läänemeresoome rahvas From Wikipedia, the free encyclopedia
Liivlased (liivi līvlizt, rāndalizt läti līvi, lībieši) on läänemeresoome rahvas ajaloolise asualaga tänapäeva Läti Põhja-Kuramaal ja Lääne-Vidzemes ning Edela-Eestis. Liivlasi on määratletud kui liivi keelt emakeelena kõnelejaid, liivikeelsete vanemate järeltulijaid, liivi identiteediga inimesi, ajaloolistes allikates liivlasteks nimetatud inimesi või teatud arheoloogiliste kultuuride esindajaid.
Liivlaste väljakujunemine paigutatakse noorema rauaaja algusse ning nende kultuuri ja arvukuse kõrgaeg 11.–12. sajandisse, millele on järgnenud assimileerumisperiood. 2011. aasta Läti rahvaloendusel nimetas end liivlasteks 250 inimest, sama aasta Eesti rahvaloendusel 23 inimest. Viimane teadaolev liivi keelt emakeelena kõnelenud inimene suri 2013. aastal Kanadas.
Üheselt selge ja tunnustatud etümoloogia liivlaste nimetusele puudub. Samuti on lahtine, kas rahvas andis nime Liivimaale või vastupidi. Enim seostatakse liivlaste nimetuse algupära läänemeresoome sõnaga liiva, mis on eri piirkondades tähendanud "liiv, liivarand" või "lima vees, pori, muda", või läti keele murretes esineva arvatavasti läänemeresoome laensõnaga līvis "soine koht". Need sõnade tähendused võisid iseloomustada liivlaste jõgede kallastel paiknenud asualasid. Kuidas liivlased end algselt ise kutsusid ja kas oli olemas tervet rahvast hõlmav enesenimetus, on teadmata. Esimesed, alates 18. sajandist ülesmärgitud oma etnonüümid, mis tulevad liivi tüvest nagu nt lībist, līb raust (rahvas), līvõd, līvlizt "liivlased" on üle võetud saksa, läti või eesti keelest. Kuramaa liivlaste teiste enesenimetustena on üles märgitud kurāli 'kuralane, kuramaalane', rāndali 'randlane', rāndakurāli (vastandades end lätlastele, kes olid mōmi’ed "maamehed"), kurmānika[viide?] ja kalāmi’ed 'kalamehed'.[1][2][3]
Arheoloogilistele leidudele toetudes nähakse hilisematest kirjalikest allikatest tuntud liivlastega asustatud alade elanikel ja kultuuril erinevaid algupärasid. Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Metsepole piirkonna liivlasi peetakse kõige tõenäolisemalt juba pikemat aega Vidzeme loodeosa asustanud läänemeresoomlaste järeltulijaiks, kelle materiaalses kultuuris leidub ühisjooni Sakala alade ja latgaliseerumise-eelse Vidzeme põhjaosa läänemeresoome rahvastikuga.[2][4]
Väina (Daugava) ja Koiva jõe alamjooksule ilmusid seniste semgalipäraste kääbaste asemele liivlastega seostatavad kalmistutüübid ja hauapanused vastavalt alates 10. sajandi teisest poolest ja 11. sajandist.[5][6] Järsu kultuurimuutusega koos leidis aset ka rahvastiku plahvatuslik kasv, mis on enamuse uurijatest viinud seisukohani, et selle taga peab olema sisseränne. Läti ajaloolaste seas on levinud vaade, et Väina ja Koiva liivlastele panid aluse Põhja-Kuramaalt sinna saabunud läänemeresoomlased või liivlased. Roberts Spirģis, lähtudes märgatavatest skandinaaviapärasustest (lisaks arheoloogilistele leidudele oletatakse ka paljude Henriku Liivimaa kroonikas äratoodud liivlaste nimede Skandinaavia päritolu) nii Väina liivlaste kui varasemate Kuramaa elanike kultuuris, jõuab liivi naistele omaste ehtetüüpide levikut ja arengut analüüsides järeldusele, et migreerujateks olid pigem Kuramaa kunagiste Skandinaavia kolonistide järeltulijad, kelle materiaalne kultuur oli küll tugevalt läänemeresoome ja balti naabritest mõjutatud. Spirģise kohaselt järgnes sellele uus ja ulatuslikum migratsioon 10/11. sajandi vahetusel Läänemere põhja- või kirdekaldalt, mille tagajärjel sai Daugava ja hiljem Koiva alamjooksul domineerivaks läänemeresoome element, mis seniste kohalike semgali, latgali, seeli ja skandinaavia kultuuridega sulandudes moodustas 11. sajandi keskpaigaks liivi etnose ja kultuuri. Mõned varasemadki uurijad, nt Rita Grāvere hambatüüpide uurimisele toetudes, on arvanud, et liivlastele panid aluse skandinaavlased koos Laadoga piirkonnast pärit inimestega, kusjuures skandinaavlased võisid viimaseid kasutada liitlastena Daugava kaubatee kontrollimisel.[6][7][8]
Erineval seisukohal on olnud mõned, eelkõige Eesti ajaloolased, kelle arvates arenes liivi kultuur kohalikult läänemeresoome baasilt, mis varem võis lihtsalt semgalite kultuurilise mõju all olla, välistamata siiski mõningast sisserännet.[5][9] Selle arvamusega on kooskõlas piirkonna rohked läänemeresoome toponüümid, mille olemasolu on paremini seletatav pikemaajalise läänemeresoome-liivi asustusega.[4] Jorma Koivulehto ja Petri Kallio on aga näidanud, et Koiva jõe nimi on keskläänemeresoome algkeelde laenatud balti (gaujā) või baltoslaavi (gouiaH) algkeelest kõige hiljem 2. sajandil pKr. Kallio hinnangul seostuvad Põhja-Läti läänemeresoome päritolu kohanimed reeglina juba eraldiseisvate eesti ja liivi keeltega, mis näitab nende hilist teket. Ta järeldab, et Põhja-Lätis kõneldi enne läänemeresoomlaste sisserännet mingisugust balti murret.[10] Kuna 1. aastatuhande alguse ja keskpaiga Koiva jõgikonna ja Väina alamjooksu kalmetes leidub semgali- ja latgalipäraste leidude kõrval ka läänemeresoomlastele iseloomulikke esemeid, siis oli Valter Langi arvates tegu segaasustusega (samale seisukohale on jõudnud ka Evald Tõnisson), mille juured ulatuvad juba hilispronksiaega.[11]
Läti antropoloogi Raisa Denisova arvates saabusid kitsanäolised, pikapealised, kohalikest väiksemat kasvu liivlaste esivanemad kas Saksimaalt või mujalt Kesk-Euroopast Kuramaale, Väinale ja Vidzeme lääneossa aastail 1300–1100 eKr ning säilitasid oma antropoloogilisi iseärasusi keskajani välja.[12]
Kuigi arheoloogilised leiud, dialektoloogia (liivipärase läti keele murde levikuala), kohanimed ja Rita Grāvere uuringud liivlastele iseloomuliku hambatüübi levikust viitavad läänemeresoome asustuse olemasolule suurel osal Kuramaal (algselt lõunas kuni Riia laiuskraadini) läbi kogu 1. aastatuhande ja 2. aastatuhande alguse, siis kirjalikes allikates mainitakse Kuramaa liivlasi alles alates 14.–15. sajandist. Varasemate allikate kohaselt asustasid seda kuralased (ladina c(h)ori, curones) ja Henriku Liivimaa kroonika järgi ka võndlased (ladina wendi).[13][14][15][16] Kuni 19. sajandini oletasid mitmed autorid, nt Ferdinand Johann Wiedemann, et Leedu loodeosani ulatunud asualaga kuralaste all mõeldi liivlasi. Hilisemate teaduslike avastuste valguses pole teised uurijad seda arvamust jaganud. Mitmed ajaloolased on jõudnud järelduseni, et kuralane oli ühisnimetus nii kurši keelt kõneleva rahvastiku kui nendega 9.–13. sajandi jooksul segunenud läänemeresoome keelega rahvastiku kohta, kuigi allikates on esmajoones ilmselt juttu ikkagi arvukamast ning sotsiaalselt ja majanduslikult arenenumast balti rahvast.[2][17][18] Teise oletuse järgi olid Kuramaa läänemeresoomlased vähemalt kuni 13. sajandini tuntud kui võndlased, kelle läänemeresoomelisust kinnitavad nende Henriku Liivimaa kroonikas äratoodud asupaikade (Cēsis, Võnnu muinaslinnus) arheoloogilised leiud ja kes eristusid tolleaegsete inimeste jaoks selgelt ida pool asuva Liivimaa liivlastest.[19] Lisaks on püstitatud hüpotees, et Põhja-Kuramaad asustasid hiljemalt alates 9.–10. sajandist Saaremaalt tulnud kolonistid ning et allikates märgitud saarlastest ja eestlastest piraatide all mõeldi ka Põhja-Kuramaalt lähtunud meresõitjaid.[20][21] Võimalike põhjustena, miks hiljem neid liivlasteks hakati pidama, on välja pakutud kuralase nimetuse kinnistumist ainult kuršikeelsele elanikkonnale või Ventava kui võndlastele nime andnud riigi kadumist, mistõttu Kuramaa läänemeresoomlastele hakati edaspidi laiendama neile lähedase liivi rahva etnonüümi. Siiski käsitletakse tänapäeval üldiselt ka varasemaid Kuramaa asukaid liivi rahva osana hoolimata kunagisest nimetuste erinevusest.[2][19]
Mõnikord on liivlaste nime arvatud esinevat juba Plinius Vanema (23–79 pKr, Hilleviones), Publius Cornelius Tacituse (55–120, lemovii või levonii) ja Klaudios Ptolemaiose (90–160, Leuonoi) kirjutistes. Selliseid oletusi on siiski peetud kaheldavaks, kuna antiikautorite teadmised põhjaaladest olid väga ähmased ning esitatud napp ja kohati vastuoluline kirjeldus ei võimalda nimetatud rahvaid lokaliseerida või on nende asukohakirjeldus täiesti ebarealistlik. Selline ebakindel mainimine on ka Alfred Suure (9. sajand) ja Bremeni Adama (11. sajand) teade sakside poolt Liubene (või Liobene) rahvaks kutsutud inimeste kohta. Kuigi see sarnaneb Vene leetopisside nimega "любь", öeldakse nende elukoht olevat Doni jõest idas.[22]
Usutavamad teated liivlasteks kutsutavast rahvast ilmusid kirjalikesse allikatesse 11.–12. sajandil. Kahel 11. sajandi esimese poole Skandinaavia ruunikivil on mainitud ilmselt Liivimaad (lf. lanti, liflainþi), umbes 1113. aastal kirjutatud Kiievi-Vene kroonikas Jutustus möödunud aegadest nimetatakse Kiievile andamit maksvate rahvaste hulgas ka liivlasi (либь).[23][24] Samuti on seal märgitud Kiievi-Vene ja kreeklaste vahelise rahuleppe (aastal 944 või 945) delegatsiooni liige (nimekujud eri tõlgendustes: Либиар Фастов, Либи арьфастовъ, Либиарфостов, Либи Аръфастовъ, Либи Арьфастов), keda Jelena Melnikova on pidanud liivlaseks.[25] Sama kroonika teises osas mainitakse Daugava suudmest kirde pool Riia lahe rannikul elavat rahvast nimega любь, mille tähendus on ilmselt sama.[2] Üks Novgorodist leitud tohtkiri (dateeritud 1140–1150) on saadetud ilmselt Pihkvas elavale liivlasest kaupmehele (либиноу).[26] 1180. aastal olevat liivlased (либь) olnud Polotski vürsti abiväes ja 1228. aastal suhelnud Pihkvaga.[27] 1185. aasta paiku lõpetatud Taani ajaloost kõneleva kogumiku Gesta Danorum järgi võis liivlasi (Liui) osaleda Bråvalla lahingus, mille toimumisaja või üldse asetleidmise kohta ajaloolastel küll ühtne seisukoht puudub.[23][28]
13. sajandil räägitakse liivlastest juba paljudes kroonikates, lepingutes ja dokumentides, millest põhjalikem on aastatel 1224–1227 kirjutatud ja aastatest 1184–1227 jutustav Henriku Liivimaa kroonika.[23][29] Kõik kuni 13. sajandi allikad, mis liivlaste asukohta täpsustavad, paigutavad nad Liivimaale ehk Riiast ida poole jäävale alale, märkides Kuramaa elanikena vaid kuralasi ja võndlasi. Kuramaa kohta käivates allikates on üksikuid liivlasi esmamainitud 14. sajandi keskpaigas, liivlaste külasid alates 15. sajandist.[14][30]
Aega liivlaste väljakujunemisest kuni rahva ristiusustamiseni, 11.–12. sajandit, on nähtud liivi kultuuri õitsenguajana, mida tugevalt soodustas nende ala läbiv oluline kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni.[2][7] Soodsates tingimustes arenes kaubandus ja tekkisid käsitööle keskendunud asulad, millest tähelepanuväärseim oli Daugmale muinaslinnus koos lähedaste küladega.[31] Väina-äärsed liivlaste keskused tekkisid juba varem teiste hõimude poolt kasutusel olnud aladele ja linnamägedele, mistõttu nende elanikkond oli mitmekesine, hõlmates paljusid lähiümbruse rahvaid nagu semgaleid, latgaleid, võndlasi, skandinaavlasi, saarlasi jt.[32][33] Koiva liivlased seevastu rajasid oma linnused ja keskused seni väheasustatud aladele.[32] Õitsenguaega jääb siiski ka langusperiood, mille põhjustas ilmselt suunamuutus Baltikumi kaubateedel. Alates 1070.–1080. aastatest lõppes arheoloogilisele leidudele põhjal Lääne-Euroopa müntide sissevool, ehted muutusid primitiivsemaks ja mõnede ehteliikide tootmine lõpetati. 12. sajandil liikus Daugava alamjooks ka Polotski vürstiriigi poliitilisse mõjusfääri.[34] Tekkinud materiaalse kultuuri kriisist väljuti 12. sajandi lõpus, mil Daugava alamjooksule saabusid Vene riikidega kaubitsemisest huvitatud Saksa kaupmehed[35] Pärast Daugmale linnuse hävitamist 12. sajandi keskel liikus kaubanduslik ja käsitöönduslik keskus Mārtiņsala saarele. 13. sajandi alguseks oli esile tõusnud Riia jõe suubumiskoht Daugavasse, mis asus lähemal merele ja kuhu pääses suurema süvisega laevadelt kergemini ligi.[5][36] Sinna asutati 1201. aastal Riia linn. Erinevalt Daugava ja Koiva alamjooksust on Metsepole liivlaste piirkonda arheoloogiliselt vähem uuritud ja selle hilisema rauaaja ajaloost on vähe teada.[5]
12. sajandi lõpus jagunes Liivimaa liivlaste asuala Henriku Liivimaa kroonika järgi kolmeks regiooniks: u 6000–9000 elanikuga Metsepoleks põhjas Riia lahe rannikul, u 5000–6000 elanikuga Turaidaks Koiva jõe alamjooksul 50 km ulatuses ja u 10 000–12 000 elanikuga Väina liivlaste alaks Daugava alamjooksul 100 km ulatuses. Eri autorid on selleaegseks liivlaste koguarvuks hinnanud 15 000–28 000. Turaidas oli omakorda neli eri keskusega piirkonda: Turaida linnuse ümbrus, Sattesele, Krimulda ja Lēdurga. Väina liivlaste ala jagunes viie suurema keskuse vahel, milleks olid Riia, Mārtiņsala-Salaspils, Üksküla ehk Ikšķile, Lielvārde ja Aizkraukle. Kui eeldada, et ka idumealased ja võndlased olid liivlased, siis ulatus liivi ala ka Idumeasse ja Cēsise ümbrusse.[23][29][37]
Kuramaa läänemeresoomlased – nimetatuna sel ajal kas liivlasteks, võndlasteks või kuralasteks – elasid seal nooremal rauaajal koos balti päritolu kuralaste ehk kuršidega ja teatud hulga skandinaavlastega, kes võivad olla Grobiņas asunud kunagise Skandinaavia koloonia järeltulijad. Spirģise arvates hakkasid skandinaavlased 9. sajandi algul pärast koloonia kadumist liikuma kõigepealt põhja poole, asudes seejärel 10. sajandi keskel ümber Daugava alamjooksule. Ka kuršidele omaste põletusmatuste levik 9.–12. sajandi jooksul, eriti alates 11. sajandist, põhja suunas senisele kivikalmete alale, viitab nende liikumisele seni läänemeresoomlastega asustatud aladele. Kuršide pealetungiga on seostatud nii võimalikku Põhja-Kuramaalt lähtunud Daugava alamjooksu asustamist kui Henriku Liivimaa kroonikas mainitud võndlaste põgenemist Venta jõe äärest Cēsisesse. 11.–13. sajandi arheoloogilise ainese järgi koondus läänemeresoome asustus eelkõige Põhja-Kuramaa idaossa, olles samas tugevasti mõjutatud kuralaste kultuurist, samal ajal kui läänes levisid kuršipärased kalmed, mis nt Venta alamjooksule jõudsid 11. sajandil. Laiadel aladel tekkis segaasustus. Ühtlasi toimus Kuramaa läänemeresoomlaste kultuuri ka Saaremaa elementide sissetung. 11.–12. sajandil mindi Kuramaa põhjaosas põletusmatuste asemel üle laibamatuste traditsioonile, mida on seostatud Bremeni Adami kroonikas mainitud Taani poolt Kuramaale rajatud kiriku ja misjonitöö tulemusega. 13. sajandil jäi Kuramaa läänemeresoome asustus kahe sealse tolleaegse piirkonna – Ventava (Wynda) ja Vanema (Waneman) – territooriumile, mille üle osaliselt või täielikult valitses Lammekin. Nende piirkondade nimed arvatakse olevat soome-ugri päritolu.[4][38][39]
1184. aasta paiku liivlaste hulgas misjonitööd läbi viima saabunud saksa vaimulik Meinhard, kes kaks aastat hiljem ka Üksküla piiskopiks pühitseti, oma tegevuses kuigivõrd edukas ei olnud.[40] Tema surma järel piiskopiks saanud Bertold otsustas paavst Coelestinus III toetusel alustada agressiivsema poliitikaga, värvates Saksamaalt ristisõdijaid, kes 1198. aastal hilisema Riia linna juures sinna kogunenud liivlaste väge lahingus võitsid.[41] Kokkupõrkes langenud Bertoldi asemel järgmiseks piiskopiks saanud Albert pöördus 1200. aastal ristisõdijatega tagasi.[42] 1201. aastal rajati Riia linn, millest sai Üksküla piiskopkonna, mis nüüd Riia piiskopkonnaks ümber nimetati, keskus. Samuti asutati Mõõgavendade ordu.[43] 1202.–1203. aastal Rooma ja paavsti vastuvõtule viidud Turaida vanemas Kaupos leidis Albert omale jätkuvateks konfliktideks kindla liitlase.[44] Esialgu polnud piiskopil siiski piisavalt sõjalist jõudu, et liivlaste piirkondi kindlalt kontrollida, osaliselt suudeti valitseda vaid ala mööda Daugava jõge kuni Ükskülani.[45] 1205. aasta sõjakäiguga Lielvārdesse ja Aizkrauklesse suudeti saavutada võim, ehkki endiselt ebakindel, kogu Väina liivlaste ala üle.[46]
1206. aastal hõivasid Väina liivlased koos turaidalaste ja leedulastega Holmi linnuse. Piiskop Alberti saadetud vägi suutis linnuse kõrval toimunud lahingus liivlasi võita, sh tappes ka ülestõusu peaorganisaatori Ako, ja pärast seda piiramisega alistada ka need, kes linnusesse olid taganenud.[47] Väinalasi aidanud turaidalaste vastu organiseeris Albert ühise sõjaretke koos semgalitega, mille käigus põletati Turaida muinaslinnus, kuid Sattesele linnuse piiramine edu ei toonud.[48] Võitluse jätkumisest huvitatud liivlased kutsusid appi Polotski vürsti, kes kogus väe ja asus turaidalaste abil taas Riia piiskopi kätte läinud Holmi linnust piirama. Hoolimata piiravate vägede ülekaalust suutsid seesolijad end edukalt kaitsta.[49] Neile sündmustele järgnes üldine liivlaste (nii Väina, Turaida, Metsepole kui Idumea) alistumine ja kristlusse astumine.[50] Alistumine tõi kaasa maksu- ja väeteenistuskohustuse uute isandate heaks, mis tähendas, et edaspidi võitlesid liivlased 13. sajandi lõpuni jätkunud Liivimaa ristisõjas teiste Baltikumi rahvaste vastu juba Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolel.[51] Uue olukorraga leppimist soodustas asjaolu, et nüüd olid liivlastel tugevad liitlased, kelle abil kaitsta end vaenulike naaberhõimude vastu või isegi domineerida nende üle.[52] 1207. aastal sõlmitud kokkuleppega andis piiskop Albert Väina paremkalda alad, välja arvatud juba varem läänistatud Üksküla ja Lielvārde alad ning Riia ümbruse, Mõõgavendade ordule. Ordu sai ka Koiva vasakkalda. Piiskopi valdusse läksid Koiva paremkallas ja Metsepole.[53] Traditsiooniline Väina liivlaste maksukohustus Polotski vürsti suhtes lõpetati vastastikusel kokkuleppel piiskop Albertiga 1212. aastal.[54] Samal aastal toimus ka liivlaste ülestõusukatse, mis mässu keskusteks plaanitud linnuste majapõletamise ja juhtide vangistamise abil enamjaolt nurjati. Ülestõus toimus vaid Satteseles, kus mässulised linnuse piiramise järel siiski alistuma sunniti. See jäi viimaseks suuremaks Vidzeme liivlaste ülestõusuks Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vastu.[55]
1230. ja 1231. aastal sõlmisid osad Kuramaa Vanema ja Ventava aladest eesotsas Lammekiniga alistumislepingud nii riialaste (Riia linnavõim, Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu) kui paavsti esindaja Alna Balduiniga. Pärast riialaste 1231/1232. aasta talve sõjakäiku Kuramaale läks reaalne võim nende kätte. 1236. aastal Saule lahingus orduvägedele osaks saanud kaotuse järel ründasid leedulased järgmisel aastal Kuramaad, tapsid esimeseks Kuramaa piiskopiks nimetatud Engelberti ja ilmselt ärgitasid või sundisid kuralasi kristlusest loobuma. Kuna riialaste tähelepanu oli sel ajal suunatud eelkõige Vene riikide vastasele tegevusele, siis kogusid nad alles 1245. aastal kogu Liivimaa oma võimu all olevatelt aladelt suure väe, tungisid Kuramaale ja alistasid suurema osa sealsetest piirkondadest. Vallutamine viidi lõpule 1252.–1253. aastal, mil sõlmiti ka kokkulepe, mille järgi 2/3 maast läks Liivi ordule ja 1/3 Riia piiskopile. 1260. aastal järjekordses ordu organiseeritud sõjakäigus osaledes läksid kuralased nendega tülli ja keeldusid vastaseks olnud žemaitide väge ründamast, mistõttu orduvennad Durbe lahingus lüüa said. Ühe allika kohaselt kuralased isegi ründasid koos žemaitidega ordumehi. Sellele Liivi ordu jaoks suurele kaotusele järgnes ülestõus lõunapoolsete seni veel ristimata kuralaste hulgas, kes alustasid koos leedulastega sõda ordu ja vastristitud kuralaste vastu. Vastuhakk suudeti maha suruda ja kontroll kogu kuralaste asuala üle taastada 1267. aastaks, mil sõlmiti ka uued alistumislepingud.[16][56][57][58]
Uues ühiskonnas jäi enamik liivlastest talupojaseisusse ja hauapanuse põhjal jätkus vanade tavade osaline järgimine. Nad säilitasid ka isikliku vabaduse kuni 16. sajandini. Senised ülikusuguvõsad hukkusid ristisõja käigus või sulandusid sakslastest koosnevasse rüütli- ja vaimulikuseisusse. Näiteks 1272. aastal on mainitud orduvenda nimega Ykemele ja 14.–15. sajandil mitmeid Kuramaa läänimehi, keda võib nime järgi pidada liivlasteks. Liivlasi leidus ka linnarahvastiku hulgas, eriti Riias, kus 16. sajandi allika kohaselt oli liivlastel kui esimesena ristitud rahval privileeg pääseda Riia gildi liikmeks. Etnilise ja sotsiaalse eneseteadvuse säilimisele viitab kroonikamärge liivlase kohta, kes 1345. aastal olevat end kogu liivi rahva poolt määratud kuningana esitlenud.[58][59][60]
14. sajandil olid Turaida liivlased siiski juba osaliselt assimileerunud ja sel ajal asutatud uutele küladele pandi lätipärased nimed. Protsessi kiirendasid laastava mõjuga Liivi sõda, Poola-Rootsi sõjad ja Põhjasõda ning nendega kaasas käinud katkuepideemiad, mis mõjusid enim just suurte teede ääres elavatele liivlastele. Lätlaste suurema arvukuse tõttu taasasustasid tühjaksjäänud kohti pigem nemad. 16. sajandil alanud kirikukirjanduse tõlked tehti reeglina läti keelde ja 17. sajandist alates asutatud koolides õpetati läti keeles, mis oli liivlaste kui keelevähemuse aladel lingua franca'ks kujunenud. Ilmselt kasutati ka mõisatööl läti keelt. Kõik see soodustas liivi keele taandumist kodukeeleks ja keeleliste segaperekondade teket. 1622. aastal väitis Thomas Hiärn, et liivlased elasid lätlaste seas, osalesid lätikeelsetel jumalateenistustel ja rääkisid igapäevaelus läti keelt. 18. sajandi teise poole allikate järgi elas Liivimaal liivlasi veel Salatsi ja Riia ümbruses ning Riia lahe rannikul. 19. sajandil mainitakse vaid Salatsi liivlaste olemasolu, keda Anders Johan Sjögreni järgi oli 1846. aastal 22, mis hilisemate hinnangute kohaselt on liiga väike arv, ja Ferdinand Johann Wiedemanni järgi 1861. aastal 8. Viimane Salatsi liivlane olevat surnud 1868. aastal.[60][59][61][62]
Ka Kuramaal toimus assimileerumine. 17. sajandi keskpaiga allika järgi oskasid nt Engure ümbruse liivlased sel ajal läti keelt ja osalesid lätikeelsetel jumalateenistustel. 17. sajandil oli kõigi liivlaste koguarv tõenäoliselt juba alla 5000.[63] Erandliku nähtusena toimus alates 17. sajandist Põhja-Kuramaa varem peamiselt läti asustusega rannakülades liivistumine.[4] Sellel sõdadest ja migratsioonist vähem puudutatud alal, kus keelekeskkonda toetas ka läbikäimine keeleliselt lähedaste Saaremaa elanikega, säiliski lõpuks liivi elanikkond kõige kauem. Hiärn, rääkides arvatavasti just Kuramaa põhjaranniku liivlastest, väitis, et nad vältisid sel ajal keelelisi segaabielusid ja elasid lätlastest üsna eraldatult.[60][64] 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses ulatus see ala Oviši külast Ģipka külani, hiljem Melnsilsist Lūžņasse, hõlmates kokku 12 küla. Ala jagunes kaheks osaks (ida- ja lääneosa), kus räägiti ka erinevaid murdeid: idamurret ja läänemurret. Kumbki osa kuulus eraldi valla ja kihelkonna alla. Erinevad tegurid tingisid siiski sealgi liivlaste arvu vähenemist ja assimileerumist: ülerahvastatud majade tõttu suur vastuvõtlikkus nakkushaigustele, suur uppumissurmade arv ja nt 1859. aasta vastuhakk Dundaga mõisnikule, mille karistusena 38 talust elanikud välja tõsteti ja uute inimestega, sh lätlastega asendati. 19. sajandi lõpus täheldasid uurijad, et liivlased peavad läti keelt prestiižikaks ja kohati õpetavad seda oma lastele esimese keelena ning et liivlaste etniline eneseteadvus on nõrk. Siiski liivlaste koguarv 19. sajandi jooksul tõusis. Erinevad allikad ja hinnangud pakuvad Kuramaa rannakülade liivi rahvastiku kohta välja erinevaid ja kohati ilmselt ebatäpseid arve: 1843.–1845. aastal kohalik kirikuõpetaja 2052, 1850. aasta rahvaloendus 2180, 1852. aastal Sjögren 2324, 1863. aasta rahvaloendus 2546, 1881. aasta rahvaloendus 2400, 1888. aastal Eemil Nestor Setälä 2929. Pärast pärisorjuse kaotamist ja liikumisvabaduse reforme asus osa liivlasi ilmselt elama ka teistesse piirkondadesse ja linnadesse.[65]
Esimese maailmasõja sündmuste tõttu pidid liivlased mitu aastat elama põgenikena Läti sisepiirkondades, Venemaal ja Eestis Haapsalus, kust kõik enam tagasi ei pöördunud. Lauri Einari Kettuneni hinnangul oli pärast sõda kokku u 1500 liivikeelselt inimest. Rahvaloenduste andmetel elas Lätis 1920. aastal 831, 1925. aastal 1238, 1930. aastal 962 ja 1935. aastal 944 liivlast. Liivi Liit pakkus 1928. aastal liivlaste arvuks 1425 ja Edgar Vaalmaa 1935. aastal 1205, neist 820 keeleoskajat. End liivlaseks pidanud inimeste arvu tõusu 1925. aastal seostatakse põgenike tagasipöördumise ja seoses teadlaste nendesuunalise huviga tekkinud etnilise eneseteadvuse kasvuga, mis üldiselt püsis siiski väiksena. Rahvaloenduste ja uurimuste põhjal saab järeldada, et u 1/4 neist, keda päritolu järgi võiks liivlasteks pidada, ise seda ei teinud. Liivi enesemääratlusega inimestest umbes sama suur osa ei osanud liivi keelt, eriti nooremad, ja keeleoskajatest omakorda enamik seda kodus ei kasutanud. Eriti kiiresti kaotasid identiteedi ja keele Kuramaa rannaküladest lahkunud inimesed. 1930. aastatel pidas isegi Liivi Liit koosolekuid aina sagedamini läti keeles, et kõik liikmed toimuvast aru saaksid ja sel ajal sündinud lastele liivi keelt enam praktiliselt ei õpetatud.[66][67][68]
Siinkohal võiks vahemärkusena mainida, et 1934. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 13 liivlast, sealhulgas 7 meest ja 6 naist.[69]
Jätkati tegutsemist traditsioonilistel elatusaladel: rannakalapüügil, maaharimises ja loomakasvatuses. Suurem muutus oli maareform, mis tunduvalt suurendas maad omavate liivlaste hulka. Üksikud liivlased olid ka kaupluseomanikud, turismitalupidajad ja tööl teenindussektoris. 1923. aastal asutati Mazirbes esimene liivi ühiskondlik organisatsioon Liivi Liit, mis võttis eesmärgiks liivi keele elushoidmise, liivlastele teadmiste levitamise ning nende majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamise. Liivi Liidu sini-valge-roheline Läti riigilipu mõõtudes lipp kujunes hiljem liivi rahvuslipuks. Ühingu saavutusteks oli liivi keele kui valikaine õpetamine kuues traditsioonilise liivi ala seitsmest koolist, laulukooride loomine, laulupeo korraldamine ja Liivi rahvamaja ehitamine. 1932. aastal asutati Liivi Sõprade Selts Lätis, mis andis välja kaks ainsat sõdadevahelisel ajal Lätis ilmunud liivikeelset raamatut. Aktiivsemad olid selles osas Eesti ja Soome hõimuliikumise aktivistid, kes andsid välja lugemikke, laulikuid, vaimulikku kirjandust ja ajakirja Līvli.[70]
Teise maailmasõja ajal ja järel vähenes järsult liivlaste ametlik arv. Selle põhjused lisaks assimileerumisele olid väljaränne, küüditamine, kohati ametnike soovimatus tunnistada liivlasi rahvuseks ja kartus oma etnilist identiteeti avaldada. Rahvaloenduste järgi elas 1959. aastal Lätis 185 liivlast, 1970. aastal 48, 1979. aastal 107 ja 1989. aastal 135. Liivlaste senistele tegevusaladele andis löögi kollektiviseerimine ja Nõukogude Liidu piiritsooni režiimi sattumine. Rannakalapüük koondus suurematesse keskustesse ja võimalused traditsioonilistel aladel või teenindussfääris töötada ahenesid, mis põhjustas tööealise elanikkonna lahkumise paremaid töö- ja elutingimusi otsima.[71]
Vahepeal katkenud kultuurialane ja ühiskondlik tegevus taastus 1970. aastatel seoses etnograafiliste ansamblite Līvlist ja Kāndla ning folkloorirühma Skandinieki tegevusega. 1978. aastal esitas rühm liivi ja läti haritlasi Läti NSV valitsusele kirjaliku palve liivlaste rahvuseks tunnistamiseks ja assimileerumisest päästmiseks, mis jäi ametliku positiivse vastuseta. Samal aastal avati Miķeļtornise kalmistul mälestuskivi liivi luuletajatele ja Mazirbes liivi etnograafiliste esemete kollektsioon Rāndali, mis kujunesid liivlaste ja liivi kultuuri huviliste jaoks olulisteks sündmusteks. 1988. aastal taastati Liivi Liit.[72]
Taasiseseisvunud Läti Vabariik tunnistas 1991. aastal liivlased Läti põlisrahvaks ja võttis vastutuse nende identiteedi ja kultuurilis-ajaloolise keskkonna säilitamise ning asuala sotsiaalmajandusliku arendamise eest. Samal ajal moodustati Kuramaa põhjaranniku liivi kultuurilis-ajaloolise ala pärandi eest hoolitsemiseks sinna piirkond "Liivi rand". 2000. aastal jõustunud riigikeele seadusega kohustus riik tagama liivi keele säilimise, kaitse ja arengu. Reaalsuses on võetud kohustusi vaid osaliselt täidetud.[73][74]
Viimane liivi emakeelega inimene Grizelda Kristiņ suri 2013. aastal Kanadas.[75] Etniline enesemääramine pole enam seotud liivi keele oskuse ega kohati isegi mitte liivi päritoluga. Ametlikult end liivlastena määratlenud inimeste arv Lätis oli 1994. aastal 204, 1998. aastal 187, 1999. aastal 185, 2000. aastal 177, 2006.–2007. aastal 172, 2011. aastal 174 (sama aasta rahvaloenduse järgi aga 250), 2012. aastal 164 ja sealt edasi püsinud enam-vähem stabiilsena (2020. aasta seisuga 159). Enim elab neid Riias, Ventspilsis ning Põhja-Kuramaa rannikuala hõlmavates Kolka ja Tārgale piirkondades.[73][76]
Üksikuid liivlasi elab ka teistes riikides. Eesti 2011. aasta rahvaloendusel nimetas end liivlaseks 23 inimest[77] ja 2021. aasta rahvaloendusel 15 inimest[78]. Venemaal on registreeritud 7 liivlast.[viide?]
Liivlaste muinasaegsest kultuurist on võimalik aimu saada eelkõige nende kalmete arheoloogilise uurimisega. Vähem on seda tehtud Metsepole ja Põhja-Kuramaa aladel, kus maeti kivikalmetesse, üsna põhjalikult on kaevatud aga Väina ja Koiva liivlaste maa-aluseid kalmistuid ja kääpaid. Väina liivlaste alal avastatud kalmistud koosnevad peamiselt maa-alustest haudadest, aga leiduvad ka mõned kääbastikud. 10.–11. sajandil on neis domineerinud põletusmatused, hiljem kasvas laibamatuste osakaal. Haudadest on mõnikord leitud kive või kivikonstruktsioone. Maa-alustesse haudadesse on surnud asetatud kirstudes ja peaga loodesse, hiljem põhja. Tüüpilised hauapanused, mida enne kalmesse asetamist reeglina ka põletati või muul moel rikuti, on olnud savinõu peatsis ja koer jalutsis, naistel mitmerealised rinnakeed koos nende külge kinnitatud ripatsite ja noaga, rinnanõelad, sõled ja käevõrud, meestel kirves, 1–2 oda, tuleraud tulekiviga, nuga ja tähtsamatel isikutel ka kaheteraline mõõk, pronksnaastudega vöö, kaalud koos vihtidega ja joogisarv. Omapäraseks kombeks oli hauda kaasa panna muna. Koiva liivlaste alal on leitud peamiselt kääpaid, kus matmiskombestik ja hauapanused sarnanevad Väina liivlaste omadega. Matuste orientatsioon on seal naiste puhul olnud kirde-edela, meestel loode-kagu suunas.[5][79]
Liivlased erinesid ümbritsevatest rahvastest selgelt oma riietuse ja ehetega. Algul Skandinaaviast sisse toodud ja hiljem kohapeal valmistatud paarikaupa kantavad kilpkonnsõled koos rinnakeedega olid liivi naiste ehtekomplekti iseloomulikuks osaks. Kee juurde kuulusid erinevad ripatsid, tihti ka nuga ja võtmed, mis võisid olla abielunaise tunnuseks. Ripatsitel ja amulettidel olid levinud zoomorfsed motiivid. Naiste riietusse kuulusid särk, õlgadelt kilpkonnsõlgede või rinnanõeltega kinnitatav seelik, kuub ja sõba, põll, sääremähised, peakate (juuksepael või linik) ja vöö. Seelik oli pruun või sinine ja mõnikord kahevärviline, sõbad olid tumesinised. Riided, eriti sõbad kaunistati rikkalikult iluesemetega.[80]
Meeste riietusse kuulusid linane särk, kuub, püksid, mis allpool põlve sääremähisega mähiti, ja keep. Võrreldes naistega olid rõivad ja ehted tagasihoidlikud ning tema sotsiaalsele staatusele viitasid selle asemel relvad ja kaupmeheatribuutika.[81]
Laste riietuseks oli pikkade varrukatega linane särk, mille peal kanti villast kuube. Võrreldes naaberrahvastega on laste riided olnud rohkemate kaunistustega.[81]
Seisukohad liivlaste muinasaegsete religioossete vaadete sisu osas on andmete vähesuse tõttu suuresti oletused. Arvestades liivlaste üsna erinevaid matmistraditsioone võib oletada, et ühtne uskumuste süsteem puudus ja oli palju lokaalseid iseärasusi. Liivlaste usulised kujutelmad meenutasid ilmselt enim traditsioonilist soomeugrilaste maailmamudelit, kuid neis oli ka tugev baltlaste, skandinaavlaste ja slaavlaste maailmavaate mõju. Personifitseeritud nimeliste jumalate olemasolu kohta puuduvad usutavad andmed. Usuti vaime, keda võidi kutsuda jumalateks (liivi jumāl), mis hiljem kristlikule Jumalale üle kanti. Nad olid nähtamatud, kuid nende kohalolek oli tuntav. Jumalustest tehti kujusid, mida tajuti ja koheldi jumala endana – sellest on teateid ka Henriku Liivimaa kroonikas ja vihjeid arheoloogilistes leidudes. Sarnaselt paljude läänemeresoomlaste ja indoeurooplastega oli arvatavasti levinud ka emakultus. Jumalatele ja emakujudele toodi nende soosingu saavutamiseks vastutusrikastel hetkedel ohvreid: peamiselt loomi, kõige sagedamini koeri, aga mõnikord ka inimesi. Ohverdati nt ehitamise käigus majavaimule, sõjaõnne hüvanguks ja pandi ohvriloomi haudadesse kaasa.[82]
Hauapanusena kasutatud munad, millel on olnud oluline roll slaavlaste, baltlaste ja skandinaavlaste kevadrituaalides, võisid sümboliseerida taassündi. Pärast surma usuti arvatavasti elu jätkumist teises ilmas, mis kujutas endast sünget paika maa all või maailma põhjaserval, mis seletaks ka järjekindlalt peaga loode-põhja-kirde suunas tehtud matuseid. Põletusmatustega arvatakse kaasas käivat arusaama ihu ja hinge erinevusest: ihu põlemisel jääb hing alles. Hauapanustena kasutatavate esemete põletamine ja rikkumine viitab usule ka esemete hingestatusesse. Teise ilma liikumist võidi näha teekonnana – sellest toidu lisamine hauda, mis oli liivi matuste eripäraks. Matmistraditsioonidesse kuulusid tõenäoliselt mitmed tulega seotud riitused. Sarnaselt balti rahvastega kasutasid liivlased geomeetrilist mustrit, mida seostatakse solaarsümboolikaga, ja pidasid oluliseks pööripäevi, millest annab märku asjaolu, et nende päevade vanad ristiusust mõjutamata nimetused on säilinud. Kuigi kuradi (liivi kuŗē) kuju levis liivi mütoloogias eelkõige kristlusega, oli midagi sarnast oletatavalt ka nende muinasusundis.[82]
11.–12. sajandil hakkas levima liivlaste hulgas – Väina aladel Vene aladelt pärinev õigeusklik ja Kuramaal Taanist pärinev katoliiklik – ristiususümboolika, kuid esialgu oli see ilmselt tihedalt põimunud paganlike arusaamadega. On arvatud, et sel ajal Põhja-Kuramaal toimunud üleminek põletusmatuselt laibamatusele on just misjonitööga seotud. Domineerivaks sai ristiusk ja selle arusaamad 13. sajandil vägivaldse ristiusustamise käigus, kuigi mitmed vanad paganluse elemendid jäid veidi kohandatuna liivlaste maailmapilti alles.[82]
Üksikuid liivikeelseid sõnu ja väljendeid leidub juba Henriku Liivimaa kroonikas. Andmeid liivikeelsest raamatust (nagu ka eesti- ja lätikeelsest keelatud luterlikust kirjandusest) on juba 1525. aastast.[viide?] Seni nii vana raamatut leitud ei ole. Esimene liivikeelne tekst avaldati 1789, mis oli "Meieisapalve".[83] Liivlaste ja liivi keele teaduslik uurimine algas aastal 1846, mil Andreas Johan Sjögreni (1794–1855) juhatusel leidis aset esimene uurimisreis liivlaste juurde. 1861. aastal valmis esimene liivi keele sõnaraamat (saksa-liivi) ja grammatika (tööd alustas Sjögren ja viis lõpule Ferdinand Johann Wiedemann)[84], 1863. aastal anti esimeste liivi kultuuri- ja haridustegelaste eestvõttel Briti ja Väljamaa Piibliseltsi poolt Londonis välja eraldi köidetena ida- ja lääneliivi murdes Matteuse evangeelium, millest 1880 ilmus uus trükk.[85]
Liivlaste kultuurilise elavnemise perioodiks võib pidada ajavahemikku 1920–1940, mis algas Lauri Kettuneni ja Oskar Looritsa ekspeditsiooniga Kuramaa rannaküladesse. Sellest sai Eestis ja Soomes alguse liivlaste toetusliikumine, mis võttis eesmärgiks liivlastele emakeelse lugemisvara väljaandmise ja haridusevõimaluste loomise ning liivlaste ühiskondliku organisatsiooni loomise. Eestis oli aktiivseimaks organisatsiooniks Akadeemiline Emakeele Selts, kes andis omal kulul välja liivikeelset kirjandust, toetas rahaliselt liivi keele õpetamist Liivi ranna koolides ja hüvitas Tartu Ülikoolis õppivate mitmete liivi päritolu üliõpilaste õppe- ja elamiskulud. Soome hõimuliikumise seltsid tegelesid liivikeelse kirjanduse väljaandmise, liivlaste hariduseomandamise toetamisega, liivi rahvamaja ehitamise finantseerimise ja liivi lastele jõulukinkide saatmisega. 1931.–1938. tegutses Liivi ranna kirikutes Soomest saadetud liivikeelne pastor. 1931. aastal hakkas Soome hõimuliikumise toel ilmuma ajakiri Līvli.[86]
Eestis ja Soomes ilmus sõdadevahelisel ajal kokku umbes 20 liivikeelset raamatut (laulikud, luulekogud, lugemikud, vaimulik kirjandus), mis moodustab põhilise osa olemasolevast liivikeelsest kirjandusest. See on peamiselt tarbekirjandus: viis liivi lugemikku, "Piški katkismus" (1936), "Ūž Testament. Evangeliumõd ja apostõld tüöd" (1937), "Līvlist vaimli loulrāntõz" (vaimulik lauluraamat, 1939). Vaimulik kirjandus anti välja Soomes ja Ūž Testament on oma 296 leheküljega suurim liivikeelne raamat. Soomes ilmunud liivikeelse ilmaliku kirjanduse näide on kooliõpetaja Pētõr Dambergi „Jemakiel lugdõbrāntõz skūol ja kuod pierast" I (1935), mis sisaldab oma 99 leheküljel palju rahvaehtsat lugemismaterjali ja luuletusi liivi autoritelt (Karl Stalte, August Skadin jt.).[68]
,_Irē_kilā.jpg)
Toetusliikumise tulemusel liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes. 1922. aastal asutati liivi koor ja näitering. Aastal 1923 asutati Līvõd Īt (Liivi Liit), mis võttis eesmärgiks liivi keele elushoidmise, liivlastele teadmiste levitamise ning nende majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamise. Ehkki liivi kirjakeele loomine oli raskendatud ida- ja lääneliivi murrete rääkijate üksmeele puudumise pärast, saavutas Liit juba samal aastal liivi keele jõudmise valikainena mitmesse kooli. 1920. ja 1930. aastatel õppis liivi keelt igal aastal üle saja lapse. Peamiselt välismaiste annetuste toel valminud Liivi rahvamaja Mazirbes avati 1939. aastal.[86]
Kaugemaid eesmärke – liivi keele säilitamine ning liivi rahvusliku eneseteadvuse loomine ja tugevdamine – ei õnnestunud liivlaste toetusliikumisel saavutada. 1930. aastatel Lätis võimule tulnud marurahvuslik valitsus, kel tekkis ka poliitiline vastasseis Eesti ja Soome valitsustega, ei soosinud nende riikide esindajate tegevust liivlaste juures. Soomes välja antud liivi lugemikku ei lubatud Lätis liivi keele õpetamiseks kasutada, tsensuurinõuete tõttu jäi ka Līvli väljaandmine ajutiselt toppama. Liivi randa saadetud Soome pastoril tekkisid probleemid tegutsemiseks tööloa saamisega.[86]
Teisalt ei osanud Eesti ja Soome hõimuliikumise aktivistid arvestada liivlaste endi leige ja kohati vastumeelse suhtumisega liivi keele elushoidmisse. Eesti ja Soome seltside ärgitusel ja kulul kõrgemat haridust omandama asunud liivlased, kelles nähti tulevasi liivi rahvusliku liikumise juhte, ei täitnud tihti ootusi. Mitmed Soomes, Eestis või mujal Lätis õppinud noored ei olnud enam huvitatud kodukohta tagasipöördumisest või ei leidnud seal tööd. Koolides liivi keelt õpetanud pedagoogi töömeetodid olid vähetulemuslikud ja ka vanemad ei soovinud oma laste osalemist liivi keele tundides – nad olid juba suuresti läti identiteediga ega huvitunud liivi keele säilitamise püüetest. 1930. aastatel kodudes liivi keelt enam praktiliselt ei õpetatud.[67][86]
Nõukogude võimu tuleku, millega kaasnes Liivi Liidu ja Mazirbe rahvamaja sulgemine, ning Teise maailmasõja sündmuste tõttu katkes Läti Vabariigi ajal alanud kultuuriline tegevus. See taastus 1970. aastatel, mil loodi liivi etnograafilised ansamblid Līvlist Riias ja Kāndla Ventspilsis ning folkloorirühm Skandinieki. Kultuuriüritusteks võib pidada ka samal kümnendil toimunud liivi luuletaja Kōrli Stalte sajanda sünniaastapäeva tähistamist Lielupes ja liivi luuletajatele mälestuskivi paigaldamist Miķeļtornise kalmistule. Oluline kultuurisündmus oli ka liivi etnograafiliste esemete kollektsiooni avamine Mazirbes. 1988. aastal taasalustas tööd Liivi Liit.[72]
Taasiseseisvunud Läti riik võttis omale seadusliku kohustuse liivi kultuuri kaitsta ja edendada, mida ta täielikult täita pole suutnud. Riigipoolsed olulisemad sammud liivi kultuuri heaks on olnud Kuramaa rannikule kultuurilis-ajaloolise ala "Liivi rand" (liivi keeles Līvõd Rānda) loomine, riikliku sihtprogrammi "Liivlased Lätis" (läti keeles Lībieši Latvijā) asutamine, tänu millele on ilmunud mitmeid hariva ja teadusliku sisuga väljaandeid, ning endise liivi rahvamaja tagastamine Liivi Liidule. Algul eraalgatuse korras, aga alates 1995. aastast ka Läti Ülikoolis, hakati korraldama liivi keele kursusi, mille hõlbustamiseks lepiti 2005. aastal kokku liivi kirjakeele normis. Taas hakkas ilmuma ajakiri Līvli, mis tänapäeval on küll enamjaolt lätikeelne. Liivi Liidu kaudu on välja antud liivikeelseid materjale, sh liivi keele õpik. 1994. aastal loodud organisatsioon Liivi Kultuuri Keskus (liivi Līvõ Kultūr sidām) on korraldanud liivi kunsti näituse, andnud lühiajaliselt välja liivikeelset kultuuriajakirja Õvā, üllitanud liivikeelse luulekogumiku ja liivi-läti sõnaraamatu ning toimetab liivi keele, kultuuri ja ajaloo portaali Livones.net. Asutatud on mitmeid lauluansambleid, korraldatud liivi laste ja noorte suvelaagreid. Alates 1989. aastast peetakse igal aastal augusti esimesel nädalavahetusel Mazirbes Liivi Liidu organiseeritud liivi pühi, teine oluline tähtpäev on 18. november, mil tähistatakse liivi lipu esmaesitlemist.[73][87] 2010. aastal sai liivikeelne laul "Rišti räšti" (viis: Raimonds Tiguls, sõnad: Valts Ernštreits) Eurovisiooni lauluvõistluse Läti eelvooru finaali.[88]
1870. aastatel liivlaste füüsilisi omadusi mõõtnud Otto Gustav Friedrich Weber ja Ferdinand Waldhauer leidsid, et antropoloogiliselt on nad lähedased karjalastele: pikka kasvu, kuivetu kehaehitusega. Liivlastel leiti olevat kastanpruunid juuksed, hallid või pruunikirjud silmad, kitsas piklik nägu ja lühipealine kolju. Heledamad juuksed esinesid vaid lastel. Habemekasv ja kehakarvasus oli meestel tugev, habe oli tumepruun.[89][90] Wilhelm Hillneri arvates meenutasid liivlased iseloomu poolest eestlasi, olles meremeestena ettevõtlikumad ja solidaarsemad kui põlluharijad lätlased.[91]
Liivi rahvuslipuks on kujunenud Liivi Liidu lipp, mille kasutuselevõtupidu toimus 1923. aasta 18. novembril Mazirbes. Selle mõõdud ja värvide suhe sarnanevad Läti riigilipu omadega. Selle värvid – roheline, valge ja sinine – sümboliseerivad randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri.[92]
Lipu avamisüritusel kooriga esitamiseks kirjutas Kōrli Stalte[93] Fredrik Paciuse viisile, mida kasutavad Soome ja Eesti hümnid, liivikeelsed sõnad. Laulu, mille pealkirjaks sai "Min izāmō, min sindimō", hakati hiljem pidama liivlaste hümniks.[94]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
