kultuurajalooline piirkond Lätis From Wikipedia, the free encyclopedia
Kuramaa (läti keeles Kurzeme, liivi keeles Kurāmō, saksa keeles Kurland) on Läti ja oli Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond, mis hõlmab Kura poolsaare ning sellest lõuna ja ida poole jäävad Läti alad.
 |
See artikkel räägib ajaloolisest piirkonnast; poolsaare kohta vaata artiklit Kura poolsaar; rajooni kohta vaata artiklit Kurzeme rajoon |
Kuramaa on ümbritsetud läänest Läänemerega ja põhjast Liivi lahega. Lõunas piirneb ta Leeduga, idas Vidzeme (Läti-Liivimaa) ja Zemgalega (Semgalliaga). Mõnikord arvatakse Kuramaa hulka kuuluvaks ka Zemgale ja Seloonia.
Kuramaa põhjaossa, Kura poolsaare tippu, jäävad liivlaste viimased asualad. Varem Kuramaad asustanud kuralased on tänapäevaks sulandunud lätlaste hulka. Kuramaa linnades elab ka palju venelasi.
Kuramaa tähtsamad linnad on Liepāja, Ventspils, Jelgava, Kuldīga, Tukums, Talsi ja Saldus.
Pikemalt artiklis Läti ajalugu Pikemalt artiklis Kuralased, Kuramaa liivlasedVanemal rauaajal eraldus Lõuna-Kuramaal laiemast baltipärasest kultuuriruumist omanäoline arheoloogiline kultuur, mille põhitunnusteks olid algselt laibamatused maa-alustesse kiviringidega ümbritsetud haudadesse, hiljem miniatuursete esemete kasutamine hauapanustena ja põletusmatused. Selle kultuuri baasilt kujunes välja rahvas, keda alates noorema rauaaja kirjalikest allikatest tuntakse kuralaste ehk kuršidena. Põhja-Kuramaal domineeris samal ajal erinevaid kivikalme vorme kasutav arheoloogiline kultuur, mida tavaliselt seostatakse läänemeresoomlastega, kellest kujunesid Kuramaa liivlased ja ilmselt ka võndlased.[1][2]
650. aasta paiku tekkis Grobiņasse skandinaavlaste koloonia, mis püsis seal kuni 9. sajandi alguseni. Varaseim teadaolev kirjalik allikas, kus on mainitud kuralasi ja kirjeldatud Kuramaal toimunud sündmusi, on Bremeni peapiiskopi Rimberti umbes 875. aastal kirjutatud töö, kus ta muuhulgas räägib 854.–855. aastal kuralaste aladele, tõenäoliselt Grobiņasse ja Apuolėsse, korraldatud Taani ja Rootsi sõjaretkedest. Ka hilisematest teadetest ja arheoloogilisest materialist ilmneb, et viikingiajal käidi Skandinaaviast sageli Kuramaal rüüstamas ja kaubitsemas ning kohati suudeti sealsed elanikud ka oma maksualusteks sundida.[3]
Hilisrauaajal muutus olukord vastupidiseks – erinevad kroonikad räägivad kuralaste sagedastest rüüsteretkedest Läänemere lääneranniku piirkondadesse ja kaubalaevade röövimisest. Saxo Grammaticuse järgi tegid nad seejuures nt 1170. aastal järjekordse retke ajal koostööd ka eestlastest (tõenäoliselt saarlased) piraatidega. Allikates mainitud kuralaste (c(h)ori, curones) all mõeldi sel ajal ilmselt kogu Kuramaa elanikkonda, nii kurše kui liivlasi, kuigi ennekõike oli tegemist siiski Kuramaa tihedamini asustatud ning ühiskondlikult ja majanduslikult kõrgemalt arenenud lõunapoolse ala elanikega.[3][4]
Kuralaste aktiivsus kasvas alates 11. sajandist ka maismaal, kus toimus nende rahvastiku ja kultuuri ekspansioon põhja suunas, senistele liivi aladele. Venta jõe äärest ja hiljem Riia linna tulevaselt asukohalt sundisid nad seejuures lahkuma võndlaste hõimu, kes oli sunnitud sealt hilisema Cēsise linna asukohta põgenema. 13. sajandiks jäi liivi asustus domineerima vaid Põhja-Kuramaa idaosas. Hilisemate dokumentide põhjal on arvatud, et rauaaja lõpu Kuramaal oli 8 piirkonda või maakonda: Vanema, Ventava, Bandava, Piemare, Duvzare, Ceklis, Megava ja Pilsats. Neist kolmes esimeses oli ilmselt kura-liivi segaasustus, ülejäänutes ainult kurši elanikkond.[2][3][5]
13. sajandi lõpus kirjutatud Liivimaa vanem riimkroonika kirjeldab ristisõdade-eelset Kuramaad järgnevalt: "Seal mere ääres asub üks paik, mida kutsutakse Kuramaaks: see on tubli viiskümmend miili pikk. Väga vähe on neid kristlasi, kes kutsumata võivad sellele maale tulla, ilma et neilt ei võeta elu ja vara."[6]
Kuralased allutati saksa ristisõdijatele alles pärast Liivi ristisõda, ajavahemikul 1230–1267. Esmalt vallutasid ristisõdijad Kuramaa põhjaosa, seejärel lõunaosa. Keskajal oli Kuramaa jagatud Liivi ordu ja Kuramaa piiskopkonna vahel, ordule kuulus 2/3 ja piiskopile 1/3 Kuramaast. Kuramaa piiskopkonda kuulus muuhulgas Ruhnu saar. Vaimulik võim kogu Kuramaa üle oli ametlikult piiskopi käes, kuid ordu oli paavstilt saanud privileegid, tänu millele ta sai oma aladel kirikuelu ise korraldada.
Kuramaal tekkinud linnad, said Riia linnalt Riia linnaõigused: Piltene (1295), Kuldīga (1347–1360), Ventspils ja Aizpute (1378).
Pikemalt artiklis Vana-Liivimaa, Kuramaa piiskopkondLiivimaa ordu Kuramaa valdused jagunesid Kuldīga, Vindavi, Dobele ja Miitavi komtuurkondadeks ning Grobiņa ja Kandava foogtkondadeks, lisaks oli Tukumsi piirkond Liivi ordu maameistri valitseda. Miitavi komtuurkond liideti 15. sajandi lõpul Liivi ordu maamarssali valdustega. Kuramaa piiskopi valdused jagunesid kaheks suuremaks ja kaheks väiksemaks territooriumiks, piiskopkonna keskus asus Piltenes.
Keskaegsel Kuramaal leidus palju vabatalupoegi (nn Kura kuningad, saksa keeles Kurschkönige), kellest mõned säilitasid oma õigused 20. sajandini.
Pikemalt artiklis Kuramaa hertsogiriik
5. märtsil 1562 andis viimane Liivimaa ordumeister Gotthard Kettler vasallivande Poola-Leedu kuningale Zygmunt II Augustile ja sai valitseda endised orduvaldused Väina jõest läänes ja lõunas, millest moodustus Kuramaa hertsogiriik. Riik hõlmas lisaks Kuramaale Zemgale ja seelide alad (selle ametlikuks nimetuseks oligi Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik, saksa keeles Herzogtum Kurland und Semgallen), seetõttu laiendatakse Kuramaa kui piirkonna nime mõnikord kogu toonase hertsogiriigi alale, hõlmates lisaks Kuramaale ka Zemgale ja Seloonia.
17. sajandil said Kuramaal linnaõigused: (1609) Bauska, (1617) Jelgava, (1625) Liepaja, (1646) Jaunjelgava, (1670) Jēkabpils, (1695–1697) Grobiņa.
Hertsogiriigi esimene pealinn oli Kuldīga, kuid peagi viidi pealinn üle Jelgavasse (Miitavisse). Esimeseks Kuramaa hertsogiks sai viimane Liivi ordu ordumeister Gotthard Kettler. Hertsogiriiki valitsesid kolm dünastiat: Kettlerid 1561–1737, Bironid (1737–1795, vaheajaga) ja Saksi dünastia (1740–1763). Hertsogiriigi hiilgeaeg oli 17. sajandil hertsog Jakob Kettleri ajal, mil tegeleti laevaehituse ja kolooniate rajamisega. Alates 18. sajandi algusest sattus hertsogiriik üha tugevneva Vene mõju alla.
Lisaks Kuramaa hertsogiriigile jäid Kuramaale veel endised Kuramaa piiskopkonna ehk Piltene stifti alad, mille riigiõiguslik seisund oli sajandeid ebaselge. Kuni 1583. aastani kuulus ala hertsog Magnusele, tema surma järel nõudis seda endale Taani. 1585 kindlustas Piltene üle kõrgeima võimu Taani kuninga Frederik II-ga sõlmitud Kronenbergi lepinguga Rzeczpospolita, kuid 17. sajandil püüdsid selle üle kontrolli saavutada, peamiselt diplomaatiat kasutades, Kuramaa hertsogiriik ja Preisimaa. Sajandi lõpuks sai neist esimene ala pantvaldusena endale. 18. sajandi alguses vabanes Piltene stift Kuramaa hertsogi võimust ja jäi kuni 1795. aastani lõdvalt seotuks Rzeczpospolitaga.
Pikemalt artiklis Kuramaa kubermang
Kolmanda Poola jagamisega 1795 läksid nii Kuramaa hertsogiriik kui ka Piltene stift Venemaa keisririigi koosseisu, nendest moodustati Kuramaa kubermang. Ka Kuramaa kubermangus kehtestati Eesti- ja Liivimaa kubermanguga analoogne õiguslik korraldus, kehtestus baltisaksa aadli omavalitsus, nn Balti erikord, mistõttu Kuramaad loeti üheks kolmest Venemaa Läänemere- ehk Balti kubermangust.
1812. aastal, Napoleoni sõjakäigu ajal Venemaale (1812. aasta Isamaasõda), tungisid Kuramaale Prantsusmaa liitlasest Preisimaa väeüksused, mis hõivasid juuli esimesel poolel enamiku Kuramaa kubermangust ja ähvardasid isegi Riia linna. Sama aasta detsembris, kui Prantsuse väed Venemaalt taganesid, läksid Preisi väed üle Venemaa poolele ja Kuramaal taastati Venemaa kontroll.
1817. aastal kaotati Kuramaal pärisorjus, talude päriseksostmine algas 1860. aastatel. Sarnaselt Liivimaaga algas Kuramaal samal ajal lätlaste rahvuslik ärkamine. 19. sajandi teisel poolel kujunesid Kuramaa olulisimateks keskusteks sadamalinnad Ventspils (saksa keeles Windau) ja Liepāja (saksa keeles Libau), kus algas intensiivne laevaehitus, samuti muutusid nad olulisteks laevastikubaasideks ja kuhu 19. sajandi teisel poolel ehitati Liepāja sõjasadam.
Esimeses maailmasõjas oli Kuramaa 1915–1917 veriste lahingute tallermaa. Piirkond langes 1917. aastaks Saksamaa võimu alla. Sõja käigus kaotas Kuramaa suure osa rahvastikust, paljus evakueerimiste tõttu.
1918. aasta märtsis plaaniti taastada Kuramaa hertsogiriiki. See kava sai ka Saksa keisri Wilhelm II tunnustuse. Alates sama aasta suvest plaaniti Kuramaad liita Balti hertsogiriigiga. Hertsogiriigi loomine nurjus Saksamaa kapituleerumise tõttu 11. novembril 1918.
Alates Läti Vabariigi väljakuulutamisest 1918. aastal on Kuramaa kuulunud Läti koosseisu. Läti Vabadussõja ajal paiknesid Kuramaal suured Saksa väeüksused (Landeswehr ja Rauddiviis), mis lõid küll tagasi Punaarmee rünnaku, kuid püüdsid hiljem kogu Lätit enda kontrolli alla saada. 1919. aasta sügisel püüdis Lätis võimu haarata Pavel Bermondt-Avalov, kes kontrollis samuti enamikku Kuramaast. Pärast tema Riia vallutamise katse nurjumist kehtestus Kuramaa üle Läti valitsuse kontroll.
1940. aastal läks Kuramaa koos ülejäänud Lätiga NSV Liidu koosseisu, Läti asemele kuulutati välja Läti NSV. 1941. aasta suvel vallutasid selle Saksamaa väed.
Enamik Kuramaast püsis kuni sõja lõpuni 8. mail 1945 Saksa vägede kontrolli all, kes suutsid Punaarmee rünnakud tagasi lüüa (nn Kuramaa kott ehk katel). Kuramaal olnud Saksa väeüksusi nimetati väegrupp Kurlandiks. Tol perioodil anti Kuramaal välja ka oma postmarke. Plaan taastada Läti iseseisvus nurjus Saksa vägede vastuseisu ja sõja lõppemise tõttu.
Pärast Läti iseseisvuse taastamist 1991. aastal jäi Kuramaa Läti osaks.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
