Napoleon I ehk Napoleon Bonaparte (prantsuse keeles Napoléon I Bonaparte; 15. august 1769 Ajaccio, Korsika – 5. mai 1821 Saint Helena saar) oli Prantsusmaa valitseja ja väejuht.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2011) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Napoleon I | |
|---|---|
 | |
| Prantslaste keiser | |
|
Ametiaeg 18. mai 1804 – 6. aprill 1814 | |
| Eelnev | Tema ise (esimese konsulina) |
| Järgnev | Louis XVIII (Bourbonide restauratsioon) |
| Itaalia kuningas | |
|
Ametiaeg 17. märts 1805 – 11. aprill 1814 | |
| Eelnev | Tema ise (presidendina) |
| Järgnev | Vittorio Emanuele II (1861) |
| Reini konföderatsiooni protektor | |
|
Ametiaeg 12. juuli 1806 – 19. oktoober 1813 | |
| Eelnev | Franz II (Saksa-Rooma keisrina) |
| Järgnev | Franz II (Saksa Liidu presidendina) |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Napoleone di Buonaparte |
| Sünniaeg |
15. august 1769 Ajaccio, Korsika, Prantsusmaa |
| Surmaaeg |
5. mai 1821 Longwood, Saint Helena, Briti impeerium |
| Abikaasa |
Joséphine de Beauharnais (1796–1810) Marie Luise (1810–1821) |
| Vanemad |
Carlo Buonaparte Letizia Ramolino |
| Lapsed | Napoleon II |
| Sugulased | Bonaparte |
| Elukoht | Hôtel des Invalides, Pariis, Prantsusmaa |
| Autogramm |
 |
Napoleoni sünninimi oli itaaliapärane Napoleone di Buonaparte. 1796. aastal abieluaktile alla kirjutades kasutas Napoleon juba prantsuspärast nimekuju Napoléon Bonaparte[viide?].
Napoleon valitses Prantsusmaad 11. novembrist 1799 kuni 11. aprillini 1814 ja 13. märtsist 1815 kuni 22. juunini 1815.
11. novembrist 1799 kuni 25. detsembrini 1799 oli ta koos Pierre Roger Ducos' ja Emmanuel Joseph Sieyès'iga konsul. 25. detsembrist 1799 kuni 18. maini 1804 oli ta esimene konsul.
18. maist 1804 kuni 11. aprillini 1814 oli ta Prantsuse esimese keisririigi Prantsusmaa keiser: "Jumala armust ja Vabariigi konstitutsiooni kohaselt prantslaste keiser" (Par la grâce de Dieu et les constitutions de la République, empereur des français) ja alates 1809. aastast "Jumala armust ja keisririigi konstitutsioonide kohaselt prantslaste keiser" (Par la grâce de Dieu et les constitutions de l'empire, empereur des français).
Tema muid tiitleid
- Itaalia Vabariigi president (Presidente della Repubblica Italiana; 26. jaanuar 1802 – 17. märts 1805)
- Reini konföderatsiooni protektor (Protecteur de la Confédération du Rhin; alates 25. juulist 1806)
- Itaalia kuningas (Re d'Italia; Roi d'Italie; alates 17. märtsist 1805)
- Šveitsi Konföderatsiooni mediaator (Médiateur de la Confédération suisse; alates umbes 1809. aastast)
Päritolu ja sünd
Suguvõsa ja vanemad
Korsika Buonaparted pärinesid itaalia väikeaadli hulka kuulunud suguvõsast, kelle esiisa oli pärit Firenzest – Toscanast – ja kes põgenes 16. sajandi alguses Medicite eest Korsika saarele.[1]
Napoleoni isa nobile Carlo Buonaparte oli jurist, kes 1777. aastal oli määratud Korsika provintsi esindajaks Louis XVI õukonda.
Napoleoni peamine mõjutaja lapsepõlves oli ema Letizia Ramolino, kelle range distsipliin talitses ohjeldamatut last.[2]
Sünd, nimi ja ristimine
Napoleon sündis 15. augustil 1769 kaheksalapselise pere teise lapsena Korsika saarel Ajaccio linnas majas, mis kannab nime Casa Buonaparte. Korsika oli täpselt aasta varem, 15. augustil 1768 Versailles' lepinguga ametlikult Genova vabariigi (mis ei allunud enam talle aastaid) käest Prantsusmaa halduse alla liikunud.[3]
Tulevane keiser ristiti Napoleone di Buonaparte'i nime all; kahekümnendates eluaastates vahetas ta nime prantsuspärasema Napoléon Bonaparte'i vastu.[4][5] Eesnime sai ta tõenäoliselt onu järgi, kuigi sama nime kandis ka tema väikelapsena surnud vanem vend. Napoleon ristiti oma esimese sünnipäeva eel 21. juulil 1770 katoliku kiriku Ajaccio katedraalis.[6]
Pikkus
Napoleoni teadaolev pikkus oli ligikaudu veidi alla 170 sentimeetri. Tollase Prantsusmaa tavarahva ja keskmise sõduriga võrreldes (163-164 cm) oli Napoleon keskmisest pikemat kasvu mees.
Õed ja vennad
Napoleonil oli seitse õde-venda, kes said täisealiseks, ning kolm õde-venda, kes surid lastena:
- Napoleone (suri 1821)
- Maria Anna (1767–1768)
- Giuseppe (1768–1844), Napoli kuningas 1806–1818 ja Hispaania kuningas 1808–1813
- Maria Anne (sündis ja suri 1771)
- Luciano (1775–1840), Canino ja Musignano vürst
- Elisa (1777–1820), Lucca hertsoginna, Piombino vürstinna, Toscana suurhertsoginna, Compignano krahvinna
- Luigi (1778–1846), Hollandi kuningas, Saint-Leu krahv
- Paolina (1780–1825), Guastalla hertsoginna
- Carolina (1782–1839), Bergi ja Kleve suurhertsoginna, Napoli ja Sitsiilia kuninganna, Joachim Murat' abikaasa
- Girolamo (1784–1860), Vestfaali kuningas, Montforti vürst
Haridus
Napoleoni aadlipäritolu ning perekonna suhteline jõukus ja sidemed võimaldasid talle hariduse, mis oli tol ajal tavalistele korsiklastele kättesaamatu.[7]
Jaanuaris 1779 astus Napoleon Autuni usklikku kooli, et õppida prantsuse keelt ning sama aasta mais võeti ta Brienne-le-Château sõjakooli. Ta rääkis rõhutatud Korsika aktsendiga ning ei õppinud kunagi korrektselt kirjutama. Napoleoni kaasõpilased narrisid teda tema aktsendi pärast ning ta pühendas end lugemisele. Eksamineerija märkis Napoleoni kohta, et "ta on alati silma paistnud oma pühendumisega matemaatikale. Ta on üsna hästi tuttav ajaloo ja geograafiaga... Poisist saaks hea meremees."
Õpingud Brienne'is lõpetas Napoleon 1784. aastal, misjärel asus edasi õppima École Militaire'i Pariisis. See lõpetas tema mereväeplaanid, mis olid viinud isegi ideeni astuda Briti mereväkke. Ta asus hoopis õppima suurtükiohvitseriks. Samal ajal suri tema isa. Sellest tulenevalt vähenesid tema sissetulekud ja ta oli sunnitud kaheaastase kursuse lõpetama ühe aastaga. Napoleon oli esimene korsiklane, kes selle kooli lõpetas.
Sõjaväekarjäär
Touloni piiramine
Pikemalt artiklis Touloni piiramine
1793. aasta juulis lasi Bonaparte trükkida vabariiklasi toetava pamfleti "Le Super de Beaucaire" ("Õhtusöök Beaucaire'is"), mis tõi talle Prantsuse revolutsiooni ühe peamise juhi Maximilien Robespierre'i venna Augustin Roberspierre'i imetluse ja toetuse. Korsika päritolu Antoine Christophe Saliceti abiga nimetati Bonaparte vabariiklaste suurtükiväe ülemaks Touloni piiramisel. Linn oli vabariiklaste vastu üles tõusnud ning selle olid hõivanud Briti väed. Bonaparte otsustas vallutada kõrgendiku, mis lubanuks vabariiklaste suurtükiväel survestada sadamat ning sundinuks Briti laevad evakueeruma. Kõrgendiku hõivamiseks sooritatud rünnak, mille käigus Napoleon reide haavata sai, viis linna vallutamiseni ning tema Robespierre'i poolt 24 aasta vanuselt brigaadikindraliks ülendamiseni.
Bonaparte'i teod tõid kaasa Rahvapäästekomitee tähelepanu ning ta määrati Prantsuse Itaalia armee suurtükiväe juhatajaks. Oodates oma kinnitamist antud ametipostile, tegutses Napoleon rannakindlustuste inspektorina Vahemere rannikul Marseille ümbruses.
Ta koostas plaani Piemonte ründamiseks Esimese koalitsiooni vastase sõja käigus ning Augustin Robespierre lasi ta saata Genovasse, et uurida välja selle riigi kavatsused Prantsusmaa suhtes.
13 vendémiaire
Robespierre'ide kukutamise kaasa toonud 9. termidoori riigipöörde järel pandi Bonaparte Nice'is koduaresti seotuse pärast vendadega. Ta vabastati kahe nädala pärast ning sai ülesandeks joonistada plaanid Itaalia positsioonide ründamiseks Prantsuse-Austria sõja tarvis. Ta võttis ka osa sõjakäigust Korsika tagasivallutamiseks brittidelt, kuid Kuninglik Laevastik tõrjus Prantsuse rünnaku tagasi.
Napoleon Bonaparte kihlus jõukast Marseille kaupmeheperekonnast pärit Désirée Claryga, kelle õde Julie Clary oli abielus Napoleoni venna Josephiga. 1795. aasta aprillis määrati ta läänearmee juurde, mis oli hõivatud rojalistide vasturevolutsiooniga Vendées. Kuna jalaväe juures teenimist võis suurtükiväekindrali jaoks pidada madalamale ametikohale saatmiseks, vältis Napoleon kehvale tervisele viidates sinna asumist. Ta asus tööle hoopis Rahvapäästekomitee Topograafiabüroosse ning soovis enda viimist, kuigi edutult, Konstantinoopolisse, plaaniga pakkuda enda teeneid Türgi sultanile.
Isikuomadused
Napoleon oli terava mõistuse ja väga hea mäluga, seetõttu suutis ta vastaseid lahingus üllatada ja keerulisi olukordi kiirelt lahendada, samuti teadis ta peast paljude oma sõdurite nimesid, millest viimased vaimustuses olid. Ta lemmikaine oli matemaatika, kuid tal olid ka head teadmised kirjandusest, ajaloost ja geograafiast ning teda huvitasid valgustusaja teosed.
Napoleoni töövõime oli suur ja vajadusel võis ta ööpäevas vaid 2–3 tundi magada. Ta suutis tegeleda korraga mitme asjaga, nt. mõne väejuhi ettekande kuulamise ja päevakäsu dikteerimisega. Napoleon oskas valida häid abilisi, ta ei kartnud enda ümber tarku inimesi. Ta oli auahne ja armastas kuulsust.
Ta oli ka karm ja halastamatu, kui Egiptuse sõjakäigul toimunud Jaffa kindluse piiramisel selgus, et paljud kaitsjad olid endised sõjavangid, kes olid vabastatud tingimusel, et nad sõjas rohkem ei osale, käskis Napoleon garnisoni ja 1400 vangi tappa.[8]
Napoleon oli ka tujukas. Ta võis sattuda raevuhoogudesse, mis mõnikord olid siiski teeseldud, et vastaspoolele mõju avaldada.
Napoleoni on kirjanduses nimetatud lühikeseks inimeseks. Tegelikult oli ta keskmise prantsuse mehe pikkune – umbes 168 cm (mehed olid siis 10 cm lühemad kui praegu).[9] Napoleon tundus aga valitud pikkade eliitkaardiväelaste kõrval paljudele lühike.
Isiklikku
Napoleone Bonaparte abiellus 1796. aastal Joséphine de Beauharnais'ga (1763–1814), kes oli prantsuse poliitiku ja kindrali Alexandre de Beauharnais' (1760–1794) lesk. Abielu jäi lastetuks ning nad lahutasid 1810. aastal.
Samal aastal abiellus Napoleon Austria ertshertsoginna Marie Luisega (1791–1847). Abielust sündis poeg Napoléon Francis Joseph Charles Bonaparte (1811–1832), kes 1815. aastal oli Napoleon II nime all lühikest aega Prantsusmaa keiser.
Napoleonil oli lapsi ka abieluvälistest suhetest:
- krahv Charles Léon (1806–1881), suhtest Louise Catherine Eléonore Denuelle de la Plaignega
- krahv Alexandre Joseph Colonna-Walewski, suhtest krahvinna Marie Walewskaga
Lisaks võisid tema lapsed olla ka:
- Karl Eugin von Mühlfeld, suhtest Victoria Krausiga
- Hélène Napoleone Bonaparte (1816–1910), suhtest Albine de Montholoniga
- Jules Barthélemy-Saint-Hilaire (1805–1895)
Pärast võimuletulekut määras Napoleon ka oma sugulasi kõrgetele võimukohtadele:
- vanem vend Joseph Bonaparte (1768–1844), Napoli kuningas (1806–1808) ja Hispaania kuningas (1808–1813).
- noorem vend Lucien Bonaparte (1775–1840) oli Prantsusmaa siseminister ja senaator;
- Elisa Bonaparte
- Louis Bonaparte
- Pauline Bonaparte
- Caroline Bonaparte, kes oli abielus Joachim Murat', ühe oma venna Napoleon I kindraliga;
- noorem vend Jérôme Bonaparte (1784–1860), Vestfaali kuningas
Hinnangud
"Napoleon tähistab indiviidi hiiglaslikku katset kogu maailma ümber haarata oma nimega, omamata endas mingit ideed – rahvuseta enda selja taga, samuti jumalata enda kohal." [10] Kõikidest negatiivsetest hinnangutest hoolimata muutis Napoleon Euroopat pöördumatult: põhjustas pärisorjuse kadumist, kodanikuõiguste saamist (tsiviilkoodeks), monarhiate võimu nõrgenemist. Napoleon on siiani Lääne-Euroopa kultuuriruumis positiivne poliitik.
Vaata ka
- Bonaparte
- Napoleondoor
- Napoleoni marss
- Napoleoni sõjad ja Prantsusmaa-vastased koalitsioonid
- Napoleoni kompleks
- Napoleoni koodeks
- Napoleoni kroonimine
Viited
Kirjandus
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
