From Wikipedia, the free encyclopedia
Rooma riik ehk Vana-Rooma oli vanaaja riik, mis sai alguse Rooma linnast Itaalias Latiumis.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) |
| Rooma riik | |
 Rooma riigi alade laienemise protsess | |
| Valitsusvorm |
kuningriik (753–509 eKr) vabariik (509–27 eKr) keisririik: :Lääne-Rooma (27 eKr – 476), :Ida-Rooma (330–1453) |
|---|---|
| Pealinn |
Rooma Ravenna/Konstantinoopol |
Roomlased vallutasid kõigepealt tänapäeva Itaalia alad ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid.
Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98–117), mil impeeriumi alla kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia (Inglismaa), Gallia (Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luksemburg, Šveits, osa Saksamaast), Hispaania, alad Doonaust lõunas (Baieri, Austria, Ungari, Albaania, Bulgaaria, Serbia, Horvaatia, Sloveenia), Daakia (Rumeenia), Põhja-Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan, osa Iraaki, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan), Süüria ja Juudamaa (osa Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist ja Iisraelist) ja kogu Põhja-Aafrika rannik (Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus).
Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema.
Pikemalt artiklis Rooma kuningriikKuningate ajajärk (753–509 eKr) oli Rooma linnriigi kujunemise aeg. Kesk-Itaalia latiinidega asustatud Latiumi maakonnas kujunesid Tiberi jõe alamjooksu (~25 km jõe suudmest) küngastele maaharijate ja karjakasvatajate asulad, mis aja jooksul moodustasid ühtse linnriigi. Pärimuse järgi rajas Rooma linna 753 eKr Romulus ning seda aastat peeti ühtlasi roomlaste ajaarvamise alguseks.
Rooma kuningriigi (Regnum Romanum) eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas. Pärimuse järgi valitsesid üksteise järel 7 kuningat: Romulus, Numa Pompilius, Tullus Hostilius, Ancus Mardus, Tarquinius Priscus, Servius Tuilius ja Tarquinius Superbus, kellest ajaloolisteks saab pidada vaid kolme viimast etruskide niinimetatud Tarquinuste dünastia kuningat.
Etruskide ülemvõimu ajal arenes riik jõudsalt ning kuningavõim muutus päritavaks. Vanemate nõukogusse (senatisse) kuulunud mõjukate perekondade peadest kujunes aja jooksul patriitside aristokraatia. Patriitsiperekondadest väljapoole jäi lihtrahvas (plebeid). Vana-Rooma ühiskonnakihid-klassid kujunesid välja kuningate ajajärgust ning eksisteerisid kuni vabariigi ajajärgu lõpuni:
Pikemalt artiklis Rooma vabariikVabariigi ajajärk kestis aastast 510 eKr aastani 30 eKr või aastani 27 eKr. Pärast kuninga (535 eKr – 509 eKr), Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestasid patriitsid aristokraatliku vabariigi. Rooma kujutas endast aristokraatlikku vabariiki, kus suur osa rikkusest ja peaaegu kogu poliitiline võim koondus kitsa, nii patriitsi- kui ka plebeisuguvõsasid hõlmava aristokraatia kätte, mida nimetati nobiliteediks. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat konsulit. Konsulid juhatasid sõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile. Nobiliteedi juhtimisel võitis Rooma Vahemere suurvõimu Kartaagot Puunia sõdades ja sai lakkamatute vallutussõdadega suurimaks jõuks kogu Vahemere ruumis.
Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res publika (ladina keeles 'ühiskondlik asi'), kuna enamik ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa.
Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Plebeid said patriitsidega võrdsed õigused ja nad kõik kokku moodustasid Rooma kodanikkonna (ld k populus romanus – Rooma rahvas). Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia nobiliteet (patriitside ja rikaste plebeide esindajad, ld k nobilis – tuntud), kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.
Pikemalt artiklis Vana-Rooma armeeKuni 2. sajandi lõpuni eKr moodustati Rooma sõjavägi maakaitseväe põhimõttel (kodanikel oli kohustus muretseda endale relvad) ning kutsuti kokku vajaduse korral. Mehed olid väeliikidesse jagatud vanuste järgi: 17–45-aastased osalesid aktiivses sõjategevuses ning 45–60-aastased moodustasid reservi. Rooma sõjaväe peamiseks väeüksuseks oli ~5000 mehest koosnev leegion (ld k legere – välja valima), mis lahinguväljal asetus väiksemate allüksustena (maniipulitena) justkui malelaua ruutudena, võimaldades suuremat liikuvust ka keerulisel maastikul.
Alates I Puunia sõjast (264–241 eKr) rajasid roomlased endale ka tugeva sõjalaevastiku. Vaenlase territooriumil viibides rajasid roomlased muldvallidest ja palktaradest kindlustatud sõjaväelaagreid, mis tagasid kaitse ootamatute kallaletungide eest. Sõjalaagritest kujunesid hiljem asulad ning antiiklinnad.
Pikemalt artiklis Rooma keisririikSõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Toimus ka Itaalia linnastumine. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks. 89 eKr anti kõigile Itaalia elanikele Rooma kodakondsus. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.
60 eKr sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassius senativastase I triumviraadi. Järgnenud kodusõjas võitis Caesar Pompeiuse senati väe ja kehtestas diktatuuri. Kodusõja tulemusena (31-30 eKr) vallutati Rooma poolt viimane hellenistlik suurriik Egiptus ja pärast Caesari surma kehtestus Octavianuse ülemvõim. Octavianuse valitsusaja algul kehtestati monarhistlik valitsemissüsteem. 27 eKr tunnistas tema võimu ka senat ja andis talle Augustuse tiitli.
Keisririigiks nimetatakse "monarhilist režiimi", mille kehtestas Augustus 27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Ajaloolased eelistavad kasutada mõistet "printsipaat" (27 eKr – 284 pKr), et tähistada "suhteliselt liberaalset monarhiat kahel esimesel sajandil meie aja järgi". Augustus kandis tiitlit princeps, mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas.[1] Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarne imperium (lad. k. ülemvõim) (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi ta imperator), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht.[2]
Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid reaalsuses kontrollis valitses keiser. Pärast Augustuse surma tugevnes senati opositsioon. Selle mahasurumiseks rakendasid Juliuste-Claudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas. Pärast Nero kukutamist tuli võimule Flaviuste dünastia.
Provintside majandus edenes jõudsalt, provintsikeskustest arenesid linnad (Gallias Colonia Claudia Ara Agrippinensium, Provence'is Aquae Sextiae ja Narbonne, Inglismaal Londinium, Eburacum ja Venta Belgarum, Pürenee poolsaarel arendasid roomlased juba olemasolevaid linnu, näiteks Olissipo, Tarraco ja asutasid Caesaraugusta, Augusta Emerita ja Valentia, Dalmaatsias Split ja Salona, Pannoonias Aquincum, Carnuntum jt). Alates 1. sajandi lõpust hakkas Itaalia neile oma juhtpositsiooni kaotama.
Usukuulutaja Jeesuse tegevuse tulemusena kujunes 1. sajandil Palestiinas välja ristiusk. Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas see teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Aastal 380 sai kristlus Rooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma.
Rooma ühiskond keisririigi perioodil oli seisuslik: kõik inimesed kuulusid sõltuvalt rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist seadustega kindlaks määratud õigustega seisusse.
Valdava osa keisririigi elanikest väiketalupojad ja rentnikud. Riigi läänepoolsetes provintsides toodeti suur osa linnadesse minevast toodangust latifundiumites (põllumajanduslikud suurettevõtted, kus kasutati valdavalt orjade tööjõudu). Rooma riigis leidus ka palju linnu, mis olid majandus-, kultuuri- ja poliitilise elu keskused. Linnu oli rohkem riigi idapoolsetes provintsides, samas soodustati uute linnade teket ja arengut ka vallutatud läänepoolsetel aladel.
Rooma riigi pealinn, Rooma, mille hiilgeaeg jäi 1. sajandisse pKr, oli tõeline esmane maailmalinn. Seal elas kuni 1,5 miljonit elanikku, lisaks roomlastele ja Itaalia elanikele elas seal sisserännanuid kõigist Rooma riigi provintsidest. Suurlinnale omaselt elas lihtrahvas paljukorruselistes kortermajades (ld k insula – saar, üürimaja) ja rikkad ühe- kuni kahekorruselistes aatriumiga villades (ld k domus). Alates keisririigi ajast algas linna plaanipärane väljaehitamine (Aurelianuse müür). Elanikkonna varustamiseks ja suurlinna toimetatavate kaupade ladustamiseks rajati suuri laohooneid (Horrea Galbae). Olulisemad ehitised Rooma linnas olid:
Tänu lubimördi kasutamisele said roomlased ehitada kaari, võlve ning kupleid, mistõttu erinesid Rooma ehitised kreeklaste rajatistest. Kreeklastelt võeti üle sammaste ja poolsammaste kasutamine. Silmapaistvaid tulemusi saavutasid roomlased ka teede rajamises (Via Postumia, Via Aemilia, Appiuse tee, tähtsaim Roomast kuni Lõuna-Itaaliani kulgev maantee) ning sildade ehitamises.
3. sajandil elas Rooma riik üle sügava kriisi. Algas linnade langus, kaubalis-rahalised suhted nõrgenesid, põllumajanduses sai valitsevaks latifundium. Hilise keisririigi ajal süvenesid riigi ida- ja läänepoolsete provintside erinevused. Lääne pool käsitöö ja kaubanduse tähtsus vähenes ning algas linnade allakäik. Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3. sajandist järjest enam võõramaalasi (peamiselt germaanlasi), mille tõttu Rooma armee järk-järgult barbariseerus. Impeeriumis hakkas levima kristlus, mille tõkestamiseks hakati kristlasi taga kiusama.
Sõdurkeisrite ajajärgul, aastatel 235–284 pKr toimusid pidevad kodusõjad sõdurkeisrite vahel ning keskvõimu nõrgenemist kasutades tungisid germaani hõimud ja pärslased Rooma riigi aladele ning toimus mitmete provintside lahkulöömine. Keiser (270–275) Aurelianusel õnnestus riigi ühtsus taastada.
Hilise keisririigi ajajärku on nimetatud dominaadiks, mis algas keiser (284–305 ja koos Maximianusega 286–305) Diocletianuse 284. aastal ning lõppes 476 aastal, kui kukutati viimane Lääne-Rooma keiser. Hilise keisririigi perioodi algust arvestatakse Diocletianuse valitsemisajast, sest ta suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses. Tema kehtestati ka keisrite nelikvõim ehk tetrarhia, kuid sellest süsteemist loobuti. Samas säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides.[3] Diocletianuse ja Constantinus Suure valitsemisajal (306–337) tugevnes riigi keskvõim ja bürokraatia. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a üks) olid kristlased.[4]
Hunnide sissetung Musta mere põhjaranniku steppidesse (~370–375) vallandas suure rahvasterände. Nende survel hakkasid peamiselt erinevad germaani hõimud (läänegoodid ja idagoodid, langobardid, vandaalid, burgundid, frangid, anglid, saksid jne), aga ka slaavi ja iraani (alaani) hõimud tungima Lääne- ja Ida-Rooma riigi aladele. Nõrgenenud impeerium ei suutnud enam tagasi tõrjuda nii paljude erinevate barbarirahvaste sissetunge. Lääne-Rooma riigi aladel rajati erinevaid germaanlaste riike: läänegootide riik Gallia lõunaosas; vandaalide riik Põhja-Aafrikas; frankide riik Gallia põhjaosas; anglide ja sakside riigid Britannias.
Pärast Constantinust (306–337) valitsesid riigi ida- ja lääneosa erinevad keisrid: lääneosa keisri residents oli Mediolanum (Milano) ja hiljem Ravenna. Pärast keiser (379–395) Theodosius I surma (395) jagunes impeerium lõplikult Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks.
Lääne-Rooma keisririik lagunes suure rahvasterändamise käigus. Läänegoodid sisenesid Rooma riiki 376. aasta eel ja järel ning alistasid roomlased Adrianoopoli lahingus aastal 378. Läänegoodid tungisid Alarich I juhtimisel Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat ning asusid seejärel elama algselt Lõuna-Galliasse ning hiljem Pürenee poolsaarele, praeguse Hispaania ja Portugali aladele, kus nad asutasid võimsa Läänegootide kuningriigi. 3. sajandil pKr kujunes Idagootide suur riik Mustast merest põhja pool, mis ulatus Dnestrist Volgani ja Mustast merest Läänemereni. Umbes aastal 370 ründasid idagoote hunnid ja alistasid nad.
Kui Lääne-Rooma riiki ründasid hunnid, kes ületasid 451. aastal Reini, tungisid nad Gallias Orleansini. Kuigi roomlased koos läänegootidega ja alaanidega suutsid hunne Katalaunia väljadel 451 aastal sõjaliselt lüüa, siis aasta hiljem rüüstasid hunnid 452 Põhja-Itaaliat, hävitasid Aquileia. Pärast hunnide riigi kokkukukkumist Nedao lahingu (453) järel liikusid idagoodid Theoderich Suure juhtimisel esiteks Möösiasse (u 475–488). Theoderichist sai aastal 493 Idagootide kuningriigi kuningas
Rooma armeesse värvatud germaanlasest väepealik Odoaker kukutas 476. aastal viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
