Kärnteni hertsogkond

Kärnteni hertsogkond (saksa Herzogtum Kärnten; sloveeni Vojvodina Koroška) oli hertsogkond Lõuna-Austrias ja Põhja-Sloveenias. Kärnten eraldati Baieri hertsogkonnast aastal 976 ja oli esimene uus keiserlik osariik algsete Saksa hõimuhertsogkondade kõrval.

Kärnteni hertsogkond Herzogtum Kärnten (de) Vojvodina Koroška (sl) 976–1335
Lipp Vapp
Kärnten (kollane) Sise-Austrias, u 1790
Valitsusvorm	monarhia
Osa	Saksa-Rooma riik
Pealinn	Sankt Veit an der Glan (Šentvid ob Glini) aastani 1518, siis Klagenfurt (Celovec)
Religioon	katoliiklus
Eelnev Järgnev Kärnteni mark Austria hertsogkond

Kärnten jäi Saksa-Rooma riigi osaks selle lõpetamiseni aastal 1806 ja Austria-Ungari kroonimaaks aastani 1918. Kärnteni rahvahääletusega oktoobris 1920 moodustas põhiosa hertsogkonnnast Austria Kärnteni liidumaa. Väike kaguosa (tänapäeva Sloveenia Kärnten) anti äsjaloodud Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigile. Val Canale edelas koos Malborghetto Valbruna linnaga loovutati 1919. aasta Saint-Germaini rahuga Itaalia kuningriigile.

Karantaania ja keskaegsed dünastiad

 Pikemalt artiklis Karantaania#Ajalugu

Kärnten Baieri hertsogkonnas

7. sajandil oli piirkond slaavlaste Karantaania vürstiriigi osa, mis langes umbes aastal 743 Baieri hertsogi Odilo võimu alla. Baieri hõimuhertsogkond liidendati Karolingide impeeriumisse, kui Karl Suur kukutas aastal 788 Odilo poja hertsog Tassilo III. 843. aasta Verduni lepingu kohaselt sai Kärntenist osa Ida-Frangi riigist kuningas Ludwig Sakslase võimu all. Aastatel 889–976 oli Kärnteni mark uuenenud Baieri hertsogkonnas.

Kärnteni hertsogkond

Saksa-Rooma riik u 1000. aastal

Luitpoldingi dünastiast kohalik krahv Berthold sai aastal 927 Saksa kuningalt Heinrich Linnupüüdjalt Kärnteni hertsogiõigused. Pärast Bertholdi saamist Baieri hertsogiks aastal 938 olid mõlemad territooriumid (Kärnteni ja Baieri) tema võimu all. Pärast tema surma aastal 948 ei saanud Luitpoldingid, kuigi Saksa kuningliku Saksi dünastia pärijad, oma valdusi säilitada, kui Saksa kuningas Otto I läänistas need koos Baieri maadega oma nooremale vennale Heinrich I-le.

Hertsog Heinrichi poeg Heinrich II "Riiakas" mässas aastal 974 oma nõo, Saksa-Rooma keiser Otto II vastu, misjärel kaotas ta Baieri hertsogi koha Otto vennapoja, Švaabimaa hertsogi Otto I kasuks.

Samal ajal asutas keiser Otto II kuuenda hertsogkonna lisaks algsetele hõimuhertsogkondadele, uue Kärnteni hertsogkonna. Ta andis territooriumid Luitpoldingitele, kui eraldas Kärnteni Baieri maadest ja määras aastal 976 Kärnteni hertsogiks endise hertsogi Bertholdi poja Heinrich III Noorema. Hertsogkond koosnes siis suurest territooriumist, sealhulgas Steiermargi (marchia Carantana), Kraini ja Istria margid, samuti Verona mark endisest Itaalia kuningriigist. Sellest hoolimata oli Heinrich III esimene ja ka viimane Luitpoldingist Kärnteni hertsog: kui ta otsustas ühineda ebaeduka Kolme Heinrichi sõjaga keiser Otto II vastu, kaotas ta kaks aastat hiljem Kärnteni ja tema järglaseks sai keisri vennapoeg Otto I, Saali dünastia võsu. Kuigi Heinrich III-l õnnestus aastal 985 veelkord saada hertsogitiitel, läks Kärnten pärast tema surma aastal 989 tagasi Baieri keiserlikule Saksi dünastiale.

Kärnteni hertsogkond koos Steiermargi, Kraini ja Istria markidega (sinine), u 1000. aastal

Kärnten jäi siiski eraldi üksuseks ja aastal 1012 sai krahv Adalbero I, Steiermargi markkrahv umbes aastast 1000, keiser Heinrich II-lt hertsogkonna, kuigi Istria mark eraldati ja anti Weimari krahvile Poppole. Adalbero eemaldati ametist aastal 1035 pärast keisri Konrad II ebasoosingusse langemist. Aastal 1039 päris Kärnteni, keiser Heinrich III ise, kes eraldas järgmisel aastal Kraini margi ja andis selle samuti Istria markkrahvile Poppole. Aastal 1077 anti hertsogkond Liutoldile, jälle Eppensteinide perekonna liikmele, mis aastal 1122 Liutoldi poja Heinrich III surmaga siiski hääbus. Pärast tema surma vähenes hertsogkonna territoorium veelgi: suur osa Eppensteinide maadest, kus tänapäeval on Ülem-Steiermark, läks Steiermargi markkrahvile Ottokar II-le.

Kesk-Euroopa ja Kärteni alad, 919–1125

Hohenstaufenite valitsetud Saksa-Rooma riik ja Kärteni alad, 1138–1254

Ottokari kuningriik aastal 1273

Ülejäänud Kärnten läks hertsog Heinrich III-lt tema ristipojale Heinrichile Spanheimide dünastiast, kes valitses kui Heinrich IV aastast 1122 kuni oma varajase surmani järgmisel aastal. Kõige silmapaistvamad Spanheimidest hertsogid olid Bernhard, esimene Kärnteni hertsog, keda tegelikult kirjeldati ja austati dokumentides kui "maa isand". Viimane Spanheimist hertsog oli Ulrich III; ta sõlmis pärimislepingu oma venna, Salzburgi peapiiskopi Philippiga, kes siiski ei suutnud seista vastu Böömi kuningale Otakar II-le.

1260. aastal puhkes sõda Böömi kuninga Otakar II ja Ungari kuninga vahel Steiermargi pärast, Otakar sai võimu kogu Steiermargi üle. 1269. aastal päris Otakar ka Kärnteni hertsogkonna ja Kraini marki ning temast sai võimsaim valitseja Püha Rooma riigis. 1269. aastast hoidis Otakar tõhusalt enda kontrolli all Kärnteni hertsogkonda koos Kraini ja Windischi markidega kaugemal lõunas; kogu Kesk-Euroopa valdus ulatus Poola piirist Sudeetides kuni Aadria mere rannikuni lõunas.

Vaatamata toetuse saamisele Saksa kuningalt Rudolfilt, kes võitis Otakar II 1278. aasta Marchfeldi lahingus, ei saanud Salzburgi peapiiskop Philipp kunagi tegelikku võimu Kärntenis. Otakar II Austria valdused anti Rudolfi poegadele ja pärijatele, Kärnteni hertsogkonna hõivas keiser Rudolf I, Philipp suri aga aastal 1279.

Rudolf I andis Kärnteni pärast Roomlaste kuningaks valimist ja Böömimaa kuningas Otakar II võitmist l 1278, Tirooli krahv Meinhardile. Aastal 1307 valiti Meinhardi poeg Heinrich Böömimaa kuningaks, pärast tema surma oli elus vaid üks tütar, Margarete. Margarete poja Meinhard III surma järel, olles järglasteta, pärandas ta Tirooli krahvkonna aastal 1363 Austria hertsogile Rudolf IV von Habsburgile.

1335. aastal, pärast Heinrich VIII surma, viimase mehena selles liinis, andis Wittelsbachi dünastiast keiser Ludwig Baierist Kärnteni ja Tirooli krahvkonna lõunaosa keiserliku läänina 2. mail 1335 Linzis Habsburgide perekonnale.

Habsburgide Kärnten

Habsburgide perekond valitses Kärntenit aastani 1918, nagu teisedki Habsburgide monarhia osad jäi Kärnten pikaks ajaks poolautonoomseks riigiks oma põhiseaduslike struktuuridega. Habsburgid jagasid oma territooriume perekonna sees kaks korda, vastavalt 1379. aasta Neubergi lepinguga ja taas aastal 1564. Iga kord sai Kärnteni hertsogkond Sise-Austria osaks ja seda valitseti koos külgnevate Steiermargi ja Kraini hertsogkondadega.

18. sajandi alguse Kärnteni kaart, mis näitab Salzburgi ja Bambergi lääne

Keisrinna Maria Theresia ja tema poeg Joseph II püüdsid luua rohkem ühtsemat Habsburgide riiki ja aastal 1804 integreeriti Kärnten Austria keisririiki. Vastavalt 1809. aasta Schönbrunni rahule moodustasid Ülem-Kärnteni territooriumid ümber Villachi osa lühiealisest Napoleoni Illüüria Provintsidest; Kärnten kui tervik jäi Habsburgide Illüüria kuningriigi osaks kuni selle lõpetamiseni aastal 1849.

Aastal 1867 sai hertsogkonnast Austria-Ungari lääneosa, Tsisleitaania kroonimaa.

Tsisleitaania kroonimaa Kärnten Austria-Ungaris

Sajandite jooksul laienes saksa keel, mis pakkus rohkem prestiiži, sloveeni keele arvel, kuid fakt, et 16. sajandil märkisid Kärnteni seisused veel, et Kärnten oli "Windischi ertshertsogkond", s.o suveräänne Sloveeni vürstiriik, näitas, et Kärnteni rahvas oli teadlik oma iidsest ja saksa-eelsest päritolust.

Esimene maailmasõda ja Kärnteni rahvahääletus

 Pikemalt artiklis Kärnteni rahvahääletus

Esimese maailmasõja ajal suri Kärntenis 37 inimest iga 1000 elaniku kohta. See oli kõrgem kui enamikus teistes Austria-Ungari saksakeelsetes piirkondades (v.a Saksa Lõuna-Moraavia).

Pärast sõja lõppu ja Austria-Ungari lammutamist sätestas 1919. aasta Saint-Germaini rahu Kärnteni Val Canale, Tarvisiost kuni Pontebbani, ülemineku Itaaliale ning et sloveenikeelsed alad Meža orus, Drava org ümber Unterdrauburgi, mis hiljem nimetati Dravogradiks ümber, ja Jezersko ala loovutati uuele SHS-riigile. Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik ei olnud endise hertsogkonna nende osadega siiski rahul ja okupeeris ka maa Karawankeni mäeahelikust põhjas, sealhulgas pealinna Klagenfurti. Antanti riigid otsustasid kaheastmelise referendumi kasuks, millest esimene aste, Kärnteni rahvahääletus Kärnteni saatuse määramiseks toimus 10. oktoobril 1920. Tulemus Austria kasuks ei muutnud Saint-Germaini rahuga otsustatud piire.

Klagenfurti Landhaus

Vürsti kivi (Knežji kamen)

Hertsogitool (Vojvodski prestol)

Endise hertsogkonna Austria osa moodustab täna Kärnteni liidumaa (saksa Land Kärnten), samas ala, mis loovutati Itaaliale kui osa "Venezia Giuliast", kuulub Friuli-Venezia Giulia autonoomsesse regiooni. Enamus alast, mis langes Jugoslaaviale (Sloveenia Kärnten), moodustab nüüd osa suuremast Koroška statistilisest regioonist Sloveenias.

Pindala ja rahvastik

Pindala

• kokku: 10 327 km²

Rahvastik (1910. aasta rahvaloendus)

• kokku (hinnang): 396 200

Keeleline koosseis

Vastavalt viimasele Austria keiserlikule rahvaloendusele aastast 1910 koosnes Kärnteni hertsogkond järgmistest keelekogukondadest:

Kokku (hinnang): 396 200

• saksa: 304 287 (76,80%)
• sloveeni: 82 212 (20,75%)
• Itaalia: 82 (0,02%)
• muud keeled või teadmata: 9619 (2,43%)

Austria rahvaloendus ei loendanud rahvusrühmi ega emakeelt, vaid "igapäevase suhtlemise keelt" (Umgangssprache).

Religioosne koosseis

Kokku (hinnang): 396 200

• katoliiklased: 385 314 (97,25%)
• protestandid: 9698 (2,45%)
• judaistid: 396 (0,10%)
• muud religioonid või teadmata: 792 (0,20%)

Kärnteni hertsogid

Erinevad dünastiad

Luitpoldingid

• Heinrich I (976–978)

Saali dünastia

• Otto I (978–985)

Luitpoldingid

• Heinrich I (985–989), taas, Baieri hertsog 983–985

Saksi dünastia

• Heinrich II (989–995), ka Baieri hertsog 985–995
• Heinrich III (995–1002), ka Baieri hertsog 995–1005

Saali dünastia

• Otto I (1002–1004), taas
• Konrad I (1004–1011)

Eppensteinid

• Adalbero (1011–1035)

Saali dünastia

• Konrad II (1036–1039)
• Heinrich IV (1039–1047), ka Baieri hertsog 1026–1041 ja Saksa-Rooma keiser (kui Heinrich III) 1046–1056

Vanem Welfide dünastia

• Welf (1047–1055)

Ezzonid

• Konrad III (1056–1061)

Zähringid

• Berthold II (1061–1077)

Eppensteinid

• Liutold (1077–1090)
• Heinrich V (1090–1122)

Spanheimi dünastia

• Heinrich VI (1122–1123 )
• Engelbert (1123–1134)
• Ulrich I (1134–1144)
• Heinrich VII (1144–1161)
• Hermann II (1161–1181)
• Ulrich II (1181–1201)
• Bernhard (regent aastast 1199, hertsog 1202–1256)
• Ulrich III (1256–1269)

Erinevad dünastiad

Přemysliidid

• Otakar (1269–1276), ka Böömimaa kuningas 1253–1278

Habsburgid

• Rudolf I (1276–1286), ka Saksa kuningas 1273–1291

Görz-Tirool

• Meinhard (1286–1295)
• Heinrich VIII (1295–1335), ka Böömimaa kuningas 1306/1307–1310, üheskoos oma vendadega
  • Ludwig (1295–1305)
  • Otto III (1295–1310)

Habsburgid

• Otto IV (1335–1339), üheskoos oma vennaga
  • Albrecht II (1335–1358)
• Friedrich (1358–1362), üheskoos oma vennaga
  • Rudolf II (1358–1365)
• Albrecht III (1365–1395)

Leopoldi liin

• • Leopold (1379–1386)
  • Wilhelm (1386–1406)
• Ernst (1406–1424)
• Friedrich (1424–1493)

Habsburgide territooriumide taasühendamine

Habsburgide territooriumide taasühendamine aastal 1458

• Maximilian I (1493–1519), ka Saksa-Rooma keiser 1508–1519
• Karl I (1519–1521), ka Saksa-Rooma keiser 1519–1556
• Ferdinand I (1521–1564), ka Saksa-Rooma keiser 1558–1564

Sise-Austria Habsburgid

• Karl II (1564–1590)
• Ferdinand II (1590–1637), ka Saksa-Rooma keiser 1619–1637

Kärnten ühendati ülejäänud Habsburgide territooriumidega taas aastal 1619. Vaata Austria riigipeade loend

Vaata ka

• Karantaania
• Karantaanid
• Kärnteni sloveenid
• Austria ajalugu
• Sloveenia ajalugu
• Must panter (sümbol)