ülestõus aastatel 1343–1345 From Wikipedia, the free encyclopedia
Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.
| Jüriöö ülestõus | |||
|---|---|---|---|
 Ülestõusu kulgu kirjeldav kaart | |||
| Toimumisaeg | 23. aprill 1343 – 1345 | ||
| Toimumiskoht | Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa | ||
| Tulemus | ülestõus suruti maha | ||
| Territoriaalsed muudatused | Taani müüs Eestimaa hertsogkonna Liivi ordule. | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Ülestõus puhkes 23. aprillil Taani kuningale kuuluval Harjumaal, kus kuninga vasallide poolt rõhutud eestlastest talupoegade seisund oli muutunud raskeks ja mida mitmed välisvõimud – ennekõike Saksa ordu ja Rootsi – sel ajal endale soovisid. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – "neli kuningat" – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Peagi toimusid sarnased sündmused Saare-Lääne piiskopile ja Saksa ordule kuuluval Läänemaal, kus piirati sisse Haapsalu piiskopilinnus.
Ordu initsiatiivil toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskop Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega. Nüüd suundusid Harjumaale juba suuremad ordu sõjajõud, kes võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla ja orduvägi suundus Läänemaale, kus samuti mässajate väed hajutati. Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Täielikult vastuhakku siiski maha veel ei surutud ja ordu pidi oma jõude saatma Pihkva vastu, kes – ilmselt harjulaste õhutusel – Tartu piiskopkonda rüüsteretke korraldas.
Hiljemalt juulis algas sõda Saaremaal, mis kuulus Saksa ordule ja Saare-Lääne piiskopkonnale. Pöide ordulinnus langes mässajate kätte ja selle meeskond tapeti. Harjulased kindlustasid end kahes linnuses (võib-olla Varbolas ja Lohul). Oktoobri lõpus Preisimaalt Liivimaale saabunud ordu abivägi vallutas linnused ja rüüstas maakonna. Pärast mere jäätumist, 1344. aasta veebruaris, liikus orduvägi Saaremaale, vallutas ohvriterohke lahinguga sealse ülestõusnute linnuse (ilmselt Purtsa maalinna) ja hukkas saarlaste juhi Vesse. Ilma soojenemise tõttu kiirustati peagi aga mandrile tagasi ja lõplikku võitu ei saavutatud. 1345. aasta alguses tungis ordu koos liitlastega uuesti Saaremaale. Karja lähikonna ulatusliku rüüstamise järel sõlmiti ülestõusnutega kokkulepe, mille kohaselt pidid nad ordule loovutama oma sõjarelvad, andma pantvange ja lõhkuma maha oma tugipunktiks olnud linnuse.
Ülestõusu käigus tugevnesid oluliselt Saksa ordu positsioonid, kes sai nüüd Taanile kuuluva Eestimaa hertsogkonna reaalseks valitsejaks ja sundis nii Saare-Lääne kui Tartu piiskoppi endale järeleandmisi tegema. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa 19 000 marga eest ordule.
Alates 1880. aastal välja antud menukast jüriööainelisest Eduard Bornhöhe jutustusest "Tasuja" sai jüriöö ülestõus olulise koha eestlaste rahvuslikus ajalookäsitluses, seda hakati pidama laiema eestlaste vabadusvõitluse üheks keskseks sündmuseks ja ülestõusu aastapäevi tähistati 1920. ja 1930. aastatel Eesti Vabariigis suurelt. Teise maailmasõja ajal toodi Nõukogude poolel jüriöö sakslastevastaseid sündmusi esile innustamaks võitlust Hitleri Saksamaa vastu. Ülestõusu mälestatakse ka tänapäeva Eestis, ennekõike arvatavasse Sõjamäe lahingukohta rajatud Jüriöö pargis. Jüriöö ülestõusu teemat on palju käsitletud ilukirjanduses ja muudes kunstiteostes.
Enim faktilisi teateid ülestõusu kohta annab Bartholomäus Hoeneke kirjutatud Liivimaa noorem riimkroonika, mille algtekst (peale mõne oletusliku fragmendi)[1] pole aga säilinud.[2] Teost tuntakse mõnede hilisemate refereeringute, ennekõike Johann Renneri Liivimaa kroonika vahendusel.[3] Kui kroonika esimene uurija Konstantin Höhlbaum pidas noorema riimkroonika sisu erakordselt usaldusväärseks ja objektiivseks, siis hiljem seda analüüsinud Sulev Vahtre hinnangul on tegu tendentsliku ja ordu poliitikat õigustava teosega, mis ei anna ülevaadet mitte ülestõusust, vaid saksa feodaalide ja ordu tegutsemisest ülestõusu ajal, kasutades selleks ka moonutusi ja võltsinguid.[4] Anti Selart aga seab kahtluse alla, kuivõrd noorem riimkroonika üldse Renneri kroonikas säilinud on. Arvestades Renneri tava oma allikate teksti tunduvalt lühendada, värsivormi ümberpanemist proosasse ja võimalikku tõlkimist on Selarti arvates kaduma läinud Hoeneke sõnavara, rõhuasetused ja seletused.[5]
Vähemal määral on jüriöö ülestõusu sündmustest kirjutatud ka Hermann Wartberge Liivimaa kroonikas, Marburgi Wigandi kroonikas, Balthasar Russowi kroonikas, Novgorodi ja Pihkva kroonikates, Detmari Lübecki kroonikas, Oliva kloostri (Poolas) kroonikas ja veel mõnedes üksikutes ürikutes. Toimunu fikseerimine kaugemates paikades (Novgorod, Pihkva, Poola, Lübeck) näitab, et see leidis laialdast vastukaja.[6] Allikaid omavahel võrreldes ilmnevad ühtelangevuste kõrval ka erinevused ja vasturääkivused, muuhulgas ülestõusu iseloomu osas. Renner-Hoeneke näevad seda Vahtre arvates eestlaste väljaastumisena sakslaste vastu,[7] Selarti arvates aga talupoegade mässuna.[8] Vahtre peab mõne koha peal eestlastega võrdses tähenduses kasutatud talupoja nimetust Renneri lisanduseks originaalile,[9] Selart jätab sellise sõnakasutuse põhjuse lahtiseks. Renneri ajal olid need nimetused enam-vähem samatähenduslikud, Hoeneke aja sõnakasutust pole aga teada.[10] Wartberge kirjeldab sündmusi vastristitute usust äralangemisena,[11] Wigand toob esile eestlaste rõhumist Harju-Viru vasallide poolt,[12] Russow räägib talupoegade mässust ja hindab selle tähtsust suhteliselt väikeseks,[13] vene kroonikad mainivad tšuudide mässu oma bojaaride vastu.[14]
Ülestõusu oluliseks taustateguriks on peetud alates 1236. aasta Stensby rahust Taanile kuuluva Eestimaa hertsogkonna tuleviku pärast peetavat diplomaatilist võitlust. Hertsogkond koosnes Harju- ja Virumaast ning seda kutsuti seetõttu ka Harju-Viruks.[15] Nimetatud ala polnud osa Taani riigist, vaid kuulus isiklikult Taani kuningale. 1241. aasta seisuga oli seal 75% maavaldustest läänistatud vasallidele, kellest valdava osa moodustasid sakslased (4–10% eestlased)[16][17], 5% oli kiriku käes ja 20% jäi otseselt kuningale.[18] Kuna Eestimaa valitsemine oli Taani kuningale tülikas ja vähetasuv ning riigil nappis raha, siis hakati otsima võimalusi see soodsatel tingimustel võõrandada. Plaani vastu olid kohalikud vasallid, kes kartsid, et uus maahärra kärbib nende seniseid laialdasi õigusi. Esimene võõrandamiskatse tehti juba 1284. aastal, kuid vasallide survel see luhtus. Kui Erik VI Menved läänistas 1303. aastal Eestimaa kuueks aastaks oma vennale, siis oma privileegide tuleviku üle muret tundnud vasallid vallutasid kuningale surve avaldamiseks mõned kohalikud kuninga linnused ja otsisid toetust Liivimaa võimudelt. 1321. aasta üriku kohaselt andsid vasallid tõotuse jääda truuks Taani kuningatele ja 1329. aastal deklareeris kuningas Christoph II, Sulev Vahtre arvates vasallide rahalise hüvituse eest, et Eestimaad ei eraldata kunagi Taani kroonist. Ometi läänistas ta juba samal aastal selle Hallandi hertsogile Knud Porsele, kes aga järgmisel aastal suri ja kelle alaealised pojad Eestimaale ei asunud.[19]
Aastatel 1332–1340 puudus Taanis tunnustatud kuningas. Troonipretendent Valdemar lubas 1333. aastal anda Eestimaa oma õe Margrete mehele, Brandenburgi markkrahvile Ludwigile, kelle õukonnas ta sel ajal elas. See oli mõeldud varem Taani kuninga poolt Margretele lubatud, kuid välja maksmata jäänud kaasavara eest tasumiseks. Ühtlasi ootas Valdemar selle eest Ludwigi abi Taani troonile tõusmiseks. Kui Valdemar kuningaks sai, andis ta korralduse anda Eestimaa Ludwigile üle, kui viimane seda nõuab. Hiljem samal aastal sõlmis ta Ludwigiga lepingu, mille kohaselt müüakse Eestimaa 13 000 marga eest Saksa ordule ja summa makstakse kaasavarana otse Ludwigile. Selle tehingu nurjas Anti Selarti andmetel Taani kuninga lähikonna, Sulev Vahtre andmetel Eestimaa vasallide vastuseis.[20][21]
Üheks peamiseks pretendendiks Eestimaale oligi kujunenud Saksa ordu ja selle Liivimaa haru. Ordu polnud kunagi leppinud Eestimaa minekuga Taani kuningale. Ordu tugevnedes, eriti pärast edukat sõda Riia vastu (1328–1330), asuti aktiivselt taotlema piirkonna liidendamist orduriigiga. Taani riigis olnud võimuvaakumi ajal sekkus ordu hertsogkonna 1330. aastate sisetülisse vasallide ja asevalitseja vahel ning haaras ajutiselt enda kätte kroonile kuulunud Tallinna ja Narva linnused, millest Tallinna asehaldur Marquard Breide ordu kasuks loobus. Ühtlasi sõlmiti orduga vastastikuse mittekallaletungi leping. Asevalitseja ja vasallide vahel puhkenud riiu lepitas 1334. aastal ordu kõrgmeister. Kuigi teatud küsimustes hoidsid Eestimaa vasallid ordu poole, polnud vähemalt osale neist ordu võimu alla minek siiski meeltmööda.[21][22][23]
Vasallid kaldusid pigem toetama Taani pikaajalise vastase, Rootsi võimu alla minekut. Nii loodeti säilitada oma senine suverääsus – erinevalt rangelt tsentraliseeritud ja naabruses asuvast ordust asus Rootsi kuningas samuti kaugel ega olnud Taani kuningast tugevam. Kuna Taani kuningalt 1329. aastal Eestimaa lääniks saanud Knud Porse abikaasa oli Rootsi kuninga Magnus Erikssoni ema, siis hakkas Magnus end Anti Selarti arvates Eestimaa pärijaks pidama. 1336. aastal kohtus Magnus nii Eestimaa vasallide esindajate kui orduvastase leeri juhi, Tartu piiskopi Engelbert von Doleniga. Ülestõusu ajal oli eestlaste poole üle läinud sakslase tunnistuse kohaselt tahtnud rootslased juba ammu Tallinna enese kätte saada.[21][22][23] Enne jüriöö ülestõusu oli Rootsi nõrgenenud Taanilt juba vallutanud mitmeid alasid Skandinaavia poolsaarel.[24] Pärast ülestõusugi, 1348. aastal, juba ordu võimu all olles, on Eestimaa vasallid taotlenud üleminekut Rootsi või Taani võimu alla.[21]
Ivar Leimus on esile toonud Saksa-Rooma keisri Ludwig IV rolli. Ta oli Brandenburgi Ludwigi isa ja mures oma poja kaasavara saatuse pärast. Leimus on seisukohal, et keiser pelgas Eestimaa libisemist Rootsile ja selle liigset tugevnemist, käskides seetõttu 1339. aastal Saksa ordu kõrgemeistril hõivata Eestimaa, et vältida selle ärakiskumist Taani riigi küljest ja anda Taani kuninga Valdemari kätte. Keisri plaani kohaselt pidavat Valdemar pärast võimuletulekut kaasavarakohustusest vabanemiseks andma Eestimaa Brandenburgi Ludwigile ja maa asemel raha eelistav Ludwig omakorda müüma selle ordule, kes ihkas Liivimaal omale uusi valdusi. Nii kujunes Leimuse meelest kaks vastasleeri: ühel pool keiser Ludwig IV toetatud Taani kuningas Valdemar, ordu ja Brandenburgi Ludwig ning teisel pool Rootsi kuningas Magnus Eriksson, kes otsis poolehoidjaid Eesti vasallide ja ka talupoegade hulgast. Mingil põhjusel muutis Valdemar aga meelt või venitas tehinguga.[23]
Samal ajal muutus Harjumaa eestlastest talupoegade olukord üha rõhuvamaks. Teiste Eesti maakondadega võrreldes toimus seal, eriti Tallinna lähikonnas, kõige kiirem mõisate rajamine koos sellest tuleneva koormiste kasvu ja teiste negatiivsete tagajärgedega. Vähenesid isiklikud vabadused. 1315. aasta uue lääniõigusega laiendati Harju-Viru vasallide kohtuõigust talupoegade üle, lubades isegi surmanuhtlust kasutada.[25]
Kirjalikes allikates on mitmeid teateid võimulolijaid kohalike elanike poolt ähvardavast ohust või vastuhakust. 1299. aasta ürikus ütleb paavst, et Eestimaa paganad on teinud korduvaid mässukatseid kuningas Erik VI (1286–1319) ja tema vasallide vastu, püüdes vasalle maalt välja kihutada. 1301. aasta teate kohaselt kippuvat hiljuti kristlusse pööratud Tallinna linna ja piiskopkonna elanikud ümberkaudsete rahvaste (venelaste, karjalaste, isurite, vadjalaste, leedulaste) õhutusel usust taganema. 1315. aasta lääniõiguse tekstis öeldakse, et maad ohustab lisaks välisvaenlastele ka kohaliku rahva "kindlusetus". Sellepärast anti korraldus, et vasallid ei sõidaks kuninga juurde lääni vastu võtma korraga, mis jätaks maa kaitseta, vaid osade kaupa. 1321. aastal lubas uus kuningas Christoph II enda juurde sõita vaid nii paljudel vasallidel kui venelaste või "paganate" kallaletungioht võimaldab. Wartberge kroonika järgi pidas Liivi ordumeister Reimar Hane (1324–1328) kohaliku rahva "õeluse ja uskmatuse" pärast kõnelusi Liivimaa piiskoppide ja vasallidega, eriti Harju-Viru omadega.[25]
Marburgi Wigandi kroonika lühikese ja segasevõitu teate kohaselt läkitasid eestlased saatkonna Taani kuninga juurde küsima, kas ta tahab neid rõhumise vastu kaitsta. Nad olevat valmis pigem surema, kui sellise ikke all elama. Kui sellele lõppu ei tehta, siis tahtvat nad kaevata jumalale ja ta pühakutele. Saatkonna saatmine olevat aga tulnud avalikuks, mistõttu rahvas sai petetud ja sellepärast algaski inimeste tapmine. Kuigi ükski teine allikas midagi sellist ei maini, peab Vahtre saatkonna lähetamist usutavaks ja näeb nende sõnumis peituvat ülestõusuga ähvardamist.[26][27] Mihkel Mäesalu hinnangul oli Vahtre aga allika keskaegset ladina keelet tõlkides vea teinud ja tekst ei räägi mitte "avalikuks tulemisest", vaid ilmselt "edasi lükkamisest" või "venimisest", ehk siis rahvas pettus sellepärast, et saatkonna läkitamine lükkus edasi või selle naasmine kuninga juurest võttis oodatust kauem aega. Mäesalu peab võimalikuks ka seda, et rahvas pettus saatkonna käigu tulemusetuses.[27]
Sulev Vahtre arvates oli ülestõusu taustaks (ehkki mitte otseseks tõukeks) eestlastest talurahva, ennekõike harjulaste, alates muistsest vabadusvõitlusest püsinud soov rõhuvast võõrvõimust vabaneda.[28] Sellest annab tema meelest tunnistust ka Läänemaa, kus Harju-Virus valitsenud eriolukorda polnud, kiire ühinemine harjulaste mässuga.[29] Vastupanuvõitluse juhtivaks jõuks peab Vahtre endiste eesti ülikute järglasi, kes feodaalhierarhiasse enam ei pääsenud, kuid säilitasid kaasarääkimise kohalikus halduses ja autoriteedi "suguvendade" juures. Eestlasi oli ka vasallide seas, kuid Vahtre meelest olid nad enamjaolt teistest eestlastest võõrdunud ja kui ka üksikud neist võisid "oma rahva vabadustaotlusi" toetada, polnud nad mässus juhtival kohal.[28] Ülestõusule eelnenud ebakindluse ja oodatava võimuvahetuse periood tõi Vahtre arvates kaasa vasallide omavoli ja vägivalla suurenemise, kuna peljati, et uue maahärra all nende iseseisvus väheneb ja "püüti võtta veel, mis võtta andis". Vahtre arvates tegid harjulased sellises situatsioonis katse haarata juhtimise enda kätte, et valida endale oma tingimustel uus maahärra, kellelt oleks edaspidi saadud sõjalist kaitset.[30] Olukord tundus tegutsemiseks soodus, kuna Taani oli parasjagu sõjajalal Rootsiga ja Liivimaa feodaalvõimud seotud sõjaga Pihkva vastu.[31]
Tõnis Lukase käsitluse järgi harjulased, nähes ette järgnevat sõjalist konflikti mitte ainult Taani, vaid ka Liivi ordu, piiskoppide ja nende vasallidega, soovisid ideaalis kogu Eesti alal võõrvõimu likvideerida. Jõuvahekordi realistlikult hinnates võeti aga eesmärgiks pakkuda Harju-Viru Rootsile, kellele pakuti oma abi võitluses ja kellelt oodati vasallide tõhusamat taltsutamist.[32]
Anti Selarti hinnangul on 1343.–1345. aasta sõja põhjused ja tagamaad suurel määral siiski ebaselged.[33] Ülestõusu õnnestumine oleks tema arvates tõenäoliselt viinud Põhja-Eesti Rootsi kuninga kontrolli alla.[34] Ta ei pea põhjendatuks sündmuste seletamist paganate ja kristlaste vahelise võitlusena nagu Wartberge kroonika seda teeb – sel ajal oligi kombeks oma vastaseid uskmatuiks, apostaatideks ja nende abilisteks kutsuda.[35] Samuti pole Selarti arvates tegelikult kindel "sakslaste" tapmise ulatus "eestlaste" poolt – on teada vähemalt ühe sakslase osalemine mässajate poolel.[36]
Mitmed Eesti NSV ajaloolased on marksistlikust ajalookäsitlusest lähtudes rääkinud toimunust kui klassivõitlusest tulenenud talurahvasõjast, talupoegade ülestõusust neid rõhuvate feodaalide vastu.[37] Selle kinnitusena on nähtud mässu alustamise kuupäevi. Jüripäev oli olulisemate talurahva tähtpäevade seas, sellega algas uus välistööde ajajärk.[38] Artur Vassari järgi tahtsid Põhja-Eesti talupojad vabaneda enne uue teoorjuse perioodi algust. Oma põldudel töötav Saaremaa talurahvas aga alustas vastuhakku enne rukkikümnise maksmise aega jaagupipäeval.[39] Hiljemgi on mõned ajaloolased pidanud mõeldavaks sündmusi seletada talurahva ülestõusuna. Tiina Kala meelest on üks võimalus näha jüriöö ülestõusu ühe lülina sel sajandil üle Euroopa levinud talurahva vastuhakkudeahelast, millel tihti selged ja loogilised majanduslikud, poliitilised või usulised põhjused puudusid.[24] Soome ajaloolane Kari Tarkiainen on samuti toimunut nimetanud talurahva ülestõusuks ja välja pakkunud, et jüriöö sündmused võisid olla samalaadsed 1590. aastate Nuiasõjale Soomes, mille tingisid "koormiste suurendamine, veel alistamata rahva vastupanu ja väline ülesärgitamine". Tavalise Vana-Liivimaa feodaalsõjana see Tarkiainenile ei näi. Sõja puhkemine Taani kuninga alal osutab tema arvates sellele, et ülestõusu üheks eelduseks oli tüli ühiskonna juhtimise üle. Mässu õhutajateks peab Tarkiainen Saksa rüütelkonda ja Rootsit.[40] Sulev Vahtre hinnangul on ülestõusus aga momente, mis muudavad selle vaatlemise esmajoones talurahvasõjana küsitavaks.[41] Ka Anti Selart kahtleb, et tegu oli otseses mõttes talupoegliku mässuga, kuna ülestõus oli varem organiseeritud ning selle juhid suhtlesid ja sõlmisid kokkuleppeid välisriikide võimukandjatega.[35]
Ajaloolase Mihkel Mäesalu arvates võib ürikute teadete põhjal järeldada, et Taani asehaldur kogus ülestõusule eelnenud kolmel aastal Põhja-Eestist erakorralisi makse, mis saigi vastuhaku oluliseks põhjuseks. Kuninga jaoks maksu kogumise pooldajad olid ilmselt mõjukamad vasallid ja kuninga nõunikud, kes sellega lootsid mõjutada teda Põhja-Eestit mitte ära müüma. Erakorraliste maksude vastu olid aga ilmselt need ühiskonnarühmad, kes Eestimaa müümist nii olulise probleemina ei näinud – talupojad, harjulastest ülikud, vasalkonna vaesem või vähemmõjukas osa, vaimulikud. Mäesalu hinnangul tulebki ülestõusuga kaasa minejaid otside nende seast, kes olid juba niigi Taani võimuga rahulolematud ja soovisid nüüd vabaneda erakorralisest maksukohustusest. Ülestõusnute täpsem ühiskondlik kuuluvus jääb Mäesalu arvates siiski ebaselgeks, ehkki teada on, et nad polnud vaid talupojad ja nende seas oli ka vähemalt üks sakslane.[42]
Nooremal riimkroonikal põhinevate allikate kohaselt algas ülestõus jüriööl – ööl vastu jüripäeva ehk 23. aprilli 1343 –, mil süüdati märguandeks ühel künkal asunud maja. Sulev Vahtre arvates polnud ajahetke valik juhuslik. Tegemist oli tuntud päevaga, mida tõenäoliselt tähistati uue aasta algusena. Tähtpäeva kommete hulka on kuulunud jüritule põletamine ning Loode-Eestis ka paugutamine ja muu kära tegemine. Asjasse mittepühendatud ei osanud seega puhkenud mässuliikumisele kiirelt vastata, isegi kui nad kuulsid kära ja nägid tulede süttimisi, sealhulgas mõisate põlemist. Artur Vassar seostab kuupäeva valikut jüripäeva kui suviste tööde hooaja algusega, mis kõnetas eriliselt talurahvast, kes soovis uut välitööde perioodi alustada vabana feodaalidest ja teotööst mõisas.[43]
Märgutule asukoht pidi Vahtre meelest olema nii hästi nähtav kui laiemalt tuntud ning ühtlasi ülestõusu organiseeriva keskuse lähedal. Ta ei usu, et seda on enam võimalik piisava kindlusega identifitseerida, kuid esitab kõige tõenäolisema kandidaadina Saha kabeli asukoha (praegune kabel rajati 15. sajandil). See oli tol ajal ilmselt kultusliku tähendusega paik ja asus ülestõusu aktiivse toimumise piirkonnas. On avaldatud ka arvamusi, et märgutuli süüdati Paka mäel Raikkülas, kus on oletatud muinasaegset eesti hõimude nõupidamiskohta. Vahtre hinnangul võidi Raikkülas küll mässu ettevalmistamisega tegeleda, kuid see jäi siiski eemale ülestõusu keskusest.[44]
Nooremale riimkroonikale tugineva Johann Renneri andmetel tahtsid eestlased "korraga kallale tungida ja ära tappa kõik sakslased koos naiste ja lastega." Ta lisab, et nii see ka sündis, "sest nad hakkasid surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noori ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema." Ülestõusnud olevat maha põletanud "kõik aadlikkude mõisad, käisid maa risti ja rästi läbi ja tapsid kõik sakslased, keda nad kätte said. [] ...kes naistest ja lastest meeste käest pääses, need lõid mittesaksa naised surnuks."[45] Anti Selarti meelest pole siiski kindel, et sakslaste tapmine tegelikult nii ulatuslik oli, tuues välja asjaolu, et teadaolevalt vähemalt üks sakslane tegutses mässajate poolel.[36] Hermann Wartberge kroonika rõhutab ülestõusnute metsikusi: nad olevat löönud lapsi vastu kive, heitnud neid tulle ja vette, lõiganud rasedad mõõkadega lõhki ja torganud neist väljalangevad lapsed piikidega läbi. Kokku olevat Wartberge ja Russowi teatel Harjus tapetud 1800 inimest, kuid nende allikaks olevas nooremas riimkroonikas oli info tapetud sakslaste kohta ilmselt segaselt sõnastatud, kuna Renneri ümberjutustuse kohaselt oli 1800 tapetut hoopis Läänemaal. Vahtre hinnangul ei elanud nii palju sakslasi aga kummaski maakonnas ega isegi Harju- ja Läänemaal kokku. Tõepärasemaks peab ta Novgorodi kroonikas ära toodud tapetute arvu – 300 (ühes variandis 308), ehkki sellegi täpsuses ei saa kindel olla.[46]
Axel von Gerneti arvestuse järgi kadus jüriööle eelnenud veerandsajandil allikais fikseeritud 80-st Eestimaa vasallisuguvõsast ülestõusu tulemusena kas täielikult või vähemalt Eestimaa vasallide ridadest mitte vähem kui 47. Astaf von Transehe-Roseneck ei pea neid arve piisavalt põhjendatuks, sest osa neist asus Virumaal, kuhu ülestõus ehk ei jõudnudki, osa võis surra loomulikul teel, elukohta vahetada või lääni järgi nime muuta. Aasta 1343 (või arvatavasti 1343) tuleb ürikutes vasallide surma-aastana ette kümmekonnal juhul ja see on teiste aastatega võrreldes märkimisväärselt suur hulk. Sulev Vahtre meelest osutavad need muutused ilmselt ülestõusu mõjule, ehkki iga üksikisiku puhul pole surma põhjust võimalik teada.[47]
Näiteks on Callevere-nimeline vasall, Vahtre arvates tõenäoliselt eestlane, tapnud sel aastal aadlik Vrowinus de Lemede ja põgenenud seejärel Tallinna.[45][48] Paul Johansen on seda pidanud enesekaitseks ja osaks ülestõusu järelmängust. Vahtre hinnangul võib ülestõusuga siduda Rolo de Ylmensalo surma, kelle Ilmasalu (Ilmatsoo) mõis koos 4 külaga läks 1346. aastal tagasi kuningale ja järgnevalt Padise kloostri kätte. Tallinna rae märkmeteraamatus leidub hilisem ääremärkus, kus mälestatakse korraga üheksat dominuseks tituleeritud ja enamjaolt kuninganõunike hulka kuuluvat rüütlit[48] (Fredericus de Wrangele, Hermannus de Laydes, Bartolomeus de Velin, Otto de Rosis, Helmoldus de Zaghe, Henricus de Virkes, Bertoldus de Legthes, Henricus de Parembek, Nicolaus Rysbith).[45] Samas vähemalt ülestõusu algusaega kõigi nende surm langeda ei saa, kuna osa neist nimedest esineb 1343. aasta 11. või 16. mai ürikutes ja korratuna 27. oktoobril.[48]
Sulev Vahtre on ürikute najal välja selgitanud, et enne jüriöö ülestõusu eksisteeris Harjumaal kindlalt või peaaegu kindlalt 21 mõisa, millest 17 kaovad seejärel allikatest pikaks ajaks või lõplikult. Kuigi iga üksiku mõisa puhul pole sel moel võimalik selle saatust ülestõusuga siduda – põletatud mõis võidi peagi taastada või mässus puutumata jäänud mõis mingil muul põhjusel kaduda –, siis nõnda järsk üldine muutus 14. sajandi keskpaigas osutab selgelt jüriöö sündmuste tagajärgedele. Mõisate paiknemise ja hilisemate lahingukohtade järgi peab Vahtre ülestõusu keskseks piirkonnaks Tallinna ümbrust, Jüri, Jõelähtme, Kose ja Keila kihelkonda. Kroonika teatel põletati maha ka kirikud ja munkade eraklad. Tol ajal oli Harjumaal 10 kirikut, enamasti puitehitised ja Vahtre peab nende hävitamist usutavaks. Kogu Harjumaal ei pruugitud Vahtre arvates siiski ülestõusuga liituda, näiteks Ravila külas on mässajad kroonika kirjelduse järgi käinud justkui luure- ja moonaretkel.[49]
Ülestõusnud tungisid ka Padise kloostrisse, surmasid seal munki ja põletasid kloostri maha. Noorema riimkroonika järgi tapeti 28 munka, Oliva kloostrikroonika kohaselt 18 munka ja hulk ilmikvendi. Wartberge nimetab tapetutena 28 munka ja lisab, et abt koos vähestega pääses. Hilisemad autorid on sageli avaldanud imestust kloostri ründamise pärast ja on isegi arvatud, et tegu on krooniku väljamõeldisega, et näidata rahulikke munki ründavate eestlaste verejanulisust. Vahtre hinnangul pidasid eestlased neid samasuguseks vaenlaseks, kuna ka kloostri maavaldustel ekspluateeriti talupoegi, lisaks oli see vihatud ristiusu levitaja ja kandja. Kloostri kui kindlustatud koha (ehkki tänaseni säilinud võimsad müürid rajati pärast ülestõusu) vallutamist nimetab Vahtre väljapaistvaks sõjaliseks saavutuseks.[50]
Renneri kroonika järgi valisid mässajad pärast tapmisi ja põletamisi "4 eesti talupoega kuningateks, need ehtisid end kullatud kannuste ja kirjude kuubedega, panid endale pähe neitsikroonid (mis olid sel ajal moes ja kullatud), mis nad olid röövinud, sidusid kullatud vööd ümber oma keha, see oli nende kuninglik ehe". Kuningate ehtimisest rääkivat tekstiosa on peetud Renneri lisanduseks nooremale riimkroonikale, ta tahtvat sellega eesti juhte pilgata. Vahtre usub, et see oli siiski juba riimkroonikas, kuna selles osas on tuvastatav selge riimikatkend ja Renneri lisand on vaid "mis olid sel ajal moes ja kullatud". Ka peab ta võimalikuks, et tõepoolest end ehiti. Valitud juhtide "kuningateks" nimetamine võib tema arvates tulla asjaolust, et eesti keeles oligi see sõna germaani laenuna kasutusel, ehkki tähenduses "juht", "pealik", "sõjapealik". Miks liidreid oli neli ja mille alusel nad valiti, pole selge. Vahtre juhib tähelepanu kuningate kutsumisele talupoegadeks, mis võib olla Renneri lisandus algallikale, kuid sellisena osutab, et eesti soost vasallid ei osalenud ülestõusus.[51]
Renneri kroonika kohaselt läksid järgnevalt "kuningad eestlastega edasi ja piirasid Tallinnat kümne tuhande mehega". Russowi teatel oli kogunenud talupoegi ligi 10 000. Arvestades Harju maaelanikkonna tolleaegset üldarvu – u 20 000 – ei pea Vahtre väidet väe suuruse kohta realistlikuks. Ülestõusnud asusid Tallinna all laagrisse (arvatavalt Lasnamäel), blokeerisid linna, kuid selle vallutamist ei üritanud.[46]
Renner teatab, et "seal lõid nad rüütleid", mida on tõlgendatud nii linnast välja tulnud rüütlite salga lüüasaamisena, kui mässajate endi seast meeste rüütliks löömisena ehk rüütliseisusse tõstmisena. Viimane seletus eeldab, et ülestõusnute väes oli rüütleid, sest kellegi rüütliks löömise õigus on vaid neil, kes ise juba on rüütlid. Vahtre arvates räägib rüütliks löömise kasuks see, et Russowi kroonika järgi määrasid ülestõusnud endi seast kuningaid ja vürste – need "vürstid" võivad olla samased noorema riimkroonika "rüütlitega". Renner mainib ka mässajate "valitsust", mis viitab loodud sõjalis-halduslikule korrastusele koos üld- ja alljuhtidega. Vahtre peab võimalikuks, et selle juures matkiti Harju-Virus kujunenud feodaalhierarhiat. Ülestõusnute ametiredelist annavad tunnistust ka hiljem kroonikas mainitud kuningate "sulased", st sõjasulased, rüütliseisuse alama astme esindajad.[52] Vahtre hinnangul oli harjulaste tegevus alates mässu algatamisest kuni liidrite valimise, sõjaväe kogumise ja Tallinna piirama asumiseni hästi ette valmistatud ja plaanipärane. Kogu üritust suudeti ilmselt viimase hetkeni salajas hoida.[53]
Tallinna all olles otsustati väljastpoolt abi otsida, sest muidu "ei või nende valitsus kauemaks püsima jääda". Läkitati saadikud Turu foogti Dan Niclissoni juurde, kes oli Rootsi asehaldur Soomes (Russowi teatel aga hoopis Turu piiskopi juurde). Selline diplomaatiline samm nõudis Vahtre meelest mitmesuguseid teadmisi ja oskusi, rahvusvahelise suhete ja Rootsi-Soome siseolukorra tundmist jne.[54] Anti Selarti arvates pidi Rootsi vägede Tallinna alla saatmine olema mässajatel juba varakult kokku lepitud.[34] Vahtre ei pea pinna sondeerimist võimatuks, kuid leiab, et n-ö ametlik pöördumine ei saanud toimuda enne, kui oldi ise juba midagi saavutatud.[55] Hannes Walter ei usu, et ülestõusnute tegevus oli rahvusvaheliselt koordineeritud ja Rootsi sõjamehed selle algusest teadsid, märkides, et mässajad ei suutnud kaasa tõmmata isegi enamikku Eesti maakondi ja rootslastele oleks selge olnud, et ülestõusnud ei suuda ligi kuu aega välisabita toime tulla, rääkimata sel ajal Tallinna kui ühe Vana-Liivimaa võimsaima kindluse vallutamisest.[56]
Noorema riimkroonika teatel ütlesid saadikud, et kõik Harjumaa sakslased on surmatud, kuna nad on eestlasi piinanud, ikestanud ja vaevanud ning et nad oma raske töö eest kuiva leibagi ei saa. Vahtre arvates taheti niisuguse õigustusega näidata, et tegemist oli õiglase kättemaksuga, mitte mässajate ja võimuhaarajatega, olles nii ka sobivaks põhjuseks, et Rootsi võiks Põhja-Eesti asjadesse sekkuda. Herbert Ligi tõlgenduses tähendab viide leivale, et feodaalide juures töötavad talupojad pidid kasutama oma leiba, mis tol ajal olevat ebaseaduslik vanade tavade murdmine. Saadikud küsisid foogtilt nõu ja abi ning lubasid hakata tema alamateks ja Tallinna linna talle üle anda. Foogt omalt poolt lubas varsti suure väega kohale tulla ja saadikud pöördusid "rõõmuga" Tallinna alla tagasi. Vahtre arvates näitab kokkulepe, et Rootsi ei pidanud ülestõusnuid lihtsalt mässavateks talupoegadeks, vaid tõsiseltvõetavaks poliitiliseks jõuks.[55] Hannes Walteri meelest oli selge, et Rootsi vägede eesmärk polnud minna mitte ülestõusnud eestlastele appi, vaid Taani valdusi üle võtma.[56]
Nooremale riimkroonikale tuginevad allikad kirjeldavad ülestõusu levikut Läänemaale. Renner: "Mõni päev pärast seda lõid ka läänemaalased kõik sakslased surnuks, keda nad eest leidsid, nii nagu Harjus oli sündinud, läksid ja piirasid Haapsalu ja tapsid Läänemaal 1800 inimest, noori ja vanu." Russow: "Niisugust mängu alustasid ka Läänemaa talupojad ja piirasid Haapsalus sisse oma piiskopi koos kõigi toomhärradega ja paljude aadlikega." Wartberge kroonika kirjelduse kohaselt langesid Saare-Lääne piiskopkonna vastristitud usust ära ja piirasid sisse Haapsalu linnuse piiskopi ja teiste usklikega, kuid see olevat sündinud alles 24. juulil, samaaegselt saarlaste mässuga. Sulev Vahtre arvates on Wartberge kuupäevaga eksinud. Renneri kroonika sõnu otseselt võttes algas Läänemaa ülestõus paar päeva pärast Rootsis käinud harjulaste saadikute Tallinna alla naasmist, kuid tema jutustuses esinevaid ebajärjekindlusi arvestades võib seda mõista ka kui paari päeva pärast jüriööd.[57]
Läänemaa kiire ja hoogne kaasaminek Harjuga ning sarnasel viisil tegutsemine näitab Vahtre hinnangul, et maakondade vahel pidi Harju initsiatiivil juba varasem side olema ja ülestõusuks ettevalmistusigi tehtud. Vahtre toob välja, et läänemaalased tegutsesid juba Muistse vabadusvõitluse ajal korduvalt koos harjulaste ja revalastega. Läänemaa liitumisega oli mässuliikumine väljunud Taani kuninga valdustest ning haaras Saare-Lääne piiskopkonna ja Liivi ordu alad. See andvat tunnistust, et ülestõusu üldisemad põhjused polnud mitte Harju-Virus valitsenud situatsioonis, vaid oli suunatud kõigi võõrvõimude vastu.[58]
Mõnikord on arvatud, et ülestõus leidis aset ka Virumaal. Nooremal riimkroonikal põhinevad allikad ei maini Virumaad üldse, kuid Novgorodi kroonika järgi toimus mäss Tallinna maal (ehk Harjus) ja Narva valdkonnas (ehk ilmselt Virumaal). Kuna sealne kroonik ei pruukind ülestõusu ala täpsemalt teada ja võis Harju-Virut kui poliitiliselt ühtset ala traditsioonist lähtuvalt tervikuna käsitleda, siis Vahtre arvates sellele teatele suurt kaalu anda ei saa. Harjumaa ja Virumaa suhted polnud ka Muistse vabadusvõitluse ajal eriti tihedad. Enne jüriöö sündmusi Virumaal rajatud mõisatest kaks enam edaspidi allikates ei esine, mis võiks osutada nende hävitamisele, kuid kuna Harjumaaga sarnast järsku mõisate kadumist seal ei esine ja ka nimetatud kaks mõisa võisid kaduda muudel asjaoludel, siis ei pea Vahtre sedagi argumenti tugevaks. Teatud vastukajasid mässule võis aga Virumaal tekkida ja mõned kaudsed viited ürikutes näitavad, et sakslastel on olnud põhjust kartust tunda.[59]
Uudised Taani valdustes ja Saare-Lääne piiskopkonnas puhkenud ülestõusust jõudsid kiiresti Liivimaa orduni, kui tapatalgust põgenema pääsenud hirmunud sakslased ükshaaval ordu alale hakkasid saabuma. "Nii tulid mehed, naised ja lapsed alasti ja palja jalu joostes Paidesse ja teatasid foogtile sellest hirmsast tapmisest, mis Harjus oli sündinud."[45] Sama sisuga kirjad saabusid ka Läänemaalt, kus ülestõusnud Haapsalut piirasid. Paide foogt omakorda saatis kirja Liivimaa ordu maameister Burchard von Dreilebenile ja teavitas viimast olukorrast.[60] Kujunenud situatsioonis ei saanud Taani asevalitseja Tallinnas kiirele Taani abile loota ja ta läkitas abipalve von Dreilebenile.[24] Tartu piiskopkonna piiridel Pihkva vürstiriigiga sõdiv ordumeister saatis ülestõusnute juurde otsekohe "ühe orduvenna, kes keelt tundis ja keda nad [eestlased] tundsid" (võimalik, et mõne eestlasest orduvenna) ning kutsus viimase suu läbi eestlasi 4. mail Paidesse saadikuid läkitama, kes siis maarahva "äralangemise" põhjuseid selgitaksid. Lisaks lubas ta heastada kõik süü, millega sakslased ülestõusuks põhjust on võinud anda.[60]
Sündmuste kulg oli kiire. Ülestõusu alguse (23. aprill) ja Paide kohtumise (4. mai) vahele jäi 12 päeva, mille jooksul pidid teated mässust jõudma Paidesse, sealt foogti kiri ca 200 km kaugusel Pihkva piiril oleva ordumeistri juurde, siis omakorda ordumeistri saadik Tallinna alla ja lõpuks nii ordu kui ülestõusnute esindajad Paidesse. On kahtlustatud, et see polnud toonastes oludes võimalik ja need teated on ordukrooniku võltsing. Sulev Vahtre peab seda kiire tegutsemise juures siiski realistlikuks ja ka kroonik ise on kiirustamist rõhutanud. Vahtre arvates viitab kohene tegevusse asumine, et ordu nägi ühest küljest eestlaste väljaastumist ohuna kogu sakslastest koosnevale valitsevale klassile, teisalt aga tajuti šanssi sekkuda Põhja-Eesti asjadesse ja see oma kätte haarata. Ordu lähemaks eesmärgiks peab ta ülestõusu leviku peatamist ja läbirääkimiste teel aja võitmist vägede kogumiseks. Ordumeister suundus Paidesse esialgu väiksema salga eesotsas, andes käsu oma ülejäänud väele ja samuti Riia piiskopkonna väele sinna järgneda. Põhja-Eesti olukorrast teadlik ordu võis olla mässu puhkemise võimalusega ka juba arvestanud ja sel puhul astutavad sammud varem paika pannud.[61]
Kroonika järgi võtsid eestlased ordumeistri ettepaneku läbirääkimisteks kohtuda heameelega vastu. Kuigi ülestõus Harjumaal polnud suunatud otseselt ordu vastu ja puudutas neid tõenäoliselt vaid Läänemaal, siis Vahtre arvates mõistsid mõlemad pooled, et Harju sakslastest vasallid kuulusid orduga ühte leeri – peamine võitlus toimus tema käsitluses eestlaste ja sakslaste vahel. Nii olevatki ülestõusnud kõige enam kartnud just orduvägede rünnakut ja kõneluste pidamine Paides andis võimaluse sõda ära hoida, samas kui ettepaneku tagasi lükkamisest midagi head oodata poleks olnud.[62]
Esimene kokkupõrge mässajate ja ordu vahel toimus aga juba enne Paide läbirääkimisi. Renneri kroonika järgi oli 500 eestlast Harjumaa Ravila külla läinud, et sealt Tallinna piirajate laagri jaoks toidumoona viia. Sellest kuulnud Kursi komtuur Johan de Witte kogus sõjaväe, tungis eestlastele kallale, lõi 300 neist maha, ülejäänud aga põgenesid. Koju naasnud sakslased kirjutasid toimunust ordumeistrile, kes selle üle rõõmustas. Vahtre arvates oli see ordu väesalk juba varem Harju piirile saadetud, et ülestõusnute kohta enne läbirääkimisi luuret teha.[63]
Ülestõusnute esindajatena läksid Paidesse neli kuningat, keda saatis kolm kannupoissi. Taani esindaja oli Tallinna piiskop Olav, kes Vahtre meelest sai Paidesse minna vaid mässajate teadmisel ja läbi nende käes oleva ala, võimalik, et üheskoos eestlaste saatkonnaga. Ordu poolt oli lisaks ordumeister Burchard von Dreilebenile Paidesse saabunud Viljandi komtuur Goswin von Herike, Riia komtuur Dirck von Rambouw, endine Viljandi komtuur Herman von Nesen, tulevane Ventspilsi komtuur ja Liivi ordumarssal Andreas von Steinberg, Järva foogt Wilcken von Ilsede ja "palju teisi suuri orduisandaid".[64]
4. mail 1343 algasid Paides läbirääkimised, mida Renneri ümberjutustuses on konkreetselt ja detailselt edasi antud, mis osutab, et noorema riimkroonika autor Hoeneke võis seal ise kohal viibida. Kroonika kohaselt nõudis ordumeister alustuseks vastust küsimusele, miks harjulased sakslasi nii armutult tapnud on. Üks kuningatest vastanud, et neid "olevat nii kaua piinatud ja vaevatud, et nad seda kauem enam sallida ega välja kannatada ei suutnud." Järgnevale küsimusele Padise munkade tapmise kohta olevat vastatud, et neilgi oli "küllalt süüd, ja oleks veel üks küünrapikkune sakslane, peaks seegi surema". Vahtre ei pea usutavaks, et vastuse teine pool tõepoolest sellises vormis otse ordumeistrile näkku öeldi, eriti arvestades, et kohe järgnevalt olevat eestlased pakkunud end ordumeistri alamateks ja lubanud talle sõnakuulelik olla, "muidu ei taha nad endile ühtki junkrut ega isandat". Selle pakkumise toimumist peab Vahtre realistlikuks, kasvõi ainult läbirääkimiste pikendamiseks.[65][60]
Ordumeister Burchard von Dreileben kuulutas sellise "mõrtsukateo", mille sarnasest maailma algusest saadik polevat kuuldud, karistuse vääriliseks ning teatas, et kuigi ta kuningaid ei puuduta ja nad vabaks jätab, ei luba ta neil ometi enne Paide ordulinnusest lahkuda, kuni ta eluga eestlastele kätte maksmast tagasi on tulnud.[60] Ülestõusnute juhid said vihaseks ja nõudsid, et neid oma väe juurde tagasi lastaks, kuid tulutult. Kroonika järgi rääkisid eestlased salaja omavahel, et tahavad kõik need isandad surnuks lüüa, et siis ise auga surra. Vahtre sõnul on imelik, kuidas kroonik sai teada salaja lausutud sõnu – see koht muudab küsitavaks kogu läbirääkimiste kirjelduse, eriti kuna vastaspoole tunnistajaid ju alles ei jäänud. Järgnevalt olevat ordumeister lahkunud, käskides Järva foogtil "külaliste" eest hästi hoolt kanda. Üks eestlastest proovinud tappa foogti, kelle kaitseks hüppas ette tema poiss, saades haavata. Kroonika jätkab: "Seepärast haarasid isandad sõjariistad ja raiusid kõik need eestlased, kuningad ja sõjasulased, tükkideks."[66][67]
Eestlaste ja ordu läbirääkimistest annab oma kroonikas segasevõitu ülevaate ka Marburgi Wigand, ehkki aega ja kohta täpsustamata. Tema järgi küsis meister harjulastelt, miks need on niisugust kurja teinud, ja harjulased vastasid meistri heasoovlikkust taotledes, et nad on juba varem talle kaevanud puuduste, häda ja ülekohtu pärast, mida nad kannatanud rüütlite ja aadlike poolt. Nad tahtvat pigem surra kui niiviisi otsa saada ja tõusid siis kättemaksuks üles, mida poleks juhtunud, kui meister neile vähegi õigust oleks andnud. Tõlk olevat aga harjulasi petnud ja meistrile vastusena hoopis teatanud, et kui nad pole seni nõnda teinud, siis tahavad nad nii teha sellest peale. Seejärel tunginudki meister koos omadega neile kallale. Vahtre arvates võidi tõlkimisel vigu teha ja nii situatsiooni teravdada, kuid ta ei usu, et see edasiste sündmuste juures siiski otsustavat rolli mängis.[68]
Vahtre arvates oli ülestõusnute esindajate tapmine turbeõiguse jäme rikkumine, mida mõistis ka ordu.[68] On arvatud, et saksameelsete ordukroonikute vastuolulised kirjeldused kujutavad endast kohmakat katset diplomaatilise etiketi vastu rängalt eksinud Liivimaa ordut õigustades viimase mainet kaitsta.[69] Tehtut võis pehmendada vaid eestlaste kuulutamine mõrtsukateks ja ülestõusu kujutamine enneolematu kuritööna. Vahtre hinnangul oli juhtide tapmine ülestõusnutele suur löök: sõjavägi jäi ilma valitud ja usaldust omavatest liidritest ning ordu poolt mitte võrdväärse poliitilise jõuna kohtlemine kahjustas moraali.[68]
Pikemalt artiklis Kanavere lahing
Kuigi kroonika kohaselt tungis ordumeister sedamaid suure väega (millest Ivar Leimuse arvates moodustasid suurema osa ordu ja Tartu piiskopkonna alade eestlased)[70] Tallinna peale, siis päris kohe see ei toimunud. Paidest 60 km kaugusele Kämbla külla jõuti alles 10. mail, kuhu jäädi ööpäevaks peatuma, et vägesid koguda. Vahtre arvates oodati enne seda lisajõudude saabumist ka Paides. Kroonika teatel ründasid eestlased 11. mail Kämblas kahel korral sakslasi, kusjuures teine ründajate salk polevat teadnud esimesest rünnakust, mis võib osutada ülestõusnute salkade vahelisele kehvale sidele. Vahtre pakub välja, et Kämbla piirkonnas tegutsevad mässajate grupid olid saadetud sinna luurele ja orduvägede edasiliikumist takistama.[68] Esimeses kokkupõrkes olevat 100 ülestõusnut maha löödud ja 100 põgenema pääsenud. Teises lahingus olevat osalenud sajameheline eestlaste väesalk, kellest 60 lahingus tapeti. Ordu kaotustest kroonikad vaikivad.[viide?]
Peagi pärast kokkupõrkeid toodi ordu laagrisse sõna, et poole penikoorma (3,5 km) kaugusel valmistub hulk eestlasi ründama Põltsamaa foogti Hildebrand von Lenthet. Sinna suundus ordu peavägi eesotsas ordumeistriga, kelle saabumisel taandusid ülestõusnud Kanavere rappa. Raba olevat olnud nii väike, et orduväed võinuksid sinna igast küljest ligi pääseda, kuid nii pehme, et ordurüütlid pidid hobustelt maha tulema ja jalgsi võitlema. Esimeses kokkupõrkes olevat ordu poolel langenud Herman von Nesen, veel kaks orduvenda, neli aadlikku ja 14 talupoega, eestlastest pääsenud aga vaid vähesed. Pärast eestlaste koondumist rünnanud orduväed neid uuesti, tappes seekord kõik kes kätte saadi. Pärast seda kutsunud Järva foogt tõlgi vahendusel ellujäänud eestlasi rabast välja tulema. 15 eestlast olevatki tulnud ja neile anti luba koos naiste ja lastega Paidesse elama asuda. Kanavere lahingus hukkus kroonika teatel 1600 eestlast, mida Vahtre peab suureks liialduseks.[71][72]
Pikemalt artiklis Sõjamäe lahing
Orduväed koondusid uuesti Kämblas ja hakkasid Tallinna poole liikuma. Vahtre arvates valiti marsruudiks vana talitee Tuhala–Sõmeru–Nabala–Lehtse–Kurna–Tallinn. 14. mail 1343 jõudis orduvägi Tallinna lähistele, jäi linnast penikoorma (umbes 7,4 km) kaugusel paigale ja kutsus kokku nõupidamise. Vahtre oletab, et see toimus Mõigu külas või selle ümbruses. Ordumeister olevat kartnud, et suurt väge nähes võivad eestlased taanduda lähedal asuvasse suurde soosse. Vahtre järgi oli tegu Sõjamäe rabaga ja sellega liituva Rae rabaga, eestlaste vägi asus aga raba ja Ülemiste järve vahel, põhiosas võib-olla Sõjamäe ehk Tapumäe kõrgendikul,[73] mille nime päritolu ongi seostatud toonase lahinguga.[74]
Ordumeistri soovitusel saadeti Võnnu ja Toreida foogtid kahe lipkonnaga ette mässajate taganemisteed ära lõikama. Kroonika järgi tegi Võnnu foogt neile ettepaneku alistuda, lubades armu anda, kui tapmise algatajad välja antakse. Ülestõusnud olevat nõustunud. Võnnu foogt viis selle teate lähenevale ordu peaväele ja ordumeister korraldas uue nõupidamise. Seal nõuti, et nende sõpru ja sugulasi tapnud eestlastele tuleb kätte maksta. Uuesti ülestõusnute juurde läinud foogt teatas neile, et nad peavad end kaitsma. Eestlased hakanud kohe soo poole põgenema, kuid see polevat palju aidanud, sest lühikese ajaga tapeti neist 3000, kusjuures sakslaste poolel hukkus vaid üks noor orduisand.[73]
Pärast võitlust olevat Tallinnast hulk rahvast surnuid vaatama läinud. Kui üks neist astunud surnute vahele, siis karanud üks alasti poolsurnud eestlane üles ja tahtnud kodanikku tappa. Seda näinud ratsanik kihutanud kohale ja tapnud eestlase lõplikult. Vahtre arvates on see märk eestlaste võitlusvaimust ja vihast ning sellest, et lahing tegelikult vaid põgenemine polnud. Ka polevat olnud tegu täieliku lüüasaamisega, kuna kroonikast nähtub, et 10 000 Tallinna piirajast 7000 pääses, ja ülestõus Harjus hiljem jätkus. Mõneks ajaks oli mässajate vägi siiski segi paisatud ja ülestõusust välja lülitatud.[75]
Ordumeister asus lahingu järel Tallinna linnuse lähedal laagrisse. Kõigepealt mõisteti kohust sakslase üle, kes "hirmul oma elu pärast" oli ülestõusnute poole üle läinud ning kelle meister hiljem jalgupidi pidi üles puua laskis. Tema käest sai ordumeister esmakordselt kuulda, et Turu foogt viie päeva pärast suure väega eestlastele appi tuleb, sest Rootsi olevat juba ammu Tallinna enda kätte ihaldanud. Seda kuuldes palusid Tallinnast tulnud Taani kuninga võimukandjad, et Liivimaa ordumeister neid kaitseks ja annaks neile isandaks Goswin von Herike, kellest saaks ka Rakvere asevalitseja. Meister polevat küll tahtnud end hädaohtu seada ja võõraste maade asjadesse segada, kuid siiski nõustunud eelnenud häda tõttu. Kulude katteks lubati talle tasuda kõik, mis ühe aasta korralisest hinnusest rohkem ära tarvitatakse. Seejärel nimetatudki Herike Tallinna ja Rakvere linnuste pealikuks Taani kuninga asendajana. Vahtre arvates on kindel, et kroonikas Taani võimudele poolt esitatud tingimused seati tegelikult ordu poolt. Ordu oli saavutanud oma eesmärgi, reaalse võimu Harju-Virus, ja Taani kuninga esindajatel ei jäänud muud üle kui sellega leppida.[76]
Sõlmitud kokkuleppe kohta on säilinud ka 15 kuninga nõuniku ja 5 vasalli poolt vasalkonna nimel välja antud ürik, mille kohaselt vasalkond valis ordumeistri oma kaitseisandaks, pealikuks ja kaitsjaks ning lubas hüvitada ordu poolt kantud kahjud. Selles 16. maiga dateeritud ürikus on kirjas ka tingimus, mida kroonikas ei mainita: kohe kui esitatakse üksmeelne nõue maa tagastamiseks, peab ordu selle ühe kuu jooksul täitma. Vahtre arvates oli sellist klauslit vaja, et vasalle ei saaks süüdistada Taani kuninga reetmises, kuigi selle praktiline tähtsus on iseasi.[77]
Järgnevalt hukati "eestlaste peamehed" ja "tapmise alustajad". Vahtre arvates pidi tegu olema 14. mai lahingus võetud vangidega. Pole teada, mida kroonikas nende väljenditega mõeldakse. Kui tegu on kahe erineva kategooriaga, siis võib see Vahtre meelest osutada justkui eestlaste valitseva kihi hävitamisele. Ka Harju-Viru vasallide seas näib olevat toimunud mingi puhastus. Võrreldes 11. maist pärineva ürikuga on 16. mai ürikus kolmandik juhtivaid vasalle välja vahetunud. Vahtre pakub välja, et tegu oli ordule sobimatute isikutega.[36][78]
16. mail tungis ordumeister oma vägedega Läänemaale. Ülestõusu mahasurumine kulges seal kroonika järgi kiirelt ja kergelt, eestlased olevat põgenenud metsadesse ja rabadesse. Ordumeistri otsus enne Rootsi vägede saabumist sinna minna näitab Vahtre arvates, et ülestõusnuid peeti siiski Rootsist ohtlikumaks vastaseks.[79]
18. mail jõudis Tallinna reidile Viiburi foogt Johannes Gotaeson ja 19. mail Turu foogt Dan Niclisson. Toimunust kuulda saanud Turu foogt olevat vihastanud ja kurvastanud ning läkitas Tallinna saadiku omale turvet nõudma, mis talle ka võimaldati. Linnuse ees võttis Niclissoni juhitud Rootsi esinduse vastu Goswin von Herike. Rootslased olevad algul olnud sõjakad, kokkuleppest ülestõusnutega ei räägitud, kuid Taani kuningat süüdistati ülekohtus Rootsi kuninga vastu ja lubatud selle eest siin kätte maksta.[79] Nõuti linna Taani kuninga poolt Rootsi kuningale tehtud kahjude eest kompensatsiooniks üle anda, kuid neile öeldi ära.[80] Herike polevat lubanud äsja kannatada saanud maad uuesti "kurvastada" ja lubanud tegutseda selle nimel, et vaen kahe kuninga vahel heaga lahendataks. Lõpuks sõlmiti vaherahu, ehkki krooniku sõnul röövisid rootslased enne lahkumist Tallinna kariloomi. Vaherahu sõlmimise kohta on säilinud ka ürik, mis on dateeritud 21. maiga ja mille järgi tehti rahu kuni 1344. aasta 14. märtsini.[79]
Pikemalt artiklis Pihkvalaste sõjaretk LiivimaaleRenneri kroonika kohaselt oli Harjumaalt läinud kaks eestlast Pihkvasse ja rääkinud, et Harjumaal on kõik sakslased koos meistri ja orduvendadega maha löödud ning eestlased ühe kuninga valinud. Öeldi, et kui venelased tahavad nüüd kuulsust võita, siis võivad nad maa enda kätte saada. Vahtre hinnangul pidid saadikud valetama, kui nad tõesti nõnda kõnelesid, ent ta peab tõenäolisemaks, et kroonik on lisanud väljamõeldisi või annab edasi ebamääraseid kuulujutte, kuna on küsitav, kust ta üldse võis kõneluste sisu kohta usaldusväärseid andmeid saada. Russowi kroonika mainib samuti venelaste poole pöördumist, kuid erinevalt. Kui talupojad maal kuulsid oma sõprade käekäigust Tallinna all, olevat mõned neist kutsunud venelasi sakslaste vastu välja astuma, et siis venelased saaksid ehk kõik talupojad maal enda alla. Moment sõjaretkeks oli soodus, kuna Pihkva oli sakslastega nagunii juba sõjas ja viimaste väed olid liikunud Põhja-Eestisse.[81]
Sõjakäik toimuski, ehkki Vahtre hinnangul ei pruukinud see tingimata aset leida eestlaste kutse pärast, vaid võis olla mõeldud omapoolse vasturünnakuna. Renner räägib Tartu piiskopkonda ja Otepää alla tunginud 5000-mehelisest väest, kes röövis ja tappis seal nii kuis suutis. Parasjagu Kirumpääl viibinud Riia komtuur Diderich von Rambouw kogunud kokku hulga mehi, sealhulgas Põltsamaa foogti Hildebrand von Lenteni ning Karksi ja Sakala foogtid. Riia komtuur liikunud oma väega vaenlasele vastu ja pidanud lahingu, kus üle 1000 venelase hukkunud, ülejäänud aga põgenenud. Sakslaste pool olevat langenud isand Johan von Levenwolde Tartu piiskopkonnast, Kursi komtuur Johan de Witte, veel kaks orduvenda ja 14 sakslast. Vene leetopisside teatel algas vürst Ivani, vürst Ostafi ja possaadnik Volodtsa juhitud pihkvalaste ja irboskalaste sõjakäik Saksa maade vastu 26. mail. Otepää ümbruses rüüstatud viis päeva ja tagasi pöördudes peetud 1. juunil Vastseliinast kahe versta kaugusel lahing neile järgnenud sakslastega. Pihkvalased kaotanud 17 meest, kuid jäänud lahinguväljale seisma ja tulnud hiljem võidukalt koju tagasi. Novgorodi kroonika järgi osales sõjakäigul 5000 meest, retk kestis 8 päeva ja ööd ning lahing toimus Ostretšina järve ääres. Vahtre hinnangul ei saavutanud kumbki lahingu pool otsustavat ülekaalu. Tema arvates oli sel sõjakäigul suur mõju sündmustele Eestis, sest sakslased pidid taas viima oma väed venelaste vastu, luues soodsad tingimused ülestõusu jätkamiseks.[82]
Nooremale riimkroonikale tuginevate Renneri ja Wartberge kroonikate teatel puhkes päev enne jaagupipäeva, 24. juulil, ülestõus Saaremaal. Samuti riimkroonika järgi on Russowi kroonikas selle algusajaks öeldud "suvel jaagupipäeva aegu".[39] Nii ongi kohati seda hakatud Jaagupipäeva ülestõusuks kutsuma.[83] Uurijate seas on vastuhaku dateerimine ja selle seotus mandri sündmustega siiski küsimusi tekitanud. Enn Tarveli arvates oleks väga kummaline selline asjade käik, kus saarlased ei kooskõlasta oma väljaastumist mandri ülestõusnutega, ootavad kuni Harjumaa ja Läänemaa mässajad on puruks löödud ning leiavad, et pärast seda on neil sobiv hetk tegevusse asuda.[84] Probleemne on Marburgi Wigandi kroonika kirjeldus, Sulev Vahtre sõnul "mõistatuslik teade", mille kohaselt eestlased, harjulased ja saarlased tahtsid kristlastele kallale tungida nende poolt määratud päeval, kuid see ei teostunud, kuna saarlased kogunesid kaheksa päeva varem ega viinud täide harjulaste kavandatud plaani.[83] Tarvel on tähelepanu juhtinud ka sellele, et Wartberge kroonika järgi toimus Saaremaa Pöide linnuse piiramine justkui samal ajal Haapsalu piiramisega Läänemaal: "Samal aastal Saaremaa piiskopkonna vastristitud jaagupilaupäeval, salanud ära usu, piirasid piiskopi koos tema vaimulikkonna ja muude usklikega sisse Haapsalu linnuses. Ka Pöide linnuse Saaremaal piirasid nad samuti sisse...."[85]
Sulev Vahtre arvates toimus saarlaste ülestõus ikkagi juulis ja oli seotud uue vastuhakulainega mandril. Nii käiks Wigandi jutt 8 päevast suviste sündmuste kohta. Wartberge kroonika teadet Pöide ja Haapsalu samaaegse piiramise kohta peab Vahtre ebausaldusväärseks, kuna see allikas on lühikokkuvõte Hoeneke riimkroonikast koos mõningate täiendustega ja omapoolsete nähtavalt suvaliste muudatustega. Saaremaa mässu mõjutatusele mandril toimunust osutab Vahtre meelest ka Novgorodi kroonika, mille järgi mandril ordu- ja piiskopivägede käest pääsenud ülestõusnud olevat põgenenud Saaremaale. Ka pihkvalaste retk Lõuna-Eestisse võis Vahtre arvates olla saarlaste mässu soodustav tegur.[83][86]
Enn Tarvel on Vahtre ideed uuest ja ohtlikust suvisest ülestõusulainest nimetanud "vaimukaks mõttespekulatsiooniks", mis ei suuda kogu sündmuste käiku ära seletada. Ta ise pakub lahendusena paigutada saarlaste ülestõus mitte suvise, vaid kevadise, 1. mail pühitsetud jaagupipäeva (täpsemalt "Filippuse ja Jaakobuse päeva"[86] ehk "viilepi- ja jaagupipäeva") ette. Kui nüüd eeldada, et Wigand või tema tõlkija on harjulaste ja saarlaste nimed omavahel ära vahetanud, siis toimunukski Harju mäss 23. aprillil ja Saaremaa mäss 8 päeva hiljem, 30. aprillil. See kuupäev võis Tarveli järgi olla valitud seoses oletusliku talurahva maksustamise päevaga 1. mail – vähemalt 16. sajandi Taanis oli see päev majandusaasta alguseks. 30. aprilliks planeeritud ülestõus seletaks ära Pöide ja Haapsalu samaaegse piiramise ning Rootsi abiväe 4–5 päevase hilinemise pealahingusse – 8 päeva hiljem mässuga alustades oleks nad selleks ajaks kohal olnud. Nimelt oli Tarveli arvates rootslaste saabumise päev juba varem kokku lepitud. Harjulaste enneaegse väljaastumise seletamiseks soovitab ta tõsiselt kaaluda hobiajaloolase Juhan Luiga ideed, mille kohaselt juhtus see Taani ja Lääne-Saare piiskopi valdustesse tungida ihkava Saksa ordu provokatsiooni tagajärjel.[87]
Sulev Vahtre Tarveli käsitlusega ei nõustu, tuues selle nõrga kohana välja, et Filippuse ja Jaakobuse päeva pole üheski allikas kunagi lihtsalt Jaakobuse ehk jaagupipäevaks nimetatud. Eriti väheusutav on tema arvates sellise vea tegemine vaimulikust ordukrooniku poolt. Vahtre on Wigandi kroonikat analüüsides jõudnud seisukohale, et harjulaste ja saarlaste nimesid seal ära vahetatud pole, pealegi oleks vastasel juhul tegemist justkui hoopis saarlaste ülestõusuplaaniga, mida harjulased rikkusid. Kuigi Vahtre möönab ordu sekkumispüüdeid ja intriige, ei pea ta võimalikuks ka mässu otsest provotseerimist nende poolt.[86]
Mihkel Mäesalu on pidanud Sulev Vahtre argumentatsiooni veenvamaks, leides, et ilmselt oli Harju ülestõusnutel koostöös saarlastega augustisse kavandatud koordineeritud sõjaline operatsioon Saksa ordu vastu. Mäesalu arvates pole ka põhjust uskuda, et ülestõus Harjus oleks vahepeal vaibunud – pigem pöörasid Saksa ordu kroonikud nüüdseks ordu vastu pöördunud ülestõusu edasisele kulgemisele vähem tähelepanu sellepärast, et nende eesmärk oli ennekõike olnud õigustada ordu võimu Põhja-Eesti üle.[88]
Saaremaa kuulus tol ajal kuulus osaliselt Saare-Lääne piiskopile, osaliselt Liivimaa ordule.[89] Anti Selarti hinnangul oli sealne ülestõus suunatud ennekõike ordu vastu.[35] Noorema riimkroonika sõnul "lõid saarlased maha kõik sakslased, noored ja vanad, nii nagu see Harjus oli sündinud, uputasid preestrid merre ja läksid samal päeval Pöide linnuse alla, mille ees nad olid kaheksa päeva, sest nad teadsid hästi, et linnust piirajaist vabastada ei võidud." Pöide foogt Arnold sai aru, et linnust ei ole võimalik kaitsta ning loovutas ümberpiiratud kantsi neile lubatud vaba läbipääsu eest ülestõusnutele. Endaga kaasa olevat lubatud võtta isandatel kaks hobust ja niipalju kui reisikotti mahtus, aadlikel üks hobune ja mõõk. Ometi ei pidanud ülestõusnud sõna ning viskasid linnusest väljunud meeskonna – foogti, 5 orduvenda ja palju teenijaid – kividega surnuks. Vahtre arvates võis nende tapmine olla nii ettekavatsetud kui spontaanne tegu. Villem Reimani oletusel toimus sakslaste surnukslöömine Tumala mõisa lähistel asunud ohvrikivi juures. Vaimulike tapmist on aga peetud ka krooniku väljamõeldiseks, kuigi Vahtre hinnangul suhtuti kindlasti neissegi kui vaenlastesse. Samas pakub ta välja, et preestrid võidi uputamise asemel ka "vana tava kohaselt" paatidega merele saata.[90][91]
Olukorras, kus Harju maapiirkonnad ja kohaliku tähtsusega linnused ning kogu Saaremaa olid ülestõusnute kätes, palus Liivi ordu meister Dreileben abi Saksa ordu kõrgmeistrilt Preisimaal. Noorema riimkroonika teatel jõudiski sealt saadetud abivägi, kuhu kuulus 2 komtuuri, 27 orduvenda ja 600 hästirelvastatud meest, 31. oktoobril Riiga. Marburgi Wigandi kroonika järgi oli see kõige paremini relvastatud vägi 700 hobusega. Kohe olevat laiali levinud kuuldus, et kõrgmeister on 10 000 meest Liivimaale saatnud. Wigandi kohaselt jättis Dreileben osa orduväest enda käsutusse, osa jäeti Riia linnusesse, osa läkitati Viljandi linnusesse, osa eesotsas komtuur Johannes Nothafftiga Paidesse "ülesande täidesaatmiseks".[92][93]
Talve hakul, Wigandi teatel pärast mardipäeva, andis meister korralduse laastata Harjumaa, tappa seal nii vanad kui noored, "mis ka täide saadeti". Noorema riimkroonika kohaselt olid harjulased ehitanud kaks linnust, "kus nad oma naisi, lapsi ja varandust tahtsid kaitsta". On arvatud, et tegu oli Varbola ja Loone linnustega, mis olid Harjumaa tähtsaimad ja olulises rollis juba muistse vabadusvõitluse ajal. Pärast maa rüüstamist asuski ordumeistri vägi harjulaste tugipunkte ründama. Ägeda võitluse järel, kus langenutena on mainitud kaht nimekamat orduvenda, linnused vallutati. Tallinna pealik Goswin von Herike olevat pärast ordu retke korraldanud loenduse, saamaks ülevaadet, "kui palju eestlasi oli otsa saanud sellest ajast peale, kui tapmine algas". Loendamiseks saadetud üks poiss külast külla käima ja saadud arvuks 30 000 inimest. Kuigi Vahtre hindab seda liialdatuks ja umbmääraseks arvuks, eriti kuna Harjumaal ei elanudki sel ajal nii palju rahvast, siis suurtele inimkaotustele viitavat see ikkagi. Toimunud laastamise ulatusest annab Vahtre arvates aimu ka kolm aastat hilisem ürik, kus Harjumaad nimetatakse tühjaks ja mahajäetud maaks.[94]
Edasi Saaremaale sai orduvägi liikuda alles veebruaris, kui meri oli jäätunud. Seal kõigepealt rööviti ja põletati ning siis asuti piirama saarlaste linnust. On arvatud, et see asus Karja kihelkonna Purtsa küla juures Pamma metsas Kooljamägedel. Koht ja ümbruskond sobib kroonikate kirjeldustega, ehkki Kooljamägede nime seos lahinguga on küsitav,[95] koguteose "Saaremaa" (1934) järgi pärineb see kunagiselt kalmistult.[96]
Linnuse vallutamine toimus Renneri kroonika kohaselt järgnevalt: "See linnus oli suur ja lai, kuhu palju talupoegi oli kogunenud. Sinna ette tuli ta enne päikese tõusu ja tungis vaenlastele kallale. Linnus oli aga kõvasti kindlustatud palkide ja kaitsrinnatistega. Viimane tõmmati konksudega ühest kohast maha. Sealtkaudu läks vend Arnold von Herike, Sigulda kumpaan, lipuga plangule ja kuigi ta torgati käest läbi, ei jätnud ta ometi lippu maha, vaid tungis ühes teistega sisse. Seal sai surma 3 orduvenda ja 9000 meessoost saarlast." Marburgi Wigandi kirjeldus on veel detailsem: "Saarlased aga tegid endi ümber sügavas soos suure kaitsetara, millel oli 3 kahepoolega väravat; sinna sisse ehitasid nad enda kaitsmiseks tugeva kindluse kokkuseatud puudest, mida ei saanud ära võtta ei tule ega nooltega. Pidanud nõu, saatis aga meister käsknikke jne vallutama kaht väravat, hommikust kuni ööni. Ise aga tungis ta väevõimuga läbi kaitsetarade, kus tapeti 2000 inimest ja tarad põletati; ja see toimus päeval enne vastlapäeva [15. veebruaril] hommikust kuni õhtuni. Nimelt enne seda olid saarlased valinud endale oma soost kuninga, nimega Wesse, kes sealsamas vangi võeti ja kõvasti kinniseotuna küünarnukke pidi üles poodi; ka kristlastest tapeti kaitsetarade ees 500." Wartberge kroonika järgi langes 10 000 saarlast ja 500 kristlast. Kuna ordukroonikad toovad harva oma poole langenutena välja nii suure arvu, siis pidid Vahtre hinnangul nende kaotused olema märkimisväärsed.[95] Seoses Vessega, kelle nime ja ülespoomist mainib ka Wartberge kroonika, juhib Vahtre tähelepanu, et Karja kihelkonnas on asunud ka Vessu-nimeline talu.
Võit ülestõusnute üle polnud lõplik. Marburgi Wigandi kroonika teatel pöördusid orduväed 14. märtsil tagasi ja jõudsid 4. aprillil Preisimaale. Wartberge sõnul pidi meister oma väed sooja ilma tõttu saarelt ära viima, saarlased aga jäid truudusetuks ja usust taganejaiks.[97] On arvatud, et pikema viivituse korral oleksid lumesulamisaegsed teed Preisimaale naasvatele abivägedele läbipääsmatuks muutunud[98] või kardeti jääminekut.[35] Noorema riimkroonika kohaselt läks meister Nectise külla ja kohtus seal teiste eestlaste läkitatud saadikutega, kes palusid talt armu, lubasid enam ristiusu vastu mitte hakata ja olla edaspidi sõnakuulelikud. Armu antudki, kuid nad polevat oma lubadust kuigi kaua pidanud. Nectise-nimeline küla, praegune Nätsi, on teada Läänemaalt (1528. aastal Nectis) Soontagana linnuse lähedalt Läänemaalt Pärnusse viiva tee ääres. Vahtre hinnangul sobis selle paiknemine orduvägede peatuskohaks. Saaremaalt Nectise küla teada pole, kõlaliselt on sarnane vaid Nihatu küla Kooljamägedest ida-kirde pool. Ebaselgeks jääb, kes olid sealsed "teiste eestlaste" saadikud. Kuna Renneri järgi rikkusid hiljem oma alistumislubadust vaid saarlased, siis Vahtre oletab, et tegu oli saarlastega neist piirkondadest, kuhu orduvägi ei jõudnud. Ülestõusu jätkumisele osutab ka Novgorodi kroonika teade, et orduväed ei saanud Saaremaal eestlasi kätte, "vaid said ise lüüa ja läksid minema".[97]
Lõplikult suruti ülestõus maha järgmisel talvel, 1345. aasta alguses. Vahepeal olid leedulased rünnanud Preisi ordut ja nii organiseeris Saksa ordu leedulaste ja eestlastega võitlemiseks abi Ungarist, Böömist, Vallooniast ja Burgundiast. Ordumeister Dreileben läks Saaremaale koos Riia ja Tartu piiskopkonna vägede, Tallinna pealiku Stigot Andersoni, lätlaste, liivlaste, mandrieestlaste, semgalite ja kurelastega. Ühendvägi peatus Karja juures ja rüüstas seal 8 päeva, mille järel saarlased rahu paluma läksid. Meister kutsus vanemad enda juurde nõupidamisele ja esitas selle järel rahu tingimused: saarlased peavad kõik oma sõjariistad Lihula linnusesse viima, andma pantvange ja maha lõhkuma oma Mapenzari-nimelise linnuse (arvatavalt hilisema Maasilinna ordulinnuse kohal, mida eesti keeles kutsuti Maansaareks). Saarlased olevat pakutud tingimustega vastumeelselt nõustunud. Vahtre toob esile, et seegi kord alistusid saarlased kokkuleppel, ehkki rasketel tingimustel. Edaspidi tuli saarlastel ehitada Maasilinna ordulinnus, saksakeelse nimega Soneburg, mis Sulev Vahtre kohaselt tähendab trahvi- ehk karistuslinnust,[99][100] Anti Selarti sõnul aga lepitus- või heastamislinnust.[34] Ühtlasi kaotasid saarlased oma senise autonoomse seisundi ja nende olukorda muutus sarnasemaks mandri omaga.[101] Christian Kelchi kroonika järgi tapsid jaanuari lõpus ordumeistri juhtimisel saarele tunginud orduväed seal kokku ligi 9000 inimest ja laastasid saart põhjalikult.[102]
Renneri kroonikas järgneb ordu 1344. aasta retkele ja läbirääkimistele Nectise külas lugu Harju talupoegade katsest Viljandi linnus vallutada. Selleks lasid nad end peita kottidesse rukki sekka, mida iga-aastase andamina linnusesse veeti. Ühe osalise ema andis nad aga üles lubaduse eest oma pojale elu kinkida. Nii võetigi teised kinni ja visati vangikeldrisse, kus nende luud seniajani asuvat. Russowi kroonika versioonis on see lugu asetatud Dreilebeni valitsusaja lõppu pärast jüriöö ülestõusu ja leedulastega peetud võitlusi. Russowi järgi tahtsid Viljandi talupojad sarnasel viisil Viljandi lossi pääseda, et seal komtuur koos kõigi sakslastega ära tappa. Viljaandami tasumise ajal, toomapäeva õhtul, 20. detsembril, plaaniti suurte viljakottide sees hulk mehi koos mõõkadega lossi viia. Üks oma vandenõus osaleva poja pärast muretsev vanaeit andis kavatsusest teada Viljandi sakslastele, kes vastutasuks lubasid ta poega säästa. Nüüd lasidki sakslased niipalju kotte korraga sisse vedada, kui paljudest arvati jagu saavat, ja pistsid siis talumehed mõõkadega surnuks. Karistuseks ja mälestuseks määrati kõigile Viljandi maakonna talumeestele, ka süütutele, uus maks, mida tuli tasuda iga aasta toomapäeval. Lühemalt on Viljandi kotilugu kirjas ka kahes Rennerist ja Russowist varasemas ordukroonikas, kusjuures ühes neist räägitakse samuti Harju talupoegade kavast Viljandi linnus vallutada.[103]
Paul Johansen on pidanud seda lugu Tallinna päritoluga suuliseks traditsiooniks, mis on andnud teistsuguse seletuse Tallinna toomapäeva õhtuse maksumaksmise kohta. Viljandis sellist maksu kehtinud pole. Neid jutustusi on hinnatud Renneri ja Russowi kroonikates võõrkehadeks ning nende tõepärasuses on kaheldud. Samalaadne legend on olnud Holsteinis ja nii ongi seda peetud ka Saksamaalt pärinevaks rändmuistendiks. Vahtre andmetel on sealse loo taga siiski reaalsed sündmused, kus nõnda tapeti 1144. aastal krahv Rudolf. Sarnaselt on Venemaal suurvürst Vassili vallutanud 1446. aastal Troitse-Sergi kloostri. 1568. aastal on Rootsi kuningas teinud ettekirjutuse vallutada sel moel taanlaste linnuseid. Vahtre hinnangul on kroonikate Viljandi lugu aga liiga kirjandusliku iseloomuga ja täiesti erinev teistest teadetest, mis sunnib teda selle ehtsuses kahtlema. Samas näitavat selliste pärimuste sajandeid hiljem toimunud seostamine jüriöö sündmustega vähemalt seda, et ülestõusu kohta käivaid kuuldusi anti nii kirjalikult kui suuliselt edasi, mis omakorda märgib jüriöö ülestõusu tähtsust.[104]
Ülestõusust võitis kõige enam Saksa ordu. Eestimaa ja sealsed linnused läksid ordu kätte. 1344. aastal kohapeal käinud Taani kuninga volinik Stigot Andersen veendus, et hertsogkonna võõrandamine on möödapääsmatu. Ühtlasi andis ta linnadele ja kirikule rea privileege, mis võiski olla võimu üleandmisega seotud samm. 1346. aastal müüs kuningas Eestimaa 19 000 marga eest ordule, millest 6000 läks Brandenburgi markkrahv Ludwigile kaasavaraks. Situatsiooni arvestades oli see suur summa, milles kokkuleppimisele aitas Ivar Leimuse arvates kaasa Saksa-Rooma keiser Ludwig IV sekkumine. Samas ei tähendanud see tehing Taani võimutaotluste täielikku lõppu Eestimaal, need ilmutasid end sõltuvalt poliitilisest situatsioonist aeg-ajalt uuesti. Ülestõusu ajal osutus ordust sõltuvaks ka Saare-Lääne piiskop Hermann von Osenbrügge. 1343. aasta detsembris sundis ordu nii Hermanni kui Tartu piiskoppi loobuma obödientsinõudmisest Saksa ordu suhtes, põhjendades seda Eesti vastristitute usustaganemisele vastu seismiseks vajaliku üksmeele loomisega.[21][23] Hannes Walteri hinnangul manipuleeris ordu ülestõusu ajal edukalt nii eestlaste, taanlaste kui rootslastega – kõigepealt purustati täielikult eestlaste poliitiliselt naiivne ja sõjaliselt teostuselt abitu vastuhakk, mis ühtlasi likvideeris taolise ohu pikemaks ajaks ja pani eestlasi murdma 13. sajandil sõlmitud kokkuleppeid; ülestõusust hirmutatud Taani vasallid ja linnakodanikud andsid end meeleldi ordu kaitse alla ning Taani kuningale näidati, et ta ei suuda oma valdusi kontrollida; hiljaks jäänud ja juba ordu võimu all oleva Tallinna alla saabunud Rootsi vägedel lasti end "tolaks teha".[56]
Jüriöö ülestõusuga on seotud mittesakslaste (sealhulgas eestlaste) staatuse halvenemist alates 14. sajandi keskpaigast. On arvatud, et lüüasaanud ülestõus viis etniliste vahekordade teravnemiseni, mis omakorda mõjutas sotsiaalseid suhteid.[56][105] Tõnis Lukase meelest võib kõigepealt eeldada, et kui ülestõusu juhtkonda kuulus eesti soost vasalle ehk rüütleid, siis andsid ülestõusu mahasurujad sellele seisuslikule grupile tugeva, võib-olla isegi lõpliku löögi.[106] Sulev Vahtre olemasolevate allikate põhjal eesti vasallide (ulatuslikku) mässus osalemist ei näe. Näiteks üks eestilikumaid suguvõsasid, Liked, kelle puhul võiks seda oodata, jätkab pärast ülestõusu tegevust, mõned neist seejuures kõrgetel kohtadel.[107] Lukase arvates ei saa pärast ülestõusu enam juttu olla n-ö relvastatud rahvast, mida olid seni kehastanud eesti soost sõjateenistuskohustustusega vasallid, kuna taoline seis oli muutunud valitsejatele ohtlikuks.[108] Teisalt on aga välja toodud, et 1350. aastal on ordu poolt Põhja-Eestile antud korraldus anda sõjakäikude tarbeks iga 100 adramaa kohta üks hästirelvastatud sakslane ja kaks kergemini relvastatud meest (ilmselt eestlast). Talupoegade väekohustuse kadumist on seotud alles tulirelvade ja palgasõdurite kasutuselevõtuga.[109]
Lukas toob veel välja, et seni vabamas seisundis olnud Harju-Viru ja Saare-Lääne kaotasid senise suhtelise eristaatuse ning sealne maarahvas hakkas sarnaselt muule Eesti alale lähenema pärisorjuslikule seisundile. Hakkas kasvama mõisate arv, mille arvel hääbus Harju- ja Virumaal kümnete kaupa põliseid külasid. Talupoegade mõisakoormised hakkasid pidevalt ja takistamatult tõusma.[108]
Samas on mittesakslaste diskrimineerimise kasvu jüriöö järel peetud ka pigem kokkusattumuseks ja võrreldud seda kogu Euroopas toimunud samasuguste protsessidega, mida mõjutasid epideemiatega kaasnenud demograafilised ja majanduslikud vapustused. Demograafiline mõõn suurendas sotsiaalset ja geograafilist mobiilsust, sealhulgas talupoegade liikumist vähenenud elanikkonnaga linna ja seal pikemas plaanis võib-olla ka kodanikuks saamist. Linnades tekkis vastuseis suurele talurahva sisserännule, mõisnikud aga olid samal ajal huvitatud oma talupoegade maal kinnihoidmisest ja nad survestasid ka linnu mittesakslaste sinna asumist piirama.[110]
Marek Tamme hinnangul on jüriöö ülestõus koos Madisepäeva lahingu, Mahtra sõja ja Võnnu lahinguga keskseks osaks eestlaste rahvuslikus ajaloonarratiivis ("eestlaste suures vabadusvõitluses"), mis on rajatud erinevate lahingute ja ülestõusude sidumisele üheks suureks võitluseks vabaduse eest ja sakslaste vastu: "muistse vabadusvõitluse lahingud jätkusid jüriöö tulede kumas, elavnesid taas Mahtra rahutustes ning leidsid oma võiduka lahenduse Võnnu lahingus". Tamme arvates saavutas jüriöö ülestõus erilise tähtsuse ennekõike tänu Eduard Bornhöhe jutustusele "Tasuja", mis esmakordselt tutvustas eesti keeles 1343. aasta sündmusi ja tekitas inimestes rahvuslikke tundeid, ning teistele teemat käsitlenud teostele, mis muutsid jüriöö ülestõusu üheks eesti ajaloolise ilukirjanduse kõige populaarsemaks teemaks. Rahvuslikust kirjandusest, kus erilisel kohal oli jüriöö ülestõusust rääkiv "Tasuja", sai ühtlasi üks Eesti Vabadussõja Võnnu lahingu peamisi innustajaid.[111][112]
1920. aastatel hakati jüriöö ülestõusu aastapäevadel rongkäike ja kõnesid pidama, korraldati aktusi, etendati näidendeid, ajakirjanduses avaldati päevakohaseid kirjutisi. Tekkis idee tähistada seda riikliku pühana. 1920. ja 1930. aastate vahetusel puhkes ajakirjanduses debatt jüriöö ülestõusu tähistamise küsimuses. Ühed nägid jüriöös eestlaste kangelaslikku väljaastumist Saksa rõhujate vastu, mis lüüasaamisest hoolimata kandis vilju sadu aastaid hiljem, ning soovitasid seda igati esile tõsta ja tähistada. Teised pidasid mässu kui “suure peksasaamise päeva” ja kristliku jüripäeva ausse tõstmist ("orjapidu") kohatuks. Kolmandad rõhutasid, et kuna allikate nappuse ja vastuolulisuse tõttu on ülestõusust endast vähe teada, siis on raske sellest kaugeleulatuvaid järeldusi teha ja spetsiifiliste seisukohtadega siduda. Ülestõusu tähistamise pooldajad säilitasid ülekaalu, kuid selle riiklikuks tähtpäevaks kinnitamist ei saavutatud.[111][113][114]
1930. aastatel hakati kavandama Tallinna lähedale Sõjamäele, arvatavasse lahingukohta, pargi ja suurejoonelise mälestuskompleksi rajamist, millest pidi saama jüriöö mälestamise põhikoht. Sinna planeeriti püstitada Eesti kõrgeim ehitis, torn, kus rahvuspühade ajal põlev tuli seoks oleviku jüriööga, kompleksi tähtsaim koht pidi olema aga esivanemate kombel süüdatud "igavese tule" hoiupaik. Jüriöö tähistamises oli oluline roll taarausuliste liikumisel, kes edendas Sõjamäele hiie loomise ideed, kuna just see olevat parim paik võitluses langenud “vaprate, õilsate rahvapoegade” mälestamiseks. Kavandatud kompleks valmis ei saanud ja selle valminud osad hävisid sõjas.[115] Marge Allandi arvates oli jüriöö muutunud rahvusliku ideoloogia osaks ja ta peab selle puhul võimalikuks rääkida “leiutatud traditsioonist” (Eric Hobsbawmi tähenduses) – mingite praktikate hulgast, "millel on reeglid ja mis on rituaalse iseloomuga, mis proovivad sisendada teatud norme ja väärtusi läbi kordamise, mis vihjab automaatselt jätkuvusele minevikuga".[116]
1940. aastatel püüti Nõukogude Liidu eestlaste seas ja poolt (eesotsas Hans Kruusiga) "eestlaste suure vabadusvõitluse" narratiivi veelgi pikendada, sidudes sellega kaasaegsed Teise maailmasõja sündmused. Jüriöö sobis toonasesse ideoloogiasse ja nii rõhutati jüriöö ülestõusu edasikestmist “saksa fašistide vastases võitluses”. Seda mõtet väljendati näiteks 1943. aastal jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva suhteliselt ulatuslikus tähistamises kontsertide, koosolekute, näituste ja kirjutistega. Selle puhul välja antud almanahhis "Sõjasarv" avaldati Nikolai Karotamme, Johannes Barbaruse, Hans Kruusi jt jüriööteemalisi artikleid, luuletusi, jutte ja pilte. Hans Kruusi sõnul oli jüriöö ülestõus jätnud tänapäevale "käskude käsu": "VÕITLE! Võitle kõikjal, nii rindel kui tagalas, oma rahva ajaloolise verivaenlase murdmiseks, hitlerliku riigi ja hitlerliku armee hävitamiseks". Sulev Vahtre hinnangul oli "esivanemate võitluse meenutamisel suur innustav tähtsus võitlusele saksa okupantide vastu".[111][117][118][119]
Saksamaa poolt okupeeritud Eestis oli saksavastase võitluse meenutamine ideoloogiliselt sobimatu ja sündmust avalikult ei tähistatud.[120] Ülestõusu meenutamisest täielikult mööda ei mindud ja lehes Eesti Sõna avaldati vastavateemaline juhtkiri. Seal süüdistati Moskvat mineviku ärakasutamises ja keskaegsete vahekordade kaasaega projitseerimises. Väideti, et eestlaste vastuolud olid ennekõike taani vasallidega ja et Põhja-Eesti ordu valdusse minek oli eestlastele kasulik, kuna see hoidis ära tulevased Taani ja ordu vahelised kokkupõrked, kus ka eestlased oleks pidanud osalema.[121]
Eesti pagulaskirjanduses ja taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on esitatud seisukohti, mis kahtlevad jüriöö sündmuste traditsioonilises käsitluses ja toimunu tähtsuses.[122] Samas jätkatakse jüriöö ülestõusu mälestamist ka tänapäeval. Tallinnas asuvas Jüriöö pargis, mille taasrajamist alustati 1960. aastatel ja mis lõplikult valmis 2007. aastal, põleb regulaarselt tuli ja peetakse avalikke üritusi, nt tähistatakse võidupüha ja süüdatakse 24. veebruaril vabaduslõke.[111][123] Marge Allandi meelest on tähelepanuväärne, et ülestõusu mälestustuli süüdatakse Tori Püha Jüri koguduse Eesti sõjameeste mälestuskirikus langenud sõjameeste mälestuseks põlevast altariküünlast. Jõgevamaal Kassinurmel korraldatakse jüriöö ajaloo- ja rollimängu, milles osalejad jagunevad linnusesse peitunud sakslasteks ja seda vallutada püüdvaks maarahvaks.[124] Ülestõusu mälestuseks korraldatakse igal aastal muutuva asukohaga jüriöö jooksu.[125] Marge Allandi hinnangul on jüriööga seotud ühistegevused – tule süütamine, tõrvikutega rongkäigud, tule laialiviimine üle Eesti, vastavasisuliste kõnede pidamine, langenute mälestamine – rituaalsed praktikad, mille eesmärk on luua ühist ajalooteadvust ja sellele toetuvat rahvuslikku identiteeti.[124] Marek Tamm nõustub[126] Tõnis Lukase arvamusega, et jüriöö ülestõusu „tähendus Eesti ajaloos ei muutuks vist isegi siis, kui keegi jõuaks järeldusele, et ülestõusu sellisel kujul, nagu me ette kujutame, ja sellel ajal, mida me arvame teadvat, ei toimunudki“.[127]
Jüriöö ülestõusu sündmustel põhineb mitmete kirjandus- ja kunstiteoste ning filmide ainestik. 1880. aastal avaldati Eduard Bornhöhe erakordselt populaarseks ja mõjukaks kujunenud jutustus "Tasuja". Oma teabe 1343. aastal toimunust ammutas ta peamiselt Balthasar Russowi ja Christian Kelchi kroonikatest. Kümme aastat hiljem ilmus Bornhöhelt samuti osaliselt jüriöö sündmustesse puutuv "Villu võitlused", kus üheks tegelaseks oli jällegi Tasuja. Paar kuud hiljem üllitati Andres Saali ajalooline jutustus „Hilda“, mille tegevus toimub jüriöö ülestõusu aegsel Järvamaal. Autori sõnul oli tema eesmärk „austat lugejat ühe suure sündmusega Eesti ajaloost tutvustada, mis siiamaani meie rahvale vististi veel tundmata on". Oma allikana kasutas ta Johann Renneri kroonikat. 1892. aastal avaldati Jaak Järve "Karolus. Ajalooline jutustus Eesti minevikust", kus muistsete Eesti kuningate soost pärit, kuid vanematest lahutatud ja kristlikuks rüütliks kasvatatud Karolus otsib eestlaste rasket orjapõlve nähes kättemaksu.[128]
1892. aastal saatis Eestimaa kuberner vürst Sergei Šahhovskoi kirja Venemaa Siseministeeriumile ja väljendas muret, et ajalooliste jutustuste populaarsus ässitab eestlasi üles valitseva võimu vastu. Tema ettepanek oli keelata edaspidi kõigi raamatute väljaandmine, mis räägivad eestlaste muistsest võitlusest sakslaste vastu ja ergutavad rahvuslikke tundeid. Šahhovskoi kaebuste tulemusel sattuski ajalooline jutukirjandus range tsensuuri alla.[129]
1907. aastal ilmus A. Raha fantastikasse kalduv ajalooline jutustus "Jüri-öö", kus üheks tegelaseks on taas Tasuja. 1915. aastal tuli välja Aleksander Trilljärve tragöödia "Tasuja", mis on Bornhöhe jutustuse suhteliselt vaba töötlus, kus värsistatud tekst vaheldub rahvalaulukatketega. Bornhöhe "Tasujat" on hiljemgi korduvalt dramatiseeritud ja lavale toodud (nt Karl Aderi poolt).[130]
1939. aastal ilmus Enn Kippeli ajalooline romaan "Jüriöö", mis mitmes kohas võttis eeskuju Juhan Luiga seisukohtadest: eestlasi kujutati jõukate, rahvusvaheliste sidemetega ja linnakaubanduses tegutsevate väikevasallidena, põhjalikult planeeritud ülestõus puhkeb kavandatust kaheksa päeva varem. Teoses kajastuvad autori idasümpaatiad: selle kangelased Mehisepoeg Tõive ja Ulvi lähevad pärast ülestõusu läbikukkumist Pihkvamaale ja elavad seal õnnelikult edasi.[131]
1943. aastal tuli välja Paul Rummo ja Eugen Kapi ooper "Tasuleegid" (1943), kus jüriöö ülestõus tekib külarahva rahulolematusest "esimese öö õiguse" üle. Samal aastal nägi ilmavalgust Johannes Barbaruse poeem "Jüriöö". Kuigi jüriööteemalisi luuletusi oli varemgi kirjutatud (Gustav Suits, Jaan Lõo), ilmus neid eriti rohkelt just sõja-aastatel (Erni Hiir, Aira Kaal, Johannes Semper, Ilmar Sikemäe jt). 1946. aastast pärineb Mart Raua kantaat "Jüriöö tuled".[117] 1948. aastal nägi trükivalgust Aadu Hindi "Vesse poeg".[viide?]
1956. aastal avaldati 1949. aastal valminud Nõukogude Eesti esimene ajalooline romaan – Aristarch Sinkeli jüriööaineline "Musta risti ikke all", mis osutus rahva seas väga populaarseks. Mässu puhkemise kirjelduses järgib ta Juhan Luiga ja Enn Kippeli liini, mille järgi ülestõusu algus libises selle juhtidel käest ära. Tegelaste kujutamisel on Sinkel manihheistlik: kõiki sakslasi näidatakse groteskses võtmes (suure kõhuga joodikud ja õgardid), eestlastest kangelased on seevastu kas jõust ja vaprusest pakatavad noormehed või tarkusest ja elukogemusest kirgastunud vanurid.[132]
1977. aastal mängiti kümmekond korda trükis avaldamata Jaan Kaplinski näidendit "Neljakuningapäev", mis aga seejärel ära keelati. 1984. aastal linastus Arvo Valtoni stsenaariumil põhinev Olev Neulandi film "Hundiseaduste aegu", mille lõpus jõutakse jüriöö ülestõusuni.[133]
Eesti pagulaskirjanduses jüriöö teema kuigi populaarne polnud, teada on vaid Karl Ristikivi teostamata jäänud romaaniidee, kus ta tahtis mässu osas avada "oma teooria", ja peatükk Arvo Mägi 1970. aasta romaanis "Risti riik", mille autor seob Bornhöhe "Villu võitlustega".[134]
Sarnaselt pagulasautoritega on jüriöö sündmustesse ümberhindavalt ja skeptiliselt suhtunud ka Uku Masing ja Enn Vetemaa. Masingu mõte jüriööst romaan ja poeem kirjutada jäi siiski ellu viimata. Enn Vetemaa kaheköiteline romaan "Risti rahvas" (1994, 1998) annab jüriöö sündmuste taustal edasi kirju seltskonna lustakaid tegemisi ja esitab selle tuntud episoodidest (Padise kloostri põletamine, Tallinna piiramine, "kuningate" tapmine Paides jms) pilava või vandenõuliku versiooni. Skeptiline suhtumine traditsioonilisse jüriöökäsitlusse ilmneb ka 2012. aastal ilmunud Tamur Kusnetsi romaanis "Püha Jüri kutsikad",[135] kus keskne tegelane on eesti soost ordu sõjasulane Tasulemb Vaksamees ehk Tancred de Waxamus ning ordumehi kujutatakse moraalsematena ja positiivsemas võtmes võrreldes mässava eestlastest talurahvaga.[136]
Mehis Tulk on Saaremaal toimunud ülestõusu ainetel kirjutanud ajalooromaanisarja "Maa ja taeva mõrsja": 1. osa "Foogt" (2017); 2. osa "Kuningas" (2018). Tulgi ilukirjanduslikus nägemuses käivitab jüriöö sakslaste ja eestlaste omavaheline hõõrumine ning Peeter Helme hinnangul jätkab see nii rahvusromantilise ajalookirjutuse traditsiooni.[137] Sarja 2. osa arvustanud ajaloolase Madis Maasingu arvates järgib Tulk seal Uku Masingu teesi, mille kohaselt Harjumaa ülestõus oli ordu provotseeritud, eesmärgiga Põhja-Eesti enda kätte saada.[138]
Psühhiaater Juhan Luiga avaldas 1924. aastal teadusliku uurimusena mõeldud raamatu "Eesti vabadusvõitlus 1343–1345". Ta leidis, et eestlaste vaatenurgast oli ülestõusu sisuks rahvuslik vabadusvõitlus, mille rikkus ära Saksa ordu, kes provotseeris ülestõusu puhkemise kaheksa päeva varem, kui see oli eesti vabadusliikumise juhtidel kavatsetud. Luiga raamatul oli rohkelt lugejaid ja poolehoidjaid, kuid nii kaasaegsete kui hilisemate ajaloolaste (Arno Rafael Cederberg, Harri Moora, Juhan Libe, Hendrik Sepp, Sulev Vahtre) hinnangul jäi see teaduslikkusest kaugele ja seal pole "peale mõne juhuslikult siia-sinna rippuma jäänud huvitava mõttekese üldiselt mingit tähendust Harju-Viru mässu teadusliku tundmaõpi kohta".[139][140]
1928. aastal kaitses Max Aschkewitz Tartu ülikoolis oma väitekirja, mis käsitles Põhja-Eesti ordule üleminekuga lõppenud poliitilist võitlust. Mässu vaatleb ta maarahva ülestõusuna oma isandate vastu, mille tulemusel tekkisid tingimused, kus ordu tõusis ainupretendendiks Eestimaa omandamisele.[141]
1930. aastatel ilmunud koguteoses "Eesti rahva ajalugu" kirjutas jüriööd puudutava peatüki Juhan Libe, kes loeb ülestõusu peapõhjuseks sotsiaal-majanduslikke olusid. 1937. aasta "Eesti ajaloo" II köites käsitles eraldi peatükis jüriööd Hans Kruus. Ta leidis, et "otsustava tõuke vastuhaku puhkemiseks andis kindlasti talurahva olundi halvenemine", kaugemaks eesmärgiks aga seadis see liikumine "vihatava võõra võimu likvideerimise". Hans Kruusi arvates oli tegu keskaja viimase suurema eestlaste eneseavaldusega.[118]
Teise maailmasõja järel Nõukogude Eestis toimunud marksistlikust ajalookäsitlusest lähtuv ajaloo ümberhindamine tõi 1940. ja 1950. aastate vahetusel kaasa sündmuste kirjeldamise teatavate rahvusliku vabadusvõitluse joontega talurahvasõjana. 1955. aasta "Eesti NSV ajaloo" I köites pealkirjastati vastav osa "Talurahvasõda Eestis aastail 1343–1345".[121]
Teoloogi ja kirjaniku Uku Masingu tõenäoliselt 1950. aastate esimesel poolel kirjutatud jüriöö uurimustest on trükis avaldatud vaid üks ja alles 2002. aastal. Tema käsituses polnud tegu ülestõusuga, vaid episoodiga suuremast üritusest Saksa ordu Liivimaalt väljalöömiseks. Ettevõtmise eesotsas seisnud eestlastest Taani kuninga vasallid tegutsesid seejuures käsikäes kiriku ja vaimulikega. Reetmise tõttu teostus kogu plaanist vaid Saksa ordu provotseeritud jüriöö ülestõus, mis kiiresti lämmatati. Masingu suhtumine Saksa ordusse on teravalt vaenulik ja ordukroonikaid peab ta väljamõeldisteks.[135] Ajaloolane Sulev Vahtre on Masingu ideid kommenteerides öelnud, et "ülestõususündmuste võltsimine Liivi ordu poolt oleks nõudnud tohutut, kaugele üle Liivimaa piiride ulatuvat organisatsiooni, mille olemasolu pole alust uskuda".[142] Tõnis Lukas ei pea võimalikuks maarahva, vaimulike ja vasallide ühisrinnet, kuna põhiliselt välismaalastest koosnevad seisused olid väikesearvulised ja pärinesid üldiselt samast piirkonnast, mis tähendas, et end nähti kui välismaalaste kogukonda võõral maal. Seda kinnitavat ka mõisate kui eluasemete vähene rajamine ning kindluskirikute ja -kloostrite ehitamine.[143] Ajaloolane Mihkel Mäesalu on hinnanud Masingu nägemust ülestõusust ja Taani juhtkonna rollist selles "täiesti ebausutavaks".[144]
1960. aastal avaldati esimene tõsiteaduslik jüriöö ülestõusu uurimus, Sulev Vahtre kandidaadi väitekiri "Liivimaa noorem riimkroonika", millega ühtlasi tehti esmakordselt eesti lugejatele kättesaadavaks ülestõusu kaasaegsed allikad. 1980. aastal avaldati Vahtre "Jüriöö", esimene raamatumahus teaduslik käsitlus, kus ta vaatleb sündmusi muistse vabadusvõitluse jätku ning epiloogina.[133]
1971. aastast pärineb väliseestlasest kirjaniku ja amatöörajaloolase Edgar V. Saksa varem ajalehes "Võitleja"[viide?] ilmunud artiklite kogumik "Jüriöö mäss uues valguses", kus ta järeldab, et "Jüriöö mässu näol oli tegemist poliitilise konspiratsiooniga, kus eestlastest vasalkond ise insinueeris rahva ülestõusu ja maleva kogumise, et rootslaste abiga Eestimaad viia Rootsi kuninga alla ja selle sammuga pääseda Saksa keisri või ordu võimusesse sattumisest". Ülestõusu ebaõnnestumist seletab Saks "rahva ürgse vabadusihaga", mis muutis organiseeritud ülestõusu mässuks.[145] Ajaloolased Peep Peter Rebane[146] ja Sulev Vahtre ei usu Saksa poolt pakutud suurt eestlastest vasallide osakaalu ja nende oma poliitika ajamist. Rebase arvates rajanevad Saksa tõestuskatsed kas küsitaval keelelisel interpretatsioonil või on lihtsalt oletused, mida ei saa ei õigeks lugeda ega ka ümber lükata. Vahtre hinnangul ei näita allikad eesti vasallide ülestõusus osalemist.[147]
1993. aastal ilmus Tõnis Lukase artikkel, kus ta arutles ülestõusnute eesmärkide ja ülestõusu tagajärgede üle.[148]
Rahvaluuleteadlane Mikk Sarv avaldas 1998. aastal ajaleheartikli, kus ta pakkus välja, et jüriöö ülestõusu eeskuju võis olla Taanile kuuluvas ja Holsteinile panditud Skånes toimunud mäss, mille eesmärk oli Rootsi kuninga kaitse alla saada. Mikk Sarv peab ka võimalikuks, et ordu vastuaktsiooni eesmärk oli omakorda vältida Skåne sündmusi ja selle eest kätte maksta.[149]
Ajakirjanik Karl Kello väitis oma 2002. aastal ilmunud artiklis, et ülestõusnute eesmärk oli otse paavstile alluva kirikuriigi loomine.[150]
2005.–2006. aastal avaldatud artiklites arutlesid ajaloolased Enn Tarvel ("Saarlaste jaagupilaupäeva ülestõus 1343. aastal") ja Sulev Vahtre ("Jaagupipäeva asjus") Saaremaal toimunud ülestõusu algusaja üle.[87][86]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
