Nõukogude Liit
endine liitriik Ida-Euroopas ja Põhja-Aasias (1922-1991) From Wikipedia, the free encyclopedia
endine liitriik Ida-Euroopas ja Põhja-Aasias (1922-1991) From Wikipedia, the free encyclopedia
Nõukogude Liit (ametlikult Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, ka NSV Liit ja NSVL; vene keeles Союз Советских Социалистических Республик ehk Советский Союз ehk СССР) oli aastatel 1922–1991 Euraasia põhjaosas eksisteerinud sotsialistlik riik, kuhu alla kuulusid tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene ning Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia riigid; 1940–1991 ka annekteeritud Baltimaad ja Moldova.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
|
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit 1922–1991 | |
  Viimane NSV Liidu vapp
| |
 Nõukogude Liidu ala aastaks 1991 | |
| Pealinn | Moskva |
|---|---|
| Deviis | Kõigi maade proletaarlased, ühinege! |
| Hümn | Nõukogude Liidu hümn |
Nõukogude Liidu pealinn oli Moskva.
23. augustil 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salajases lisaprotokollis jagasid NSV Liit ja Saksamaa ära oma mõjupiirkonnad Euroopas. Selle tulemusel sundis NSV Liit Balti riikidele 1939. aasta sügisel peale baaside lepingud ning 1940. aasta suvel okupeeris nad, korraldas riigipöörded ja pani Eestis, Lätis ja Leedus võimule oma nukuvalitsused. Leedu NSV annekteeriti 3. augustil 1940, Läti NSV 5. augustil 1940 ja Eesti NSV 6. augustil 1940.
1939. aasta hilissügisel alanud Talvesõjas vallutas Nõukogude Liit Soomelt mitmeid alasid. 1. detsembril 1939 kuulutati välja marionetlik Soome Demokraatlik Vabariik, mis ühendati 12. märtsil 1940 NSV Liiduga. 31. märtsil 1940 muudeti Karjala ANSV Karjala-Soome NSV-ks, mille koosseisu liideti ka Soomelt äravõetud alad Karjala kannasel ja Laadoga ääres.
Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusel nõudis NSV Liit (Saksamaa diplomaatilisel toel) 1940. aastal Bessaraabia piirkonda Rumeenialt Nõukogude Liidule, ähvardades nõudmiste mittetäitmisel Rumeeniat sõjalise invasiooniga. 28. juunil 1940 tungisid Punaarmee väed Bessaaraabiasse ja Põhja-Bukoviinasse ning okupeerisid ja annekteerisid alad. Bessaraabia põhiosas moodustati Moldaavia NSV, mille koosseisu liideti ka enne Ukraina NSV-sse Moldaavia ANSV-na kuulunud Transnistria. Bessaraabia äärmine põhjaosa ning lõunapoolne, mereäärne osa anti Ukraina NSV-le.
Teise maailmasõja käigus liideti NSV liiduga 11. septembril 1944 ka Tuva Rahvavabariik.
Pikemalt artiklis Nõukogude Liidu lagunemineTulenevalt plaanimajandusest oli riik pidevalt hädas elanike varustamise toidu ja tarbekaupadega. Hoolimata NLKP keskkomitee algatatud uutmisest 1985. aastast hakkasid Nõukogude Liidu koosseisus olevad liiduvabariigid formaalseid riiklikke struktuure ära kasutades võtma endale järjest rohkem võimu,[viide?] mis viis lõpuks Nõukogude Liidu lagunemisele iseseisvateks riikideks.[viide?]
1991. aasta 8. detsembril kirjutasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina juhid (Valgevene Ülemnõukogu esimees Stanisłaŭ Šuškievič ja ministrite nõukogu esimees Vjatšeslav Kebitš, Venemaa president Boriss Jeltsin ja riigisekretär Gennadi Burbulis, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja peaminister Vitold Fokin) Valgevenes Belovežjes alla Belovežje lepingule, millega lõpetati Nõukogude Liidu kui rahvusvahelise õiguse subjekti eksistents ning Valgevene, Venemaa ja Ukraina, kes olid aastal 1922 Nõukogude Liidu ametlikult asutanud, moodustavad uue organisatsiooni, Sõltumatute Riikide Ühenduse ehk SRÜ. 21. detsembril 1991 Kasahstanis Almatõs toimunud kohtumisel võtsid üheksa liiduvabariigi juhid vastu deklaratsiooni, milles avaldati toetust 8. detsembril 1991 Valgevenes alla kirjutatud lepetele, mis sisuliselt tähendas NSV Liidu eksistentsi lõppu.
25. detsembril 1991 teatas NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov enda tagasiastumisest. Nõukogude Liidu lagunemine jõustus NSV Liidu Ülemnõukogu ülemkoja, NSV Liidu Ülemnõukogu Vabariikide Nõukogu deklaratsiooniga nr 142-H 26. detsembril 1991.[1]
.svg)
Nõukogude Liidu moodustanud riigid ja nende koosseisu kuulunud rahvusautonoomiad olid järgmised:
NSV Liidule kuulus faktiliselt Vene SFNV-ga lepingulistes suhtes olnud nõukogude rahvavabariikide (NRV) ala: Buhhaara NRV ja Horezmi NRV (viimased võeti formaalselt NSV Liitu 1924. aastal).
Nõukogude Liidu haldusjaotust muudeti vastavalt uute territooriumide hõlvamisele ja vallutamistele korduvalt.
Nõukogude Liidul oli maismaapiir Norra, Soome, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Türgi, Iraani, Afganistani, Hiina, Mongoolia ja Põhja-Koreaga ning merepiir Rootsi ja Jaapaniga.
Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni oli Nõukogude Venemaa esimene põhiseadus 1918. aastal vastu võetud Venemaa SFNV Konstitutsioon, millest sai 1924. aastal NSV Liidu Konstitutsioon ja mille alusel moodustati NSV Liit ja muudeti 1936. aastal nn stalinlik II NSV Liidu Konstitutsioon ning viimane versioon oli 1977. aasta NSV Liidu Konstitutsioon.
NSV Liidu majanduslikuks aluseks oli sotsialistlik majandussüsteem, mis põhines "tootmisvahendite üldrahvalikul ehk riiklikul omandil". Riikliku (üldrahvaliku) omandi kõrval esines ka kooperatiivset ja kollektiivset põllumajanduslikku omandit. Majandustegevus põhines üldriiklikul planeerimisel.
Uus majanduspoliitika (NEP) võeti sõjakommunismi asemel kasutusele Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei 10. kongressil 1921. aastal. NEP oli suunatud rahvamajanduse taastamisele ja sotsialismile üleminekule. Maal seati sisse põllumajandusmaks (varasema põllumajandussaaduste sundriigistamise asemel), soodustati turu kujunemist ning eri omandivormide arengut. Riiki meelitati väliskapitali (kontsessioonid), viidi läbi rahareform (1922–1924), mille tulemusena Nõukogude valuuta muutus konverteeritavaks.
1920. aastate keskpaigast liiguti NEP-i lõpetamise poole: likvideeriti tööstussündikaadid, mis viis erakapitali väljatõrjumisele; majanduse juhtimiseks loodi tugevalt tsentraliseeritud rahvakomissariaatide süsteem. NEP-i sisuliseks lõpuks 1920.–1930. aastate vahetusel sai kollektiviseerimine.
Pikemalt artiklis Venemaa näljahädadNõukogude Liidus oli esimene suur nälg aastatel 1921–1923. Teise suure näljahäda aastatel 1932–1933 põhjustas sundkollektiviseerimine, mil Ukrainas ja Lõuna-Venemaal suri nälga 5–10 miljonit inimest.
1980. aastate keskel, Gorbatšovi valitsemisaja algusaastatel kulutas Nõukogude Liitu juhtinud NLKP sõjatööstusele ligikaudu ~40% ühiskondlikust kogutoodangust.[2]
Pikemalt artiklites Punaarmee, NSV Liidu relvajõud, Venemaa kodusõda, Suur Isamaasõda ja Idarinne (Teine maailmasõda)1917. aasta revolutsioonide järel alanud Venemaa kodusõja tulemusel kindlustus Venemaal Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei võim. Venemaa kodusõjaga kaasnes ja sellele järgnesid Venemaa Nõukogude Vabariigi peetud sõjad varem Venemaa keisririigi koosseisu kuulunud ja Esimese maailmasõja järel iseseisvunud maade ja rahvastega (Ukraina, Soome, Eesti, Läti, Poola jt). Lisaks avalikule sõjategevusele toetas VK(b)P Kominterni kaudu töölisliikumist Euroopas, eesmärgiga läbi viia kommunistide võimu kehtestamine, milles põhitähelepanu oli pööratud Saksamaale. Maailmarevolutsiooni vallapäästmise läbikukkumise järel keskendus NSV Liit sisepoliitikale ning riigi majanduse arendamisele, milleks viidi läbi põllumajanduse kollektiviseerimine ja majanduse industrialiseerimine.
1930. aastatel hakkas NSV Liit taas aktiivselt tegutsema rahvusvahelises poliitikas, mõjutades poliitilisi protsesse Hispaania kodusõjas. Saksamaa agressiivse välispoliitika ajal Euroopas (Sudeedimaa kriis ja Müncheni kokkulepe) seisis NSV Liit äraootaval positsioonil. Seejärel aga, laveerides Suurbritannia-Prantsusmaa ning Saksamaa kavandatavates liitudes, sõlmis 23. augustil 1939 Saksamaaga Molotovi-Ribbentropi pakti ehk mittekallaletungilepingu. Pakti lisalepinguga jagati Euroopa iseseisvad ning sõltumatud riigid Saksamaa ja NSV Liidu vahel mõjusfääridesse.
Teise maailmasõja alguses 17. septembril 1939 tungisid Nõukogude väed Poolasse ning liitsid Poola idapoolsed alad NSV Liiduga (Ukraina NSV ja Valgevene NSV-ga). Poola kampaania järel alanud Saksamaa sõjategevuse ajal Euroopas Prantsusmaal ja Suurbritanniaga alustas NSV Liit sõjategevust Soomes ning okupeeris Eesti, Läti ja Leedu ning annekteeris need. Teise maailmasõja Nõukogude Liidu-Saksamaa sõja (Nõukogude ja Venemaa ajalookirjanduses Suure Isamaasõja) alguse järel 1941. aasta suvel, ühines NSV Liit Saksamaa-vastase lääneriikide liiduga ning oli 1945. aastal sõja lõppemisel võitjariikide koalitsioonis.
NSV Liidu relvajõudude pealetungi käigus Teise maailmasõja lõpul hõivatud Ida- ja Kesk-Euroopa riikides (Poola Rahvavabariik, Ungari Rahvavabariik, Tšehhoslovakkia Vabariik, Rumeenia Rahvavabariik, Bulgaaria Rahvavabariik, Albaania Rahvavabariik, Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik) kukutati seal vahepeal moodustatud koalitsiooni- ja rahvademokraatiavalitsused ning kehtestati NSV Liidust sõltuvad valitsused.
1948. aastal kuulutasid juudid Palestiinas välja Iisraeli riigi. Esimese välisriigina tunnistas Iisraeli riiklikku iseseisvust NSV Liit, kes toetas järgnenud Araabia-Iisraeli sõjas 1948–1949 Iisraeli riiki ka relvastusega. NSV Liidu poliitilise toetuse eesmärk oli saavutada Lähis-Idas NSV Liidule lojaalne riik, kuna teised, Lähis-Ida araabia riigid olid traditsiooniliselt orienteeritud Suurbritanniale. Euroopast ja NSV Liidust emigreerunud vene juurtega väljarändajad olid pärast Natsi-Saksamaa üle saavutatud võitu Teises maailmasõjas lojaalsed NSV Liidule ja Jossif Stalinile. Kuid Nõukogude välispoliitilised ootused Iisraeli suhtes ei realiseerunud, mistõttu NSV Liit katkestas 1949. aastal suhted Iisraeliga ja hakkas juute NSV Liidus represseerima.
Teise maailmasõja lõpufaasis alistasid liitlasväed Jaapani ning Nõukogude väed vabastasid ka Mandžuuria kriisi (1931–1932) järel Jaapani poolt vallutatud Hiina. Järgnenud Hiina kodusõjas toetas NSV Liit Hiina Kommunistliku Partei Rahvavabastusarmeed, mida juhtis Mao Zedong, Guomindangi ja Jiang Jieshi (Chiang Kai-sheki) vastu. Kodusõja Hiina Rahvavabariigile kaotanud Jiang Jieshi evakueerus Taiwani saarele, kus säilitas Hiina Vabariigi.
Jaapani okupeeritud maa-alade vabastamisel tungis Nõukogude armee üle Hiina-Korea piiri ning hõivas Korea territooriumi kuni 38. paralleelini. 1946. aastal toimus neil aladel maareform ja rajati kolhoosid, suurtehased riigistati. Veebruaris 1946 rajati Põhja-Korea Ajutine Rahvakomitee, mida hakkas juhtima endine NKVD ohvitser Kim Ir Sen. Nõukogude armee lahkus Korea põhjaosast 1948. aastal. Ameerika väed hõivasid Korea lõunaosa, 1948. aasta mais toimusid Lõuna-Koreas parlamendivalimised ja loodi Korea Vabariik. Augustis 1948 USA armee lahkus. Sõjalis-poliitilised vastuolud Korea Vabariigi ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vahel mitmesugustes sotsiaal-poliitilistes küsimustes viisid 1950. aastal Korea sõjani.
NSV Liit hoidis sõjaliselt ja poliitiliselt enda kontrolli all idabloki riike, kuhu Nõukogude armee jäi kogu külma sõja ajaks ning mille siseasju NSV Liit küll otseselt ei kontrollinud, ent suuresti mõjutas: Bulgaaria, Ungari, Tšehhoslovakkia, Poola ja Saksa Demokraatlik Vabariik. Nende riikide üle kontrolli tagamiseks olid nad liidetud idabloki riikide sõjalisse Varssavi Lepingu Organisatsiooni. Kahel korral sekkus NSV Liit neis riikides ka sõjaliselt, et säilitada poliitilist kontrolli: surudes 1956. aastal maha Ungari ülestõusu ning 1968. aastal Tšehhoslovakkias nn Praha kevade.
Pikemalt artiklites Perestroika ja GlasnostNõukogude Liidu riigipea Mihhail Gorbatšov tegi 1980. aastate teisel poolel algust riigi reformimisega, mis viis lõpuks NSV Liidu lagunemisele.
1980. aastate keskpaigaks ei suutnud NSV Liit enam olla maailma supervõim. Hädavajalikud olid reformid välis- ja sisepoliitikas, majanduses jm. Neid asus ellu viima 1985. aastal NSV Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov. Tema uuenduspoliitika põhines kahel algatusel: perestroikal ja glasnostil.
Perestroika tähendas poliitilise ja majandussüsteemi reformimist. Teoks said mitme kandidaadiga valimised, mõnevõrra vähenes riigiaparaadi tsentraliseeritus ja rohkem otsustusõigust anti alumistele tasanditele (sh liiduvabariikidele). Ka majanduses vähendati tsentraliseeritud juhtimist, lubades mh kooperatiivide (väikeettevõtete) ja välisinvestoritega ühisettevõtete asutamist.
Pikemalt artiklites Augustiputš ja Sõltumatute Riikide ÜhendusAugustiputš oli 18.–21. augustil 1991 Nõukogude Liidus toimunud riigipöördekatse.
Augustiputši ebaõnnestumise järel algasid protsessid, mis lõppesid Nõukogude Liidul lagunemisega. 25. detsembril astus Gorbatšov riigipea kohalt tagasi, teatas oma ametikoha kaotamisest ja volituste üleandmisest Venemaa presidendile Boriss Jeltsinile.
Enamik NSV Liidu lagunemisel tekkinud riike moodustasid Sõltumatute Riikide Ühenduse.
Nõukogude Liidu õigusjärglane ÜRO-s on Venemaa Föderatsioon.[3][4]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
