From Wikipedia, the free encyclopedia
Friuli on omapärase kultuurilise ja ajaloolise identiteediga piirkond Itaalia kirdeosas. Piirkond koosneb suuremast osast Friuli-Venezia Giulia autonoomsest piirkonnast: Udine provints, Pordenone provints ja Gorizia provints, kuid mitte Trieste provints.
 |
See artikkel räägib ajaloolisest piirkonnast; piirkonda hõlmava tänase autonoomse piirkonna jaoks vaata artiklit Friuli-Venezia Giulia |
Friuli mitmerahvuselise ja sellest tulenevalt ka mitmekeelse pärimuse tõttu on koha nimi erinevate kohalike rahvaste keeles erinev. Lisaks itaaliakeelsele nimele Friuli on piirkonna nimi teistes romaani keeltes järgmine: friuuli keeles Friûl ja veneti keeles Friul. Saksa keeles on piirkonna nimi Friaul ja sloveeni keeles ning lõunaslaavi keeltes Furlanija (kirillitsas Фурланија).
Friuli piirneb läänes Veneto piirkonnaga (piir jookseb piki Livenza jõge), põhjas Karni Alpide mäeharjaga (Carnia ja Kärnteni vahel), idas Julia Alpide, Sloveenia piiri ja Timavo jõega ning lõunas Aadria merega. Ajaloolise Friuli osadeks võib pidada ka lähedalasuvaid Sloveenia osi Soča (itaalia keeles Isonzo) jõe orus asuvast Gorizia/Nova Goricast kuni Triglavi mäe ja Vipava oruni (mis kokku moodustavad Goriška piirkonna).
Piirkonna mägine põhjaosa kuulub Alpide sellesse ossa, mida tuntakse nimega Lõuna-Lubjaalpid. Läänest itta on piirkonna kõrgeimad tipud:
Piirkonnas on ka arvukalt mägedest lõunasse voolavaid jõgesid. Friuli mäed piiravad Tagliamento jõe sängi; jõgi ületab Gemona del Friuli omavalitsuse laiuskraadil Friuli piirkonna keskosas asuvad mäed ja voolab suurele lammile. See tasandik jaotatakse tavaliselt kaheks osaks (kõrgem osa ja madalam osa ehk Bassa Friulana), mille piiriks on Napoleoni-aegne Codroipo ja Palmanova linna ühendav tee. Sellest teest lõunasse jääb risorgive-vöönd: üle kogu ala leidub allikatoitel tiike, kus voolusängid tulevad taas maa alt välja. Tasandikest lõunasse jäävad looduskaitsealadeks kuulutatud Marano ja Grado laguunid. Teised olulisemad jõed on Torre, Natisone, Stella, Isonzo (Soča) ja Ausa.
Friuli piirkonna suurus on 8240 km², mis jaguneb Udine (4905 km²), Pordenone (2178 km²) ja Gorizia (466 km²) provintside vahel. Piirkonna ajalooline pealinn ja olulisim linn on Udine, mis oli ka keskaegse Aquileia patriarhaadi keskus. Teised olulised linnad on Pordenone, Gorizia/Nova Gorica, Sacile, Codroipo, Cervignano del Friuli, Cividale del Friuli, Gemona del Friuli, Monfalcone ja Tolmezzo.
Friuli tasandiku kliima on niiske lähisvahemereline kliima. Selle piirkonna kliima sobib valgete veiniviinamarjade kasvatamiseks ja piirkonnast tuleb 2,5% Itaalias toodetud veinist.[1] Ent piirkonna madalamates mägedes on valitsev mandriline kliima ja kõrgemate mägede piirkondades valitseb alpi kliima. Kui rannikul on aasta keskmine temperatuur 14 °C, siis sisemaa tasandikel langeb see 13–13,5 °C kraadini (Udines 13,1 °C, Pordenones 13,3 °C ja Gorizias 13,4 °C). Edasi põhja poole liikudes langeb keskmine temperatuur Tolmezzos umbes 10,6 °C kraadini. Madalaimad keskmised on aga Alpides: 4 °C Passo di Monte Croce Carnicos 1300 meetri kõrgusel ning 5,5 ja 7 °C vahel Val Canales 850 meetri kõrgusel.
Aasta kõige külmem kuu on jaanuar, mil temperatuur kõigub vahemikus 4,5 °C (Monfalcone) kuni peaaegu −5 °C (Passo di Monte Croce Carnico). Udines on jaanuari keskmine 3 °C ja Val Canales −3 °C. Udinest mitte väga kaugel asuvas Gorizias on aga mõnevõrra pehmem mikrokliima, kus jaanuari keskmine on 4 °C.
Aasta kuumimal kuul juulis jäävad temperatuurid rannikul ja tasandikel vahemikku 22,5–24 °C, kuid Val Canale piirkonnas vaid vahemikku 14–16 °C.
Sademete kogus on Friulis suhteliselt suur, kuid vihma sajab aasta jooksul väga ebaühtlaselt. Kui lõunaosa miinimumid jäävad üldiselt vahemikku 1200–1500 mm (Gorizias üle 1350 mm ja Udines üle 1400 mm), siis Alpide piirkonnas on aastane sademete maksimum ligikaudu 3000 mm. Julia Eel-Alpid on üks Itaalia kõige vihmasemaid piirkondi: Musi asulas sajab aastas ligikaudu 3300 mm ja ühes kuus võib seal tulla kuni 400 mm sademeid. Mõnes Friuli piirkonnas on ülemäärane vihmasadu põhjustanud erosiooni ja üleujutusi mitmetel jõgedel. Lõunapoolsetel aladel kohtab lund harva (3 või 4 lumesajuga päeva aastas Udines ja Pordenones), kuid põhjapoolsetel aladel sajab lund tihemini: Val Canales 25 päeval, Saurises 23 päeval ja Passo di Monte Croce Carnicos 28 päeval aastas.
Friulis elab veidi alla miljoni inimese. Kui arvestada ka ajalooliselt piirkonda kuulunud Portogruaro ja Sappada alasid, oleks elanike arv 1,06 miljonit (ligikaudu 94 000 võrra suurem).
| Provints | Rahvaarv (2005) | Pindala (km²) |
Rahvastikutihedus (el/km²) |
|---|---|---|---|
| Gorizia | 140 681 | 466 | 302 |
| Udine | 528 246 | 4 905 | 108 |
| Pordenone | 297 699 | 2 178 | 137 |
| Kokku | 966 626 | 7 549 | 128 |
Üks olulisemaid demograafilisi nähtusi Friuli piirkonnas oli emigratsioon, mis algas 19. sajandi viimastel kümnenditel ja lõppes 1970. aastatel. Selle ligi sada aastat kestnud perioodi jooksul emigreerus Friulist hinnanguliselt rohkem kui miljon inimest. Välismaal elavate itaallaste registri AIRE andmetel elas 2005. aastal välismaal 134 936 Friuli päritolu emigranti. Neist 56% elas Euroopas, 24% Lõuna-Ameerikas, 10,3% Põhja-Ameerikas ja 4,7% Okeaanias. Need andmed peegeldavad aga vaid neid Friuli kunagisi elanikke ja nende järeltulijaid, kellel on Itaalia kodakondsus. Teisi Friuli elanike järeltulijaid aga need loendusandmed ei puuduta, kuna neil ei ole Itaalia kodakondsust. Üle maailma elavad Friuli juurtega inimesed on seotud kultuuriühendustega Fogolârs furlans (ainsuses "Fogolâr Furlan"); neid tegutseb Itaalias 46 ja teistes riikides kokku 156.
Muinasajal oli Friuli koduks Castellieri kultuurile. See rahvas saabus piirkonda tõenäoliselt mööda merd ja nende kultuur oli piirkonnas valdav alates 15. sajandist eKr kuni 3. sajandini eKr.
4. sajandil eKr asus piirkonda elama carni (vanakreeka keeles Καρνίοι) hõim. Nende rahvus ei ole teada ja nad võisid rääkida kas keldi, veneedi või raetia keelt; hõim võttis kasutusele raua ja hõbeda töötlemise arenenud tehnikad. Ajaloolane ja geograaf Strabon kirjutas, et see hõim asustas "Aadria lahe ja Aquileia ümbruses asunud maad"[2] ja nii Plinius Vanem kui Ptolemaios kirjutasid, et Aquileia, Concordia ja Forum Julii kuulusid "carni'de linnadele", mis asusid "carni'de maal".[3][4] Hõim kummardas keldi jumalust nimega Belenus, millest annavad tunnistust Aquileias ja selle ümbruses säilinud arvukad jumalusele pühendatud raidkirjad.[5] Friuli põhjapoolse mägise ala kohta kasutatakse tänapäevani muistset nime Carnia.
Alates 2. sajandist eKr koloniseerisid Friuli roomlased: keisririigi ajajärgul oli Aquileia Itaalia suuruselt neljas linn ja Rooma riigi Italia provintsi regiooni Regio X pealinn (keiser Augustuse ajal kandis provints nime Venetia et Histria). Linn oli ka kõige olulisem Natissa (tänapäeval Natisone) jõel asunud sadam, mis valitses Aadria mere ja põhjapoolse Euroopa vahelise kaubavahetuse üle (kaubad liikusid mööda Via Iulia Augusta maanteed).
Aquileia võlgnes oma olulisuse strateegilisele asukohale Aadria mere ääres ja Alpide läheduses. See asukoht võimaldas roomlastel lõigata ära idast tulenevad barbarite sissetungid. Julius Caesar hoidis oma leegione talvekorteris just Aquileias. Sealsete teiste keskuste Forum Iulii (Cividale del Friuli) ja Iulium Carnicum (Zuglio) arendamine suurendas Friuli majanduslikku ja kultuurilist jõukust kuni 5. sajandil aset leidnud esimeste barbarite sissetungideni. 3. sajandi viimastel kümnenditel sai Aquileiast ühe keisririigi kõige prestiižsema piiskopkonna keskus, mis võistles Rooma järel olulisuselt teise koha eest Milano ja hiljem Ravennaga. Hunnide sissetung tähistas Friuli languse algust: Aquileia, mida kaitsesid vaid kasinad väed, oli sunnitud alistuma ja Attila hävitas linna aastal 452. Pärast hunnide taganemist naasid Grado laguunis pelgupaiga leidnud ellujäänud linnaelanikud linna, kuid leidsid selle eest täielikult hävitatuna. Aquileia ülesehitamist ei lõpetatud kunagi ja see ei saanud eales tagasi regiooni pealinna vana hiilgust. Kuid linn jäi tänu Aquileia patriarhaadi loomisele jätkuvalt tähtsaks ka pärast Lääne-Rooma keisririigi langust. Alates 6. sajandist oli tegemist ühe Itaalia olulisima kirikliku võimu keskusega. Kuna kõigi suuremate barbarite sissetungide ristumiskohaks olnud Friuli tasandikul puudus turvalisus, ajendas see paljusid otsima varjupaika laguunides asunud saartelt või kindlustatud mägiküladest, tuues kaasa piirkonna viljakama osa rahvastiku vähenemise ja selle tagajärjeks olnud vaesumise.
Lääne-Rooma keisririigi languse järel oli Friuli esmalt osa Odoakeri kuningriigist ja seejärel osa Theoderich Suure kuningriigist. Kui Bütsants asus Justinianus I juhtimisel endise Rooma keisririigi alasid tagasi vallutama, jäi nende võim Friulis üürikeseks: piirkond oli 568. aastal üks esimesi provintse, mille vallutasid Pannooniasse tunginud langobardid. Sellega lõppes seal Kreeka-Bütsantsi ajastu. Langobardide kuningas Alboin rajas Friuli hertsogkonna ja andis selle oma sugulase Gisulf I valitseda. Hertsogkonna pealinnaks sai Forum Iulii (Cividale del Friuli), mis muutus piirkonna kõige olulisemaks linnaks ja mille järgi piirkond ka endale nime sai.
Friuli hertsogkond oli kohe algusest üks langobardide olulisimaid hertsogkondi. See toimis barjäärina Pannooniast lähtuva avaaride ja slaavlaste sissetungiohu vastu. Riigi põhjaosas asunud ja krooniga tihedalt seotud (erinevalt Spoletost ja Beneventost) hertsogkondade seas oli see kõige võimsam (ilmselt tänu oma margi staatusele). Friuli hilisemate hertsogite hulgast sai Ratchis aastal 744 langobardide riigi kuningaks ja tema järglaseks kuningatroonil sai aastal 749 Aistulf, kes oli olnud ka tema järglane hertsogitroonil. Friulis sündis ajaloolane Paulus Diaconus, kes kirjutas hiljem kroonika "Historia Langobardorum" ja õpetas Karl Suure õukonnas ladina keelt. Cividales sündis Karl suure õpetaja ja tema usaldusalune nõunik Paulinus, kellest sai hiljem Aquileia patriarh.
Pärast seda, kui keskaegne Itaalia kuningriik (Regnum Italiæ) frankidele alistus, korraldati Friuli hertsogkond frankide mudeli järgi ümber maakondadeks. Aastal 846 toimus veel üks muudatus: piirkonnast sai Friuli mark, mis anti Unruochingide dünastia valitseda. Friulist sai aastateks 888–924 Berengario I võimu keskus tema võitluses Itaalia trooni pärast.
Tema valitsemise all mark muutus: selle territoorium ulatus Garda järveni, pealinn koliti Veronasse ja selle asemel loodi uus Verona ja Aquileia mark. Seejärel moodustasid alad esmalt osa Baieri hertsogkonnast ja seejärel osa Kärnteni hertsogkonnast (see periood kestis rohkem kui sajandi).
1077. aasta 3. aprillil andis Saksa-Rooma keiser Heinrich IV Friuli hertsogkonna staatusega Aquileia patriarh Sigaerdile. Järgnenud sajanditel laiendas Aquileia patriarhaat oma kontrolli lähialade üle: Trieste, Istria, Kärnteni hertsogkond, Steiemark ja Cadore. Friuli patriarhaalne riik oli üks Itaalia keskaja kõige paremini organiseeritud riigikordadest. Alates 12. sajandist oli sel nii omavalitsusi (comune) kui ka aadlikke ja vaimulikkonda esindav parlament. See institutsioon pidas vastu kuus sajandit ja seda isegi Veneetsia vabariigi domineerimise ajal, kuigi sellal nõrgana. Viimast korda kogunes parlament aastal 1805, mil Napoleon Bonaparte selle laiali saatis. Patriarh Marquardo Randeckist (1365–1381) kogus kokku Friuli seadused, vormistas need ja avaldas need pealkirjaga "Constitutiones Patriae Foriiulii" ("Friuli maakonna põhiseadused"). Cividale del Friuli oli patriarhaadi keskus kuni aastani 1238, mil selleaegne patriarh viis koha üle Udinesse, kuhu ta lasi rajada suurepärase piiskopliku hoone. Udine roll oli nii oluline, et edaspidi sai sellest ka Friuli institutsionaalne pealinn.
Patriarhaadi aeg sai läbi aastal 1420: kuna piirkond piirnes kolme võimsa riigiga (Austria keisririik, Ungari kuningriik ja Veneetsia vabariik), oli see mitme Ungari ja Veneetsia vahelise sõja toimumiskohaks. Neist viimane lõpuks piirkonna ka vallutas. Friuli säilitas aga teatud autonoomia, säilitades oma patriarhaadi endisel alal valitseva parlamendi, ehk autonoomia, mida teistele Veneetsia vallutatud linnadele ja provintsidele ei antud (isegi Veneetsia asulatele). Teisalt säilitas Friuli aga oma feodaalse aadelkonna, mis suutis mõnda aega säilitada oma feodaalseid õigusi maale ja selle elanikele.
Friuli oli Veneetsia riigi maismaavalduste (Stato da Tera) idapiir ja kannatas seetõttu nii türklaste rünnakute kui Austriaga peetavate piirisõdade tõttu. Need sõjad tõid maaelanikkonnale kaasa vaesuse ja ebastabiilsuse, kuna nad ei saanud külvata põldudele, kust sõjaväed üle käisid ning kuna nad olid sunnitud loovutama kõik kariloomad sealt läbi rändavatele vägedele. Veneetsia laevade ehitamiseks vajaliku puidu langetamise tõttu raiuti maha Bassa Friulana ja Kesk-Friuli aladel olnud metsad. Veneetsia riik võttis oma valdusse ka Friuli maakogukondadele kuulunud ühismajapidamised, mis aga seetõttu vaesusid. 17. sajandil oli Veneetsia aga sunnitud oma kehva majandusliku olukorra leevendamiseks neid valdusi müüma.
1630. aastate alguses hakkas Veneetsia majandus alla käima, kuna Euroopa turgude horisont laienes, ulatudes selleks ajaks Aasiast Aafrika ja Ameerikateni. Veneetsia jõukaimad pered suunasid oma rahalised vahendid sageli ebaproduktiivsetesse investeeringutesse (eriti kinnisvarasse), tehes seda aga oludes, kus sealse tööstuse ja teeninduse konkurentsivõime kadus. See mõjutas ka Friuli tööstusi ja sealset äritegevust.
Mõnede ajaloolaste andmetel otsis Veneetsia poolt praktiseeritud poliitiline populism viise, kuidas piirata feodaalkorra kõige rõhuvamaid ja anakronistlikumaid mõjusid. Teised teadlased aga kinnitavad, et Veneetsia aristokraatlik valitsus säilitas Friulis kõige rõhuvamad feodaalsed olud. Veneetsia valitsus rakendas neid poliitikaid selleks, et tagada linna- ja maaelanikkonna toetus vastukaaluks kohalike oligarhide ja aristokraatide püüdlustele suurema sõltumatuse suunas.
1511. aasta 27. veebruaril alustas Udine nälgiv kodanikkond (Udinesi) ülestõusu, mida tuntakse nimega Joibe Grasse 1511 ehk 1511. aasta Friuli ülestõus. Nendega liitusid hiljem ka talupojad ja ülestõus levis üle kogu Friûli territooriumi, olles suunatud mõne aadlipere feodaalse valitsemise vastu. Ent mõned aadliperekonnad, nagu näiteks Veneetsia-meelne Savorgnan, alguses hoopis toetasid mässajaid. See ülestõus oli üks renessansiaegse Itaalia suurimaid ja kestis 27. veebruarist 1. märtsini, mil Veneetsia saatis selle mahasurumiseks kohale umbes sada ratsameest. Mässu juhid küll hukati, kuid samas vähendati ka Friuli aadlike feodaalvõimu.
1516. aastal toimunud Cambrai liiga sõjaga määrati uuesti kindlaks Veneetsia vabariigi ja sellal Habsburgide valduses olnud Görzi ja Gradisca ala piirid. Veneetsia kaotas Isonzo oru ülemise osa (st Tolmino piirkonna koos Plezzo ja Idriaga), kuid säilitas Monfalcone ja Marano; hulk feodaalse valitsemise all olnud Lääne-Friuli saari jäid aastani 1543 Austria ertshertsogi omandusse. Vahemikus 1615–1617 võitlesid Veneetsia ja Austria taas Gradisca d'Isonzo kindluse pärast; see niinimetatud Gradisca sõda lõppes status quo olukorra juurde naasmisega. 1516. aasta alguse seisuga kontrollisid Friuli idapoolset osa Habsburgid ja piirkonna lääne- ning keskosa olid Veneetsia omanduses. Aastal 1797 sõlmitud Campo Formio rahuga loovutati see Friuli osa Austriale. Lühikeseks perioodiks aastast 1805 kuni Bourbonide restauratsioonini kuulus Friuli Itaalia kuningriigile.
Aastal 1815 kinnitas Viini kongress Veneto, mille osaks oli ka Friuli kesk- ja lääneosa, liitu Lombardiaga (mis jagunes enne seda Austria keisririigi ja Veneetsia vabariigi vahel) ja seeläbi moodustati Lombardia-Veneetsia kuningriik. See nukuriik ei hõlmanud aga Friuli idaosa. Aastal 1838 eraldati Friuli provintsist Portogruaro piirkond ning määrati Veneetsia provintsi. Portogruaro oli pikka aega olnud osa Friulist (isegi Veneetsia vabariigi ajal) ja piirkonnas kõneldi friuuli keelt. Kui aastal 1866 annekteeris Itaalia pärast Kolmandat Itaalia iseseisvussõda koos Venetoga ka Friuli keskosa (tänane Udine provints) ja lääneosa (tänane Pordenone provints), siis Friuli idaosa (Görz ja Gradisca) jäi Austria omanduseks kuni Esimese maailmasõja lõpuni.
Karl von Czoernig-Czernhauseni poolt aastal 1855 koostatud etnograafilise kaardi järgi elas Austria keisririigis kokku 410 357 Friuli elanikku. Suurem osa neist (351 805) elas selles Friuli osas, mis kuulus Lombardia-Veneetsia kuningriiki ja väiksem osa (49 552) Austria Rannikumaa Friuli osas. Friulilased registreeriti omaette kategooriana, itaallastest eraldi.
Esimese maailmasõja ajal toimus Friuli aladel Caporetto lahing, millel oli tsiviilelanikkonnale tõsised tagajärjed.
Pärast teist maailmasõda kogus aastal 1945 hoogu alade üleandmist toetav liikumine. Friuli mässiti piirkonnas tegutsevate vastanduvate jõudude rägastikku. Jugoslaavia Tito toetajad taotlesid Friuli annekteerimist tekkiva kommunistliku Jugoslaavia poolt. Vastupidi sellele rajati 1945. aastal Tiziano Tessitori poolt traditsioonidele rõhuv ühing Patrie tal Friul, mis taotles Itaalia osaks oleva autonoomse Friuli loomist.[6] Autonoomiat pooldav projekt algatati Itaalia kristlike demokraatide toetusega.
1947. aasta jaanuaris rajas luuletaja Pier Paolo Pasolini erakonna Movimiento Popolari Friulano, millel oli sama eesmärk. Pasolini oli vastu võimalikule Jugoslaavia poolsele annekteerimisele, kuid samal ajal kritiseeris ta neid, kes kasutasid oma "tagurliku konservatismi" nimel regionalismi.[7] Kui parteis said nööritõmbajateks kristlikud demokraadid, astus Pasolini parteist välja. Ka Itaalia Kommunistlik Partei oli Friuli loovutamise vastu, pidades kinni oma tsentralistlikest vaadetest.
Friuli piirkonnas elab jätkuvalt suur hulk friuuli keelt emakeelena kõnelevaid ja oma kultuuri säilitavad inimesi. Leidub ka mõningaid liikumisi ja poliitilisi parteisid, mis propageerivad veelgi suurema autonoomiaga või isegi sõltumatut Friulit selle ajaloolistes piirides: näiteks Moviment Furlan (Friuli Liikumine), Front Furlan, Patrie Furlane ja Republiche dal Friûl - Parlament furlan.
Kui piirkonna peamine ametlik keel on standardne itaalia keel, siis Friulis räägitakse mitmeid teisi piirkondlikke keeli ja murdeid. Friuuli keelt räägitakse Udine, Gorizia ja Pordenone provintsides.
Veneti keelt ja selle murdeid kõneldakse ajaloolistel põhjustel peamiselt Friuli läänepoolsetel piirialadel (nt Pordenone), vähesel määral mõnes sisemaal asuvas linnas (nt Gorizia) ja ajalooliselt ka mõnes kohas piki Aadria mere kallast. Friuli kaguosas kõneldakse veneti keele üleminekumurret, mida kutsutakse nimega Bisiaco, ja milles on mõjutusi nii sloveeni keelest kui friuuli keelest.
Sloveeni keele murdeid kõneldakse suuresti maapiirkondadest koosneval mägisel piirialal nimega Slavia Friulana (tuntud ka kui Veneetsia Sloveenia). Saksa keelt (selle Baieri murret) kõneldakse Val Canales (enamasti Tarvisios ja Pontebbas); mõnes Val Canale omavalitsustes (eriti Malborghetto Valbrunas) kõneldakse ka Kärnteni sloveeni murdeid. Sloveeni keelt räägitakse veel ka Goriziast põhjas asuvas Collio piirkonnas. Veneetsia Sloveenia ja Val Canale vahelises Resia orus räägib enamik elanikest jätkuvalt sloveeni keele arhailist resia murret.
Itaalia valitsuse ametlike hinnangute järgi elab Friuli piirkonnas 45 kuni 51 tuhat sloveeni keele rääkijat: neist ligikaudu neljandik Gorizia provintsis ja ülejäänud Udine provintsis.[8] Emigratsiooni tõttu elab suurem osa Udine provintsi sloveeni keele kõnelejaid väljaspool oma kompaktset traditsioonilist asuala.[8]
Saksa keelega seotud murdeid kõneldakse mitmes muistses enklaavis: Timau, Zahre (Sauris), Plodn (Sappada) jt. Oma ajaloolistel aladel on teise ametliku keelena lubatud vaid friuuli, sloveeni ja saksa keel, kuid mitte nende murded.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
