on tüüpiliselt väga madala reaktsioonivõimega, välja arvatud ekstreemsetes tingimustes. Inertsuse tõttu saab neid kasutada keskkondades, kus soovitakse vältida keemilist reaktsiooni. Loe edasi ...
Mart Saar (28. september 1882 Hüpassaare – 28. oktoober 1963 Tallinn) oli eesti helilooja, organist ja pianist.
Ta sündis Suure-Jaani lähedal Hüpassaares keset soid ja metsi, kus said juba lapsepõlves omaseks ümbritsev loodus ja kohalikelt pillimeestelt kõlanud rahvaviisid. Pärast õpinguid Kaansoos, Suure-Jaanis ja Põltsamaal astus ta 1901. aastal Peterburi konservatooriumi, kus õppis Louis Homiliuse käe all orelit ning Anatoli Ljadovi ja Nikolai Rimski-Korsakovi juhendamisel kompositsiooni. Viimane õhutas Saart kasutama oma loomingus kohalikku rahvamuusikat. 1904. ja 1907. aasta suvel käis ta ise rahvaviise kogumas.
Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Mart Saar elama Tartusse, kus tegeles lisaks heliloomingule pedagoogilise tööga ning mängis kontsertidel orelit ja klaverit. 1921. aastal puhkes tema Tartu korteris tulekahju ja rohkem kui 150 teose käsikirjad hävisid. Seejärel asus Saar elama kõigepealt Tallinna ja siis kärarikka elu eest sünnipaika Hüpassaarde. 1943. aastal asus ta tööle Tallinna Konservatooriumi, kus tema kompositsiooniõpilaste seas olid Ester Mägi, Harri Otsa, Valter Ojakäär, Arne Oit ja Jaan Rääts. Loe edasi ...
Gemmatimonas aurantiaca on gramnegatiivne aeglaselt kasvav polüfosfaati akumuleeriv fakultatiivne aeroobne bakter, mis kuulub hõimkonda Gemmatimonadetes.
Liik leiti Jaapanist reoveest fosforit eemaldava puhastusseadme aktiivmudast 2003. aastal. Ribosomaalse DNA analüüsil leiti see olevat teistest tuntud bakteritest geneetiliselt sedavõrd erinev, et selle tarbeks moodustati eraldi hõimkond.
Rakud on pulgakujulised, laiusega 0,7 μm ja pikkusega 2,5–3,2 μm. Neil esinevad viburid ja seega on nad liikumisvõimelised.
Kolooniad kasvavad aeglaselt: pärast kahenädalast inkubatsiooni on tüve T-27T kolooniad ainult 1–2 mm läbimõõduga. Kujult on nad ümmargused, pealt siledad ja kergelt oranžikad. Pigmenti kolooniatest kasvukeskkonda ei difundeeru. Rakud endospoore ei moodusta. Loe edasi ...
"Taanieli mäng" (ladina keeles Danielis ludus) on ladinakeelne liturgiline draama, mis rajaneb piibli Taanieli raamatule. Ühes säilinud allikatest on tekstid koos monoodilise muusikalise saatega.
Draama jaguneb tuntavalt kaheks osaks, milles teine on esimese järg. Esimene osa, Belsatsari pidu, kus seinale ilmub tulikiri ja vaid Taaniel suudab selle seletada, pärineb Taanieli raamatu 5. peatükist ja teine osa, kus salalikud nõunikud soovitavad esmalt kuningas Dariusele lasta end kummardada, siis kaebavad Taanieli peale ja Taaniel visatakse lõvide auku, pärineb 6. peatükist.
Draama lõpus kolm viimast pala seostuvad Kristuse sünniga. Darius, näinud, et Taanieli jumal on ta päästnud, annab käsu kummardada seda jumalat igavesti. Järgneb Taanieli enda ettekuulutus Püha tulekust. Viimasena ilmub ingel-kuulutaja, kes teatab Kristuse sünnist Chartres'i Fulberti hümni sõnadega. Loe edasi ...
Uurali algkeel (ka Uurali aluskeel, alguurali keel) on hüpoteetiline keeleteadlaste rekonstrueeritud algkeel, millest pärinevad kõik Uurali keelkonna keeled.
Alguurali keelt räägiti kusagil Uurali mäestiku läheduses, kuid täpsema asukoha osas lähevad arvamused lahku: tavaliselt on välja pakutud paiku Volga jõe vesikonnas Uuralitest Euroopa poole jääval alal, kuid mõned paigutavad selle hoopis Siberisse. Traditsioonilise keeleteadlaste seisukoha järgi jagunes Uurali algkeel umbes 4000 aastat eKr samojeedi ja soomeugri algkeeleks. Uurali algkeele laialilevimist on seostatud tüüpilise kammkeraamika kultuuriga (umbes 3900–3500 aastat eKr). Osa uurijatest on viimasel ajal asunud toetama alguurali hilisemat dateerimist: selle lagunemist lääne-, kesk- ja idauurali keelteks umbes 2000/1900 aastat eKr ja levimist Seima-Turbino võrgustiku kaudu (u 1900–1600 eKr).
On oletusi, et alguurali keel oli suguluses jukagiiri, altai ja/või indoeuroopa keeltega, samuti et Uurali algkeelt pole tegelikult eksisteerinud ja Uurali keelkonna harud on eraldiseisvad keelkonnad, kuid taolised seisukohad pole laiemat tunnustust leidnud. Loe edasi ...
Laiuse ordulinnus (saksa keeles Schloß Lais) oli Liivi ordu rajatud linnus tänapäeva Jõgevamaal praeguse Laiusevälja küla maa-alal.
Kuigi vanimad teated linnusest pärinevad 15. sajandi algusest, rajati ordulinnus tõenäoliselt juba 14. sajandi algul. Linnuse kõrvale ja võimalik, et osalt ka eeslinnuse sisse tekkis keskajal väike alev. Orduaegse haldusjaotuse järgi jäi Laiuse linnus Viljandi komtuurkonda ja toimis Kursi linnuse abilinnusena.
Liivi sõja ja Rootsi-Poola sõja käigus piirati linnust mitu korda. Osa linnusest hävis 1620. aastatel ja ülejäänu suuresti vahemikus 1702–1704. Pärast Põhjasõda jäi linnus kasutuseta ja selle lagunenud osi kasutati kivimurruna. Linnus on tänaseni varemeis.
Laiuse linnuse varemed koos vallikraaviga on arvatud ehitismälestiseks. Loe edasi ...
Rumeelia mänd (Pinus peuce) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide rühma alamperekonda Strobus.
Liigi eestikeelne nimi tuleneb kasvukohast. Rumeelia on ajalooline piirkond Bulgaaria lõuna- ja Kreeka põhjaosas ning vastab enam-vähem Traakiale. Ladinakeelne nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast peukē 'mänd'.
Rumeelia mänd on relikt tertsiaarist ja Balkani poolsaare endeem nagu serbia kuuskki. Tema levila jaguneb kaheks osaks, mida eraldab umbes 200 km laiune vöönd, kus asuvad Vardari ja Južna Morava jõe orud. Levila asub Lääne-Bulgaarias, Põhja-Makedoonias, Ida-Albaanias, Põhja-Kreekas, Montenegros ja Edela-Serbias ning selle kogupindala on umbes 300 km².
Rumeelia mänd kasvab 20–30, harva kuni 40 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 1,5 m. Eluiga võib soodsates tingimustes küündida üle 600 aasta. Rumeelia mänd talub tugevat tuult ja talvekülma kuni -29...-34 °C. Loe edasi ...
Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn – 26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsistlik helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim. Tema elu lõpu heliloomingus on ka palju romantistlikku.
Ludwigi esimene muusikaõpetaja oli tema isa Johann, kes tahtis oma pojast teha imelast. Heliloomingut hakkas Beethoven õppima 12-aastaselt Christian Gottlob Neefe juures. Kuid Bonn jäi talle väikeseks ning 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida Wolfgang Amadeus Mozarti juures. Pärast esimest lühikest reisi Viini läks Beethoven sinna taas 21-aastaselt, et õppida Joseph Haydni juures, ning jäi sinna seekord lõplikult.
Beethoven kirjutas 9 sümfooniat, 5 klaverikontserti, 32 klaverisonaati, 2 missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on neis tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Tema sümfooniatele on iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikem kestus ja suurem orkestrikoosseis kui tema klassikutest eelkäijate omadele. Loe edasi ...
1. Suurtükiväepolk (kirjutati ka 1. Suurtükiväe Polk) oli Eesti Rahvaväe suurtükiväeüksus aastatel 1918–1924. Polgu ülemaks Eesti Vabadussõjas oli kapten Hugo Kauler.
Polgu ajalugu loetakse Johan Laidoneri käsust Eesti 1. suurtükiväebrigaadi loomiseks 1918. aasta jaanuaris. Selle tegelik moodustamine algas sõjaministri käsul 21. novembril 1918. 1. suurtükiväepolgu välipatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suunal. Osaleti ka Landesveeri sõjas Lätis ja Krasnaja Gorka operatsioonil Petrogradi lähistel.
Pärast Vabadussõja lõppu paiknes suurtükiväepolk Jägala lähistel. 15. märtsil 1924 formeeriti üksus ümber 1. Diviisi Suurtükiväeks, mis koosnes 1. suurtükiväegrupist asukohaga Narvas ja 2. suurtükiväegrupist asukohaga Rakveres. 1. suurtükiväepolgu patareid nr. 1, 2 ja 3 jäid 1. diviisis püsima ka pärast Vabadussõda. Hiljem kuulusid nad 1. suurtükiväegrupi koosseisu samade numbrite all. Loe edasi ...
.jpg)
Channing Tatum (täisnimega Channing Matthew Tatum, sündinud 26. aprillil 1980) on ameerika näitleja, filmiprodutsent, tantsija ja endine modell. Debüüdi filmimaailmas tegi ta 2005. aastal spordidraamas "Treener Carter". Ta mängis kõrvalosa 2006. aasta filmis "Hakkaja tüdruk" ja peaosa samal aastal linastunud filmis "Keelatud tants". Tatumil on olnud mitmekesiseid osatäitmisi draama- ja komöödiafilmides, sealhulgas "Kuidas ära tunda oma pühakuid" (2006), "Reegliteta võitlus" (2009), "Populaarsed vaenlased" (2009), "G.I. Joe: Kobra rünnak" (2009), "Kallis John" (2010), "Vanne" (2012) ja "21 Jump Street" (2012).
Tatum sündis Alabama osariigis Cullmani linnas. Tema ema Kay (neiupõlvenimega Faust) töötab lennufirmas ja isa Glenn Tatum töötas ehitusalal. Temas voolab iiri, prantsuse ja indiaani verd. Kui Tatum oli kuueaastane, kolis tema perekond Mississippi osariiki ja ta varased kooliaastad möödusid Mississippi jõe lähistel maal.
Aastal 2000 sai ta esmakordselt tööd tantsijana, nimelt Ricky Martini laulu "She Bangs" videos. Ta valiti välja Orlandos prooviesinemisel ja teenis töö eest 400 USA dollarit. Loe edasi ...
Raudkull (Accipiter nisus) on haugaslaste sugukonda hauka perekonda kuuluv röövlind.
Raudkull on väikest või keskmist kasvu haugaslane. Laiad tiivad ja pikk saba aitavad linnul puude vahel manööverdada. Linnu kehapikkus on 28–40 cm, tiiva pikkus 18–26 cm ja tiibade siruulatus 56–78 cm. Emas- ja isaslinnud erinevad üksteisest suuruse ja sulgede värvuse poolest. Emased on isastest 16–20% suuremad ja kaaluvad kuni 75% rohkem. Isaslinnu kehamass on 120–160, emaslinnul 225–320 grammi.
Linnu jalad on karvadeta, pikad ja saledad, kollased kuni oranžikaskollased. Küüned ja nokk on mustad. Isaslinnu silmad on kollakasoranžid kuni oranžikaspunased (vanalindudel võivad olla ka punased), emaslinnul erekollased kuni oranžid (mõnikord oranžikaspunased). Noorlindude silmad on kahvatukollased, muutudes järk-järgult kollasemaks.
Raudkull sarnaneb väliselt kanakulliga, kuid on sellest natuke väiksem ja palju kergem. Ta on suhteliselt pikema jooksme ja pikemate varvastega. Nad mõlemad on tüüpilised haukad ja kuuluvad samasse perekonda. Loe edasi ...
Sergei Rahmaninov [serg'ei rahm'aaninov] (vene keeles Сергей Васильевич Рахманинов; 1. aprill (vkj 20. märts) 1873 Semjonovo Novgorodi lähedal – 28. märts 1943 USA Beverly Hills) oli vene helilooja, pianist ja dirigent, viimane romantik vene muusikaajaloos.
Ta hakkas 4-aastaselt klaverit õppima ja pandi 9-aastaselt Peterburi konservatooriumi. Komponeerimisega hakkas ta tegelema 16-aastaselt, see häiris aga klaveriõpinguid ja viis ta õpetajaga tülli. Suuri probleeme sellest ei tekkinud ja Rahmaninov lõpetas konservatooriumi edukalt nii klaveri kui kompositsiooni erialal, neist viimase suure kuldmedaliga.
Pärast 1. sümfoonia esmaettekande ebaõnnestumist 1897 langes varem palju edu saavutanud helilooja depressiooni ega kirjutanud kolm aastat ühtegi teost. Samal ajal alustas ta edukat dirigendikarjääri. Pärast Oktoobrirevolutsiooni emigreerus ta 1917 USA-sse ega naasnud enam kunagi sünnimaale. Ta keskendus klaverimängule ja dirigeerimisele, pärast Venemaalt lahkumist kirjutas ta vaid 6 teost.
Tema tähtsaimad teosed on 4 klaverikontserti (neist kuulsaimad on teine ja kolmas), 3 sümfooniat, 3 ooperit (neist tähtsaim on "Aleko"), prelüüdid, "Etüüd-pildid", vesprid, kaks klaverisonaati, "Rapsoodia Paganini teemale", "Vocalise" ja "Sümfoonilised tantsud". Loe edasi ...
Karepa on hajaasustusega rannaküla Lääne-Virumaal Haljala vallas Soome lahe ääres.
Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vihula valda.
Karepa nimi esineb kirjalikes allikates esimest korda 1541. aastal metsa nimena (Wald von Karrepso). Rannapiirkonnas paiknev asustus jäi Selja mõisa maadele. Olulised tegevusalad olid kalapüük, põllumajandus ja sõbrakaubandus. 20. sajandi algul kujunes Karepa suvituspiirkonnaks. Tänapäeval on Karepa küla Karepa kandi keskus.
Külas asub Karepa sadam. Seal tegutsevad Karepa raamatukogu ja Karepa rahvamaja. Aastatel 1919–1962 oli külas Karepa algkool. Lähipiirkonna elanike koondab MTÜ Karepa Selts.
Kalame taluhooned, kus sündis maalikunstnik Richard Sagrits, on arvatud kultuurimälestisteks. Seal tegutseb Kalame talumuuseum.
Mööda küla läänepiiri voolab Selja jõgi. Seda ümbritsevat ala kaitstakse Selja jõe maastikukaitseala koosseisus. Küla läbib ka Karepa oja. Loe edasi ...
Hans Vanaveski (21. november (vkj 9. november) 1888 Mõisaküla, Juuru vald, Harjumaa – 13. jaanuar 1976 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonel), fotograaf, tõlkija ja koduloolane.
Sõjaväelist karjääri alustas ta Esimeses maailmasõjas Riia 115. jalaväepolgus. Hiljem osales ta Vabadussõja lahingutes ning jõudis 1919. aastal tankideklassi- ja pataljoniülemaks. 1940. aasta okupatsiooni järel viidi Vanaveski polkovniku auastmes üle Punaarmee 22. territoriaalse laskurkorpuse finantsosakonna ülemaks. Ta pääses küll 1941. aasta repressioonidest, kuid alandati ametikohalt 140. laskurpolgu majandusülemaks. Sama polgu koosseisus sattus ta juulis 1941 Porhovi all Saksa vägede kätte vangi, kus aasta lõpul kõik eesti päritolu sõjavangid vabastati. 1950–1956 viibis Vanaveski mitmes vangilaagris Eestis ja Irkutski oblastis. Loe edasi ...
Tšuudid (vene keeles чудь, чюдь) on Vana-Vene leetopissides kasutatud etnonüüm, mida arvatakse 9.–10. sajandi kontekstis tähistavat teatud või kõiki läänemeresoome rahvaid või laiemalt isegi kõiki Kirde-Euroopa mitteslaavlasi, alates 11. sajandist aga enamasti eestlasi. Hilisemas vene rahvakeeles on sõna чудь või selle teisendeid kasutatud erinevate läänemeresoome, samuti Siberi ja Kaug-Ida rahvaste kohta. 19. sajandil on ametlikus vene keele kõnepruugis nii kutsutud eelkõige vepslasi. Tšuudid on ka tegelased mitme Kirde-Euroopa rahva folklooris.
Esimesed kindlad teated tšuudidest pärinevad Vana-Vene leetopissidest (esmamaining 1113. aasta paiku koostatud Nestori kroonikas). On oletatud varasematki tšuudide mainimist: ajalookirjutaja Jordanis teatab oma 551. või 552. aastal valminud teoses "De origine actibusque Getarum" ("Gootide ajaloost"), et idagootide kuningas Ermanaric alistas teiste seas rahva nimega Thiudos. Mitmed tänapäeva autorid jagavad aga Riho Grünthali seisukohta, et nime Thiudos ei ühenda tšuudidega miski peale kõlalise sarnasuse, mis pole aga piisav argument 6. sajandil Konstantinoopolis kasutatud nime samastamiseks 12. sajandi Vana-Vene чюдь'iga. Loe edasi ...
Gustav Naan (17. mai 1919 Vladivostok – 12. jaanuar 1994 Tallinn) oli eesti kosmoloog ja filosoof.
Naan oli Eesti nõukogude entsüklopeedia peatoimetaja (1966–1989), publitsist ja teadusadministraator, tema sulest ilmus rohkesti irriteerivaid publitsistlikke artikleid ja esseid. Teadusjuhina toetas ta uue observatooriumi ehitamist Tõraveres ja küberneetika arendamist Tallinnas. Aastatel 1958–1961 oli ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegelik juht. Kokku oli Naan teaduste akadeemia presiidiumi liikmeks 32 aastat.
Aastatel 1960–1964 oli ta Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige ja 1951–1963 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik. Naani on peetud ka üheks Eesti ajaloo stalinistliku käsitluse loojaks.
Teadusfilosoofina arendas Naan dialektilis-natuurfilosoofilisi vaateid kosmose ehitusest ja rakendas küberneetika ideid ühiskonna seoste nägemisel. Idealistliku (tomistliku) filosoofia ja religiooni kriitikas kasutas ta loodusteaduslikku argumentatsiooni. Norbert Wieneri vaadete vahendaja, globaalprobleemide käsitleja ja publitsistina avaldas ta märgatavat mõju Eesti 1960.–1970. aastate mõttekultuurile. Loe edasi ...
Harilik kuusk (Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Hariliku kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ja läänes Keskmassiivini Prantsusmaal. Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide siberi kuusega. Siberi kuuske peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks.
Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ja leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub välja teisi puuliike.
Soodsatel tingimustel võivad üksikud käbid tekkida 15 aasta vanustele puudele. Seemnete idanevus on üldjuhul suur ja säilib 4–5 aastat (idanevus väheneb järk-järgult). Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aastat vanaks.
Kuusk on levinud jõulupuu. Loe edasi ...
Indoneesia on Kagu-Aasias olev riik, mis hõlmab suurema osa Indohiina poolsaare ja Austraalia vahele jäävatest saartest. Koloniaalajastul kasutati Indoneesia piirkonna kohta nimetust Hollandi India.
Indoneesia asub 17 508 saarel ja koosneb 34 provintsist. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Indoneesias 237,6 miljonit inimest ja selle näitaja poolest on riik maailmas 4. kohal. Muslimite arvult on Indoneesia maailmas esikohal. Indoneesia on vabariik valitava presidendi ja seadusandliku võimu esindajatega. Riigi pealinn on Jakarta. Riigil on maismaapiir Malaisia, Ida-Timori ja Paapua Uus-Guineaga. Naabermaade seas on veel Singapur, Filipiinid, Austraalia ja Indiale kuuluvad Andamani saared. Indoneesia on ASEAN-i ja G-20 liige. Sisemajanduse kogutoodangu järgi on Indoneesia maailmas 16. kohal, kuid SKT poolest elaniku kohta alles 154.
Indoneesia saarestik on olnud tähtis kaubandusregioon alates 7. sajandist, mil Sriwijaya riik ja hiljem Majapahiti impeerium kauplesid Hiina ja Indiaga. Muslimitest kauplejad tõid kaasa islami ja Euroopa riigid kristluse. Mõlemad osapooled võitlesid suurte maadeavastuste ajastul monopoolsete kauplemisõiguste eest Maluku vürtsisaartega. Sellele järgnes kolm ja pool sajandit Hollandi kolonisatsiooni, kuni Indoneesia saavutas pärast II maailmasõda iseseisvuse. Iseseisvuse järel on Indoneesia ajalugu saatnud loodusõnnetused, korruptsioon, separatism, demokraatia areng ja kiire majanduskasv. Loe edasi ...
Päikesesüsteemi teke algas 4,6 miljardit aastat tagasi, kui hiiglasliku molekulaarpilve väike osa iseenda raskuse all kokku langes. Suurem osa massist kogunes kokkulangenud piirkonna keskosasse, kus tekkis Päike; ülejäänud massist moodustus protoplanetaarne ketas, millest arenesid planeedid, nende kaaslased, asteroidid ja teised väikesed Päikesesüsteemi taevakehad.
Päikesesüsteem on pärast teket väga palju arenenud. Pöörlevatest gaasi- ja tolmupilvedest on moodustunud hulgaliselt planeetide kaaslasi. Lisaks on osa kaaslasi moodustunud planeetidest kaugemal ja hiljem nende gravitatsiooni mõjul kinni püütud. Mõni kaaslane, näiteks Kuu, võib olla aga tekkinud kokkupõrke tagajärjel (Maa ja Kuu puhul kirjeldab seda hiiglasliku kokkupõrke hüpotees). Taevakehad on sageli omavahel kokku põrganud ja see on oluliselt mõjutanud Päikesesüsteemi arengut. Planeetide asukohad on gravitatsioonilise vastastikmõju tõttu korduvalt muutunud. Arvatakse, et planeetide asukohtade muutumine juhtis suuresti Päikesesüsteemi varajast arengut.
Umbes 5 miljardi aasta pärast Päike jahtub ja paisub praegusega võrreldes mitmekordseks (muutudes punaseks hiiuks), mille järel heidab planetaaruduna kõrvale välised kihid ja muutub valgeks kääbuseks. Kauges tulevikus vähendavad mööduvad tähed aegamisi Päikese mõju planeetidele. Mõni planeet hävib ja mõni liigub tähtedevahelisse keskkonda. Kümnete miljardite aastate pärast ei tiirle Päikese ümber ilmselt enam ükski algsetest taevakehadest. Loe edasi ...
Teemant (vanakreeka sõnast ἀδάμας – adamas 'purunematu') on süsiniku allotroopne vorm. See on kuubilise süngoonia mineraal, mille lõhenevuspindade vahele jäävad osad on oktaeedrilised. Lõhenevuse tõttu on teemant habras, eriti löökkoormustel, ja seda omadust kasutatakse teemantide lihvimisel.
Tema tihedus on 3,5 g/cm³. Teemant on kõige kõvem looduslik mineraal. Teemandist kõvem on vaid selle tehislik nanokristalliline vorm hüperteemant. Samas on teoreetiliste arvutustega näidatud, et ka mõned looduslikult mitteesinevad boornitriidi vormid peaksid olema teemandist kõvemad.
Teemant on läbipaistev, kui defektid või lisandid tema läbipaistvust ei vähenda. Tal on suur murdumisnäitaja ja tugev dispersioon, ent kuubilise süngoonia tõttu puudub kaksikmurdumine. Puhas teemant ei juhi elektrit, kuid juhib väga hästi soojust – paremini kõigist tahketest ainetest, kaasa arvatud metallid.
Teemandi lihvimisel saadakse hinnalisim vääriskivi – briljant. Viimaste turuväärtust on märgatavalt kasvatanud ulatuslik turundus. Loe edasi ...
Kollane mänd (Pinus ponderosa) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.
Liigi põhiteisendi var. ponderosa leidis 1826. aastal Washingtoni osariigi maa-alalt šoti botaanik David Douglas. Samas pidas ta seda algul vaigumänniks ja leidis alles 1829. aastal, et tema kogus olevate männinäidiste seas on üks uus seni tuvastamata liik. Mänd sai nime kollast värvi väärtusliku puidu järgi.
Kollane mänd introdutseeriti meile 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses, kuid pole levinud. Väga oluline on seemnete päritolu, kuna loodusliku levila lõunaosas kasvavad puud on meil külmakartlikud. Põhja pool kasvavad kollased männid taluvad külma −29...–34 °C. Kollased männid taluvad hästi põuda, kuid mitte liigniiskust, sellepärast tuleks neile valida valgusküllane ja kuivem kasvukoht. Kuigi kollasel männil on pikad ja ilusad okkad, jääb tema võra meie kliimas hõredaks. Eesti kõrgeimad kollased männid (umbes 15 m) kasvavad Tallinna Botaanikaaias. Samuti võib meil kollast mändi leida Tartu puukoolis, selle kõrval olevas pargis, Emajõe-äärses dendropargis ja mujal. Loe edasi ...
Arsenal-Crossley ehk M 27/28 olid Eestis projekteeritud ja ehitatud soomusautod. Need kasutasid Crossley Motors Ltd mootorit ja veermikku ning valmisid Tallinnas Arsenali relvatehases.
Soomusautosid kasutati Eesti sõjaväes (1929–1937 Eesti kaitsevägi) ja Kaitseliidus. Kaitseväele antud Arsenal-Crossley soomusautodest moodustati koos "Pisuhännaga" Auto-tanki rügemendi (enne 1. oktoobrit 1928 Auto-tanki divisjon) juurde 2. soomusautokompanii 4 rühmaga, mis hakkas paiknema Valgas. Aastal 1935 korraldati Auto-tanki rügement ümber ja loodi kolm segakompaniid, mille vahel Arsenal-Crossley soomusautod ära jagati. Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner leidis 1938. aastal, et võrreldes vananenud tankidega Renault FT-17 ja Mark V on Arsenal-Crossley soomusautod paremas seisus, kuid siiski mitte päris moodsad.
Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ehitati Arsenal-Crossley koopia, mis põhineb 1927. aasta mudelil. 24. veebruaril 2018 toodi Paide keskväljakul esimest korda rahva ette soomusauto Arsenal-Crossley koopia, millelt loeti ette Eesti iseseisvusmanifest. Koopia valmistamist vedas Sergei Jerjomin Jõgewa Muuseumist ja selleks kulus ligi kolm aastat. Loe edasi ...
Viiruste roll inimkonna ajaloos on alati olnud tähtis. Viiruste põhjustatud epideemiad algasid, kui neoliitilise revolutsiooni ajal 12 tuhat aastat tagasi asuti elama tihedamini asustatud põllumajanduslikesse kogukondadesse. See võimaldas viirustel kiiremini levida ja muutuda epideemilisteks. Suurenes ka taime- ja loomaviiruste hulk. Inimeste sõltuvuse kasvades põllumajandusest ja loomakasvatusest tõid vastavalt kartulit ja veiseid hävitanud viiruste perekonnad Potyvirus ja morbilliviirus kaasa traagilisi tagajärgi.
Esimesena arendasid viiruste vastu kaitsmiseks välja vaktsiinid Louis Pasteur ja Edward Jenner. Viroloogiale andis hoogu ja viiruste olemust aitas tundma õppida elektronmikroskoobi kasutuselevõtt. 20. sajandil avastati, et paljusid uusi ja vanu haigusi põhjustavad viirused. Lastehalvatuseepideemiad saadi kontrolli alla alles pärast vaktsineerimisega alustamist 1950-ndatel. HIV on üks patogeensemaid sajandite jooksul tekkinud uusi viirusi.
Kuigi viiruste vastu hakati huvi tundma nende põhjustatud haiguste tõttu, siis on suurem osa viirusi siiski kasulikud. Need aitavad liikidevahelise horisontaalse geeniülekande kaudu kaasa evolutsioonile, mängivad olulist rolli ökosüsteemides ja on eluks üliolulised. Loe edasi ...
Keila ajalugu ulatub 8 tuhande aasta taha, mil see ala merest kerkis. Keila asub Põhja-Eesti lavamaal. Inimasustuse algus Keila jõe piirkonnas ulatub muinasaega, kuid kirjalikes allikates mainiti Keilat esmakordselt Taani hindamisraamatus 1241. aastal.
Keila oli hiliskeskaegses Eestis üks 15 linnaprivileegideta alevist. Selliste alevite elanikke arvavad aga ajaloolased keskaja linnaelanikkonna hulka. Liivi sõjas alev hävis ja Keilasse jäi vaid kirikuküla.
1925. aastal sai Keila alevi õigused. 19. aprillil 1938 võeti Eestis vastu uus linnaseadus, millega muudeti linnadeks kõik Eesti alevid peale Võõpsu ja Keilast sai kolmanda astme linn, kuna siin oli alla 10 000 elaniku, täpsemalt 1. mai 1938 seisuga 1114 elanikku. Keilale linnaõiguste andmise pidulik koosolek toimus 13. mail 1938.
Aastatel 1950–1962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskus. Aastatel 1992–2017 asus Keilas Keila valla keskus, ehkki Keila linn ise Keila valda ei kuulunud. Loe edasi ...
Pikkuim-hallhai (Carcharhinus longimanus) on hallhailaste sugukonda kuuluv suur hai, kes elutseb troopiliste ja mõõdukalt soojade merede avaveeosas.
Jässaka kerega hai kõige äratuntavam eripära on pikad ümarad valgete otstega uimed.
Pikkuim-hallhaid hoiduvad tavaliselt omaette ja ujuvad aeglaselt pealmistes veekihtides. Nad võivad toiduotsingul läbida pikki vahemaid. Kuni 16. sajandini nimetasid meremehed haisid merekoerteks, kuna haid järgnesid laevadele nagu koerad. Pikkuim-hallhai on tavapäraseim laevajälitaja hai. Nad ei ole kiired ujujad, kuid on võimelised üllatavalt kiireteks sööstudeks. Nad konkureerivad toidu pärast siidhallhaidega (Carcharhinus falciformis) ja kompenseerivad oma suhteliselt rahulikku ujumisstiili agressiivsete sööstudega.
Pikkuim-hallhaid kogunevad tihti tapetud saagi ümber ja toidu üle võib minna tapluseks. Selle põhjuseks paistab olevat pikkuim-hallhaide äärmiselt eesmärgile orienteeritud loomus (säästa energiat harvade toitumisvõimaluste vahel), mitte verehimu või vees leiduv veri. Pikkuim-hallhai on oportunistlik ja konkureerimishimuline kiskja, kes kasutab kõiki käepäraseid võimalusi ega väldi taplusi lihtsamat saaki ootama jäädes. Loe edasi ...
Franz Joseph Haydn (31. märts 1732 Rohrau – 31. mai 1809 Viin), rohkem tuntud kui Joseph Haydn, oli Austria helilooja, üks klassitsismiajastu viljakaimaid ja tähtsiamaid komponiste, kolmest Viini klassikust vanim.
Teda nimetatakse tihti sümfoonia ja keelpillikvarteti isaks, sest andis nende žanride arengusse olulise panuse. Haydn on olulisel kohal ka klaveritrio ja sonaadivormi arengus.
Haydn elas pea kogu elu Austrias ja töötas suurema osa oma karjäärist muusikuna jõukas Esterházy õukonnas. Vürsti suured maavaldused olid eemal muust maailmast, mistõttu oli Haydn kuni soliidse eani teistest heliloojatest ja nende loomingust eraldatud. Haydn ise ütles ühes kirjas, et ta oli sunnitud olema originaalne. Oma surma ajal oli Haydn üks kuulsaimaid heliloojaid Euroopas.
Michael Haydn, keda Joseph heliloojana kõrgelt hindas, ja tenor Johann Evangelist Haydn olid Joseph Haydni vennad. Ta oli ka Wolfgang Amadeus Mozarti sõber ja ühe aasta Ludwig van Beethoveni õpetaja. Loe edasi ...
Tallinna–Narva raudtee on laiarööpmeline raudtee Põhja-Eestis rööpmelaiusega 1520 mm ja kogupikkusega 211 km.
Olulise osa raudtee koormusest moodustavad Venemaalt Tallinna ja selle lähiümbruse sadamatesse (Muuga, Tallinna ja Paldiski sadamasse), samuti Sillamäe sadamasse, suunduvad kaubarongid.
Tavaliselt jagatakse 211 km pikkune Tallinna–Narva raudtee omakorda kaheks eraldi lõiguks: Tallinna–Tapa ja Tapa–Narva raudteeks.
3. augustil 1978 avati elektrifitseeritud raudtee Aegviiduni, mida mööda sõidavad Elroni elektrirongid liinil Tallinn–Aegviidu.
Raudtee tulek mõjutas olulisel määral asustust ja linnaehitust Põhja-Eestis. Näiteks paisus Rakvere elanikkond raudtee ehitamise järel kiiresti ligikaudu kahekordseks.
Kõige suuremat mõju avaldas raudtee Tallinna majanduselule. Üksnes Tallinna väliskaubanduse käive suurenes 1870. aastail üle 50 korra. Kümne aasta jooksul pärast raudtee valmimist linna elanikkond sisuliselt kahekordistus. Loe edasi ...
.png)
Krahv Hans Henrik von Essen (ka Hans Henric von Essen või Hans Heinrich von Essen; 26. september 1755 Kavlåsi loss, Västergötland – 28. juuli 1824 Uddevalla) oli Rootsi sõjaväelane (feldmarssal) ja riigitegelane. Aastail 1800–1809 oli ta Pommeri ja 1814–1816 Norra kindralkuberner.
Hans Henrik von Essen sündis Rootsi riigitegelase vabahärra Fredrik Ulrik von Esseni (1721–1781) ja Anne Charlotte Kruuse af Verchou (1729–1795) pojana.
Essenid pärinesid Eestimaalt. Hans Henriku vanaisa vabahärra Reinhold Wilhelm von Essen (1669–1732) oli Rootsi kindralmajor ja Harjumaal Rapla kihelkonnas asuva Lellapere mõisa omanik.
Juba 1768 asus ta ratsaväeteenistusse. Nooruses õppis ta Uppsala ja Göttingeni ülikoolis. 18-aastaselt sai ta kornetiks Västgöta ratsaväerügemendis.
1777. aastal, olles leitnandi auastmes, asus ta teenima Stockholmi kuningapalees, kus tutvus kuningas Gustav III-ga. Ta saatis kuningat mitmel tema ringreisil Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Essen nimetati ka õukonna tallmeistriks. Loe edasi ...
Kõrbesebra ehk grevi sebra (Equus grevyi) on hobuse perekonda kuuluv liik.
Kõrbesebrad elavad Ida-Aafrikas Keenia ja Etioopia kuiva kliimaga aladel. Kõrbesebra on arvatud eriti ohustatud liikide hulka. Mõnekümne aastaga on tema arvukus vähenenud üle kahe korra ja praeguseks elab looduses paar tuhat isendit.
Kõrbesebra on suurim looduses elav hobuslane. Teiste sebradega võrreldes on tema triibud peenemad ja tihedamad. Kõrbesebrad on rohusööjad ja suudavad ilma vett joomata mitu päeva hakkama saada. Erinevalt teistest hobuslastest ei moodusta kõrbesebrad püsivaid karju.
Kõrbesebra oli väidetavalt esimene sebra, kellega eurooplased kohtusid, nimelt olevat teda kasutatud Vana-Rooma tsirkuses. Järgmised andmed pärinevad 17. sajandist, mil Shewa kuningas olevat saatnud ühe sebra Türgi sultanile ja teise Hollandi Jakarta kubernerile. Aastal 1882 saatis hiljem Etioopia valitsejaks saanud Menelik II kõrbesebra kingituseks Prantsusmaa presidendile Jules Grévyle. Kui avastati, et sebra erineb juba varem tuttavatest lõuna pool elavatest sugulastest, saigi ta presidendi auks endale nime. Loe edasi ...
Tulbimaania (ka tulbihullus, hollandi keeles tulpenmanie, tulpomanie, tulpenwoede, tulpengekte ja bollengekte) oli nähtus Hollandi kuldajastul 17. sajandi esimesel poolel, mil hiljuti Euroopas levima hakanud tulbisibulate hind kerkis erakordselt kõrgele ja seejärel langes järsult.
Tulbimaania tipus märtsis 1637 oli ühe tulbisibula hind kohati üle kümne korra kõrgem oskustöölise aastapalgast. Üldiselt peetakse seda esimeseks ajaloos talletatud majandusmulliks, kuigi mõned uurijad on märkinud, et aastatel 1619–1622 toimunud üleeuroopaline müntide metallisisalduse vähendamine sõdade rahastamiseks (tuntud saksakeelse nimetuse Kipper und Wipper all) sisaldas samuti mullile sarnaseid tunnuseid.
Tulbi Euroopasse toomist seostatakse enamasti Ogier Ghiselin de Busbecqiga, Saksa-Rooma keisri Ferdinand I saadikuga Türgi sultani juures. Tema olevat 1554. aastal saatnud Osmanite riigist Viini esimesed tulbiseemned ja -sibulad. Peatselt levisid tulbisibulad Viinist Augsburgi, Antwerpenisse ja Amsterdami. Tulbi laialdane levik ja kasvatamine Hollandi Vabariigis algas üldlevinud seisukoha järgi 1593. aasta paiku, kui flaami botaanik Carolus Clusius asus tööle Leideni Ülikoolis ja rajas ülikooli juurde botaanikaaia. Clusius istutas botaanikaaeda oma tulbisibulad ja avastas, et need suutsid edukalt taluda Madalmaade karmimat kliimat. Peatselt pärast seda hakkas tulbi populaarsus kasvama. Loe edasi ...
.svg)
Rahvasteliit oli aastatel 1919–1946 eksisteerinud valitsustevaheline rahvusvaheline organisatsioon, mis loodi Esimese maailmasõja lõpetanud Pariisi rahukonverentsi tulemusel. See oli esimene ülemaailmne organisatsioon, mille põhiülesanne oli tagada maailmarahu.
Rahvasteliidu põhikiri allkirjastati 28. juunil 1919 ja jõustus 10. jaanuaril 1920. Organisatsioon saavutas oma maksimaalse suuruse perioodil 28. septembrist 1934 23. veebruarini 1935, mil sinna kuulus 58 liiget.
Rahvasteliidu diplomaatiline filosoofia kujutas endast murrangulist lahtiütlemist eelmise saja aasta põhimõtetest. Liidul puudusid relvajõud. Vastuvõetud otsuste kehtestamisel, majandussanktsioonide rakendamisel ja sõjalise abi osutamisel sõltus organisatsioon suurriikidest, kes ilmutasid sageli oma kohustuste suhtes vastumeelsust. Sanktsioonid võisid kahjustada ka Rahvasteliidu liikmeid ja seetõttu ei soovitud neid alati järgida. Kui Teise Itaalia-Etioopia sõja ajal süüdistas Rahvasteliit Itaalia sõdureid Punase Risti telkide sihikule võtmises, siis vastas Itaalia peaminister Benito Mussolini, et liidust on kasu küll varblaste kraaklustes, kuid mitte kotkaste konfliktides. Loe edasi ...
.jpg)
Krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff (venepäraselt Александр Христофорович Бенкендорф; 4. juuli (vkj 23. juuni) 1781 Tallinn – 23. september (vkj. 11. september) 1844 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane. Ta on tuntud Venemaa salapolitsei Sandarmite Erikorpuse loojana ja riikliku julgeolekuasutuse kolmanda osakonna juhina aastatel 1826–44.
1798 alustas Alexander von Benckendorff väeteenistust allohvitserina Semjonovski ihukaitseväepolgus. Sama aasta detsembris oli ta juba praporštšik ja sai Paul I tiibadjutandiks. 1803 osales ta sõjas Kaukaasias, kus paistis silma vaprusega. Ta osales sõjakäigul ka 1806–07, sealhulgas Eylau lahingus. 1807 ülendati ta polkovnikuks. Ta osales Vene-Türgi sõjas. 1811 lõi ta Ruse lahingus tagasi Venemaa vägede tagalat ohustanud Türgi väed, mille eest ta ülendati kindralmajoriks ja teda autasustati Püha Georgi 4. järgu ordeniga. Loe edasi ...
Suur-konnakotkas (Clanga clanga, varem Aquila clanga) on tumepruun haugaslaste sugukonda kotka perekonda kuuluv lind.
Suur-konnakotkas pesitseb väga suurel maa-alal Läänemerest Vaikse ookeanini, mille pindala on vähemalt 8 miljonit ruutkilomeetrit. Liigi arvukus on olnud viimastel aastakümnetel pidevalt languses. Suur-konnakotkas sarnaneb oluliselt arvukama väike-konnakotkaga sedavõrd, et neid on keeruline eristada. Linnu suuruse ja lennusilueti järgi suudavad seda teha vaid kogenud vaatlejad.
Sarnaselt väike-konnakotkaga kuulub liik Eestis I kaitsekategooriasse. Hinnanguliselt pesitseb meil 2012. aasta seisuga 5–10 paari suur-konnakotkaid. Neist üle pooled on segapaarid väike-konnakotkaga.
Suur-konnakotkas eelistab elupaikadena metsastunud märgalasid, hõreda metsaga avatud mäeharjasid, metsanurki koos paduritega, rabasid või üleujutatud luhtasid ja lamme. Kesk-Aasias sobivad pesitsemiseks kuivad metsaga kaetud mäenõlvad. Loe edasi ...
Schweinfurdi roheline, kahjuritõrjevahendina ka Pariisi roheline on ere-smaragdroheline väga mürgine anorgaaniline värvipigment, koostiselt vask(II)atsetoarseniit Cu(CH3COO)2 · 3Cu(AsO2)2.
Laiatarbekaubana hakkas seda 1816 tootma Wilhelm Sattler Schweinfurdis vabrikus Farben und Bleiweiss. Selle järgi sai värv nimegi. Lühikese ajaga arendas Sattler selle moekaubaks ning värvi kasutati ta sära tõttu teatridekoratsioonide, peo- ja balliruumide kujundamisel, kangavärvina ballikleitidel, kunstlilledel ja tekstiilitrükivärvina mujal moes, vaipadel, tekstiilist seinakatetel ja eesriietel, isegi küünalde ja toiduvärvide koosseisus. Tapeetide trükkimisel rakendati seda esmakordselt 1822 ja roheline tapeet sai peagi väga nõutuks.
Et roheline värv võib põhjustada tervisehäireid, hakati oletama juba 1839. 1848 keelati esmakordselt otsesõnu Schweinfurdi rohelise kasutamine tapeetide trükkimisel. Eelkõige avaldus kahjulik mõju soojades ja niisketes ruumides, kus värv hakkas hallituse vms toimel lagunema ja arseen lendus.
Arseeni sisaldava värviga tapeetide mõju tervisele uuris 19. sajandil Tartu Ülikooli farmaatsiaprofessor Johann Georg Noël Dragendorff ja ta suunas oma õpilasigi seda uurima. Üks neist uuris, kas esinenud mürgistusjuhtumid võisid olla seotud tapeetide ja riideesemete arseenisisaldusega, ning Tartu Ülikooli muuseumis asub tema 1889 kaitstud doktoritööga seotud tapeediproovide kollektsioon. Loe edasi ...
Paide piiramine toimus 1572. aasta detsembrist kuni 1. jaanuarini 1573 Liivi sõja ajal. Moskva tsaaririigi väed vallutasid Rootsile kuulunud Paide linnuse.
16. detsembril 1572 suundusid Rootsi väed Claes Åkesson Totti juhtimisel Tallinnast ringiga läbi Märjamaa ja Viljandi Põltsamaad piirama. Kaks kartauni koos püssirohuga otsustati saata otse läbi Paide. Sinna nad küll ei jõudnud, saabudes alles jõulupühadeks Uuemõisa.
Samal ajal oli Liivimaale saabunud Ivan IV koos oma kahe poja ja suure sõjaväega. Tallinnas ja Paides paiknenud Rootsi väed seda ei teadnud. Rootslased olid veendunud, et tsaari väed ei julge maale tulla, kuna Liivimaal viibis parasjagu suur Rootsi kuninga vägi, mistõttu ei pandud rõhku maakuulamisele ega valvele.
Peagi oli Ivan IV oma vägedega Rakvere all, kuid sellest ei teadnud midagi Tott ega tallinlased. Paides teati moskoviitide kohalolekut, kuid arvati, et see on mõni väiksem salk, kes Uuemõisa suurtükke endale tahab saada. Paide linnuse asevalitseja Hans Boije otsustas seetõttu saata suurema osa linnuse garnisonist suurtükkidele vastu, jättes linnusesse umbes 50 sõjameest, kellele olid lisaks linnusesse pagenud talupojad. Loe edasi ...
Canberra on Austraalia pealinn. See on riigi suuruselt 8. linn ja suurim linn Austraalia sisemaal. Haldusterritoriaalselt asub Canberra Austraalia pealinna alal 286 km Sydneyst edelas ja 669 km Melbourne'ist kirdes. Canberra kavandati kohe pealinnana. Kuna Austraalia pealinnaks soovisid saada nii Sydney kui ka Melbourne, siis otsustati selle rivaliteedi ületamiseks 1908. aastal ehitada hoopis uus pealinn. Rahvusvahelise linnaplaneerimiskonkursi tulemusel valis Austraalia valitsus välja ameerika arhitekti Walter Burley Griffini kavandi. Ehitustöid alustati 1913. aastal ja pealinna staatus anti Canberrale 9. mail 1927.
Linna planeering põhineb aedlinna mudelil ja näeb ette ulatuslikke loodusalasid linna maa-alal, mis moodustavad üheskoos Canberra looduspargi. Seetõttu on Canberrat hakatud kutsuma ka põõsas- või metsapealinnaks (bush capital). Esialgu pidurdasid linna arengut Esimene maailmasõda ja suur majanduskriis, aga pärast Teist maailmasõda on Canberra elanikkond kiirelt kasvanud.
Canberras asuvad Austraalia seadusandliku, täidesaatva ja kõrgeima kohtuvõimu organid. Avalik sektor annab üle 30% pealinna sissetulekutest ja on ühtlasi linna suurim tööandja. Samuti paiknevad Canberras riikliku tähtsusega sotsiaal-, teadus- ja kultuuriasutused. Canberra on ka populaarne turismisihtkoht. Loe edasi ...
Granti gasell (Nanger granti) on veislaste sugukonda gaselllaste alamsugukonda kuuluv liik.
Granti gasell elab Ida-Aafrika poolkõrbes ja kuivas savannis. Kogu tarviliku vee saab ta toidust.
Kuival aastaajal võivad Granti gasellid moodustada kuni sajapealisi karju, põõsastikes on kari enamasti väiksem. Isased on tihti eraldi karjades.
Tugevamad isased haaravad endale territooriumi, mida nad valvavad ja teiste isaste eest kaitsevad. See on tavaliselt 0,5–2 km läbimõõduga ala, mille piirid tähistatakse uriini ja väljaheitega. Keskmiselt püsivad nad samal alal umbes 8 kuud. Kuni toit on pidevalt kättesaadav, nad uusi alasid otsima ei lähe. Emased vasikatega liiguvad 10–25-pealistes karjades sellest suuremal alal. Territooriumi omanik püüab neid oma valdustes kinni hoida, eriti innaajal. Noored ja suguküpsed territooriumita isased luusivad ümber piiride. Ilma territooriumita isased gasellid moodustavad väga lõdvalt seotud, kuid hierarhilise karja. Tugevamad ja suuremate sarvedega isendid püüavad territooriumide valitsejateks saada ka neid teistelt üle lüües.
Granti gasell suudab joosta kiirusega kuni 80 km/h. Loe edasi ...
Pikkade nugade öö, mõnikord nimetatud ka operatsiooniks Koolibri või Röhmi putšiks, oli poliitiliste mõrvade sari, mis toimus Saksamaal ajavahemikul 30. juuni – 2. juuli 1934. Mõrvatute hulgas olid mitmed Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) vasaktiiva juhtivad tegelased, nende hulgas Gregor Strasser. Samuti mõrvati väljapaistvad konservatiivsed natsismivastased ekskantsler Kurt von Schleicher ja 1923. aastal Hitleri Õllesaali putši maha surunud Gustav Ritter von Kahr. Paljud tapetutest olid poolsõjalise pruunsärklastest rünnakrühma Sturmabteilung (SA) liikmed.
Adolf Hitler pöördus SA ja selle juhi Ernst Röhmi vastu, sest ta nägi SA iseseisvuses ja kalduvuses tänavavägivallale otsest ohtu tema äsja saavutatud poliitilisele võimule. Lisaks kasutas Hitler "puhastust" selleks, et õiendada arveid vanade vaenlastega ja vaigistada asekantsleri Franz von Papeni ümber koondunud natsirežiimi kriitikuid.
Pikkade nugade ööst on teada 85 tapetu nimed, kellest enamik olid SA liikmed. Lõplik ohvrite arv võis olla 150 ja 200 vahel. Arreteerituid oli üle tuhande. Suurema osa mõrvadest sooritasid Schutzstaffel (SS) ja režiimi salapolitsei Gestapo (Geheime Staatspolizei). "Puhastus" kindlustas ja tugevdas Reichswehri toetust Hitlerile. Loe edasi ...
Lohu linnuse piiramine toimus 1223./1224. aasta talvel pärast jõulupühi, kui riialaste (Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi) vägi ründas end Lohu linnuses (või Keava linnuses) kaitsvaid harjulasi. Pärast kahenädalast piiramist andsid seesolijad alla.
1220. aasta lõpuks oli kogu Mandri-Eesti läinud välisvõimude kontrolli alla: Sakala ja Ugandi Mõõgavendade ordule, ülejäänu Taani kuningale Valdemar II-le. Seni samuti Eesti alade valitsemisele pretendeerinud Riia piiskop Albert ametlikult küll tunnustas sellist jaotust, kuid ei kaotanud lootust tulevikus territooriume enda kasuks ümber jagada. Soodne võimalus tekkis selleks seoses 1223. aasta alguseks üle Eesti levinud Taani ja ordu vastase ülestõusuga. Vastuhaku mahasurumiseks palusid mõõgavennad Riia piiskopi abi ja omavahel lepiti kokku, et edaspidi saab ordu endale 1/3 ning Riia ja Eesti piiskopid 2/3 Eesti aladest. Loe edasi ...
Tapa raudteejaam on raudteejaam Lääne-Virumaal Tapal.
Läbi Tapa kulgeb alates 1870. aastast laiarööpmeline Tallinna–Narva raudtee, kus esimene peatus reisirongidele Tallinna suunal on Lehtse ja Narva suunal Kadrina raudteejaam (rahvusvahelistel reisirongidel Jõhvi). Alates 1876. aastast hargneb Tapalt Tartu poole ka 112,5 km pikkune Tapa–Tartu raudtee, mille tulemusel sai seni tagasihoidlikust Tapa jaamast oluline sõlmjaam. Esimene peatus reisirongidel sellel teel on Tamsalu; enne seda on aga Nõmmküla raudteejaam, kus reisirongid alates 2001. aastast ei peatu.
Tapa jaama pika rööbastiku idaotsas asub reisijaam, kus on kasutusel kaks täispikka raudteedevahelist perrooni, mille vahel paikneb omakorda ajalooline kivist jaamahoone koos veetorniga. Ühe perrooni äärest liiguvad rongid Narva ja Tallinna suunal, teise äärest Tartu ja Tallinna suunal.
Tänaseks on üle 100 pöörme ja fooriga Tapa jaamast kujunenud üks AS Eesti Raudtee suurimaid (raudteede kogupikkuse järgi) ja olulisimaid vahejaamu, mille pikkus läänest itta on 4,2 km ning kus võib toimuda kaupade peale- ja mahalaadimine. Jaama vastuvõtu-saatepargis asub 12 raudteeharu, mille kõrval asetseb sorteerimispark.
PT-76 (vene keeles ПТ-76, плавающий танк 'ujuvtank') oli Nõukogude Liidus toodetud ujuvtank.
PT-76 oli ainus kergetank, mis oli Nõukogude Liidus pärast Teist maailmasõda seeriatootmises. Number 76 tähendab tanki relvaks olevat 76,2 mm kahurit.
Lihtsuse ja odavuse tõttu oli PT-76 populaarne ka Nõukogude Liidu liitlaste seas Ida-Euroopas ja Aasias. Sellel platvormil põhineb veel mitu soomukit.
PT-76 kere meenutab paati ja on küllalt lame, tema torn on kausjas. Tankiroomikul on 6 maanteeratast, tugirattad puuduvad. Tankil on 240-hobujõuline kuuesilindriline neljataktiline kompressorita diislikütusel töötav reasmootor В-6 (В-6Г, В-6П ja В-6Б), mis võimaldab sõita maal kuni 44 km/h ja vees kuni 10 km/h. Samal ajal toodetud kesktank T-54 sõitis maal kuni 50 km/h. PT-76 käiguvaru on maal kuni 260 km, vees kuni 100 km. Loe edasi ...
Itaalia, ametliku nimega Itaalia Vabariik (itaalia keeles Repubblica Italiana), on riik Euroopas.
Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.
Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavina asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.
Itaalia ühinemine 19. sajandil liitis sealsed arvukad väikeriigid Itaalia kuningriigiks. Aastal 1922 alguse saanud fašism sai lõpu riigi lüüasaamisega II maailmasõjas. Aastast 1946 on Itaalia vabariik.
2015. aastal oli Itaalia majandus maailmas 12. ja Euroopas 4. kohal. Itaalia inimarengu indeks on 0,872 ja oodatav eluiga 82,4 aastat (2014. aasta seisuga). Itaalia on Euroopa Liidu, NATO, Euroopa Nõukogu ja OECD asutajaliige, samuti G7, ÜRO ja Schengeni viisaruumi liige. Itaalias asub riikidest enim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte ja riik on turistide külastatavuselt maailmas 5. kohal. Loe edasi ...
Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.
Ülestõus puhkes 23. aprillil 1343 Taani kuningale kuuluval Harjumaal, kus kuninga vasallide poolt rõhutud eestlastest talupoegade seisund oli muutunud raskeks ja mida mitmed välisvõimud – ennekõike Saksa ordu ja Rootsi – sel ajal endale soovisid. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – "neli kuningat" – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Peagi toimusid sarnased sündmused Saare-Lääne piiskopile ja Saksa ordule kuuluval Läänemaal, kus piirati sisse Haapsalu piiskopilinnus.
Ordu algatusel toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskopi Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega. Nüüd suundusid Harjumaale juba suuremad ordu sõjajõud, kes võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla ja orduvägi suundus Läänemaale, kus samuti mässajate väed hajutati. Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Täielikult vastuhakku siiski maha veel ei surutud ja ordu pidi oma jõude saatma Pihkva vastu, kes – ilmselt harjulaste õhutusel – Tartu piiskopkonda rüüsteretke korraldas. Loe edasi ...
Harilik pohl ehk pohl ehk palukas (Vaccinium vitis-idaea) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas.
Pohla lähedased sugulased on mustikas, jõhvikas ja sinikas. Kogenematu silm võib pohla segi ajada leesikaga, kelle marjad on jahused ja maitsetud.
Harilik pohl on levinud üle Eesti ning kasvab peamiselt männimetsades ja kuivemates rabaservades. Kasvupinnaseks on enamasti hästi vett läbilaskvad liivased mullad või turvasmullad. Metsatüüpidest on esindatud kõige rohkem palumetsad, millele järgnevad nõmme-, loo-, raba- ja soometsad. Kõige vähem leidub pohla laanemetsas.
Pohla viljaks on ümar mari, mis on enne valmimist valge kuni roosakas ja pärast valmimist punane kuni tumepunane. Marja läbimõõt on 7–12 mm. Seemned on ligi 1 mm pikad. Loe edasi ...
Wojciech Żywny (ka Wojciech Adalbert Żywny; tšehhipäraselt Vojtěch Živný; 13. mai 1756 Böömimaa – 21. veebruar 1842) oli tšehhi päritolu Poola viiuldaja, pianist ja helilooja.
Ta õppis Jan Křtitel Kuchaři juures klaverit ja viiulit ning harmooniat ja kontrapunkti. Oma õpetajalt omandas ta Johann Sebastian Bachi muusika hea tundmise ja armastuse selle vastu. Żywny hindas väga ka Haydni, Mozarti, Hummeli ja Moschelesi muusikat.
18. sajandi lõpus läks ta Poolasse ja töötas muusikaõpetajana vürstide Sapiehade mõisas. Seejärel kolis ta Varssavisse, kus ta omandas peagi hea klaveriõpetaja maine, kuigi ta ise oli pigem viiuldaja.
Tal käisid pidevalt õpilased. Aastatel 1816–1822 oli ta Frédéric Chopini esimene professionaalne klaveriõpetaja. Chopin tuli tema juurde kuueaastaselt ning Żywny sai peagi aru, et tal on tegu väljapaistva õpilasega. Loe edasi ...
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
