From Wikipedia, the free encyclopedia
Frangi riik (ladina Regnum Francorum) oli riik varakeskaegses Euroopas. Frangi riik asus suures osas tänapäevase Prantsusmaa territooriumil ( sellest tuleneb ka Prantsusmaa prantsuskeelne nimi la France).
 | Artiklis puuduvad viited. |
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2018) |
|
Frangi riik Regnum Francorum (ladina) 482–843 | |||||
 Frangi riigi laienemine | |||||
| Valitsusvorm | Monarhia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Frankide kuningas |
Chlodowech I (esimene, 481–511) Karl Suur (viimane, 768–814) | ||||
| Pealinn |
Tournai (431–508) Pariis (508–768) Aachen (768–843) | ||||
| Religioon | Katoliiklus | ||||
| Riigikeeled | Ladina | ||||
| |||||
Frangi riik tekkis pärast Lääne-Rooma riigi lagunemist 5. sajandil, kui frangid, üks germaani hõimurühmadest, vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamiku Galliast.
Pikemalt artiklis Merovingid
Frankide kuninga Chlodovech I valitsusaja (481–511) algul asusid frangid Reini jõe ülemjooksu aladel, põhiliselt tänapäeva Belgias. Frangid olid varem olnud suhteliselt vähetähtis germaani hõim ning Lääne-Rooma föderaadina pidanud taluma teiste germaanlaste ja hunnide ränki rüüsteretki. Kuid Chlodovech I osutus vägagi osavaks poliitikuks. Ta suutis leida õiged liitlased ning, tänu ladina keele oskusele ja hilisemale usuvahetusele katoliiklusesse, sõlmida tihedad suhted ka Itaalia eliidi ning katoliku kirikuga.
486. aastal alistas Chlodovech I liitlaste abiga Soissonsi lahingus Põhja-Gallias asunud Rooma väepealiku Syagriuse ning allutas nii oma võimule enamiku Loire'i jõest põhja poole jäävatest Põhja-Gallia aladest. Seejärel sõlmis ta liidu idagootide kuninga Theoderich Suurega, kes abiellus tema õe Audofledaga. 491 alistas Chlodovech I osa tüüringite hõime oma riigi idapiiril, hiljem ka alemannid. Seejärel abiellus ta burgundide printsessi Chrodechildega (Clotilde), kes olevat teda mõjutanud katoliku usku astuma. Merovechi suguvõsast pärit Chlodovech I kindlustas oma võimu, kui võttis 496. aastal vastu ristiusu katoliikluse, mitte ariaanluse põhimõtetel, nagu teised germaanlased. Nüüd sai Chlodovech I segastel aegadel loota Rooma ülikkonna, vaimulike ja Rooma paavsti toetusele. Tänu ristiusule tunnustas teda valitsejana ka Bütsantsi keiser ja saatis talle kuningavõimu tunnused. Samuti andis katoliikluse omaksvõtmine Chlodovechile ettekäände alustada sõda ariaanlastest naabrite, burgundide ja läänegootide vastu.
Chlodovech I katse allutada burgundid kukkus 500. aastal läbi, kuid 507. aastal purustas ta läänegoodid Vouillé lahingus Lõuna-Gallias ja haaras kontrolli Akvitaanias. Läänegootide kuningas Alarich II tapeti lahingus ja läänegoodid põgenesid Ibeeriasse. Chlodovech I liitis aga oma riigiga enamiku Akvitaaniast, kuhu kuulus ka endine läänegootide riigi pealinn Toulouse.
509. aasta paiku tegi Chlodovech I Pariisist Frangi riigi pealinna ning umbes samal ajal jagas ta riigi allkuningate vahel. Hakkasid kujunema Frangi riigi ajaloolis-territoriaalsed üksused (Austraasia, Neustria jt). Chlodovech I korraldas ka kirikureformi, kutsudes kokku Orléansi esimese kirikukogu. Seal määras ta kindlaks Frangi riigikiriku olemuse, mis pidi ennekõike toetama kuningat. Clodovech I muutis Merovingide võimu päritavaks ja pani aluse Frangi kuningriigile. Pandi kirja saali õigus. 508. aastal sai Pariis Merovingide riigi pealinnaks.
511. aastal Chlodovech I suri ning tema riik jagunes nelja poja vahel: Chlotar I, Childebert I, Chlodomer I ja Theuderich I vahel. Chlothar I valitses (511–561) Soissonsi üle, 524. aastast ka Orléansi ja 555. aastast ka Reimsi üle ning alates 558 oli tema alluvuses kogu Frangi riik. Childebert I valitses Pariisi (511–558), Chlodomer I valitses Orléansi (511–524) ja Theuderich I valitses Reimsi üle (511–534).
Chlothar I (511–561) ühendas Frangi kuningriigid ning aastaks 558 oli ta pärinud frankide kõik valdused. Ka tema jagas frankide territooriumi oma nelja poja vahel, kuid neli kuningriiki sulasid kokku kolmeks, kui Charibert I aastal 567 suri: Sigibert I sai Austraasia, Chilperich I sai Neustria ja Guntram sai Burgundia.
Need kolm kuningriiki defineerisid Frangi riigi poliitilise jagunemise kuni Karolingide esiletõusuni ja isegi pärast seda.
567. aastast kuni Sigibert II surmani 613. aastal olid Neustria ja Austraasia peaaegu pidevalt sõjas, kusjuures Burgundia oli nende vahel rahutegija. Need võitlused jõudsid oma haripunkti sõdades Brunichildi ja Fredegunde vahel (vastavalt Austraasia ja Neustria kuningannad). Lõpuks, aastal 613, aadlimässus enda vastu tundis Brunichild end reedetuna ning andis valdused üle oma sugulasele ja vaenlasele Neustriast, Chlothar II-le.
Chlothar II (584–629) võttis siis kontrolli kahe teise kuningriigi üle ja rajas ühendatud frankide kuningriigi pealinnaga Pariisis. Sel perioodil ilmus esimene majores domus või majordoomus, ametnikud kes tegutsesid igas valduses vahendajatena kuninga ja rahva vahel. Esimesed Austraasia majordoomused tulid Pippiniidide perekonnast, mis koges aeglast, kuid pidevat tõusu, kuni see lõplikult asendas Merovinge troonil.
6. sajandi lõpust hakkasid Frangi riigi sees kujunema neli eri piirkonda:
623. aastal küsis austraasia aristokraatia Chlothar II-lt, kes valitses alaliselt Neustrias, endale päris oma kuningat ning ta nimetas oma poja Dagobert I nende üle valitsema, regendiks sai Pippin Landenist. Aastal 629, pärast isa Chlothar II surma, päris ta Neustria ja Burgundia. 633. aastal nõudsid Austraasia aristokraadid taas kuninga poega nende oma kuningaks. Dagobert I nõustus ja saatis oma vanema poja Sigibert III Austraasiasse. Ajaloolased on Sigiberti tihti paigutanud esimeseks Merovingide dünastiast roi fainéant või mitte midagi tegevaks kuningaks.
Pikemalt artiklis MajordoomusPippiniididest ja Karolingidest majordoomused: Pippin Vanem ehk Pippin Landenist (580–640); Grimoald Vanem (643–662); Pippin Keskmine ehk Pippin Herstalist (687–714); Karl Martell (714–741); Karlmann (741–747); Pippin Lühike ehk Pippin Noorem ehk Pippin III ehk Pippin Väike (741–751).
7. sajandi keskpaigast algas Frangi riigis nn laiskade kuningate ajastu, mil riiki valitsesid majordoomused; kuningavõim nõrgenes. Sigiberti õukonnas domineerisid majordoomused. Aastal 657 õnnestus majordoomus Grimoald Vanemal panna oma poeg Childebert Lapsendatud troonile, kuhu see jäi aastani 662. Seejärel oli Austraasia valdavalt Pippiniididest majordoomuste kuningriik ja nende võimubaas.
687. aastal alistas Pippin Herstalist, Merovingist Neustria kuninga Theuderich III Tertry lahingus, ühendades Austraasia ja Neustria ning kehtestas oma majordoomusliku võimu üle kõigi frangi kuningriikide. Herstali Pippini ülimuslikkust pidid tunnustama nii alemannide Alemannia kui ka baierlased. Sisepoliitiliselt kindlustas ta end samuti üha kindlamalt, 730. aastateks olid Frangi kuningad muutunud temast täiesti sõltuvateks nukuvalitsejateks. Kaasaegsed pidasid seda isegi tema "valitsusaja" alguseks. See andis ka märku Austraasia ülemvõimust Neustria üle, mis kestis Merovingide ajastu lõpuni. Pippini järglased, Karolingid, jätkasid kahe valduse valitsemist majordoomustena, kuid valitsejavõim oli päritav.
Pikemalt artiklis Karl Martell
Herstali Pippini surma järel alanud võimuvõitlus tulemusel alanud kodusõja võitis 715. aastal Austraasia majordoomuseks kuulutatud Karl Martell ning kogu reaalne võim Frangi riigis koondunud tema kätte. Järgnevalt sõdis Karl Martell edukalt idapoolsete germaani hõimudega ja liitis oma riigiga Lääne-Friisimaa.
Friiside riigi lõpp tuli aastal 734 Boarni lahingus, kui friislased kaotasid frankidele, kes vallutasid siis lääneosa kuni Lauwersini. Nad vallutasid ala Lauwersist idas aastal 785, kui Karl Suur võitis Widukindi. Karolingid panid Friisimaa grewani võimu alla; see tiitel oli lõdvalt seotud krahviga selle varajases tähenduses "kuberner", mitte "feodaalisand".
732. aastal tungisid Frangi riiki Hispaania Al-Ándalusist, Pürenee poolsaare ja Lõuna-Prantsusmaa alalt Umaijaadide kalifaadi väed asevalitseja 'Abdul Rahman Al Ghafiqi juhtimisel, kellega Karli väed kohtusid Poitiers' lahingus. Frangi väed võitsid araablasi ja hiljem nad enam nii kaugele ei tunginud. Karli võitu on tihti peetud maailmaajaloos otsustavat tähtsust omavaks, millega päästetud Euroopa kristlik tsivilisatsioon moslemite invasioonist. 8. sajandi alguses toimunud muslimite poolt Läänegootide kuningriigi põhjaterritooriumite kontrolli alla võtmist (tänapäeva on Kirde-Hispaania ja Lõuna-Prantsusmaa alad). Pärast muslimite sissetungi tagasitõrjumist sügavale Karolingi monarhide juhitavasse Frangi riiki loodi Hispaania mark. See saavutati territooriumide ülevõtmisega piki Püreneesid ja Pürenee poolsaare kirdeosas.
737. aastal suri ka Frangi kuningas Theuderich IV ja Karl jättis trooni tühjaks, nimetades ennast Frangi hertsogiks, kuid mitte kuningaks. Karli viimased valitsusaastad olid samuti edukad, ta allutas enda otsese või kaudse ülemvõimu alla peaaegu kõik alad, millest koosnes hilisem Karl Suure impeerium, välja arvatud Itaalia, kus valitsesid langobardid. 741. aastal Karl Martell suri ning jagas oma riigi poegade vahel: Karlmann sai Austraasia ja Alemannia koos vasallist Baieriga, Pippin Lühike aga Neustria ja Burgundia koos vasallist Akvitaaniaga.
Esialgu tegid Pippin ja Karlmann koostööd: 742. aastal vangistasid nad oma poolvenna Grifo ja saatsid ta kloostrisse. 743. aastal panid nad troonile viimase Merovingist valitseja, Childerich III. Nad aitasid üksteist ka mässuliste vasallide vastu: 742. ja 745. aastal abistas Karlmann Pippinit Akvitaania hertsogi Hunaldi vastu, 742 ja 744 Pippin Karlmanni Baieri hertsogi Odilo vastu. Lisaks sõdisid nad 742–743 ka saksidega, võites nende hertsogit Theoderichi.
Karlmann oli sügavalt usklik valitseja ja tema ajal algas hilisema Saksamaa territooriumil laiaulatuslik kristlik misjon, mida juhtis Püha Bonifatius. Sisepoliitikas oli ta aga karm, surudes veriselt maha alemannide vastuhaku 746. aastal korraldas Austraasia majordoomus Karlmann, Karl Martelli vanem poeg Cannstattis, kõikide alemannide ülikute kohtumise, kus Karlmann vahistas mitu tuhat ülikut, keda süüdistati Theudebaldi ja Odilo ülestõusust osavõtus, ning lõpuks hukkas nad kõik riigireetmise eest. Cannstatti verekohus kõrvaldas peaaegu kogu alemannide hõimu juhtkonna ja lõpetas Alemannia hertsogkonna iseseisvuse, seejärel valitsesid seda Frangi hertsogid.
Pikemalt artiklis KarolingidPaavst Stephanus II õnnistusega kukutas Karoling Pippin Lühike pärast aastat 751 ametlikult Merovingid ja võttis kontrolli riigi üle, tema ja ta järglased valitsesid kuningatena. Pippin III kuulutas end kuningaks 751, kroonis end ise 752, paavst kroonis ta 756. 741–756 oli ta Frangi riigi majordoomus. Neustria, Austraasia ja Burgundia kuningriik ühendati siis ühe valitseja alla ning nimed "Neustria" ja "Austraasia" kadusid järk-järgult.
Esimestel valitsusaastatel oli Frangi riik jagatud kahe majordoomuse, Pippin III ja ta venna Karlmanni vahel. Kuid 747 loobus viimane võimust ja läks kloostrisse. Pippin saavutas aga osava diplomaatia ja sõjalise edu abil ülemvõimu Kesk-Euroopas ning tagas endale Kirikuriigi moodustamisega ka paavsti täieliku toetuse. Paavst kroonis ta isiklikult Frangi kuningaks ja toetas Merovingist reaalse võimuta kuninga kukutamist. Frangi kuninga tiitli kinnitas paavst tänuks Pippini abile langobardide vastaste sõjakäikude (754 ja 756) järel Kesk-Itaalias sh endise Ravenna eksarhaadi aladl moodustatud Paavstiriigi loomisel. Pippinist sai alguse Karolingide dünastia.
Pippin III poja, Frangi keisri Karl Suure (768–814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutasid langobardide kuningriik Põhja-Itaalias, Saksimaa (Saksi sõjad) ja Baierimaa ning moodustasid Hispaania margi, vallutades endise Läänegootide Hispaania kuningriigi kirdeterritooriumi, mis oli muslimite poolt vallutatud.
Karl Suure valitsusaeg algas koos kaasvalitseja, Frangi kuninga 768–771 Karlmanniga, Karlmann oli Pippini noorem poeg, kes oli abielus langobardide kuninga Desideriuse tütrega. Pippini surma järel jagati riik aga siiski mõlema poja vahel ning Karl päris Põhja-Austraasia, Tüüringiga ja Lääne-Neustria ning Akvitaania lääneosa. Noorem vend Karlmann (751–771), aga päris (768–771) Ida-Akvitaania, Burgundia koos Provencega ning Lõuna-Austraasia alad koos Elsassi ja Hesseniga.
Karl haaras vanemana initsiatiivi, ta surus 769 maha alanud mässu Akvitaania hertsogkonnas ning Waiferi mõrv aastal 768 tähistas Akvitaania suhtelise iseseisvuse lõppu. 771. aasta detsembris suri Karlmann ootamatult ning nii sai Karl veretult võimu haarata. Ta oli nüüd Frangi riigi ainus isand.
Sarnaselt oma eelkäijatega püüdis ka Langobardide Desiderius suurendada langobardide võimu Itaalias, kuid seda tehes sattus ta kokkupõrgetesse nii paavstivõimu kui lõunapoolsete hertsogiriikidega. Paavst suutis hiljem veenda Alboini juhitud Benevento hertsogkonda ja Liutprandi juhitud Spoleto hertsogkonda (mõlemad olid ajaloolised langobardide territooriumid) usaldama end frankide hoole alla ja taas Langobardide kuningriigist lahku lööma; pärast seda andsidki mõlemad hertsogid end frankide kuninga Pippin Lühikese kaitse alla. Aastal 758 sai Benevento Liutprand täisealiseks ja tõusis kuninga vastu üles. Desiderius alistas ta ja andis tema hertsogkonna Arechis II valitseda, sidudes riigi tihedamalt Paviaga. Samal aastal kõrvaldas Desiderius ametist ka Spoleto Alboini ja sai ise sealseks hertsogiks.
Paavst Stephanus III oli aastal 768 küll vastu Karl Suure abielule Desideriuse tütre Desiderataga, kuid oma surmaks aastal 772 oli ta langobardidega rahu teinud. Kuna kahe dünastia vaheline abielu oli lagunenud (Karl Suur hülgas Desiderata aastal 771 ja saatis ta tagasi isa juurde), palus uus paavst Hadrianus I Karl Suurel end võitluses Desideriuse vastu aidata. Lisaks sellele otsis langobardide kuninga kaitset frankide kuninga Karlmann I (Karl Suure venna) lesk Gerberga. Tehes seda tõenäoliselt vastutasuna Karl Suure solvangule (Desideratast loobumine), tunnustas Desiderius Gerberga poegi kui seaduslikke pärijaid; pärast seda kui paavst Hadrianus oli keeldunud neid kuningaks kroonimast, ründas ta paavsti ja tungis Pentapolisse. Hadrianuse ja Desideriuse saadikud kohtusid Prantsusmaal Thionville's, kus Karl Suur soosis paavsti.
772. aastal läks Karl Suur oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, Karl Suur ja tema onu Bernard juhtisid oma väed aastal 773 üle Alpide. Langobardid said Mortara (Ara Mortis) all rängalt lüüa ja peagi piirati neid nende pealinnas Ticinumis (tänapäeva Pavia). Desideriuse poeg Adelchis, kelle isa oli aastal 759. kuningriigi kaasvalitsejaks määranud, kogus küll Veronas vägesid, kuid noort printsi jälitati kuni Aadria mere rannikuni ja ta põgenes Karl Suure lähenemisel Konstantinoopolisse. Piiramine kestis kuni 774. aasta juunini, mil Desiderius avas vastutasuna oma sõdurite ja alamate elude säästmise eest linna väravad. Desiderius pagendati.
Pärast kaheaastast sõjakäiku purustas ta langobardid, vallutas kuningriigi pealinna Pavia ning võttis endale 774 pärast viimase Langobardide kuningriigi kuninga Desideriuse kukutamist Langobardia kuninga tiitli Gratia Dei rex Francorum et Langobardorum ("Jumala armust frankide ja langobardide kuningas"), teostades kahe kuningriigi personaaluniooni, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus ka Langobardide kuningriigi põhjaosas Langobardia Maior, Põhja-Itaalias. Desiderius ja tema naine küüditati Galliasse. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua Hadrianus I Paavstiriik, mis hõlmas enamiku Kesk-Itaaliast. Karl reorganiseeris kuningriigi frankide mudeli järgi, hertsogite asemele tulid krahvid. Langobardide valitsetud Benevento hertsogkond lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks, Friuli ja Spoleto hertsogkond aga liideti Frangi riigiga.
Pikemalt artiklis Saksi sõjad772. aastal oli Karl tunginud esimest korda sakside aladele, kes elasid Frangi riigist läänes, põhiliselt Reini jõe kallastel. Karlil oli neid alistada üpris raske, kuna paralleelselt võitlusega sakside vastu oli tal tarvis korda hoida ka oma üha suuremaks paisuva riigi muus osas. Nii venis sõda Saksimaal väga pikale, lõppedes alles 805, mil sakside alad lõplikult Frangi impeeriumiga liideti. Saksi sõdade kuulsaim sündmus oli Verdeni kaelakohus 782, kus sajad saksid Karli käsu peale hukati, sest Karli käsitluse järgi ei väärinud nood reeturitena paremat saatust. Saksi sõja pöördepunktiks oli aga massilise küüditamise kasutamine, mis sakside vastupanutahte halvas. Karl Suur purustas otsustavalt kogu germaanlaste vastupanu ja laiendas oma valdusi Elbeni. Saksimaa hertsogkond, mis koosnes Engernist, Vestfaalist, Ostfaalist ja Nordalbingiast, sai Frangi keisririigi osaks. Pärast Frangi riigi võitu hakkas valitsema Frangi riigi koosseisus olevat Saksimaa hertsogkonda kuninga Karl Suure vastaste juht Saksi sõdade ajal Widukind.
778. aastal tegi Frankide vägi sõjakäigu Pürenee poolsaarele, Córdoba emiraadi ja Zaragoza asehalduri vahelises võitluses. Naastes aga sõjakäigult, Roncevaux' kuristikus Pürenee mäestikus toimunud 15. augustil Roncevaux' lahingus, ründasid baskid frankide kuninga Karl Suure Hispaania sõjaretkelt tagasipöörduva armee järelväge, mille hävitasid. Sündmuse põhjal on valminud vanim Prantsuse eepos "Rolandi laul".
Karl Suur tegi 781. aastal oma kolmandast, siis kolmeaastasest pojast Ludwigist Akvitaania kuninga. Frangi riigile allutatud uus kuningriik sisaldas Akvitaania, aga ka Gootia ja Karolingide valdused Hispaanias. 801. aastal vallutati Frangi riigi, Akvitaania kuninga Ludwig Vaga poolt Barcelona ja liidendati Frangi riiki. Seal loodi Barcelona krahvkond, mis andis aru frangi kuningatele.
788. aastal liideti Frangi riigiga Baieri hertsogkond, pärast seda, kui hertsog Tassilo III oli püüdnud säilitada oma sõltumatust liidu abil langobardidega. Langobardide kuningriigi vallutamine Karl Suure poolt tähendas Tassilo langust, kes kukutati aastal 788.
Impeeriumi piiride ja liikluse kaitsmiseks idakaubateedel asus Karl Suur liitu Bulgaaria khaani Krumiga ja Horvaatia hertsogi Vojnomiriga ning käivitas aastast 791 mitu kampaaniat avaaride vastu. Aastal 796 hävitasid Karl Suure poja Pippini juhitavad Karolingide väed peamise avaaride kindluse avaaride rõnga ja tegid khaani Frangi vasalliks, kui ülejäänud avaarid taandusid Tisza jõe taha. Võit on põlistatud poeemis De Pippini regis Victoria Avarica. Karl Suur asutas Avaari margi Ennsi jõest idas. Avaria ja Karantaania piirialad ulatusid piki Baieri idapiiri Doonau tasandikult Dravani ja Ida-Friuli taha, et kaitsta impeeriumi tulevaste rünnakute eest Pannooniast. Aladel ristiusu levitamiseks asutas Karl Suur 798. aastal Salzburgi peapiiskopkonna.
Frangi keisrid:
Rooma paavst (795–816) Leo III kroonis Karl Suure Frangi keisriks aastal 800. Juba 795. aastal Leo III teavitas oma saamisest paavstiks Frangi kuningat Karl Suurt ning saatis talle Püha Peetruse võtmed ja Rooma lipu. Karl Suur teatas paavstile, et tema ülesanne on kaitsta kirikut ja kindlustada selle misjonitööd, kuid paavst võiks tema kuningriigi ning vägede eest palvetada. Leo III vastu algatatud tagandamise katses, milles teda süüdistati vandemurdmises ja abielurikkumises, saabus Karl Suur 800. aastal Itaaliasse kirikukogule, mis tegeles Leo III vastu suunatud vandenõu uurimisega. 25. detsembril 800 läks Karl Suur Rooma Peetri kirikusse apostel Peetruse altari ette palvetama. Pärast evangeeliumi lugemist asetas paavst talle pähe keisrikrooni ja põlvitas tema ette. Karl Suurt tunnistas keisrina 812. aastal ka Bütsantsi keiser.
801. aastal vallutas Frangi Akvitaania kuningas Ludwig Vaga Barcelona ja liidendati Barcelona krahvkonnana Frangi keisririiki.
Karolingide keisririik, Karolingide impeerium oli jagatud erinevate Karolingide dünastia liikmete vahel ja alates keisririigi loomisest olid impeeriumi eri osade valitsejad: kuningas Karl Neustrias, kuningas Ludwig Vaga Akvitaanias ja kuningas Pippin Itaalias.
Karl Suur asutas Karolingide impeeriumi piirimaadel territoriaalsed organisatsioonid margid:
Pippin suri aastal 810, tema pärijaks sai vallaspoeg Bernhard ning Karl suri pärijateta aastal 811. Kuigi Bernhard järgnes Pippinile Itaalia kuningana, tehti Ludwigist, oma isa Karl Suure poolt aastal 813 kaaskeiser ja kogu keisririik läks Ludwig Vagale seoses Karl Suure surmaga 814. aasta talvel. Kuni isa surmani valitses Ludwig Vaga Akvitaanias, kust 814. aastal siirdus elama Frangi keisri keskusse Aachenisse.
817. aastal kroonis Ludwig Vaga oma vanema poja Lothari kaaskeisriks. 817. aastal rajas Ludwig Vaga kolm uut Karolingide kuningriiki oma poegadele esimesest abielust: Lothar tehti Itaalia kuningaks ja kaaskeisriks, Pippin tehti Akvitaania kuningaks ja Ludwig Sakslane tehti Baieri kuningaks.
Ludwig Vaga avaldas Rooma paavsti, Paschalis I ja Frangi valitsejate vahelisi suhteid reguleeriva pakti (Pactum Ludovicianum), mille põhipunktid olid pandud paika koos Stephanus IV-ga. Pakti järgi määras Ludwig Vaga Kirikuriigi alad ja väljaspool seda asuvad kirikule kuuluvad territooriumid paavsti jurisdiktsiooni alla, lubas mitte sekkuda paavsti territooriumitel toimuvatesse asjaajamistesse ilma vastava kutseta, samuti garanteeris Ludwig, et paavsti valimised tuleb pidada ilma Frangi riigi poolse sekkumiseta, kuid paavstiks valitud isik pidi teavitama Frangi riigi valitsejat enda asumisest paavstiametisse.
Ludwig Vaga püüe aastal 823 arvestada ka neljanda pojaga (teisest abielust), Karl Paljaspeaga tähendas vanemate poegade vastupanu ja tema valitsemise viimaseid aastaid vaevas kodusõdasest esimesest abielust sündinud pojad kartsid alusega, et uus pärija vähendab nende päritavaid maavaldusi.
826. aastal pöördus Taani kuningas Harald Klak pärast kaotust lahingus Frangi keisri Ludwig Vaga poole abi saamiseks ja palusid, et neile saadetaks evangeeliumi kuulutajaid. Kuningas Harald kogu pere ja kaaskonnaga ristiti Reimsi peapiiskop Ebo poolt. Pärast ristimist suundus koos kuningaga Taani ka misjonär Ansgar.
Lotharilt võeti aastal 829 tema kaaskeisri tiitel ja ta pagendati Itaaliasse, kuid järgmisel aastal ründasid tema pojad Ludwigi keisririiki ja sundisid viimase Lothari kasuks troonist loobuma. Järgmisel aastal ründas Ludwig oma poegade kuningriike, võttis Lotharilt tema keisritiitli ja tagas Itaalia kuningriigi Karlile.
Ludwigi pojad alustasid 832. aastal isa vastu taas kodusõda, paavst toetas kaaskeiser Lotharit, kellega koos siirdus ta Frangimaale, et olla kodusõja osapooltele vahendajaks. Paavst (827–844) Gregorius IV õhutusel alustas Lothar sõjategevust isa Ludwigi vastu ning paavsti vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusena reetsid Ludwigi väed ta ja liitusid Lothariga. Ludwig alistus ning andis võimu üle Lotharile. Ludwig suleti vangistusse ning Baieri Judith pügati nunnaks ning suleti kloostrisse. Lothari poolt kokku kutsutud kogunemisel, millel oli kavas Ludwig lõplikult võimult kõrvaldada, asusid Ludwigit kaitsma tema nooremad pojad Pippin ja Baieri Ludwig, mille tulemusena taastati Ludwigi võim ning ta ennistati keisritroonile. Aastal 835 tehti perekonna sees rahu ja Ludwig taastati keisriks. Juba tema eluajal jagasid ta pojad riigi omavahel, lõplikult sai see siiski teoks pärast Ludwigi surma, 843. aastal Verduni leppega.
Kui Pippin aastal 838 suri, kroonis Ludwig Karli Akvitaania kuningaks, samas aadel valis Pippini poja Pippin II, konflikt lahenes alles 860. aastal koos Pippini surmaga. Kui Ludwig Vaga 840. aastal lõpuks suri, taotles Lothar kogu keisririiki olenemata jaotamisest.
Vaidlus sütitas uue sõja, seekord ühinesid Karl ja Ludwig Sakslane, Lothari ja Pippin II vastu. Pärast kaotust 841. aastal Fontenay lahingus oma noorematele vendadele, põgenes Lothar oma pealinna Aachenisse ja kogus uue armee. Uued väed olid kehvemad kui noorematel vendadel. Aastal 842 leppisid Karl ja Ludwig Strasbourgi vannetega kokku kuulutada Lothar keiserlikule troonile kõlbamatuks.
Ludwig Vaga (814–840) ajal hakkas Frangi riik lagunema. Verduni lepinguga (843) jagati Frangi riik kolmeks osaks, millest hiljem kujunesid Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Igaüks kolmest vennast oli juba loonud oma kuningriigi: Lothar Itaalias, Ludwig Sakslane Baieris ja Karl Paljaspea Akvitaanias. Lothar, kes oli aastal 817 nimetatud kaaskeisriks, jättis oma Frangi keisri tiitli alles.
Pikemalt artiklis Kesk-Frangi riikKesk-Frangi riik loodi aastal 843 Verduni lepinguga, paiknes Ida- ja Lääne-Frangi riigi vahel, koosnes Kesk-Frangi riik frankide territooriumist Reini ja Schelde jõe vahel (hiljem tuntud kui Lotring), Friisimaast Põhjamere rannikul, endisest Burgundia kuningriigist (välja arvatud läänepoolne osa, hilisem Bourgogne) ja Provence'ist, samuti Itaalia kuningriigist.
Aastal 855 jagas keiser Lothar I taas oma valduse oma poegade vahel. Ta pärandas Itaalia kuningriigi koos Roomaga oma vanemale pojale Ludwig II-le, kes krooniti aastal 850 Frangi keisriks. Enamus maid Alpidest põhja pool läksid Lothar II-le ja nimetati Lotharingiaks. Provence ja Burgundia läksid Charlesile, pärast tema surma aastal 863 jagati tema valdused tema vendade vahel. Pärast Lothar II surma aastal 869 jagati Lotharingia Meersseni lepinguga tema onude, Ida-Frangi riigi kuninga (843–876) Ludwig Sakslase ja Lääne-Frangi kuninga (843–877) Charles II Paljaspea vahel.
Erinevalt Ida- ja Lääne-Frangi riigist, Saksamaa ja Prantsusmaa eelkäijaist, jäi Kesk-Frangi riik vaid lühikeseks episoodiks.
Karl III, Ludwig Sakslase poeg, Ida-Frangi kuningas 882–887, oli viimane valitseja, kes suutis taastada ajutiselt Frangi keisririigi ühtsuse (välja arvatud Provence'i kuningriik), Lääne-Frangi kuningas 884–887 ja Frangi keiser 879–887.
Pärast Karl Paljaspea surma ründasid keisririiki põhjast ja läänest viikingid, sisemised võitlused toimusid Itaaliast Läänemereni ja Ungarist Akvitaaniani. Karl Paljaspea suri aastal 877 Mont Cenise kuru ületamisel ja tema järglaseks sai tema poeg Louis Kogeleja kui Lääne-Frangi kuningas, kuid ilma Saksa-Rooma keisri tiitlita. Louis Kogeleja oli füüsiliselt nõrk ja suri kaks aastat hiljem, tema valdused jagati kahe vanema poja vahel: Louis III sai riigi põhjaosa (Neustria) ning Karlmann sai riigi lõunaosa (Akvitaania ja Burgundia). Itaalia kuningriik sai lõpuks Baieri Karlmannile, kuid insult sundis teda loovutama Itaalia oma vennale Karl Paksule ja Baieri Ludwig Nooremale. Aastal 879 asutas Boso Provence'is Alam-Burgundia kuningriigi.
Aastal 881 krooniti Karl Paks Saksa-Rooma keisriks, samas surid Ludwig Noorem ja Louis III järgmisel aastal. Saksimaa ja Baieri ühendati Karl Paksu kuningriigiga ja Neustria läks Carloman II kätte, kes vallutas ka Alam-Burgundia. Carloman suri jahiõnnetuses aastal 884 pärast tormilist ja ebaefektiivset valitsemist ning tema maad päris Karl Paks, taasluues Karl Suure impeeriumi. Karl III suutis Frangi impeeriumi ühtsuse küll taastada, kuid tema katsed peatada viikingite ja araablaste röövretki kukkusid läbi ning tema vennapoeg Arnulf haaras 887. aastal Ida-Frangi riigis võimu enda kätte.
Pärast Kesk-Frangi kuningate väljasuremist jagasid Lääne- ja Ida-Frangi riikide valitsejad Meersseni lepinguga aastal 870 Kesk-Frangi riigi omavahel. Nüüd oli Lääne-Euroopa jagatud kaheks pooleks: ühtne Lääne-Frangi riik (843–987) (hilisem Prantsusmaa) ja Ida-Frangi riigi vürstiriikide lõtv konföderatsioon, millest sai Saksa-Rooma riik.
887. aastal Karolingide keisririik jagati: Arnulf säilitas Kärnteni, Baieri, Lotringi ja tänapäevase Saksamaa alad; Pariisi krahv Odo valiti Lääne-Frangi kuningriigi (Prantsusmaa) kuningaks, Ranulf II sai Akvitaania kuningaks, Itaalia läks krahv Berengari kätte, Ülem-Burgundia sai Rudolf I ja Alam-Burgundia sai Boso poeg Louis III Pime.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
