From Wikipedia, the free encyclopedia
Maks on rahaline kohustis, mida füüsiline isik või juriidiline isik maksab riigile või omavalitsusele vastavalt seadusele. Mõnikord loetakse maksude hulka ka riigilõivud.
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2006) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Põhjamaade Investeerimispangaga sõlmitud laenulepingu ratifitseerimise seaduse tähenduses on maks ükskõik missugune praegu kehtiv või tulevikus kehtestatav lõiv, maks, koormis ja tasu.[1]
Üldkeeles nimetatakse maksudeks ka mitmesuguseid makseid: liikmemaks, kiirteemaks vms. Samuti võidakse maksudeks nimetada ebaseaduslikke makseid: altkäemaks, "katusemaks" maffiale vms.
Eesti maksukorralduse seaduse järgi on maks "seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks.[2]
Rahvusvahelises plaanis on mõiste "maks" ja selle sisenemine jagunemine sätestatud OECD klassifikaatoriga, milles maksutulusid märgitakse numbritega 1000–6000, s.h
Mõiste "maks" ei hõlma OECD arvestuses trahve, rahalise karistuse summasid ega valitsusele sundkorras laenatud rahalisi ülekandeid.[3]
Maksude kogumine on üks vanemaid majanduse reguleerimise vahendeid. Kaasaegsel maksusüsteemil on kaks põhilist majandusfunktsiooni:
Viimane funktsioon on oluline majanduspoliitika aspektist, sest maksumäärade muutmise ja maksusoodustuste kehtestamisega saab mõjutada majandusprotsesse soovitud suunas.
Maksusüsteem peab vastama teatud printsiipidele:
Horisontaalne võrdsus tähendab kõige üldisemalt seda, et ühesuguse jõukusastmega indiviide koheldakse maksustamise seisukohalt ühtmoodi. See ei pea alati tähendama, et nad maksaksid täpselt ühepalju, näiteks võivad suitsetajatel olla suuremad maksud (aktsiisimaks tubakatoodetele).
Vertikaalne võrdsus tähendab seda, et erineva sissetulekuga subjektid peaksid maksma erineva suurusega makse. Mida suurem on sissetulek, seda suuremad peaksid olema ka maksud. Seda printsiipi järgibki enamikus riikides kasutusel olev progresseeruv tulumaks. Üheks võrdsuse väljenduseks on ka maksudest kasusaamise põhimõte – eeldatavalt peaksid mingi konkreetse ühishüve eest maksma rohkem need, kes seda hüve tarbivad. Näiteks maanteede kasutajad peaksid maksma teede ja sildade remondi eest rohkem kui need, kellel autot ei ole. Sellepärast ongi mootorikütusele kehtestatud aktsiisimaks, mille abil hoitakse maanteed korras.
Maksudega seonduvad otsused kuuluvad fiskaalpoliitika alla.
SKT Intressimäär Maksude tõstmine väheneb langeb Maksude alandamine kasvab tõuseb
Kirjeldatud tulemust võib loota siis, kui muud tingimused majanduses ei muutu. Aga nii ei ole see kunagi – näiteks majanduse edendamiseks makse alandades peab valitsus oma kulutusi vähendama või rohkem laenama. Mõlemal juhul majanduskasv aeglustub. Riigi majanduskasvu mõjutavaid sündmusi on maailmas muidki. Peale selle ei ilmne majanduspoliitiliste sammude mõju kohe, vaid see võtab aega (täpset ajakulu ei teata). Samuti on võimalik, et enne kui maksude mõju alandamine hakkab mõju avaldama, on riigi majandus muude tegurite mõjul juba kasvama hakanud.
Maksukulud tõstavad elukallidust riigis – mida kõrgem on maksukoormus, seda kallimaks muutuvad kaubad ja teenused antud riigis. Tõsi, kaudselt võib maksutuludest finantseeritud teenused, mida inimene tarbib tasuta (näiteks alg- ja põhikooli õpe, autoteed jms) või alandatud hinnaga (näiteks lasteaiateenus jms) ka elukallidust alandada, kuid see kehtib vaid nende inimeste osas, kes vastavat teenust tarbivad.
Uno Mereste järgi on maksu elementideks: maksumaksja, maksuobjekt, maksuallikas, maksukandja, maksustamisühik ja maksumäär.[1]
Maksed on rahalised ülekanded, mida tehakse eelnevalt sõlmitud lepingu alusel ühelt isikult teisele. Töötuskindlustuse ja kohustusliku pensionikindlustuse ülekandeid tuleb nimetada makseteks, sest need laekuvad mitte riigieelarvesse, vaid avalik-õiguslikule isikule (Haigekassa, Töötukassa) või eraõiguslikele äriühingutele (pensionikindlustuse fondid) kuigi neid kogub Maksu- ja Tolliamet. Kuna nimetatud maksetega maandab makse tegija enda toimetuleku riski tulevikus, siis ei tohiks neid ülekandeid lugeda riikliku maksukohustuse osaks. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti maksukoormus seetõttu kõrgem, kuna paljudes võrdluses olevates riikides tasuvad inimesed sotsiaalkindlustusmaksed ise oma netotuludest. Tavakeeles nimetatakse makseteks ka ebaseaduslikke makse, nagu altkäemaks ametnikule, või katusemaks kuritegelikule grupeeringule puutumatuse eest.
Majandusteoreetiliselt jaotatakse maksud kaheks: otsesed ja kaudsed maksud.
Otsesed maksud arvatakse maha otse isiku sissetulekutelt:
Kaudsed maksud mõjutavad sissetulekut kaudselt, kuna nendega maksustatakse tarbimist:
Maksud koormavad erinevaid objekte ja nendele rakendatakse riigiti erinevaid makse. Siinkohal loetelu nendest:
Tulumaks: maksustamise objektiks on ettevõtete tulu (corporate tax), kapitalitulu, s.h intress, dividendid, müügitulu (capital gains tax), FIE ettevõtlustulu (business income tax) ja töötasud (payroll tax, Wwithholding tax).
Mõned riigid (Šveitsis kantonid, Malta, Küpros jts) on kehtestanud rikastele inimestele ühekordse maksu (lump-sum tax), kui nad tahavad saada antud riigis elamisluba või soovivad koguni osta kodakondsust. Vanal- ja keskajal oli tavaks nõuda iga-aastast peamaksu (poll tax, head, tax või capitation), mille suurus oli kõigi jaoks sama suur ning mida pidid tasuma kõik inimesed.
Omandimaks: Aastamaksuna on kogutud maamaksu (Land tax), hoonemaksu (House tax), kinnisvaramaksu (Real estate tax) ja rikkusemaksu (Wealth tax). Ettevõtete omandile on rakendatud põhivaramaksu ja omavahendite maksu (Net Worth tax). Ajalooliselt on kogutud veel Inglismaal aknamaksu (Windows tax), sambamaksu. Ühelt isikult teisele üleantavat vara on maksustatud pärandi ja kinkemaksuga (Eestis maksustatakse seda riigilõivuga). Isikutele, kes lahkuvad suure varaga riigist on nõutud sisse lahkumismaksu (Expatriation tax). Tehingute käigus üleantavale vara on maksustatud ülekandemaksuga (Transfer tax) – Eestis riigilõiv.
Tarbimismaksud jagunevad üldisteks tarbimismaksudeks ja tootemaksudeks. Üldised tarbimismaksud ei tohi moonutada tehinguid ning peavad vähemalt teoorias koormama kõiki tehinguid ühesugusel määral. Tootemaksud on taas teatavad rahalised karistused halva teo eest ning nende ülesandeks ongi moonutada tarbimist ning teha taunimisväärsed tehingud tavalisest kallimaks.
Üldised tarbimismaksud on käibemaks (Turnover tax), müügimaks (Sales tax) ja lisandväärtusmaks (Value added tax ehk VAT).
Tootemaksude gruppi kuuluvad tollimaksud, mis maksustavad vaid välisriikidest imporditavaid tooteid vastavalt igale kaubagrupile määratud tariifiga ja on seega käsitletavad siseturu kaitsmise vahendina. Kuna Eesti on osa Euroopa Liidu tolliterritooriumist, siis tollimaksud kehtestab Euroopa Liit ja temale laekuvad maksutulud. Teine grupp tootemakse on aktsiisid, mis koormavad võrdselt nii välisriikidest toodud kui ka siseriiklikult toodetud maksustamise objekte. Sõltuvalt riigist võivad selle maksu objektiks olla ükskõik millised kaubad või teenused, kui valitsusvõim on nii määranud.
Kõige keerulisem on klassifitseerida sotsiaalkindlustusmakse, sest enamikus maailma maades need kas puuduvad üldse või on eraviisilised, s.t inimene ostab kindlustust ise oma tuludest, mis on talle laekunud peale tulumaksu tasumist. Riikliku maksuna või riigi maksuameti poolt kogutavana ning avalik- või eraõiguslikule isikule ülekantavana on see vormistatud kuni üheksakümnes riigis ning vastav praktika algas valdavalt alles 20. sajandi teisel poolel.
Sotsiaalkindlustusmaksud: haiguskindlus, pensionikindlustus, töötuskindlustus, õnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, toitjakaotuskindlustus.[4][3]
Kasumiprintsiibi järgi peaksid need, kes saavad valitsuse programmist tulu, selle eest ka maksma. Selle alusel peaksid maantee või silla ehituse eest maksma need, kes neid ka kasutavad – sõidukijuhid. Maksuvõimelisuse printsiibi järgi tuleks makse koguda proportsionaalses vastavuses sellega, kui palju inimesed on võimelised maksma. Inimene, kes teenib aastas 100 000 krooni, on võimeline enam makse maksma kui see, kes teenib 25 000 krooni. Aga kui palju enam peaks makse maksma suurema sissetulekuga inimene – kas tema maksevõime on neli, kümme või ainult kaks korda suurem? Majandusteadlased ei oska sellele vastata. Eeldatakse vaid, et kuna üks kroon rikkale annab tundavalt vähem kui vaesele, siis peaks ka jõukam inimene olema valmis protsentuaalselt rohkem raha maksudeks loovutama ehk tema maksevõime on suurem.
Seega pole üllatav, et inimesed jõuavad erinevatele järeldustele maksu suuruse osas, mis kõige paremini nende maksevõimele vastab. Mõned inimesed väidavad, et maksuprotsent peaks olema erineva sissetulekuga inimeste jaoks ühesugune, sest suurem sissetulek on jõukamate inimeste oma tarkuse ja püüdlikkuse tulemus. Samas on neid, kes leiavad, et jõukamad inimesed peaksid maksma maksudest suurema protsendi tuludest. Vaidlused keskenduvad erinevustele proportsionaalse ja progressiivse maksusüsteemi vahel.
Pikemalt artiklis Eesti maksusüsteemEesti maksusüsteem koosneb maksuseadustega sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest ning seaduse alusel valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest kohalikest maksudest. Riiklikeks maksudeks on Eestis: tulumaks (s.h ettevõtte-, kapitali- ja töötasu tulumaks); sotsiaalmaks; maamaks (kantakse otse asukohajärgse valla eelarvesse); hasartmängumaks (läheb kultuuri, spordi ja heategevuse toetamiseks); käibemaks; tollimaks; (alkoholi-, tubaka-, kütuse-, elektri- ja pakendi) aktsiisid; raskeveokimaks; ettevõtlustulu maks.[5]
Lisaks kogub Maksu- ja Tolliamet veel riigilõivusid, keskkonnatasusid, töötuskindlustusemaksu ja kohustusliku kogumispensioni sissemakseid (kantakse otse üle vastavatele avalikele või eraõiguslikele isikutele) ning Tollimaksu (laekub Euroopa Liidu eelarvesse).
Kohaliku omavalitsuse maksud on Eestis reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks; mootorsõidukimaks; loomapidamismaks; lõbustusmaks; parkimistasu. 1990. aastatel olid veel isikumaks; ettevõtte tulumaks; müügimaks ja paadimaks. Neid koguvad kohaliku omavalitsuse asutused ise.[6]
Pikemalt artiklis MaksupettusMaksudest kõrvalehoidmine on tahtlik ebaseaduslik tegevus, millega isik vähendab enda maksukoormust.
Eestis on maksukohustuse täitmata jätmine või sellest kõrvalehoidmine karistatav vastavalt maksukorralduse seaduse 15. peatükis sätestatule. Tasumata maksusumma tuleb tasuda, lisaks tasumata jäänud perioodilt arvestatakse intressi määratakse karistus, mille suurus võib ulatuda 300 trahviühikuni. 2020. aastal on trahviühiku suurus 4 eurot. Juriidilisele isikule võidakse väärteo puhul määrata karistuseks rahatrahv vahemikus 100 – 400 000 eurot.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Maksud |
|
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
