From Wikipedia, the free encyclopedia
Holokaust (kreeka keeles ὁλόκαυστον holókauston 'täielikult põletatud'; heebrea keeles השואה HaSho'a 'häda') on termin, mida üldiselt kasutatakse teise maailmasõja ajal Saksamaa poolt juutide vastu toime pandud genotsiidi leinamiseks.
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Teises maailmasõjas kannatasid ka mustlased, poolakad, ukrainlased, valgevenelased ja venelased. Siiski mõistab enamik teadlasi holokausti all üksnes teise maailmasõja ajal juutide vastu toime pandud genotsiidi; laiemas mõistes on holokaust igasugune genotsiid.
Holokausti käigus hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid: 4,2 miljonist (Gerald Reitlingeri ja Rudolph Joseph Rummeli järgi) kuni 6,2 miljonini. 1990. aastal teatas Auschwitz-Birkenau laagri muuseum, et ainult selles laagris hukkunute arv oli umbes 1,1–1,6 miljonit inimest, kellest 90% moodustasid juudid).
Holokausti juudi rahvusest[viide?] ohvrite mälestamiseks on 1990. aastatest saati tähistatud holokausti mälestuspäeva. Eesti Vabariigis sai mälestuspäev valitsuse heakskiidu ja esimest korda tähistati seda 27. jaanuaril 2003. Holokausti toimumise kahtluse alla seadmine on kuulutatud kuriteoks Prantsusmaal, Belgias, Šveitsis, Saksamaal, Austrias, Rumeenias, Slovakkias, Tšehhis, Leedus, Poolas ja Iisraelis.[1]
Antisemitism on tegelikult üsna vana nähtus. See ei ole levinud ainult 20. sajandi esimesel poolel ja ainult Saksamaal. Juute süüdistati mitmesugustes õnnetustes juba keskajal, kui musta surma peeti juutide süüks. Mis aga just sakslasi pani juute vihkama oli see, et maailmasõdadevahelisel perioodil oli Saksamaa majandus halval järjel, valitses inflatsioon ning kõrge töötuse tase. Majanduslikult kõige paremal järjel olid aga juudid, mille tõttu paljud sakslased olid kadedad nende vastu. Pärast esimese maailmasõja kaotust ja Versailles' lepinguga nõutud reparatsiooni oli saksa rahvas nördinud ning vihane ning oli lihtne enda viha suunata just juutide vastu, kellel läks võrreldes teistega väga hästi. (Unites States Holocaust Memorial Museum, 2016)
Üks kuulsamaid raamatuid holokausti ja antisemitismi teemal, Daniel Goldhageni "Hitler’s Willing Executioners" (1997), väidab, et sakslased olid tollal, erinevalt teistest rahvustest, eriti juutide vastased ning n-ö juudiprobleemist räägiti juba enne natsionaalsotsialistide võimuletulekut. Hitler vaid tõi selle viha esipinnale. Goldhagen väidab, et kuigi kõik sakslased ei pruukinud nõustuda natside poliitikaga, siis juudiküsimuses olid küll kõik ühel meelel. Seda mõtteviisi toetab näiteks fakt, et väga vähesed natsidest loobusid tapmisest, kui selleks oli võimalus, ning tihti pidid juute tapma täiesti tavalised mehed, kes olid veel sõja ajal saadaval ning mitte just selleks tööks kindlalt väljavalitud natside kamp. Paljud on aga sellisele mõtteviisile vastu vaielnud, näiteks ajaloolase Christopher Browningu arvates ei suuda antisemitism põhjendada, miks natsid tapsid ka lisaks juutidele näiteks poola rahvusest inimesi ning kõik natsionaalsotsialistliku partei liikmed ei olnud ka sakslased. (Browning, 2001)
Dehumaniseerimine ei olnud ainulaadne sakslastele, see oli väga levinud viis, kuidas sõja ajal rahvast vaenlase vastu ärgitada. Dehumaniseerimine tähendab, et vaenlasest ei mõeldud kui inimesest nagu iga teine, vaid kui midagi alamat, mõeldi kas kui objektist või loomast, kuid mitte täisväärtuslikust inimesest. Näiteks ühel sõjaaegsel Ameerika Ühendriikide propagandaplakatil kujutati sakslast kui gorillat, kes hävitab süütuid elusid. Samuti saadeti Stalini Punaarmeele propagandalehti, kus räägiti sakslastest kui loomadest, kes on õppinud ära sõjakunsti. Nii tehti ka juutidega, kellest tihti räägiti kui parasiidist, kes tuleb hävitada. Juuti kujutati tihti kui rotti, kes levitab haigusi ning on aarja rassile üleüldse ohtlik. On vale tappa inimest, kuid roti tapmine on lubatud. (Smith, 2011) Seda ilmestab fakt, et kui igal natsil oli kindel juut, keda ta pidi tulistama, siis oli tapmine moraalselt palju raskem, kui siis, kui pidi suvaliselt kõiki juute laskma. Samuti tuli natside suhtumine juutidesse välja ka 25 aastat hiljem ülekuulamistel, kus küsiti neilt, kuidas nad tollal tegid vahet poolakatel ja juutidel. Kui osad vastasid, et riietuse, juuksestiili ja üldise välimuse järgi, siis üsna paljudel kumas läbi ka tolleaegne natsipropaganda, mille järgi öeldi, et juudid on poolakatest räpasemad, lohakamad ja vähem puhtad. (Browning 1992, 152)
Deindividualiseerimine tähendab, et grupis olles kaotab inimene teadlikkuse iseendast, muutub n-ö anonüümseks. Inimene saab üheks grupiga ning võtab vastu seal antava rolli. Näiteks rahvamässudes on inimesed valmis linna segi peksma ning varastama, kuigi üksinda olles nad ilmselt ei julgeks seda kunagi teha. (Keizer jt, 2008) Nii oli ka natsidega, kes võtsid vastu tapjarolli, mis autoriteet ja grupp oli neile andnud. Nad ei käitunud nagu nad ise, vaid nad täitsid rolli.
Seda ilmestab väga hästi üks kuulsamaid katseid sotsiaalpsühholoogias, Stanfordi vangla eksperiment. Seal jaotati meessoost üliõpilased kahte rühma: ühed mängisid vangivalvureid ja teised vange. Neile tehti Stanfordi ülikooli keldrisse võltsvangla ning katsealustele anti üsna vabad käed, mis nad võisid teha. Kõik kandsid vastavalt rollile ka vormiriietust ning vange ei kutsutud mitte nende nime, vaid neile antud numbri järgi. Katse käigus selgus, et valvurid võtsid üsna ruttu enda rolli omaks ning muutusid ajapikku üha julmemaks ja lugupidamatuks vangide suhtes. Kuigi katse oli mõeldud kestma kaks nädalat, siis see lõpetati juba pärast kuuendat päeva, kuna olukord hakkas üle käte minema. (McLeod, 2008) See eksperiment näitab, et inimene võib tegelikult väga lihtsalt rolli sisse elada ning käituda grupi järgi, kuna talle on antud võimalus selleks.
Inimeste kuulekus autoriteedi vastu on olnud väga tähtis osa tsivilisatsiooni arengus. Ükskõik millise ühiskonna toimimiseks on vajalik, et osadel inimestel ühiskonnas on teiste üle veidi rohkem võimu. Kuid autoriteedile kuuletumine võib panna inimesi tegema ka nende enda printsiipide vastaseid tegusid. (Gleitman jt 2011, 523) Samuti on hiljem ülekuulamistel öeldud, et käskudele ei olnud võimalik vastu hakatagi. Kui hakkasid vastu, siis oli oht, et saadetakse ise koonduslaagrisse või tapetakse kohapeal. Tegelikult on aga selline seletus vale, kuna siiani ei ole leitud veel ühtegi juhtumit, kus kedagi oleks koonduslaagrisse saadetud või tapetud. Muidugi võis ka nii olla, et sellist saatust lihtsalt kardeti ega juletud igaks juhuks vastu hakata. (Browning 1992, 170-171)
Kõige kuulsam näide kuulekuse uurimisest psühholoogias on Milgrami elektrišoki eksperiment, kus katsealused mängisid õpetajaid, kes pidid kõrvaltoas paiknevat õpilast küsitlema ning vale vastuse korral õpilasele elektrilööki andma. Elektrilöögi pinget suurendati iga vale vastuse järel. Samal ajal kuulis õpetaja õpilase karjeid elektrilöögile, kuid eksperimentaator käskis ikkagi õpetajal katsega jätkata. Tegelikult muidugi keegi viga ei saanud ning õpilane oli näitleja, kes teeskles valu. Uuriti seda, kui valmis on katsealune alluma eksperimentaatori korraldustele. 65% katsealustest läksid katsega lõpuni, ehk andsid enda õpilasele lõpuks surmava löögi. (McLeod, 2007)
See katse illustreerib hästi seda olukorda, milles ka natsid olid. Kuid miks on tavalised inimesed valmis olema niivõrd kuulekad? Lisaks eelnevalt mainitud evolutsioonilisele põhjusele, tunnevad ilmselt alamad, et autoriteet on see, kelle käes on olukorras võim. Ning kelle käes on võim, see ka vastutab. (Gleitman jt 2011, 525) Seega ilmselt nii katsealused kui ka pataljoniliikmed ei tundnud täit vastutustunnet pärast kohutavaid tagajärgi ning neil oli lihtsam ka ülesandeid seetõttu täita. Näiteks on mitmed natsid hilisemates intervjuudes märkinud, et enamik juute oli laskmiskohtades väga passiivsed, justkui oodates ja tahtes surma saada. Selline mõtteviis näitab süü veeretamist hoopis ohvritele. Või näiteks kirjeldasid paljud natsidest, kuidas kohalikud poolakad reetsid nii vabalt juutide peidukohti, kuigi poolakatel ei olnud muud võimalust, sest muidu oleks nad ise maha lastud. (Browning 1992, 155-157) Natsid ei tahtnud vastutustunnet tapmiste eest endale võtta ja leidsid võimalusi vastutustundest pääsemiseks.
Pikemalt artiklis Holokaust Eestis Pikemalt artiklis HolokaustirevisionismHolokaustirevisionism seisneb katsetes tõestada, et natsionaalsotsialistlik režiim tappis holokausti käigus vähem juute, mustlasi ja teiste rahvuste esindajaid kui näidatakse üldiselt omaks võetud hinnangutes või et massilist ja süstemaatilist juutide tapmist pole üldse toimunud.
Holokaustirevisionismi vastaste sõnul põhinevad revisionistide väited metoodiliselt ebakorrektsetel uurimustel, kallutatud allikate valikul ja otsestel võltsingutel. Mitmed riigid on kuulutanud holokausti eitamise kuriteoks.
Juute on süüdistatud ka holokaustitragöödia ärakasutamises. Ameerika Ühendriikide juudi päritolu publitsist ja politoloog Norman Finkelstein avaldas 2000. aastal raamatu "The Holocaust Industry".[2] Ta süüdistab Iisraeli selles, et see kasutab ära teise maailmasõja eel ja ajal toimunud juutide tragöödiat, saamaks Euroopa riikidelt ja Ameerikalt "moraalsele süütundele rõhudes" järeleandmisi ning soodustingimusi poliitiliste eesmärkide saavutamisel.[3] Finkelsteini seisukohti on Eesti ajakirjanduses tutvustanud Laidoneri Muuseumi direktor, ajaloolane Hannes Walter.[4]
2010. aastal Iisraeli juudidiasporaade ministeeriumi ja agentuuri tellimusel Saksamaa Bielefeldi ülikooli tehtud uuringu kohaselt arvab 42% Euroopa elanikkonnast, et juudid kasutavad ära minevikus juutidega juhtunut, et pressida välja majanduslikku kasu.[5]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
