Muinsuskaitse

Muinsuskaitse on kultuuri järjepidevuse, rahva ajaloomälu ning ajalooliselt kujunenud väärtushinnangute kohase inim- ja kultuurisõbraliku elukeskkonna kaitsmine.^[1]

Muinsuskaitse hõlmab näiteks ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitset ning kohanimede, murrete, käsitööoskuste säilitamist.

Eesti muinsuskaitse

 Pikemalt artiklis Eesti muinsuskaitse

Vastavalt muinsuskaitseseadusele on kultuurimälestiseks riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi, nende osa või asjade kogum, mis on seotud ajaloo oluliste protsesside, sündmuste või isikutega või millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik või muu kultuuriline väärtus.

Liigitus

Kultuurimälestised on kas kinnis- või vallasmälestised.

Kinnismälestised

1. Muinas- ja keskaegsed asulakohad, linnused, pelgupaigad, kultusekohad, matusepaigad, muistsed põllud, teed, sillad, sadamakohad, veealused rajatised, tööndusega seotud kohad
2. arhitektuuriajaloolise väärtusega tsiviil-, tööstus-, kaitse- ja kultuseehitised ning nende ansamblid ja kompleksid
3. teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad ehitised
4. monumentaalkunsti teosed
5. ajaloolise väärtusega ehitised, mälestusmärgid, kalmistud, paigad (maa-alad), loodusobjektid

Vallasmälestised

1. Kinnismälestisest eemaldatud osad
2. arheoloogilised leiud, etnograafilised ja ajaloolised esemed ja nende kogud
3. kunsti- ja kultuuriloolise väärtusega kujutava ja tarbekunsti teosed ja nende kogud
4. teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad masinad ja seadmed

Mälestisi liigitatakse ka arheoloogia-, arhitektuuri-, kunsti-, tehnika- ja ajaloomälestisteks.

Eesti muinsuskaitsehuvilisi ühendab 1987. aastal loodud Eesti Muinsuskaitse Selts.

Vaata ka

• Eesti Muinsuskaitse Selts
• Muinsuskaitseamet
• Muinsuskaitse Nõukogu