Kura kuningad

Kura kuningad (saksa keeles Kurische Könige; läti keeles kuršu ķoniņi; vene keeles куршские короли) oli sotsiaalne grupp Kuramaal tänapäeva Lätis, kes elas mitmetes külades praeguse Kuldīga piirkonna territooriumil.

Kura kuninga naine rahvariietes (1895)

Kura kuningad olid algselt läänimehed, vabastatud maksudest ja teotööst, kuid väeteenistuskohustusega. Nad võisid pidada veskit, kalastada ja küttida. On teada, et 17. sajandil olid kura kuningatel oma vapid. Eristaatus võimaldas neile teatavat vabadust ka religiooni osas ja mõnede paganlike, eriti hiiemetsadega seotud uskumuste praktiseerimist. Teistest läänimeestest eristas kura kuningaid asjaolu, et neil puudus oma maaomand ja alluvad talupojad. Kirjaliklt on neid esmamainitud 1320. aja 1333. aasta lääniraamatutes. Kura kuningate (Cursken konyngh) nime all märgitakse neid esimest korda 1504. aastal. Kuigi kura kuningate algupära täpselt teada ei ole, näitavad kaudsed tõendid, et vähemalt osa neist, Turlava lähedastes külades asunud, pärines 13. sajandi kuralaste ülikutest. Nimelt paiknesid sealsed nende külad ühtsel alal Lipaiķi linnamäe ja tõenäoliselt sellega kokku kuulunud Elka hiiekoha lähedal ning ühe sealse suguvõsa nime Tontegode (mainitud juba 1320. aastal) etümoloogiaks on peetud skandinaavia sõnu tomte "majavaim" ja godi "preester või väike isand", mis võib viidata neile kui kunagistele hiie omanikele. Ka on Peniķiste suguvõsa saanud õiguse kura kuningate hulka kuuluda vapruse eest Smolino lahingus 23. augustil 1504 Wolter von Plettenbergilt (see oli ka viimane selle staatuse saanud pere).^[1]

Friedrich Kruse, Kurische Könige (aus Necrolivonica, 1842)

Aja jooksul kura kuningate õigusi vähendati ja 18.–19. sajandiks olid nad langenud sisuliselt tavalise talupoja staatusesse. 1860. aastal kuulus kura kuningate hulka 833 inimest (403 meest ja 430 naist). Põhiliselt elasid nad Kuldīga kihelkonna seitsmes vabakülas (Ķoniņciems, Pliķi, Ziemeļi, Kalēji, Viesalgi, Dragūni, Sausgaļi-Kamburnieki). Pärast 1810. kuni 1884. aastani kestnud võitlust oma endiste õiguste eest nende privileegid taastati.

Kura kuningate eriline seisund kaotati lõplikult Läti Vabariigis 1920. aasta maareformi ja 1929. aasta seadusega, mis nende vabakülad üksiktaludeks jagas. Kura kuningate järglased on sellised tänapäeva perekonnad nagu (läti kirjakeeles): Peniķis, Tontegode, Vidiņš, Dragūns, Sirkants jt.

Viited

1. Agris Dzenis. Divi dokumenti par Kurzemes brīvajiem latviešu zemturiem 18. gs. otrajā pusē lk. 44

Kirjandus

• Carl Eduard Napiersky. Einige Nachrichten von den sogenannten Curischen Königen. Inland, 22.–29. jaanuar 1836, nr. 4–5.
• Laime, Sandis. The Sacred Groves of the Curonian Ķoniņi: Past and Present. Folklore : Electronic Journal of Folklore. Vol 42 (2009). lk 67–80.
• Kuršu ķoniņi, letonika.lv
• Ķoniņi, vesture.eu