Kuralased ehk kurelased ehk kuršid olid tänapäeva Läti Kuramaa lõunaosa ja Loode-Leedu aladel alates 1. aastatuhande I poolest elanud ja 17. sajandiks assimileerunud kura ehk kurši keelt kõnelenud rahvas. Kuni 13. sajandi kirjalikes allikates võib kuralane (c(h)ori, curones) olla ka geograafiline mõiste, mille all peeti silmas nii baltlastest kurše kui ka Kuramaa põhjaosa läänemeresoome rahvastikku, keda hiljem tuntakse Kuramaa liivlastena.
Vanem ja keskmine rauaaeg (500 eKr – 800 pKr)
Hilisemate kuršidega seostatav arheoloogiline kultuur, mis hakkas laiemast balti kultuurialast erinema juba vanemal rauaajal (täpsemalt eelrooma rauaaja lõpus), kujunes lõplikult ühtseks eriilmeliseks üksuseks 7. sajandiks.[1][2] Kuršide asuala piirnes põhjas Kuramaa liivlaste, idas semgalite, kagus žemaitide ja lõunas skalvidega.[3] Algselt olid selle kultuuri iseloomulikeks tunnusteks laibamatused maa-alustesse kiviringidega ümbritsetud haudadesse, kuhu pandi kaasa rikkalikult hauapanuseid, sh omalaadse kombena miniatuurset keraamikat jm esemeid. Keskmise rauaaja lõpus toimus märgatav kultuurimuutus, mis väljendus kiviringide rajamisest loobumises ja põletusmatusele üleminekus.[4] Arheoloogiliste leidude järgi tekkis aasta 650 paiku kuršide asualale Grobiņasse skandinaavlaste koloonia. Grobiņa ümbruskonnast on avastatud u 1500 skandinaaviapärast kalmet, millest osad on liigitatud Ojamaaga seotud kaupmeeste ja ametnike, osad Kesk-Rootsist pärit sõjameeste omadeks. Kolooniat ei kasutatud vaid kaubandusliku ja sõjalise tugipunktina, sinna saabusid ka maanappuses inimesed Ojamaalt. Koos nendega elasid Grobiņas edasi ka kohalikud kuršid. 8. sajandil rajati sinna linnus, mis aga nagu kogu asum 9. sajandi alguseks maha jäeti. Koloonia rajamist on seostatud 13. sajandil kirjutatud Hervararsagas mainitud 7. sajandisse paigutatud sündmusega, kus Taani ja Rootsi kuningas olevat alistanud Läänemere idakalda "riigid", sh Kuramaa (Kurland). Islandi ajaloolase ja luuletaja Snorri Sturlusoni 13. sajandil kirjutatud teoses "Heimskringla" väidetakse, et 8. sajandi keskpaigas toimus lahing taanlaste ja rootslaste vahel, kuhu olevat kaasatud ka kuralased.[5][6]
Kirjalikes allikates kuni 13. sajandini mainitud kuralaste (c(h)ori, curones) puhul pole teada, kas autorid on mõelnud balti hõimu, kelle kohta eestikeelses arheoloogiakirjanduses eelistatakse kasutada "kurši" terminit või kogu hilisema Kuramaa rahvastikku, st ka selle põhjaosa asustanud läänemeresoome rahvastikku. Üldise geograafilise nimetuse kasutamine on eriti tõenäoline 12.–13. sajandil, mil läänemeresoomlased olid suuresti kultuuriliselt kuršistunud. Samas on usutav, et Skandinaavia allikates mainitud kuralastest piraadid lähtusid peamiselt lõunapoolsetelt kurši aladelt ja et skandinaavlaste rüüsteretked suundusid samuti eelkõige sinna kui tihedamini asustatud ning ühiskondlikult ja majanduslikult kõrgemalt arenenud piirkonda. Pärast 13. sajandit eristasid allikad juba kurše-kuralasi läänemeresoome elanikkonnast, keda hakati nimetama Kuramaa liivlasteks.[7][8][9][10]
Viikingiaeg (800–1050)
Kuralaste asuala hõlmas piirkonna Läänemere idarannikul, mille lõunapoolne osa ulatus tänapäeva Klaipedani ja algselt Liepāja juures olnud põhjapiir nihkus viikingiaja jooksul veidi edasi, Tebra jõeni.[2][3] Mitmete allikate järgi oli see piirkond viikingiajal Skandinaavia meresõitjate rüüsteretkede sagedaseks sihtkohaks. Kuralaste (cori nime all) esmamainimine pärineb Bremeni peapiiskopi Rimberti u 875. aastal kirjutatud tööst, kus ta muuhulgas kirjeldab 854.–855. aastal kuralaste aladele korraldatud sõjaretki. Rimberti kohaselt tegid sõjakäigu Kuramaale, kus sel ajal olevat olnud 5 linna, regiooni või riiki (ladina keeles civitates), kõigepealt taanlased, kes said aga lahingus lüüa, kaotasid pooled mehed ja laevad ning palju vara. Järgmisel aastal suundus kuralaste juurde Rootsi kuningas Olof oma väega, kes ootamatult saabudes hävitas 7000 kaitsjaga Seeburgi (tõenäoliselt Grobiņa) "linna", suundus seejärel sisemaale Apulia (Apuolė) "linna" juurde tänapäeva Leedus, mis ka arheoloogiliste leidude põhjal oli tol ajal üks suuremaid kurši keskusi, ja sundis selle linnuse 15 000 kaitsjat üheksapäevase piiramise järel alistuma. Kaotanud kuralased lubasid tagastada taanlastelt röövitud vara, alistuda Rootsi kuninga võimule ja tasuda talle maksu, mida nad hilisemalgi ajal tegema olevat jäänud. Rimbert mainib, et juba enne seda retke olid kuralased kunagi Rootsi võimu all olnud, kuid siis sellest ülestõusuga vabanenud.[11][12][13][14]
Kuralaste alistamisest räägivad teisedki ajalooteosed. Snorri Sturluson väitis, et 9. sajandi teisel poolel alistas Rootsi kuningas Erik Anundsson mitme Läänemere idakalda maa seas ka Kuramaa (Kurland). Saxo Grammaticus räägib 9. sajandisse paigutatavatest taanlaste poolmüütilistest sõjakäikudest kuralaste valitsejate Lokero (Lokero, Curetum tyranno) ja Dorno (rex Dorno) vastu.[15][16] Sturlusoni Egilli saaga järgi käis Egill Skallagrímsson 915. ja 920.–925. aasta paiku Kuramaal kaubitsemas ja rüüstamas.[17] Skandinaavlaste idapoolsele sõjalisele aktiivsusele viitavad ka kaudsed tõendid: ühe Ojamaalt leitud pronksiaarde analüüs näitab, et see on kogutud u 880. aastal tehtud retke ajal, mil rünnati nii Saaremaa, Loode-Eesti, Daugava alamjooksu, semgalite kui ka Kuramaa Palanga-Kretinga piirkonda.[18] Samuti viitab mitmete kuralaste keskuste viikingiaegne arheoloogiline materjal skandinaavlaste mõjule ja kohalolekule.[19]
Roberts Spirģise väitel on võimalik Kuramaa arheoloogilises materjalis jälgida kunagiste Grobiņa kolonistide järglaste liikumist põhja suunas 9.–10. sajandil ja lõpuks 10. sajandi lõpus nende asumist Daugava alamjooksule, kus nad panid aluse Väina liivlaste kujunemisele.[20]
Hilisrauaaeg (1050–1210)
Piraatlus
11. sajandil algas kuralaste aktiivse piraatluse ja viikingiretkede periood. Kroonikad räägivad üldsõnalisemalt või detailsemalt nende korduvatest rünnakutest Kuramaa rannikul seilavate kaubalaevade vastu ning rüüsteretkedest Skandinaavia rannikule, rannikulähedastele saartele ja Preisimaale. Kuralaste retked Skandinaaviasse muutusid sagedasemaks kui skandinaavlaste retked Kuramaale. Pideva kallaletungiohu tõttu hakati piki Kuramaa rannikut kulgevat kaubateed vältima, liikudes kuralaste aladest ringi kas sisemaa või mere lääneranniku kaudu. Piraatlust on nähtud põhjusena, miks 11. ja 12. sajandil Preisimaa mereäärses piirkonnas kaubanduskeskused praktiliselt puudusid. Skandinaaviasse suundunud rüüsteretki soosis sealsete keskvõimude nõrkus ja omavahelised konfliktid.[21]
Taani ajalookirjutaja Saxo Grammaticuse poolmüütilise Bråvalla lahingu kirjelduse kohaselt võitles osa kuralasi seal Rootsi poolel, kuid osad rüüstasid samal ajal hoopis Rootsi rannikut.[22] Lahingu ajaloolisus või toimumisaeg on siiski täpselt teadmata.[23] Üksikasjalikumad ja tõetruumad kirjeldused kuralaste röövretkedest pärinevad 12. sajandi lõpust ja 13. algusest. 1170. aastal ründasid nad koos eestlastega Rootsile kuuluvat Kalmari ja Blekinge piirkonda, kuid said samuti seal viibinud Taani vägedelt lüüa. Kuralaste osalemine Rootsi linna Sigtuna hävitamises 1187. aastal on tõenäoline. 1210. aastal toimus lahing Ojamaa väinas, kus kuralased end nende laevu rünnanud ristisõdijate vastu edukalt kaitsesid, ja hiljem samas aastal tegid nad ebaõnnestunud katse Riia linna vallutada.[24][25][26]
Kuralaste rüüsteretkedel, millega nad algselt kopeerisid ilmselt Skandinaavia viikingeid, olid nii majanduslikud, poliitilised, ideoloogilised kui ka usulised põhjused. Algselt spontaansed retked muutusid aja jooksul organiseerituks ja läbimõelduks. Röövretki viidi üldiselt läbi väikeste laevastikega, kuhu kuulus u 10 laeva, igas u 30 meest, kuid suuremate ja tugevamate keskuste nagu 1210. aastal Riia ja 1187. aastal võimalikul Sigtuna ründamisel kasutati ilmselt märgatavalt rohkemaid aluseid ja mehi. Merel otsiti ründamiseks üksikuid kaitsetuid kaubalaevu ja tunti võtteid merelahingu pidamiseks, mida näitas kokkupõrge ristisõdijatega Ojamaa väinas. Maal otsiti jõukamaid, kuid nõrgalt kaitstud rannaalasid ning rüüstama minnes jäeti üks laev merele valvesse. Retked olid tõenäoliselt suhteliselt pikad ja ühe retke ajal käidi röövimas mitmes kohas. Ölandi lähedal asuv Karholmi saar võis olla nende pikemate retkede aegne laagrikoht ja peatuskoht.[21][25]
Kohati suutsid Rootsi ja Taani valitsejad siiski edukalt kuralased ja samamoodi piraatlusega tegelevad eestlased (saarlased) oma aladelt eemale tõrjuda, nt 11. sajandil Taani kuninga Knut IV võimu ajal ja 1168. aastal, kui Taani rannikul hakkasid patrullima neli sõjalaeva. Henriku Liivimaa kroonika järgi käisid 1197. aastal Rootsi jarl Birger Brosa ja tulevane Eestimaa piiskop Theoderic koos sakslaste ja ojamaalastega sõjaretkel kuralaste vastu. Kristliku eetikaga vastuolus olevad piraatlus ja röövretked keelati Skandinaavias koos ristiusustamisega ja ka idapoolsetelt aladelt lähtuva piraatluse lõpetamise vahendina nähti nende maade ristiusustamist. Esimene katse kristlust Kuramaale viia võis toimuda 11. sajandil, kui Bremeni Adami kohaselt oli sinna üks kirik asutatud. On oletatud, et see võis olla Põhja-Kuramaal, kuna sel ajal toimus seal loobumine ristiusuga vastuolus olevast põletusmatuste traditsioonist.[21][27][28][29][30]
Põhja-Kuramaa hõivamine
Samaaegselt kuralaste aktiivsusega merel toimus ka nende ekspansioon maismaal. Arheoloogiline materjal näitab, et alates 11. sajandist liikusid nad suhteliselt kiiresti põhja poole, hõivates varasema liivlaste kultuuriruumi Kuramaa põhjaosas. Edasitungimise käigus aeti Venta alamjooksult ära võndlaste hõim.[31] Uutel aladel loodud keskuste iseloom viitab selgelt kolonisatsioonile.[2] Seni liivi asustusega linnamäed (Talsi, Tukums, Nogale, Lagzdīne, Kandava, Sabile, Strazde, Valgale, Mežīte) sattusid kuralaste või segaasustusega aladele.[32] Neist Talsist, kuhu 11. sajandil rajati tugev linnus koos ümbritseva aolinnaga, kujunes varalinnaline asula ja üks kuralaste ala tähtsamaid keskusi.[33] 12.–13. sajandiks olid Kuramaa liivlased suures osas kuralaste kultuuri assimileerunud ja tolleaegsed kirjalikud allikad neid ei erista, nimetades kõiki Kuramaa asukaid kuralasteks (curones).[7][8].
.svg)
Aolinnaga keskusi oli Kuramaal sel ajal paarkümmend, peale Talsi asusid suuremad neist Kuramaa lõunaranna piirkonnas, kus põhjalikumalt on uuritud Palanga asulat. Alates 11. sajandist on seal toimunud põllumajandusliku tegevuse vähenemine ja teisejärguliseks muutumine ning kaubanduse ja sõjategevusega seotud inimeste arvu kasv. Eksporditi peamiselt messingit ja selle tooraineid ning merevaiku, sisse toodi hõbedat ja klaasi, mis Palanga kaudu ka teistele lõunapoolsetele kuralaste aladele liikus. Sealt kui tihedamini asustatud ning ühiskondlikult ja majanduslikult kõrgemalt arenenud piirkonnast lähtus tõenäoliselt ka enamus kuralastest viikingeid.[9][33] Hilisemate allikate põhjal on arvatud, et juba 12. sajandi lõpus jagunes kuralaste ala 8-ks maakonnaks: Vanema (võimalik keskus Talsi), Ventava (Lagzdiena), Bandava (Kuldīga), Piemare (Grobiņa), Duvzare (Senoji Įpiltis), Ceklis (Apuolė), Megava (Palanga), Pilsats (Eketė).[3][34][35] Lisaks on nii Alna Balduini lepingus kui ka Kuramaa jagamislepingus aastast 1253 mainitud veel maid Skrunda ja semgalite vahel, mis ei kuulunud ühegi maakonna koosseisu, ent kus ilmselt siiski kuralased elasid.
11. sajandi teisel poolel kirjutas Bremeni Adam saarest nimega Churland (tõenäoliselt Kuramaa, Adami järgi mainis seda maad juba Rimbert oma 9. sajandi teoses), mille julmal ja ebajumalaid kummardaval rahval olevat palju kulda ja head hobused ning kelle nõidadelt käivat nõu küsimas isegi hispaanlased ja kreeklased.[36]
Liivimaa ristisõda (1210–1267)
Kuralased jäid esialgu Liivimaa ristisõja sündmustest kõrvale. 1201. aastal, pärast Riia linna rajamist saabusid sinna nende esindajad ja tegid Riia piiskopiga rahu. Konflikt algas, kui 1210. aastal ründasid Liivimaalt tagasipöörduvad ristisõdijad Ojamaa väinas seal 8 laevaga olnud kuralasi. Ebaõnnestunud rünnaku käigus 30 rüütlit kaotanud ristisõdijad olid sunnitud taanduma. Hiljem samal aastal asusid kuralased mõnede liivlaste kutsel Riiat piirama ja pidasid selle ümber lahinguid, kuid edu saavutamata taandusid lõpuks. Mõne aasta pärast kohtasid ristisõdijatega koos olevad friislased Ojamaal röövsaagiga kuralasi, piirasid nad ümber ja tapsid peaaegu kõik, saades nende neli laeva ja vara omale. Taas sõlmisid kuralased riialastega rahu 1225. aastal, mõjutatuna Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi ristisõdijate olulisest võidust Tartu lahingus, kuid juba 1228. aastast on teada kuralaste ja semgalite rünnak Daugavgrīva kloostrile.[37][38]
1230. aastal sõlmis osa kuralaste alasid riialastega (Riia linna, Riia piiskopkonna ja Mõõgavendade orduga) alistumislepingu, kus kohustuti maksma neile makse, pidama üleval neile määratud preestreid, osalema kristlaste sõjakäikudel ja võtma vastu ristiusu. On arvatud, et lepingu taga oli 1228/1229. aasta näljahäda, mil Riialt abi palunud kuralased lubasid vastutasuks ristiusu ja sellega kaasnevad kohustused vastu võtta. Teise arvamuse kohaselt võisid riialased kättemaksuks Daugavgrīva ründamise eest kuralaste juurde rüüsteretke teha ja nii näljahäda tekitada-võimendada ning nad alistuma sundida. Samas on peetud võimalikuks, et kuralased ise sellest leppest ei teadnudki ja see oli tehtud ühepoolselt, kuna 1230. aasta lõpus ja 1231. aasta alguses sõlmisid nad eesotsas valitseja Lammekiniga samalaadsed, kuid kergemate koormistega lepingud paavsti esindaja Alna Balduiniga, mille kohaselt nad pidid alluma hakkama otse paavsti esindajale ja jääma sõltumatuks kohalikest kristlikest valitsejatest. Kui esimene leping oli hõlmanud vaid osa kõige põhjapoolsemast kuralaste piirkonnast, Vanemast, siis Balduinile alistusid täielikult või osaliselt ka Ventava, Bandava ja Piemare kuralased. Balduini tegevusega rahulolematud riialased sundisid talle lepingu kinnituseks antud pantvangid endile üle andma ja korraldasid oma võimu kinnitamiseks 1231/1232. aasta talvel kuralaste aladele sõjaretke, mille käigus võtsid neilt ära Balduiniga sõlmitud lepingu. Allutatud alad jaotati Riia linna, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel. Kuigi algul paavst toetas Balduini püüdlusi, siis riialaste tugeva vastuseisu tõttu kutsuti ta 1234. aastal Liivimaalt ära. Samal aastal määrati ametisse esimene Kuramaa piiskopkonna piiskop – Engelbert.[39][40][41]
Pärast Mõõgavendade ordu hävitavat lüüasaamist 1236. aasta Saule lahingus ründasid leedulased järgmisel aastal Kuramaad, tapsid Engelberti ja ilmselt ärgitasid või sundisid kuralasi kristlusest loobuma. Kuna riialaste ja tegevuse lõpetanud Mõõgavendade ordu asemele loodud Liivi ordu tähelepanu pöördus vahepeal Vene riikide vastu sõdimisele, siis hakati kuralaste alade tagasivallutamisega tegelema alles 1242. aastal pärast Vene-suunalise ekspansiooni nurjumist Jäälahingus. Suurem osa kuralaste maadest allutati 1242.–1245. aasta jooksul, toimus ristimine, millesse kuralased vastumeelselt olevat suhtunud, ja sõlmiti uus alistumisleping. Leppe ühe tingimusena pidid kuralased ehitama Kuldīga linnuse, millest sai edaspidi Liivi ordu valduste keskus ja sõjaline baas Kuramaal. Vallutuse käigus võidi osa kuralastest Liivimaale küüditada, sellele viitab 1248. aastal Krimuldas mainitud Cursiculle küla. Kõik kuralaste alad alistati 1252.–1253. aastaks. Selle kinnitamiseks sõlmitud lepingute järgi läks 2/3 maast ordu ja 1/3 Kuramaa piiskopkonna võimu alla, määrati kindlaks maahärradele ja vaimulikele makstavad maksud, kohustati kuralasi osalema kristlaste sõjakäikudes ja ehitama ordule Klaipėda linnuse ning kinnitati kuralaste omandiõigust maavaldustele. Lepiti kokku ka Põhja-Kuramaale 11 kiriku ehitamises. Sellest ajast on teada ka maade läänistamine teiste hulgas ka läänimeestele nimedega Velthune, Reygyn, Twertikine ja Saweyde, kes tõenäoliselt olid kohalikud kurši ülikud.[41][42][43][44]
1260. aastal järjekordses ordu organiseeritud sõjakäigus osaledes läksid kuralased nendega tülli ja keeldusid vastaseks olnud žemaitide väge ründamast, mistõttu orduvennad Durbe lahingus lüüa said. Ühe allika kohaselt kuralased isegi ründasid koos žemaitidega ordumehi. Sellele Liivi ordu jaoks suurele kaotusele järgnes ülestõus lõunapoolsete seni veel ristimata kuralaste hulgas, kes alustasid koos leedulastega sõda ordu ja vastristitud kuralaste vastu. Vastuhakk suudeti maha suruda ja kontroll kogu kuralaste asuala üle taastada 1267. aastaks, mil sõlmiti ka uued alistumislepingud. Teada on ordu aladel tehtud leppe sisu, mille kohaselt ülestõusnud said amnestia ja trahve ei määratud, kuid nad pidid tagasi pöörduma kristlaste kohustuste ja maksude juurde: ühe hobusega majapidamine pidi andma u 140 liitrit vilja, tasuma kirikukümnist, töötama uute isandate heaks lossi ehitamisel ja veel muudel töödel neljal päeval aastas. Eriõigusena olid kuralased vabastatud sõjasaagist kümnendiku ära andmisest. Säilis isiklik vabadus ja õigus maaomandile, sh seni tühjadel aladel kasutusele võetavale maale. Pärandada sai vara kuni 4. astme sugulastele, nende puudumisel läks omand ordu valdusse. Esmakordselt reguleeriti mereõigust: merel hulpivast kaubast võisid kuralased üle poole, kaldale uhutud asjadest 1/3 endale jätta, samal ajal kui ülejäänud läks ordule, kellele jäi kohustus see omanikule tagastada, kui ta ühe aasta jooksul välja ilmub. Uppumisohus inimesel keelati oma päästjale lubamast rohkem kui 1/3 oma varast.[41][45][46][47]
Hilisem ajalugu ja assimileerumine
Hoolimata ristiusustamisest säilisid mitmed vanad kombed veel kaua, näiteks põletusmatus kuni 14.–15. sajandini.[33] Teatud määral jätkus poliitiline autonoomia: vähemalt veel 1348. aastal moodustasid kuralased ordu väes omaette üksuse, mis võis ka peaväest eraldi tegutseda.[48] Kuralaste ülikud moodustasid osa Kuramaa läänimeestest ja mõned nende järeltulijad, tuntud kui kura kuningad, säilitasid teatud privileegid 20. sajandini välja.[41] 1413. aastal kirjutas Guillebert de Lannoy oma reisimärkmetes, et kohtas Kuramaal teiste rahvaste seas ka kuralasi, kes rääkisid omaette keelt. 16. sajandil kinnitas Balthasar Russow, et Kuramaal räägitakse kura, liivi ja leedu keelt.[49] Siiski toimus 14.–15. sajandil Kuramaal jätkunud sagedase lahingutegevuse tõttu (sõjad Leeduga) kuralaste väljaränne, hajumine ja assimileerumine. Väljarändega on seletatud komponendi kurš laia levikut kogu Läti, Põhja-Leedu ja kujul kurs-, kure-, kura-, kuuri- võib-olla isegi Eesti aladel. Lätistumise ja leedustumise tagajärjel alates 17. sajandist kurši keelest ja kuralastest enam rääkida ei saa. Kurši keele substraat säilis läti keele kurši murrakutes (Lõuna-Kuramaal ja Kura säärel), leedu keele žemaidi murdes ja liivi keele Põhja-Kuramaa murrakutes.[50][51]
Kurseniekid
Kuigi Kura säär oli algselt preislaste asuala, hävis see rahvas ristisõdade käigus. Nii asusid sinna ja teistelegi rannaaladele ilmselt XVI sajandil elama kurseniekid, kes kõnelesid leedu, alamsaksa ja saksa keele mõjudega kurseniekkide keelt, mis kuulus läti keele kurši murrakute hulka. Nende keelt kirjeldas esimest korda P. Einhorn oma teoses "Historia Lettica" (1649). Kuna nende päritolu pole selge, siis tänapäeva teaduskirjanduses tehakse kuralaste ja kurseniekkide vahel vahet, ent mitmedki teadlased on varem väljendanud seisukohti, et neid tuleks kuralaste hulka lugeda. Ka pidasid nad endid ise kuralasteks. J. Endzelīns on nende kohta öelnud:
„Tegelikult pole nad mitte lätlased, vaid vanade kuralaste järeltulijad.“
– [52]
Kurseniekid olid kalurid, kelle kultuur eristus selgelt teiste ümbritsevate rahvaste kultuurist. XX sajandi alguseks oli neid 3000; valdavalt elasid nad Kura säärel, aga ka Kretingas ja tänapäeva Klaipėda aladel.[53]
Kurseniekkidele sai saatuslikuks teine maailmasõda. Suurem osa neist asus ümber Saksamaale, osa küüditati ka Siberisse. Saksamaale ümber asunud kurseniekid hakkasid emakeelena kasutama saksa keelt. Aastaks 2002 oskas kurseniekkide keeles kirjutada vaid Richard Pietsch, ülejäänud oskasid selles keeles rääkida, aga mitte kirjutada. Aastaks 2002 oli alles jäänud vaid seitse kurseniekkide keele kasutajat.[54]
- Artikkel kuralaste kohta (saksa keeles)
- Läänemere ristisõjad
- Liivi ristisõda
- Kuramaa
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
