Berengar Frioolist

Berengar Frioolist (Berengario I; umbes 845 – 16. aprill 924) oli Friuli markkrahv, Itaalia kuningas ja Frangi keiser.

874. aastal sai Berengarist oma venna Unroch III surma järel Friuli markkrahv.

888. aastal õnnestus Berengaril end keskaegse Itaalia kuningaks kroonida ning seejärel asus ta taotlema juba Frangi keisri krooni. Ent Itaalias olid tugevad positsioonid ka Spoleto Guidol, kel õnnestus 891. aastal keisrikroon enda ning Itaalia kuningakroon poeg Lamberto kätte saada. Guido oli üks mõjukamaid Kesk-Itaalia valitsejaid, kes pärast Karl Paksu surma ning Frangi impeeriumi lõplikku kokkuvarisemist valiti vastukaaluks Friooli Berengarile samuti Itaalia kuningaks (889. aastal). Nende vahel puhkes ka võitlus Frangi keisritiitli pärast, mille võitis Guido, kes sundis 891. aastal paavsti ennast keisriks ja poeg Lambertot Itaalia kuningaks kroonima. Väljaspool Itaaliat ei tähendanud tema keisritiitel aga tegelikult midagi ning Berengar sõlmis liidu Ida-Frangi kuninga Arnulfiga. 894. aastal saigi Guido Arnulfi pojalt Zwentiboldilt ja Berengarilt lüüa ning enamik Itaaliat tunnistas Berengari kuningana. Tema poeg Lamberto võitles aga nende vastu edasi, kuni hukkus 898. aastal jahiõnnetuss.

Juba 896. aastal oli Ida-Frangi kuningas Arnulf endale haaranud Itaalia kuninga ja keisri tiitlid, ta säilitas need kuni oma surmani 899. aastal. Nüüd püüdis Berengar oma võimu Itaalias taastada, ent põrkus sealsete aadlike vastuseisule, kes kutsusid oma valitsejaks hoopis Alam-Burgundia kuninga Louis', tollest sai ka järgmine keiser Louis III (Ludwig III) nime all.

Ent 902. aastal võitis Berengar Louis'd ning ajas ta Itaaliast välja, võttes talt lubaduse, et ta enam kunagi oma võimu taastada ei püüa. Kuid 905. aastal tungis Louis taas Itaaliasse ning Berengar lasi ta seejärel pimedaks torgata. Seejärel oli tema võim Itaalias kindlustatud. 915. aastal krooniti ta viimaks ka keisriks.

Kuid alates 919. aastast algasid suured segadused, mis Berengari võimu kiiresti õõnestasid. Osad Itaalia aadlikud kutsusid uueks Itaalia kuningaks Ülem-Burgundia valitseja Rudolf II ning 922. aastaks haaras too reaalse võimu Itaalias enda kätte. Berengar püüdis vastupanu osutada Frioolis, mis kannatas ungarlaste rüüsteretkede käes. 924. aastal tapeti Berengar aga Veronas ühe oma kaaslase poolt. Pärast Berengari jäi unarusse ka keisritiitel, mille pälvis alles Saksa-Rooma keiser Otto I ligi 40 aastat hiljem (962. aastal).

Eelnev Unroch III	Friooli markkrahv 874–888	Järgnev Walfred
Eelnev Karl Paks	Itaalia kuningas 888–891	Järgnev Guido Spoletost
Eelnev Louis Pime	Itaalia kuningas 905–922/924	Järgnev Rudolf II
Eelnev Louis Pime	Frangi keiser 915–924	Järgnev Otto I (Rooma keiser)