Riik

Riik on mõiste, mis märgib territooriumi, millel on kehtestatud ühtne õiguskord. Föderaalses riigis on ühtse õiguskorra üksuseks osariik. Sõltuvalt riigikorraldusest delegeerivad osariigid osa oma õigustest keskvalitsusele (nn alt-üles mudel, näiteks Šveits) või loovutab keskvalitsus osariikidele piiratud omavalitsuse õiguse (nn ülalt-alla mudel).

See artikkel räägib politoloogia mõistest; Platoni dialoogi kohta vaata artiklit Politeia; taksonoomilisest üksusest vaata artiklit Riik (bioloogia); biogeograafilise üksuse kohta vaata artiklit Riikkond

---

Riigiteadustes mõistetakse riiki inimeste vahendina ühiselu korraldamiseks. Riik on riigiaparaadi ja kodanikkonna koostoimes kujunev terviklik võimukorraldus ühiste eesmärkide määratlemiseks ja teostamiseks, mida iseloomustavad avaliku võimu eristumine, suveräänsus ja legitiimsus, samuti poliitiline ühisruum, valitsetavus ja kodanike subjektsus.

Riik on suveräänne, kui selle territooriumil haldusvõimu teostavatel institutsioonidel on täielik vabadus ise otsustada, kuidas seal inimeste elu korraldada. Nõrga haldusvõimega ja/või tahtejõuetu rahvaga riik, mille inimesed ei oska või ei taha ise enda elu korraldada ja kanda sellest tulenevaid kulusid, muutub teise riigi sõltlaseks (hegemooni) või kaotab üldse oma iseotsustamise õiguse. Riigid, mis tunnevad ennast mingi välisjõu poolt ohustatuna, võivad sõlmida vabatahtlikult liidulepinguid ning loovutada osa oma iseotsustamise õigusest institutsioonile, mis korraldab lepinguga määratud ulatuses nende riikide välissuhteid, välispiiri kaitset, sisemist majanduskorraldust jms. Kui lepinguga ühinenud riigil on vabadus igal ajal lahkuda sellest ühendusest, siis nimetatakse seda konföderatsiooniks.

Riigis õiguskorda kehtestavad institutsioonid on mõjutatud keskkonnast ja nende vorm on kujunenud ajaloolise arengu tulemina. Riigi olemuse määrab see, kes ja kuidas sõnastab seadused, kuidas kindlustatakse nende järgimine, milline on õigust mõistev kohtusüsteem ning milline mõju on riigi valitsemisele religioossetel ja sõjalistel organisatsioonidel.

Riigivõimu teostavatel institutsioonidel on võimumonopol, mis ilmneb õiguses rakendada vägivalda isikute suhtes, kes ohustavad valitsevat õiguskorda või tahavad seda muuta mitte rahumeelsel teel.

Etümoloogia

Maailmas on väga palju sõnu, mis märgivad riiki, ja need sõnad kannavad tähendust, mis viitab selle riigi moodustanud rahva olemusele. Vanad roomlased märkisid oma riiki ladinakeelsete sõnadega Res Publica, mis sõna-sõnalt tähendas avalikku asja. Sellega viidati, et riik on rahva ühine asi ning selle korralduse üle otsustab rahvas ühiselt. Sellest mõistest on tuletatud ingliskeelne sõna republic, millega märgitakse enamikku demokraatliku arengutee valinud riike. Inglise keeles kasutatakse selle sünonüümina sõna commonwealth, mis sõna-sõnalt tähendab ühishüve.

Mandri-Euroopa lääneosas märgitakse riiki sõnaga state (itaalia: stato, hispaania ja portugali: estado, prantsuse: état, saksa: Staat), mis on tuletatud ladina sõnast „status“ ja tähendab püsivat olukorda või tingimusi. Olemuslikult kannab see sõna soovi kinnistada valitsevat olukorda ja viitab konservativismile.

Vene keeles märgib riiki sõna государство, mis viitab (ise)valitseja (государь '(riigi)valitseja') poolt hallatavale territooriumile. Teine samas tähenduses kasutatav sõna держава, tähendab tõlkes võimu, kuid olemuslikult märgib võimukandja domineerimist ja temale kuuluvat omandit. See ilmnebki Moskva Vürstiriigist alguse saanud tavale, et kogu maa ja sellel olev vara kuulub isevalitsejale, kes annab seda kasutada neile, kes on temale ustavad.

Eestikeelne sõna „riik“ on välja arenenud rootsikeelsest sõnast „rike“. Rootsi riiki märkiv sõna Sverige on tuletatud algupärasest keelendist Svea rike, millega märgiti svea hõimu ülemvõimul allutatud alasid, mis kujunes välja keskajal võitluses teise nendel aladel domineeriva göta hõimuga.

Soome keeles märgib riiki sõna valtio, mis on tuletatud sõnast välta ja märgib (valitsus)võimu. See omakorda võib olla tuletatud proto-germaanikeelsest sõnast waldą, mis märkis väge või võimu. Soome riigi nimes sisalduv liiginimetus tasavalta viitab seega sellele, et sellel maal on kehtestatud „võrdsuse võim“, mis ka ilmneb pea igal sammul selle riigi poliitilises elukorralduses.

Eesti riigi ametlikus nimes on liiginimetus „vabariik“ või esimese Vabariigi aegses kirjaviisis „Eesti Vaba Riik“ – millega viidatakse ilmselt soovile olla vaba. „Vaba riigi“ mõiste ja valitsustava pärinevad Lääne-Euroopa, „vabalinnade“ juriidilisest kontseptsioonist. Sel viisil on märgitakse riiklust aladel, mis on mõjutatud saksa kultuurist, näiteks: Lõuna-Aafrika provintsid (Free State), Ameerika Ühendriikides Marylandi, Kansase ja Texase osariigis (Sabine Free State, Free State of Galveston), kus oli suur saksa immigrantide osakaal.

Ingliskeelses keskkonnas tekitab palju segadust see, et sõnu "riik" (state) ja "valitsus" (government) kasutatakse tihti samas tähenduses. Ameerika inglise keeles on sõnad state (osariik) ja government (valitsus) sünonüümid, sest mõlemad viitavad organiseerunud, poliitilisele rühmitusele, mis teostab sellel territooriumil võimu. Briti ja Rahvaste Ühenduse riikide inglise keeles märgib selgelt ja üheselt sõna state riiki ja government ametnikke, kes kujundavad vastaval territooriumil poliitikat ja esindavad seal elavaid inimesi. Ameerika inglise keeles märgitakse viimaseid sõnaga administration.

Definitsioon

Juriidilises tähenduses märgib sõna „riik“ mittefüüsilist – virtuaalset isikut, mida esindavad inimesed, kes on valitud antud riigis valitsusvõimu teostajateks. Seega valitsus on inimestest moodustatud organisatsioon, kes kannab võimu teostamise monopoli antud territooriumil.^[1]

Kuna riigi kui mõiste täpse ja kõikehõlmava definitsiooni osas pole suudetud leida kokkulepet,^[2] siis kasutatakse seda sõna väga erinevates ja vaid kohati kattuvates tähendustes. Selle põhjuseks on nii eri rahvaste ajaloolised tavad kui ka ideoloogilised põhjused.^[3]

Erisused algavad sellest, kas riiki nähakse valitseva olukorra kindlustamise vahendina või eesmärgina. Nii ühiskonnateadlane Max Weber kui ka ajaloolane Charles Tilly käsitlevad riiki sunnivõimuna, mis vägivalda rakendades säilitab valitsevat olukorda. Isemõtlejast Karl Marx kirjeldas oma „Kommunistliku Partei Manifestis“ riiki kui „kapitalistide ühiste asjade haldamise komiteed“.

Filosoof John Locke, kes pani aluse liberalismile ja leidis, et riigi ülesandeks on kaitsta inimeste elu ja nende eraomandit, mis on nende vaba eneseteostuse vältimatuks eelduseks. Riigi tugevus sõltub selle kodanike ühtekuuluvuse tundest ja stiimulitest, mis õhutavad neid olema loovad ja suurendama seeläbi ühiskondlikku heaolu.

Riigi tunnused

Kolme elemendi õpetus

Kuigi riigil ei ole üldtunnustatud definitsiooni, on kõige autoriteetsemaks lähtekohaks Georg Jellineki kolme elemendi õpetus (Drei-Elemente-Lehre). Selle kohaselt on riigi elementideks territoorium, rahvas ja valitsus.

Kolme elemendi õpetus jõudis ka õigusliku tunnustuseni 1933. aasta Montevideo riikide õiguste ja kohustuste konventsioonis. Konventsiooni artikkel 1 sätestab:

Riik kui rahvusvahelis-õiguslik isik peaks omama järgmisi tunnuseid: (a) alaline elanikkond; (b) määratletud territoorium; (c) valitsus; ning (d) võime astuda suhetesse teiste riikidega.

Viimane tunnus on kolme elemendi õpetuse mõttes valitsuse üks aspekte. Montevideo konventsiooni artikli 3 kohaselt ei sõltu riiklus tunnustamisest.

Veel võimalikke tunnuste loendeid

Riigil ei ole üht kindlat definitsiooni. Samuti on riigi tunnuste esitamine keeruline ülesanne. Allpool on loetelu tunnustest, mis riigil peaksid olema.

1. Maa-ala.
2. Kodanikkond või inimesed, kes elavad püsivalt selle riigi territooriumil.

Tõenäoliselt on kodanikkond olulisem tunnus, kui territoorium. Püsiv võimu teostamine eeldab mingisugust kontrolli inimeste üle, kes sellele alluvad. Mõningad rändrahvad seevastu on osutunud võimeliseks juhtima suurt hulka inimesi ilma püsiva territooriumita.

1. Majanduslik tegevus, tihti ka oma rahaühik.
2. Sotsiaalsüsteem, sealhulgas haridussüsteem.
3. Transpordisüsteem inimeste ja kaupade vedamiseks.
4. Valitsus, mis pakub avalikke teenuseid ja teostab vastavate institutsioonide (näiteks politsei) kaudu kontrolli riigi territooriumi üle.
5. Rahvusvaheline tunnustus, olgugi et kõige viimane ei ole ta kõige tähtsusetum. Riik peab olema "klubisse" vastu võetud teiste riikide poolt.
6. riik tegutseb ühiskonna heaolu ringvoolu suunamisega

Maailmas on riike, mis ei vasta kõigile ülalmainitud tingimustele. Enamasti on tegemist kurioosumitega, mida riigiks nimetatakse ajaloolistel põhjustel või mingil muul põhjusel.

Natuke üldisem tunnuste loend:

1. Maa-ala
2. Loomisakt (näiteks Põhiseadus)
3. Inimesed, kes elavad maa-alal ja aktsepteerivad loomisakti
4. Aparaat maa-alal olevate ja inimeste loodud ressursside ümberjaotamiseks (üldjuhul eesmärgiga täita loomisaktis toodud lubadusi inimeste ees).

Aparaadi hulka kuulub alati:

• maksukogumissüsteem
• kohtuaparaat ja politsei (inimeste omavaheliste lahkhelide lahendamiseks ja ärahoidmiseks)

Aparaadi hulka võivad kuuluda:

• sõjavägi (kui muul moel pole inimesi ähvardavat riigivälist ohtu võimalik vältida)
• sotsiaal- ja tervishoiusüsteem (kui põhiseaduses on lubatud inimeste võrdne ja väärikas kohtlemine)
• haridussüsteem (kui põhiseaduses on lubatud midagi haridusteemalist)
• diplomaatiline korpus

Aparaat võib olla suurem kui eelkirjeldatu, sest loomisaktis on rohkem lubadusi antud või on aparaat ise võtnud endale lisafunktsioone (nt transpordi ja majanduse juhtimine). Seda, kas põhimõtte enese pärast (vt kommunism, bürokraatia), majandusliku otstarbekohasuse pärast või riigi allesjäämiseks pikemas perspektiivis.

Riigi majanduslikud funktsioonid

Riigi tähtsamateks funktsioonideks peetakse allokatsiooni-, jaotus- ja stabiliseerimisfunktsiooni.

Allokatsioonifunktsiooni kaudu tagab riik, et olemasolevaid ressursse (tööjõudu, maad ja kapitali) kasutataks võimalikult efektiivselt.

Jaotusfunktsiooni raames peab valitsus kujundama riigis sellise sissetulekute ja vara jagunemise, mis vastaks antud riigi kodanike enamuse arusaamisele õiglasest jaotusest. Ümberjagamine toimub maksude ning mitmesuguste pensionide, toetuste ja abirahade kaudu, mida nimetatakse ülekandemakseteks ehk tulusiireteks.

Stabiliseerimisfunktsiooni raames on riigi eesmärgiks saavutada majanduse optimaalne areng ja pidurdada soovimatuid protsesse. See tähendab, et riik astub samme stabiilse majanduskeskkonna, kiire majanduskasvu, madala inflatsiooni ja kõrge tööhõive saavutamiseks.

Maailma riigid

Riikide täpset arvu on keeruline kindlaks määrata. See sõltub sellest, kuidas riiki defineerida. 2011. aasta juuli seisuga on maailmas 194 riiki, mis vastavad peaaegu kõigile riigi tunnustele.

Kindlasti ei kuulu riikide hulka mõne riigi territooriumi lahutamatud osad, näiteks Inglismaa ja Šotimaa, ning mõnele teisele riigile kuuluvad alad, näiteks Puerto Rico ja Bermuda.

Traditsiooniliselt jäetakse toimivate riikide hulka arvamata ka iseseisvust taotlevad maad, mida kontrollib võõrriik oma sõjaväe abil (Tšetšeenia, Tiibet, Balti riigid aastail 1940–1991). Rahvusvaheliselt tunnustatud riikide hulka ei kuulu ka protektoraadid (Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transnistria).

Ilmselt tuleb riigiks lugeda Taiwan (Hiina Vabariik), kuigi tema riigiks olemine on vaieldav, sest tal napib Hiina Rahvavabariigi vastuseisu tõttu rahvusvahelist tunnustust.

Riikidena on toiminud ka mõned vaimulikud ordud (näiteks Liivi ordu ja Saksa ordu). Praegu on terve rida riigi tunnuseid Malta ordul.

Vaata ka

ebaõigusriik kodanikuühiskond linnriik loomuseisund maailma maad rahvusriigi rajamine rahvusriik riigi arengutase riigiasutused

riigi järjepidevus riigiloome riigipeade ja valitsusjuhtide koondtabel riigi õigusjärglus riikide klassifikatsioonid riikide loend pindala järgi sotsiaalriik territoriaalriik võimude lahusus õigusriik

Viited

1. Robinson, E. H. 2013. The Distinction Between State and Government Archived 2 November 2013 at the Wayback Machine. The Geography Compass 7(8): pp. 556–566.
2. Cudworth, Erika (2007). The Modern State: Theories and Ideologies. Edinburgh University Press. ISBN 978-0-7486-2176-7.
3. Barrow, Clyde W. (1993). Critical Theories of State: Marxist, Neo-Marxist, Post-Marxist. University of Wisconsin Press. ISBN 0-299-13714-7.

Välislingid