sebraliik From Wikipedia, the free encyclopedia
Kõrbesebra ehk grevi sebra (Equus grevyi) on hobuse perekonda kuuluv liik.
| Kõrbesebra | |
|---|---|
 Kõrbesebra Buffalo Springsi reservaadis | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kabjalised Perissodactyla |
| Sugukond |
Hobuslased Equidae |
| Perekond |
Hobune Equus |
| Liik |
Kõrbesebra |
| Binaarne nimetus | |
|
Equus grevyi Oustalet, 1882[1] | |
 Sinine – pärismaine, punane – introdutseeritud | |
| Sünonüümid | |
|
Equus faurei Matschie, 1898 | |
Kõrbesebrad elavad Ida-Aafrikas Keenia ja Etioopia kuiva kliimaga aladel. Kõrbesebra on arvatud väljasuremisohus liikide hulka. Mõnekümne aastaga on tema arvukus vähenenud üle kahe korra ja praeguseks elab looduses paar tuhat isendit.
Kõrbesebra on suurim looduses elav hobuslane. Teiste sebradega võrreldes on tema triibud peenemad ja tihedamad. Kõrbesebrad on rohusööjad ja suudavad ilma vett joomata mitu päeva hakkama saada. Erinevalt teistest hobuslastest ei moodusta kõrbesebrad püsivaid karju.
Hobuse perekonda kuuluv kõrbesebra on savanni- ja mägisebra kõrval üks kolmest sebraliigist. Sageli paigutatakse kõrbesebra monotüüpsesse alamperekonda Dolichohippus. Aastal 2002 määras Colin Groves esialgselt kaks kõrbesebra alamliiki, põhja pool elava Equus grevyi grevyi ja nimeta jäänud lõunapoolse alamliigi Meru ja Ewaso Ng'iro jõe ümbruses. Aastal 2004 jõudsid Colin Groves ja Catherine Bell koljusid uurides siiski järeldusele, et liik on monotüüpne.[2][1]
Kasutatud on sünonüüme Equus faurei ja Equus grevyi berberensis.[3]
Usutakse, et kõigi tänapäeva hobuslaste ühine esivanem elas umbes 3,9 miljonit aastat tagasi Põhja-Ameerikas. Euraasiasse jõudsid tema järeltulijad 2,5 kuni 3 miljonit aastat tagasi. mtDNA-analüüsi järgi pärineb sebrade viimane ühine esivanem 2,8 miljoni aasta tagusest ajast. Umbes 2 miljonit aastat tagasi liikusid hobuslased Euraasiast Aafrikasse. Kõrbesebra ja savannisebra lahknemine leidis aset umbes 1,6 miljonit aastat tagasi.[4]
Tänapäeva sebraga sarnaneva looma Pliotseenist ja Pleistotseenist pärinevaid fossiile on leitud nii Aafrikast kui ka Aasiast. Nende seas on Hiinast leitud Equus sanmeniensis, Indiast leitud Equus cautleyi, Kesk-Aasiast leitud Equus valeriani ja Ida-Aafrikast leitud Equus oldowayensis. Eriti viimane on kõrbesebraga väga sarnane[5] ja see on tihti paigutatud ka kõrbesebra kõrvale alamperekonda Dolichohippus.[6]
Vanimad Aafrikast leitud sebraga sarnaneva looma Equus numidicus'e fossiilid pärinevad Magribist ja Sudaanist. Tema järeltulijad võisid olla Equus capensis ja Equus oldowayensis, kelle fossiile on leitud vastavalt Lõuna- ja Ida-Aafrikast. Kõrbesebra on luustiku poolest mõlemaga üsna sarnane.[7]
Kõrbesebra oli väidetavalt esimene sebra, kellega eurooplased kohtusid, nimelt olevat teda kasutatud Vana-Rooma tsirkuses. Järgmised andmed pärinevad 17. sajandist, mil Shewa kuningas olevat saatnud ühe sebra Türgi sultanile ja teise Hollandi Jakarta kubernerile. Aastal 1882 saatis hiljem Etioopia valitsejaks saanud Menelik II kõrbesebra kingituseks Prantsusmaa presidendile Jules Grévyle. Kui avastati, et sebra erineb juba varem tuttavatest lõuna pool elavatest sugulastest, saigi ta presidendi auks endale nime.[5]
Kõrbesebrad elavad teadaolevalt ainult Etioopia kirde- ja lõunaosas ning Keenia kesk- ja põhjaosas.[8] Lõuna-Sudaanis võib alles olla üksikuid isendeid. Kõrbesebra on üks viimase poole sajandiga kõige kiiremini vähenenud populatsiooniga Aafrika imetajaid. Ajalooliselt ulatus nende asuala Keenia riftiorust Somaalia lääneosani; Etioopia põhjaosas Alledeghi tasandikust Awashi jõe oru ja Ogadenini ning Turkana järve kirdekaldast Etioopias kuni Kenya mäe põhjanõlvani ja kagus Tana jõeni. Praeguseks on alles jäänud üksikud laigud, Keenias riftioru idakaldalt kuni Tana jõeni; Etioopias väike populatsioon Alledeghi tasandikul; Etioopia lõunaosast Ch’ew Bahiri järvest kuni Kenya mäe põhjanõlvani ja üksikud isendid ka sealt piki Tana jõe kallast kagu pool. Keenias Ida-Tsavo rahvuspargis ja selle ümbruses elab väike introdutseeritud populatsioon. Usutakse, et Somaalia populatsioon on hävinud; viimased kinnitatud andmed sealt pärinevad 1973. aastast. Pole usaldusväärseid andmeid selle kohta, et kõrbesebrasid oleks kunagi kohatud Eritreas või Djiboutis. Lõuna-Sudaani puudutavad väited vajavad kinnitust.[1]
Kõrbesebra elab Keenia ja Etioopia kõrbes, poolkõrbes ja kuivas savannis, kus taimestiku moodustavad eelkõige mitmesugused rohttaimed, puhmad, põõsad, akaatsiad ja mürripuud.[9][8][10] Ta eelistab laugjaid nõlvu ja platoosid.[10][11]
Kõrbesebrad elavad mõõdukas kauguses püsivatest veekogudest. Nad on eelkõige rohusööjad, kuigi põua ajal või rohunappuses võivad puulehed moodustada kuni 30% nende toidust. Täkud kaitsevad oma territooriumi, mille suurus võib olla 2–12 km². Kindla territooriumiga mitte seotud isendite elupaik võib katta koguni 10 000 km². Nad on väga mobiilsed; on teada, et ressursside otsingul võivad nad liikuda üle 80 km ulatuvaid vahemaid.[1]
Et kõrbesebrad toidu ja vee otsingul pidevalt ringi liiguvad, on nende asuala ja tihedus hooajati erinev. Kuival hooajal, kui sõltuvus vee lähedusest on suurem, hoidutakse rohkem lähestikku. Siiski elavad nad suure liikuvuse tõttu harva väga tihedalt koos. Kõige sagedamini võib neid tavaliselt kohata Samburu lõunaosas ja Laikipia lavamaal.[1]
Kõrbesebra on arvatud eriti ohustatud liikide hulka. Looduses elavate kõrbesebrade arvuks hinnatakse 1966–2447. Aastatel 1988–2007 on tema arvukus vähenenud umbes 55%. On ka hinnanguid, mille järgi on arvukus aastatel 1980–2007 vähenenud 68%. Täiskasvanud loomi on alla 2000. Aastatel 2006–2016 on kõrbesebra arvukus püsinud stabiilsena.[1]
Keenias oli 1988. aastal hinnanguliselt 4276 isendit, 2000. aastal 2435–2707, 2004. aastal 1567–1976 ja 2006. aastal 1468–2135. Aastal 2016 hinnati populatsiooni suuruseks 2350 looma, kellest 1716 olid täiskasvanud.[1]
Etioopias oli 1980. aastal hinnanguliselt 1900 kõrbesebrat, 1995. aastal 577, 2003. aastal 106 ja 2006. aastal 128. Aastal 2011 hinnati populatsiooni suuruseks 230 looma, kellest 168 olid täiskasvanud.[1]
Kõrbesebra eluiga looduses on keskmiselt 18–20 aastat.[9][12] Vangistuses võib ta elada kuni 30-aastaseks.[12]
Kõrbesebra on suurim looduses elav hobuslane. Kehaehituselt sarnaneb ta mõnevõrra teiste hobustega. Tal on suur piklik pea ja pikk koon, suhteliselt püstine pikk kael ning peenikesed jalad, mis lõpevad kapjadega.[8][12]
Silmad on suured ja asuvad kõrgel pealael; nende asend laseb sebral söömise ajal ümbrust jälgida. Ainuke koht, mida sebra ei näe, on täpselt tema selja taga. Karjas söövad sebrad vaatavad tihti just sel põhjusel eri suundadesse.[12] Kõrvad on väga suured ja ümara tipuga. Kõrva otsas on valge tutt, kõrva tagaküljel üks lai must triip.[9]
Kõrbesebra karvkate on sile ja lühikarvaline. Turjal ja seljal on pikakarvaline püstine lakk,[12] mis ulatub enamasti kõrgemale kui kõrvad.[7] Üla- ja alahuulel on vurrud. Sabakarvad on suhteliselt lühikesed.[10]
Märal on üks paar nisasid.[2]
Hambaid on kõrbesebral 44. Hambavalem on i 3/3, c 1/1, p 4/4, m 3/3.[7] Hambad kasvavad pidevalt, sest kare rohi kulutab neid.[12]
Kõrbesebra ülahuule all paikneb Jacobsoni elund. Feromoonide haistmiseks kergitab sebra ülahuult.[5]
Kõrbesebra kehapikkus on keskmiselt 250–275 cm, õlakõrgus 145–160 cm, saba pikkus 55–75 cm, kaal 350–450 kg.[9] Täkud on märadest suuremad ja raskemad.[7]
Kõrbesebra mustad ja valged triibud on teiste sebradega võrreldes peenemad ja tihedamad.[9] Triipude laius külgedel on keskmiselt 25–38 mm, nende vahe 20 mm.[7] Kereosa triibud on vertikaalsed, teistel sebradel on need aga tagaosas tihti pigem horisontaalsed. Jalad on üleni kaetud peente horisontaalsete triipudega, kere ja jala üleminek moodustab huvitava v-kujulise kardinat meenutava mustri. Pikk püstine lakk on samuti triibuline.[9]
Piki selgroogu on must triip, mida ääristab kummalgi pool valge triip. Kõhualune on valge. Valge karvkate ulatub osalt ka külgedele.[9]
Näos ulatuvad triibud poole koonuni. Koonu keskosa on valge või hallikas, ots pruun.[9][7] Kõrva tagaküljel on üks lai must triip, kõrva otsas valge tutt.[8]
Tagantvaates on kõrbesebral kummalgi pool saba silmatorkav valge laik. Selle järgi on ta samburu keeles saanud nime loiborkurum ('valge tagumikuga').[13]
Varsa triibud on pruunid. Need muutuvad järk-järgult tumedamaks ja enam-vähem esimese eluaasta lõpuks on need juba mustad.[13][12]
Triipude otstarbe kohta on mitmesuguseid teooriaid. Nende funktsiooniks on peetud nii maskeeringut kui ka vaenlaste eksitamist. Hiljuti on uurijad välja pakkunud hoopis mõtte, et triipudel on sotsiaalne funktsioon ja need soodustavad paarilise leidmist. Arvatakse, et sebrade, hobuste ja eeslite ühisel esivanemal olid triibud, mis aga hobustel ja eeslitel on evolutsiooni käigus kadunud.[8]
Liikumatult rohumaal puhmade keskel seisev triibuline loom on võrdlemisi raskesti märgatav, sest sulandub tausta. Kui sebrakari näiteks lõvi eest põgeneb, moodustavad liikuvad triibud lõvi silme ees virvendava mustri ja tal on raske loomi üksteisest eristada.[13] Triibuline on osutunud heaks kaitsevärvuseks eriti pimedas ja päikesevarjus. Hämaras võivad triibud lasta loomal suuremana paista ja tema piirjooni hägustada.[7]
Iga sebra triipude muster on ainulaadne, justnagu sõrmejälg. Sebrad tunnevad kaaslase mustri järgi ära.[13]
Erinevalt teistest hobuslastest on kõrbesebra sotsiaalne struktuur väga paindlik. Täiskasvanud kõrbesebra ei moodusta püsivaid karju nagu hobused või teised sebrad. Ainus püsivam side on ema ja varsa vahel. Varssadeta märad, täkud ja noorloomad moodustavad lõdvalt seotud rühmi, mille liikmed võivad iga päev olla erinevad.[13][9] Sõltuvalt toidu- ja veevarude kättesaadavusest võidakse koos olla ka kauem, aga harva pikemalt kui mõni kuu.[13] Karja suurus on enamasti 6–20 looma. Karja võivad moodustada samast soost loomad või näiteks varssadega märad, üksikud märad ja noored täkud. Tihti liiguvad kõrbesebrad ka üksinda.[9][12][8][13] Kui teiste sebrade karja moodustab tihti täkk koos oma haaremiga, siis kõrbesebradel sellist karjatüüpi ei esine.[14] Keenias on kohatud ka kõrbesebrade ja savannisebrade ühiseid karju.[10]
Umbes 10% täiskasvanud täkkudest on seotud kindla territooriumiga, mille suurus on 2,5–10 km². Kõrbesebra täku territoorium on suurem kui ühelgi teisel rohusööjal.[8][13] Sel alal on täkul ainuõigus märadele. Kui pole innaaeg, lubatakse territooriumile sööma või jooma ka teised täkud.[12][9] Paaritumishooajal aetakse võõrad täkud ära. Täkk käib omaks kuulutatud alal pidevalt ringi, tihti seisatab ja kuulatab kikkis kõrvadega. Ta märgistab piire uriini ja sõnnikuga ning kuulutab oma omandiõigust hääleka kisaga. Territooriumi piiril võivad olla 30–40 cm kõrgused sõnnikuhunnikud.[7] Täkud paarituvad kõigi märadega, kes nende alale satuvad. Mida viljakamal ning rohu- ja veerikkamal alal nad elavad, seda suurem on nende võimalus paarituda.[13]
Võitlust esineb harva, eelkõige siis, kui indlev emane satub kahe täku valduste piirile või kui sissetungija püüab territooriumi endale saada. Enamasti leiab kaklus aset 20–50 meetri laiusel piirialal. Võitlusse asutakse ainult siis, kui kumbki peab end teisele võrdseks partneriks. Sebra võib tõusta tagajalgadele ja vehkida esimeste jalgadega. Kasutatakse nii hambaid, kabjalööke kui ka jalavõtet, millest võivad mõlemad põlvili kukkuda ja seejärel juba maas edasi maadelda. Kui üks täkkudest end võidetuks tunnistab, lõpetab ta rabelemise ja võitja laseb ta hambust lahti. Kaotaja põgeneb. Märad kaitsevad ennast eelkõige tagajalgade kabjalöökidega.[7]
Kõrbesebradele meeldib püherdada.[5] Nad suudavad joosta kiirusega 65 km/h.[15]
Kõrbesebrad tervitavad üksteist püstiste kõrvadega ning nuusutavad üksteist, eriti ninasõõrmeid, kaela, külgi ja saba.[5]
Nad tunnevad üksteist ära triipude järgi.[12] Vastsündinud varss õpib ema ära tundma lõhna, hääle ja triipude mustri järgi.[7]
Liigikaaslaste väljaheite ja uriinimärgistusega tutvumiseks kergitavad sebrad ülahuult, et haista feromoone.[5]
Füüsilist lähedust esineb kõrbesebrade juures väga harva.[2]
Varsad müravad omavahel, hüppavad, jooksevad ja ajavad üksteist taga.[7]
Kõrbesebra häälitsused sarnanevad rohkem eesli häälega kui teiste sebrade häälitsused.[10] Valjuhäälset eeslikisa teevad tavaliselt juhtivad täkud.[13][12] Nooremad täkud ei häälitse peaaegu kunagi.[2]
Mära kutsub varssa õrna häälega ja varss vastab talle.[2]
Kõrbesebra toitub valdavalt rohust.[9][8] Põua ajal napsab ta ka puudelt lehti, näksib puhmaid ja võib süüa ka puude ja põõsaste koort.[8][13] Ta võib süüa ka mitmesuguseid vilju.[16]
Loomad veedavad ligi kaks kolmandikku päevast süües.[13] Kui toitu napib, võib söömisele kuluda 80% nende ajast. Kõrbesebra seedeelundkond on hästi kohanenud madala toiteväärtusega menüüga.[16]
Toiduks kasutatavate rohttaimede seas on hiidhirss pennisetum schimperi, sõrmhirss Eleusine jaegeri, puuritshein Chrysopogon ancheri, ripsmeline haakhein ja Enteropogon macrostachyus.[7]
Kõrbesebra vajab vähem vett kui teised sebrad.[16] Täiskasvanud kõrbesebra võib ilma veeta vastu pidada kuni viis päeva. Veeotsingutel võib ta läbida kuni 8 km. Väikeste varssadega märad peavad aga jooma iga päev. Märad püsivad veekogu lähedal, kuni varsad on 3–4 kuu vanused.[13]
Nii täkud kui ka märad saavad suguküpseks 3–4-aastaselt, kuid täkud ei ole enamasti enne 5.[7] või 6. eluaastat piisavalt jõulised, et märade pärast võistelda. Kõrbesebradel pole kindlat paaritumishooaega,[12][9] kuigi sünde võidakse ajastada vihmahooajale, mis kestab maist juunini ja novembrist detsembrini. Kui mära põua või muude asjaolude tõttu nõrgaks jääb, ei hakka ta tavaliselt indlema.[17]
Tiinus kestab 13 kuud (keskmiselt 390 päeva),[7] sünnib üks varss.[9][8] Märad poegivad iga paari aasta tagant; esimene varss sünnib 3–6-aastasel märal.[7] Kui poegimisaeg kätte jõuab, eemaldub mära karjast ja otsib varjulise paiga tihedamas põõsastikus. Ta poegib tavaliselt pikali, varss sünnib kabjad ees, poegimine kestab 7–8 minutit. Ema hoiab teised märad seni eemal, kui varss on ta omaks võtnud. Hiljem võib ema joogikohta minna ka üksi, jättes varsa teiste karjaliikmete hoole alla.[7]
Vastsündinud varss kaalub 36–56 kg. Tema triibud on pruunikad ning karv pikem ja sasisem kui täiskasvanud sebral. Esimese eluaasta jooksul muutub karvkate siledaks ja triibud mustaks.[13][12] Varss suudab jalgadele tõusta juba 6 minutit pärast sündimist ja joosta 45 minutit pärast sündimist.[7][8] See on vaenlase rünnaku korral hädavajalik oskus. Varsad püsivad ema läheduses ja söövad tihti.[13] Mära imetab varssa 6–8 kuud.[9][8] Kaheksakuuselt hakkavad varsad tasapisi rohtu näsima. Kuigi nad on 9-kuuselt juba võrdlemisi iseseisvad, jäävad nad ema lähedusse kuni kolmeks aastaks.[12] Märavarss jääb ema juurde 13–18 kuuks, täkkvarss vähemalt kolmeks aastaks.[7]
Täkkude fertiilne iga kestab umbes 18. eluaastani.[7]
Kõrbesebra peamised vaenlased looduses on lõvi, tähnikhüään, leopard ja gepard.[9][12]
Kõrbesebrat ohustavad veekogude kuivamine, rohurikaste elukohtade vähenemine ja kuivamine ülekarjatamise tõttu, võistlus ressursside pärast teiste rohusööjatega, salaküttimine ja haigused.[1] Sebrad ei suuda võistelda inimestega, kes nende põlistele aladele oma loomi karjatama tulevad. Vee pärast võistlevad nad nii põllumeeste kui ka koduloomadega.[13]
Põlisrahvad (eriti Somaalias) on kõrbesebrat jahtinud nii toiduks kui ka naha saamiseks.[12] 1970. aastatel läks üle maailma moodi sebranahk. Samal ajal sai alguse kõrbesebrade arvukuse järsk vähenemine.[8] Keenia nahakütid tapsid kõige rohkem kõrbesebrasid 1970. aastate lõpus. Tollane populatsiooni vähenemine võibki olla sellest tingitud, kuigi hiljem jätkunud vähenemise põhjuseks on peetud ka noorte varssade suurt suremust. Mingil määral jätkub küttimine toiduks, kohati ka ravimite saamiseks. Veevarud on vähenenud, eelkõige seetõttu, et jõgedest, eriti Ewaso Ng’iro jõest võetakse ulatuslikult kastmisvett ning see on põuaaegset vooluhulka vähendanud viimase 30 aastaga umbes 90%.[1] Etioopias on peamiseks ohustajaks küttimine.[1]
Aastal 2007 avastati, et Keenias Samburu lõunaosas Wamba ümbruses suri Siberi katku puhangu tagajärjel üle 50 kõrbesebra.[1] Sebrad on vastuvõtlikud parasiitide suhtes ning haigestuvad mitmesugustesse vere kaudu edasi kantavatesse nakkushaigustesse. Tsetsekärbest kõrbesebra ei huvita. Sebrasid ohustab ka teetanus ja veiste katk. Viimase läbipõdemine muudab looma selle suhtes immuunseks.[7]
Salaküttimisele on suures osas piir pandud ning kehtestatud nii rahvusvahelised kui ka Keenia algatatud kaitseabinõud. Sellegipoolest kasutavad kohalikud rahvad mõnikord sebra liha toiduks ja rasva näiteks tuberkuloosi ravimiseks.[8]
Ka pikaajalised sõjad ja näljahädad on sebrade vähenemisele kaasa aidanud.[5]
Etioopias on kõrbesebra ametlikult kaitse all, kuigi ametlik kaitse on suhteliselt jõuetu ja tugineb pigem kogukondadele. Keenias kehtib alates 1977. aastast küttimiskeeld ja kõrbesebra on ametlikult kaitsealune loom.[1]
Kaitsealad moodustavad kõrbesebra asualast vähem kui pool protsenti. Etioopias on Alledeghi reservaat, Yabello kaitseala, Borana jahipiiranguala ja Chalbi kaitseala. Keenias on loodud Buffalo Springsi, Samburu ja Shaba loodusreservaat, eraalgatuslikud kaitsealad Isiolos, Samburus ja Laikipia lavamaal pakuvad olulist kaitset lõunapoolsele populatsioonile. On seatud piiranguid koduloomade karjatamisele.[1]
Eelkõige püütakse kaitsta veeressursse, kaasata kogukonda, hoida kaitsealadel silma peal ja jälgida loomade arvukuse muutumist.[1]
Kõrbesebra asustus on asuala lõunaosas tihedamaks muutunud, sest põhja pool elukohad kaovad. Laikipia piirkonnas kattub tema asuala savannisebra omaga ja sealkandis on kohatud ka hübriide. DNA-analüüside põhjal on selgunud, et kõik kohatud esimese põlve hübriidid on savannisebra mära ja kõrbesebra täku järeltulijad. Nad sarnanevad kasvult pigem kõrbesebraga ja püüavad vahel piima imeda isegi siis, kui on ise juba emast suuremad. Hübriidid liituvad pigem savannisebra karjaga. Vähemalt kaks jälgitud hübriidi on oma varsad kasvatanud vanemaks kui kolm kuud, neist üks ka täiskasvanuks. Oletatakse, et ristumise põhjustab eelkõige asjaolu, et kõrbesebra populatsioonis on ebaproportsionaalselt palju täkke, samas on ka savannisebrade arvukus vaadeldud alal kõrbesebra omast märksa suurem. Kuigi ristumist on peetud potentsiaalseks ohuks kõrbesebrale, usuvad uurijad, et pigem on see võrreldes otsesemate ohtudega teisejärguline.[14]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
