Austria ertshertsogkond

Austria ertshertsogkond (saksa Erzherzogtum Österreich), üks kõige tähtsamaid riike Saksa-Rooma riigis, oli Habsburgide monarhia tuumik ja Austria keisririigi eelkäija. Ligi 700 aastaga arenes see margist keisririigi keskuseks.

Austria ertshertsogkond Erzherzogtum Österreich (de) 1457–1804
Lipp Vapp
Habsburgide pärusvaldused aastal 1477, oranžiga
Valitsusvorm	monarhia
Osa	Saksa-Rooma riik
Pealinn	Viin
Religioon	katoliiklus
Riigikeeled	saksa keele austria murre
Eelnev Järgnev Austria hertsogkond Austria keisririik

Pealinnaga Viinis, oli ertshertsogkond koondunud Doonau basseini tänapäeva Austria liidumaal Alam-Austrias ja hõlmas enamuse sellest, mis nüüd on Ülem-Austria.

Paiknedes Saksa-Rooma riigi kaguservas, piirnes see Ungari kuningriigiga Leitha jõe taga. Lõunas piirnes see Steiermargi hertsogkonnaga, piiriga ajaloolises Semmeringi mäekurus, samas põhjas tähistasid Böömi mets ja Thaya jõgi piiri Böömimaa ja Määrimaaga. Läänes piirnes Ülem-Austria Baieri hertsogkonnaga (kusjuures ajalooline Innviertel kuulus kuni 1779. aasta Tescheni rahuni Baieri hertsogitele), samuti Salzburgi peapiiskopkonnaga Salzkammerguti piirkonnas.

Böömimaa kuningas Otakar II (Austria hertsog aastatel 1251–1276) oli esimene, kes eraldas need Austria maad Ennsi jõest idas, mis kuulusid Baieri hõimuhertsogkonnale alates keiserliku Idamargi loomisest aastal 976. See oli Austria superior (Ülem-Austria) nagu haldusüksus – traditsioon, mille Habsburgidest valitsejad hiljem omaks võtsid.

Idamark Babenbergide ajal

 Pikemalt artiklis Idamark

9. sajandil oli tuumikterritoorium, millest sai Austria ertshertsogkond, tuntud kui march(i)a orientalis või "Idamark". Aastal 788 liidendas Karl Suur Baieri hõimuhertsogkonna lõpuks Frangi riiki. Seejärel rajas ta külgnevatel idaterritooriumidel piki Doonaud Avaari margi, mis pärast mitmeid kampaaniaid avaaride vastu ulatus Pannoonia margini, Ida-Frangi riigi osani pärast 843. aasta Verduni lepingut. Frangid kaotasid siiski enamuse nendest territooriumidest pärast Baieri armee kaotust 907. aasta Pressburgi lahingus madjaritele.

Saksa kuningas Otto I peatas lõpuks madjarite rüüsteretked Lechi lahingus aastal 955. Tagasivõetud marcha orientalises asustasid saksa migrandid varase slaavi rahvastiku ümber. Territooriumist sai üks Saksa-Rooma riigi mark ja anti markkrahvile 960. aasta paiku. Aastal 976 nimetas keiser Otto II markkrahviks Babenbergi dünastiast Leopold I tema toetuse eest konfliktis mässumeelse Baieri hertsogi Heinrich II-ga. Keiser Otto III poolt aastal 996 välja antud aktis märgitakse, et marki kutsuti kohalikus murdes Ostarrîchi. See nimi on tänapäevase saksakeelse Austria nime Österreich eelkäija. Tänapäeva Austria tunnistab selle dokumendi väljaandmist rahvuse asutamisena.

"Privilegium Minus"

Aastal 1156 ülendati markkrahvkond keiser Friedrich I Barbarossa poolt välja antud "Privilegium Minuse" kaudu hertsogkonnaks. Aastal 1138 jättis Friedrichi onu, Hohenstaufenist Saksa kuningas Konrad III oma Welfist rivaali Heinrich X Uhke ilma Baieri hertsogkonnast ja andis selle Austria markkrahvile Leopold IV von Babenbergile. Keiser Friedrich soovis siiski lahendada vaidlust Welfi dünastiaga ja tagastas Baieri hertsogkonna Heinrich Lõvile. Kompensatsiooniks ülendati Leopoldi vend Heinrich II von Babenberg, kes päris aastal 1141 Austria ja Baieri ning kandis nüüd tiitlit Baieri hertsog, oma markkrahvkonnas "Austria hertsogiks".

Austria hertsogi Friedrich II surmaga aastal 1246 Babenbergide dünastia hääbus. Järgnenud pärimisvaidluste käigus tungis Böömi vürst Otakar II Přemysl aastal 1251 Austriasse ja kuulutati kohaliku aadli poolt hertsogiks. Järgmisel aastal seadustas ta oma järgluse, abielludes Friedrichi õe Margarete von Babenbergiga, siis umbes kolmkümmend aastat temast vanem. Tema võimu ei tunnistanud siiski Švaabimaa krahv Rudolf von Habsburg, kes pärast enda roomlaste kuningaks valimist nõudis Austriat kui kaotatud lääni tagasi. Ta alistas 1278. aasta Marchfeldi lahingus lõpuks Otakari ja tagas hertsogkonna 640 aastaks Habsburgide dünastiale.

Austria koos Steiermargi hertsogkonnaga moodustasid "pärusvaldused", mis pärandati Rudolfi poegadele Albrechtile ja Rudolfile, ja mida laiendati Kärnteni ja Kraini omandamisega hertsog Otto poolt aastal 1335.

Privilegium Maius

Kuigi Habsburgid valitsesid siis juba märkimisväärset territooriumi, ei arvestatud nende nõudmisi 1356. aasta kuldbullas, kui keiser Karl IV, rivaalitseva Luksemburgide dünastia liige, määras 7 kuurvürsti valima Saksa kuningat. Aastal 1359 võltsis ilmajäetud Austria hertsog Rudolf IV seetõttu Privilegium Maiusi oma hertsogkonna "ertshertsogkonnaks" ülendamiseks, tehes selle võrdväärseks kuurvürstkonnaga, sealhulgas esmasünniõigus, kuigi tegu ei tunnistatud keisri poolt. Rudolfi jõupingutused panid aluse Habsburgide dünastia tõusule ja aastal 1363 omandas ta krahvinna Margarete Maultaschilt ka Tirooli. Siiski tülitsesid tema vennad pärast tema surma aastal 1365 pärandi üle ja jagasid 1379. aasta Neubergi lepinguga lõpuks Habsburgide maad Austria pärusvalduseks ja Sise-Austria territooriumiks, mis koosnes Steiermargist, Kärntenist ja Krainist. Jagamine nõrgestas taas Habsburgide seisundit Luksemburgide kasuks.

Nende järglaste seas oli Sise-Austria hertsog Ernst Raudne esimene, kes kasutas aastal 1414 tiitlit ertshertsog. Ertshertsogkonda ei tunnistatud ametlikult siiski enne, kui Ernsti poeg Friedrich aastal 1453 Saksa-Rooma keisriks valiti ning Habsburgid oma usurpatsiooni seadustamiseks kontrolli saavutasid. Pärast oma nõo Ladislaus Postumuse surma aastal 1457 ühendas Friedrich taas Austria maad oma võimu alla. Siiski pidi ta tegelema oma noorema venna Albrecht VI nõuetega. Aastal 1458 kindlustas ta oma võimu territooriumil "üle" Ennsi jõe (läänes) Linzi ümbruses, hiljem tuntud kui Ülem-Austria. Pärast Albrechti surma aastal 1463 jäid ob der Enns ja unter der Enns (hiljem Alam-Austria) maad eraldi üksusteks, mõlemat valitses Friedrich, kes aastal 1489 rajas oma keiserliku residentsi Linzi pärast seda, kui tema pikaaegne rivaal Mátyás Hunyadi oli vallutanud Viini.

Austria jäi üldse ainsaks riigiks, kus loodi ertshertsogkond, ja ei saanud kunagi kuninga valimistel häält anda, milline probleem Habsburgide jaoks lõpuks lahenes, kui ertshertsog Ferdinand I päris aastal 1526 Böömi kuningriigi. 16. sajandist kandsid Habsburgide dünastia liikmed tiitlit ertshertsog või ertshertsoginna, sarnaselt "prints või printsess kuningliku vere järgi" teistes Euroopa kuningakodades. Aastast 1512 oli ertshertsogkond ka tuumik Saksa-Rooma riigi Austria ringkonnale, mis enamasti sisaldas Habsburgide pärusvaldusi.

Austria ertshertsogid

Alates	Kuni	Nimi	Eluaastad
1402	1424	Ernst Raudne
1458	1493	Friedrich V
1446	1463	Albrecht VI (Friedrich V kaasvalitseja)
1402	1439	Friedrich IV
1439	1490	Sigismund
Pärast 1490. aastat ühendati Austria alad Habsburgide võimu alla.
1493	1519	Maximilian I	1459–1519
1519	1521	Karl I	1500–1558
1521	1564	Ferdinand I	1503–1564
1564	1576	Maximilian II	1527–1576
1576	1608	Rudolf V	1552–1612
1612	1619	Matthias	1557–1619
1619	1637	Ferdinand III	1578–1637
1637	1657	Ferdinand IV	1608–1657
1657	1705	Leopold VI	1640–1705
1705	1711	Joseph I	1678–1711
1711	1740	Karl III	1685–1740
1740	1780	Maria Theresia	1717–1780
1780(1765)	1790	Joseph II	1741–1790
1790	1792	Leopold VII	1747–1792
1792	1804	Franz II	1768–1835

Habsburgide impeerium

 Pikemalt artiklis Habsburgide monarhia

Ertshertsog Friedrich V juba edutas Habsburgide dünastia tõusu Euroopa mõõtmes abielu korraldamisega oma poja Maximilian I ja Burgundia pärijanna Marie Rikka vahel aastal 1477. Pärast seda, kui Maximiliani poeg Philipp Ilus abiellus aastal 1496 Kastiilia ja Aragóni kuninganna Juana Nõdrameelsega, sai tema poeg Karl V pärandi, "milles päike kunagi ei looju". Sellest hoolimata nõudis tema noorem vend Ferdinand I oma õigusi ja sai aastal 1521 Austria ertshertsogiks, misjärel abielludes Böömimaa ja Ungari printsessi Annaga päris aastal 1526 mõlemad kuningriigid.

Ferdinand I, roomlaste kuningas aastast 1531, on Habsburgide dünastia (aastast 1745 Habsburgid-Lotringid) Austria haru rajaja, mis Austria ertshertsogitena ja Böömimaa kuningatena valitses Saksa-Rooma riiki kuni selle lõpetamiseni aastal 1806. Saksa kuningaks lasi Karl Ferdinandi valida 1531. aastal, aasta pärast esimese keisriks kroonimist, et kindlustada Saksa-Rooma troonil Habsburgide järjepidevus. Ferdinand sai Saksa-Rooma keisriks pärast Karl V troonist loobumist 1556. aastal, ühtlasi jagati ka lõplikult Habsburgide impeerium, Karli valitsetud alad (Burgundia jäänused ja Hispaania ning Itaalia valdused) läksid Karl V pojale Felipe II-le, Ferdinandile jäid Austria, Böömimaa ja Ungari.

Aastal 1804 kuulutas keiser Franz II oma territooriumid Saksa-Rooma riigis koos Ungari kuningriigiga Austria keisririigiks, vastuseks Napoleon I Prantsuse keisririigi väljakuulutamisele; kaks aastat hiljem lõpetas Franz ametlikult mittetoimiva Saksa-Rooma riigi.

Austria ertshertsogkond jätkas eksisteerimist kui keisririigi kroonimaa (Kronland) , kuigi see jagati mitmel põhjusel Ülem- ja Alam-Austriaks. Ertshertsogi tiitli kasutamist keisripere liikmed jätkasid ja ametlikult kaotati ertshertsogkond alles aastal 1918 koos Austria-Ungari kokkukukkumisega ning eraldi Alam- ja Ülem-Austria liidumaade loomisega uues Saksa-Austria vabariigis.

Eelnev Austria hertsogkond

Austria ertshertsogkond

Järgnev Austria keisririik

Vaata ka

• Austria ajalugu
• Habsburgide monarhia
• Babenbergid
• Saksa-Rooma riik
• Austria-Ungari
• Austria riigipeade loend