vabariik Põhja-Euroopas From Wikipedia, the free encyclopedia
Leedu (ametlikult Leedu Vabariik) on riik Euroopa Liidus Läänemere kagurannikul. Leedu on lõunapoolseim Balti riikidest, kuid asub samuti Põhja-Euroopas. Ta piirneb Läti, Valgevene, Poola ja Venemaa Kaliningradi oblastiga.
|
Leedu Vabariik
| |||
 | |||
| Riigihümn | Lietuva, tėvyne mūsų | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | Vilnius | ||
| Pindala |
65 300 km² [1]  | ||
| Riigikeel | leedu keel | ||
| Rahvaarv |
2 860 002 (1.01.2023)[2] | ||
| Rahvastikutihedus | 43,8 in/km² | ||
| Riigikord | parlamentaarne vabariik | ||
| President | Gitanas Nausėda | ||
| Peaminister | Ingrida Šimonytė | ||
| Iseseisvus |
– väljakuulutamine Venemaast 16. veebruaril 1918 - tunnustamine 12. juulil 1920 | ||
| SKT | 77,836 mld $ (2023) [3] | ||
| SKT elaniku kohta | 27 102 $ (2023)[4] | ||
| Valuuta | Euro (EUR) | ||
| Ajavöönd | Ida-Euroopa aeg | ||
| Tippdomeen | .lt | ||
| ROK-i kood | LTU | ||
| Telefonikood | 370 | ||
1230. aastail ühendas Mindaugas Leedu territooriumi esimest korda ühtse juhtimise alla. Sajandi lõpus kujunes välja Leedu suurvürstiriik, mis kasvas 15. sajandiks Euroopas pindalt suurimaks riigiks. Leedu ja Poola personaalunioonist kasvas välja Rzeczpospolita. Kolmanda Poola jagamisega 1795. aastal läks Leedu Venemaa Keisririigi koosseisu ja Leedu suurvürsti tiitel sai üheks Venemaa keisri tiitlitest. Leedu iseseisvus kuulutati välja 16. veebruaril 1918. Alates 1991. aastat kuulub Leedu ÜRO-sse ning alates 2004. aastast Euroopa Liitu ja NATO-sse.
Leedu pealinn on Vilnius. Riigikeel on leedu keel.
Leedu Vabariigi riigipea on Leedu president. Täidesaatvat võimu teostab Leedu valitsus. Valitsuse juht on Leedu peaminister.
Leedu ainus riigikeel on leedu keel. See kuulub balti keelte hulka ja selle üks lähimaid sugulasi on läti keel.
Enne põhiseadusliku korra taastamist:
Põhiseaduslikud:
Leedu parlament on 141-kohaline Seim. Seimi valimised toimuvad iga nelja aasta tagant.
12. ja 26. oktoobril 2008 toimunud parlamendivalimistel kogus kõige rohkem kohti (44) erakond Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid. Järgnesid Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei (26 kohta), Rahva Ärkamise Partei (16 kohta), Kord ja Õiglus (15 kohta), Leedu Vabariigi Liberaalne Liikumine (11 kohta), Tööpartei (10 kohta) ja ülejäänud erakonnad. Seimi pääses 10 erakonda.
_-_colored.svg)
14. ja 28. oktoobril 2012 toimunud parlamendivalimised võitis opositsiooniline Leedu Sotsiaaldemokraatlik Partei, kasvatades oma esindajate arvu parlamendis 38 inimeseni. Seni võimul olnud Isamaaliit kaotas 11 kohta ja pidi piirduma 33 esindajaga, kolmandaks tõusis aga Tööpartei, mis sai parlamenti 29 esindajat. Kokku pääses parlamenti 8 erakonda ja 3 sõltumatut kandidaati.
Leedus on kahetasandiline haldusjaotus. 1. järgu haldusüksused on 60 linna (miestas), rajooni (rajonas) ja omavalitsust (savivaldybė), mis omakorda jagunevad 2. järgu haldusüksusteks (vald, seniūnija).
2010. aastani olid 1. järgu haldusüksused kümme maakonda (apskritis): Alytuse, Kaunase, Klaipeda, Marijampole, Panevežysi, Šiauliai, Taurage, Telšiai, Utena ja Vilniuse maakond.
Leedus elas 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 3 483 972 inimest, neist mehi 1 629 148 ja naisi 1 854 824. 1. detsembril 2011 oli rahvaarv statistikaameti teatel 3 201 344.[5]
2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel elas Leedus 1. märtsi seisuga 3 053 800 inimest (1 407 000 meest ja 1 645 000 naist).[6]
2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli leedulasi 2 907 293 (83,45%), poolakaid 234 989 (6,74%), venelasi 219 789 (6,31%), valgevenelasi 42 866 (1,23%) ja ukrainlasi 22 488 (0,65%).
2009. aasta alguses oli leedulasi arvestuslikult 2 815 700 (84,0%), poolakaid 205 500 (6,1%), venelasi 165 100 (4,9%), valgevenelasi 36 100 (1,1%) ja ukrainlasi 20 000 (0,6%). Inimesi, kelle rahvust ei olnud kirjas, oli 86 800 (2,6%).
Leedu rahvaarv on alates 1992. aastast vähenenud negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu. 2009. aastal emigreerus 21 970 ja 2010. aastal 83 157 inimest.[7]
| Aasta | Elussünnid | Surmad | Loomulik iive |
|---|---|---|---|
| 1994 | 42 376 | 46 486 | −4110 |
| 1995 | 41 195 | 45 306 | −4111 |
| 1996 | 39 066 | 42 896 | −3830 |
| 1997 | 37 812 | 41 143 | −3331 |
| 1998 | 37 019 | 40 757 | −3738 |
| 1999 | 36 415 | 40 003 | −3588 |
| 2000 | 34 149 | 38 919 | −4770 |
| 2001 | 31 546 | 40 399 | −8853 |
| 2002 | 30 014 | 41 072 | −11 058 |
| 2003 | 30 598 | 40 990 | −10 392 |
| 2004 | 30 419 | 41 340 | −10 921 |
| 2005 | 30 541 | 43 799 | −13 258 |
| 2006 | 31 265 | 44 813 | −13 548 |
| 2007 | 32 346 | 45 624 | −13 278 |
| 2008 | 35 065 | 43 832 | −8767 |
| 2009 | 36 651 | 42 034 | −5383 |
| 2010 | 35 626 | 42 120 | −6494 |
.jpg)
Leedu on katoliiklik maa: katoliku kirikusse kuulub 80% elanikkonnast.
Leedu ekspordis on olulisel kohal nafta töötlemise saadused (23%), kerge- (16%), masina- (11%) ja keemiatööstuse toodang (6%), puit ja puidutooted (5%) ning toiduained (5%; 2001. aasta seis). Lisaks veeti välja elektroonikat ning autosid Venemaale ja Valgevenesse.
Leedu keskmine palk oli 2007. aasta teises kvartalis 529,06 eurot kuus (kasv 2006. aasta teise kvartaliga võrreldes 20,2%).
Leedus on heal tasemel maanteede võrgustik. Ainukesena Balti riikidest on Leedus ka kiirteed: Vilniuse–Klaipėda maantee ja Panevėžysi–Vilniuse maantee.
Leedul on 99 km rannikut. Rannik on liivane.
Leedu pinnamoodi on kujundanud liustikud. Liustikud katsid Leedut viimasel jääajal, mis Leedu maa-alal lõppes 22–20 tuhat aastat tagasi[8]. Kõige künklikumad alad on Lääne-, Ida- ja Edela-Leedus, vastavalt Žemaitija, Aukštaitija ja Dzūkija kõrgustik.
Leedu kõrgeim punkt on Aukštojase mägi (293,84 m merepinnast). Kõrguselt järgmised tipud on Juozapinė mägi (293,6 m) ja Kruopinė mägi (293,4 m).
Metsaga on kaetud 33,2% Leedu pindalast.[9]
Leedu pikim jõgi on Nemunas.
Leedu sügavaim järv on Tauragnas (60,5 m).
Pikemalt artiklites Leedu ajalugu ja Leedu nimi
Esimest korda mainiti Leedut 1009 Quedlinburgi kroonikas, mille järgi püha Brunoni ja 18 munga elu sai õnnetu lõpu 19. märtsil 1009, kui nad Venemaa ja Leedu piiril paganate poolt taevariiki saadeti.[10]
Leedu hõimud ühendas riigiks Mindaugas 1230. aastatel. 6. juulil 1253 krooniti ta Leedu kuningaks. Leedu oli viimane paganlik riik Euroopas ning seetõttu oli ta sagedane Saksa ja Liivi ordu korraldatud ristisõdade sihtmärk. Sellest hoolimata laienes Leedu kiiresti, hõivates ida ja lõuna pool asunud, kuid poliitiliselt nõrgenenud slaavlaste maid.
Pikemalt artiklis Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik1385 võttis Leedu suurvürst Jogaila vastu Poola palve hakata Poola kuningaks. Sellega algas järkjärguline Leedu ristiusustamine.
1410 purustas Leedu, Poola ja Venemaa ühendatud sõjavägi Grünwaldi lahingus Saksa ordu peaväed ja sellega lõppes sajanditeks sakslaste oht Leedule. Saksakeelne sõna grünwald tähendab tõlkes 'roheline mets', leedu keeles žalgiris ja selle lahingu mälestuseks kannab tänapäeval Vilniuse tähtsaim spordiklubi Žalgirise nime.
1447–1492 ja 1501–1569 olid Leedu ja Poola personaalunioonis. Lublini uniooniga liitusid Leedu ja Poola 1569 üheks riigiks Rzeczpospolitaks. Leedu säilitas oma haldus- ja kohtuorganid, sõjaväe ja riigikassa. Võim kuulus Poola-Leedu ühisele seimile. III Leedu statuut 1588 vormistas šlahta seisusena. Pärast Bresti uniooni (1596) edenes katoliiklus.
Vene-Poola sõja ajal 1654–1667 hõivasid Venemaa väed suure osa Valgevenest, kuid Andrussovo vaherahuga 1667 jäi maa Rzeczpospolitale. 1705–1709 toimus Leedus mitu Põhjasõja lahingut. Sõjad Venemaa ja Rootsiga 16. sajandi keskpaigast 18. sajandi alguseni kurnasid Leedut. Teravnesid rahvuslikud ja klassivastuolud. Leedu šlahta poolastus 17. ja 18. sajandil tunduvalt. Sõdades kannatanud majandus elavnes 18. sajandi II poolel, hakkasid tekkima varakapitalistlikud suhted. Leedut haaras ka Poolas Tadeusz Kościuszko juhtimisel 24. märtsil 1794 puhkenud ülestõus.
Rzeczpospolita jagamisega 1772–1795 läksid endise Leedu suurvürstiriigi alad Venemaa keisririigile, välja arvatud Sūduva ja osa Podlaasiast (need liideti Venemaaga vastavalt 1815 ja 1807). 1796. aastal moodustati Leedu kubermang, mis 1802 jaotati Vilniuse (Vilno) ja Kaunase kubermanguks.
1820. aastail, eriti pärast 1830.–1831. aasta Poola Novembriülestõusu lämmatamist tugevnes tsarismi surve: likvideeriti üliõpilaste salaseltsid "Filomaadid" ja "Filaretid", 1832 suleti Vilniuse Ülikool. 1863 Poolas puhkenud tsarismivastane Jaanuariülestõus (seda juhtisid Zygmunt Sierakowski, Antanas Mackevičius ja Kastuś Kalinoŭski) haaras ka Leedu alasid. Pärast ülestõusnute lüüasaamist Biržai juures 7.–9. mail 1864 lämmatati ülestõus Vilniuse kindralkuberneri Mihhail Muravjovi juhtimisel. 1864–1904 oli keelatud leedukeelsete raamatute trükkimine ladina tähestikus, leedu keel oli koolides ja ametiasutustes keelatud. Preisi valitsus saksastas Klaipėda ala, kus 1872 keelati koolides leedu keele kasutamine.
1860. aastail algas streigiliikumine. 1900 tekkis uus partei Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia. 1905–1906 toimus Leedus palju streike, relvastatud kokkupõrkeid politseiga ja talupoegade väljaastumisi. I maailmasõja ajal hoogustus Saksa vägede poolt 1915 okupeeritud Leedus revolutsiooniliikumine.
Leedu parempoolsed poliitikud moodustasid 1917. aasta septembris Saksa okupatsioonivõimude toetusel oma võimuorgani, Leedu Nõukogu, mis võttis 16. veebruaril 1918 vastu Leedu riigi moodustamist käsitleva deklaratsiooni. Leedu Rahvusnõukogu kuulutas Mindaugas II 9. juulil kuningaks. Ta sai Saksa Keisririigi toetusel juriidiliselt võimul olla kuni 2. novembrini 1918.
8. detsembril 1918 moodustati Vilniuses Ajutine Revolutsiooniline Tööliste ja Talupoegade Valitsus, mida juhtis Vincas Kapsukas. 22. detsembril tunnustas Vene SFNV Leedu NSV iseseisvust. 1918. aasta novembrist 1919. aasta jaanuarini hõivas Punaarmee koos kohalike partisanidega suurema osa maast. 1. jaanuaril 1919 kuulutati Smolenskis välja Valgevene NSV. 5. jaanuaril 1919 viidi valitsus Minski, mis jäigi Valgevene pealinnaks. Veebruariks oli Kesk- ja Ida-Leedu revolutsioonilise valitsuse kontrolli all. 18.–20. veebruaril toimus Vilniuses Leedu nõukogude I kongress, mis kinnitas Leedu ja Valgevene ühinemise Leedu-Valgevene NSV-ks. 27. veebruaril 1919 valiti Leedu ja Valgevene NSV ühine valitsus, mille esimees oli Vincas Kapsukas.
1919. aasta veebruaris-augustis hõivasid Poola väed osa Leedu ja Valgevene NSV-st, sealhulgas 21. aprillil Vilniuse. 1920. aasta aprillis algas Poola-Nõukogude sõda. Juulis hõivas Punaarmee Vilniuse ja selle ümbruskonna. Vene SFNV tunnustas 12. juulil 1920 sõlmitud rahulepinguga Leedu Vabariigi iseseisvust ja loovutas Vilniuse ala Leedule, kuigi selle 139 tuhandest elanikust oli leedulasi vaid 1,6% (poolakaid 54%, juute 41%).
Leedu Vabariik kuulutati välja 16. veebruaril 1918.
9. oktoobril 1920 hõivasid Poola väed Vilniuse uuesti ja Leedu Vabariigi ajutiseks pealinnaks sai Kaunas. Kuid 1922. aastal vastu võetud Leedu põhiseadus sätestas, et Leedu pealinn on Vilniuses. Leedu ei tunnistanud Poola võimu Vilniuse üle isegi de facto. Poola ja Leedu vahel ei olnud kuni 1938. aastani diplomaatilisi suhteid. Üle Leedu-Poola piiri ei liikunud rongid, telegraafiliinid ega isegi post. Leedu deklareeris Vilniust oma pealinnaks kõigis ametlikes dokumentides, kaasa arvatud 1922 vastu võetud põhiseaduses. Leedu võimuorganid viidi üle Kaunasesse, mida ametlikult nimetati "ajutiseks pealinnaks". Leedu hinnangul pidi Kaunas olema ajutine pealinn seni, kuni Vilnius on "vabastatud Poola okupatsioonist".
23. augustil 1939 sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa nn Molotovi-Ribbentropi pakti, millega jagasid Ida-Euroopa oma mõjusfäärideks. 1. septembril alustas Saksamaa Teist maailmasõda, rünnates Poolat. 17. septembril viis oma väed Poolasse ka NSV Liit. 19. septembril hõivas Punaarmee Vilniuse. 10. oktoobril sõlmiti Leedu Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mille alusel Leetu paigutati Punaarmee sõjaväebaasid. Vastutasuks lubas NSV Liit Leedule Vilniuse. Punaarmee tõmmati linnast välja ja 27.–28. oktoobril 1939 anti Vilnius ja Vilniuse piirkond Leedule üle.
15. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit kogu Leedu. Taasloodi Leedu NSV. 3. augustil 1940 inkorporeeriti Leedu Nõukogude Liitu.
1941. aasta juuni lõpus hõivasid Leedu Saksa väed, kes 22. juunil olid tunginud kallale Nõukogude Liidule. Leedus elas sõja hakul arvukalt juute, kellest rõhuv enamus langes holokausti ohvriks. Vilniuses asutati kaks getot: väiksem likvideeriti juba oktoobriks, suurem tegutses 1943. aastani. 1. septembril 1943 puhkes Vilniuse getos ülestõus, mis aga maha suruti. Holokaust Leedus hävitas 91% sealsest juudi kogukonnast. Paljud nendest tapeti Vilniuse keskusest kõigest 10 km lääne pool asuvas Paneriai koonduslaagris. Seal hukati umbes 70 tuhat juuti, 20 tuhat poolakat ja 8 tuhat vene sõjavangi, kokku umbes 100 tuhat inimest.
13. juulil 1944 vallutas Punaarmee taas Vilniuse ja 31. juulil Kaunase.
1990. aasta 11. märtsil kuulutas Ülemnõukogu Leedu iseseisvaks. Nõukogude Liit püüdis Leedu lahkulöömist takistada esmalt majandusblokaadi abil. 1991. aasta jaanuaris esitati Leedule ultimaatum ja püüti Nõukogude võimu maksma panna armeeüksuste abiga. 13. jaanuaril hukkus armee käe läbi Vilniuses 13 iseseisvuse toetajat.
4. veebruaril 1991 sai Island esimeseks riigiks, kes tunnustas Leedu iseseisvust.[viide?] Pärast iseseisvuse taastamist võeti Leedu 17. septembril 1991 koos Eesti ja Lätiga vastu ÜRO-sse. Viimased Venemaa väeüksused lahkusid Leedust 31. augustil 1993. Leedu esitas taotluse astuda NATO-sse 1994. 2004 sai ta NATO ja Euroopa Liidu täisliikmeks ja ühines 21. detsembril 2007 Schengeni leppega.
Viimane Leedu osa, mida Venemaa okupeeris, oli Roomas asuv Leedu saatkonnahoone Villa Lituania.
2009. aastal tähistas Leedu 1000 aasta möödumist esmamainimisest.[10]
2013. aasta teisel poolaastal oli Leedu Euroopa Liidu eesistujariik.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
