Remove ads
Juudid (ka heebrealased) on ühtsete religioossete ja etniliste tunnustega inimrühm, kelle esivanemaiks peetakse Iisraeli ja Juuda elanikkonda.
 |
See artikkel räägib rahvast; ajakirja kohta vaata artiklit Juudid (ajakiri); Perekonnanime kohta vaata artiklit Juut (perekonnanimi). |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2020) |
Maailmas on umbes 14 miljonit juuti, kellest kõige suurem osa elab Iisraelis (6 miljonit) ja Ameerika Ühendriikides (5,5 miljonit).
Sõna "juut" on pärit heebrea keele sõnast yehudi (יהודי), mis tähendab kas juudamaalast ehk Juudamaa elanikku või siis Juuda suguharu liiget. Juudid hõlmavad aga ka benjaminlasi ja leviite. Kreeka keeles võttis see sõna kuju Ιουδαιος (Iudaios) ja ladina keeles Judaeus.
Suur osa juute räägib nende rahvaste keeli, kelle hulgas nad elavad, tunnistades judaismi kõrval ka kristlust ja muid usundeid.
Remove ads
Juute on esimest korda mainitud 3. aastatuhande lõpul eKr. Juudid elavad laialipillatult paljudes maades. Nad on saanud nimetuse juuda hõimu järgi.
Juudid asusid alates 13.–12. sajandist eKr paiksete põlluharijatena Palestiinas. Kui osa juute maa vallutamise järel 6. sajandi algul eKr viidi sunniviisil Babülooniasse, sai alguse nende hajumine muudesse maadesse (juudi diasporaa). Babülooniast lähtusid Pärsia, Kesk-Aasia, India, Hiina, Väike-Aasia, Kaukaasia ja Jeemeni vanad juudi asundused.
Hellenismiajal sai oluliseks juutide keskuseks Aleksandria. Mitmed juudi haritlased üritasid lähendada oma kultuuri domineerivale kreeka kultuurile ja osaleda täisväärtuslike kodanikena hellenistlikus ühiskonnas.[1] Judaismi rangete reeglite tõttu ei olnud see alati lihtne, range monoteism, ümberlõikamine, sabati pidamine ja mitmesugused söögikeelud olid ümbritseva maailma kommetega raskesti ühitatavad. Kuigi ei ole andmeid arvestatavast juudi misjonist, levisid paljud kombed, nagu sabati pidamine, kogu Rooma riigis.[1]
Juutide olukord oli hellenismiajal üldiselt hea, kuid nende range monoteism ja teiste rahvaste soovimatus seda mõista tekitasid sageli pingeid ning viisid lõpuks juudi sõdadeni aastatel 66–70, 115 (diasporaa ülestõus) ja 132. Ülestõusude tagajärjel hävitati Jeruusalemma tempel ning hajutati ja orjastati paljud juudi kogukonnad. See viis diasporaa hoogsale arengule lääne suunas, kui sõjavange asustati arvukalt ümber Rooma ääreprovintsidesse, Hispaaniasse, Doonau ja Reini äärde.
Keskaegses Euroopas pidasid juudid visalt kinni oma usundist ja keeldusid ristiusku vastu võtmast. See andis tõuke nende usulisele tagakiusamisele, mis algas Hispaanias aastal 613. Kogu kristlikus Lääne- ja Kesk-Euroopas, kus elas enamik juute, kehtestati nende jaoks eriseadused; juutidelt võeti maaomandiõigus, nad olid sunnitud elama linnades, kus tegelesid peamiselt käsitöö ja kaubitsemisega, rikkamad liigkasuvõtmisega. Eriti levis juutide jälitamine ristisõdade ajal; sellega kaasnes juutide arvukas ümberasumine. 1290. aastal aeti juudid välja Inglismaalt, 1306. aastal Prantsusmaalt. Saksamaalt põgenes palju juute jälitamise eest (eriti pärast suurt katku aastatel 1348–1350) Poola ja Leetu. Neist kujunes Kesk- ja Ida-Euroopas aškenazim-rühm (Saksamaa juutide nimetuse järgi), kes säilitas jidiši (juudi keele), kaua ka erilise juudi rõivastuse, mille kandmine kehtestati Saksamaal 1229. aastal.
Ibeerias tõi araablaste vallutus 8. sajandil kaasa juutide olukorra kergenemise ja juudi kultuuri õitsengu 9.–15. sajandil.
Inkvisitsiooni nõudel pagendati juudid 1492. aastal Hispaaniast ja 1496. aastal ka Portugalist. Hispaania juudi pagulased rändasid peamiselt Itaaliasse, Põhja-Aafrikasse, Balkanile ja Lähis-Itta. Need Vahemere maade juudid moodustavad sefardim-rühma (Hispaania heebreakeelsest nimest Sefarad) ja kõnelevad espanjooli (ladiinot).
14. ja 15. sajandil sunniti juute elama linnades eraldi kvartalites või linnaosades – getodes.
17.–19. sajandi revolutsioonide järel hakati Lääne-Euroopas juutidele tehtud kitsendusi järk-järgult kaotama.
18. sajandi lõpul elas kõige rohkem juute Poolas. Poola jagamistel sattus suur osa neist Venemaa keisririigi koosseisu, kus nende õigusi korduvalt kärbiti.
19. sajandi lõpul puhkes Euroopas uus antisemitismi laine, mida Venemaa ametivõimud revolutsioonilise liikumise kõrvalejuhtimiseks eriti mahitasid. Palju juute emigreerus sel ajal Ameerika Ühendriikidesse.
Vastureaktsioonina antisemitismile tekkis 19. sajandi lõpul sionism.
Venemaa juutide õigusetus kaotati alles pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni.
Suur protsent Venemaa juutidest (võrrelduna Venemaa rahvaarvuga) võttis osa bolševike liikumisest ja 1917. aasta Oktoobrirevolutsioonist. Tuntuimad juudi bolševikud olid Lev Trotski, Lev Kamenev, Jakov Sverdlov ja Grigori Zinovjev.
Adolf Hitleri ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei võimuletulek Saksamaal 1933. aastal tõi kaasa juutide massilise tagakiusamise. 1938. aastal jäeti nad kõigepealt ilma kodanikuõigustest ja varandusest, seejärel aga deporteeriti (peamiselt Ida-Euroopasse) ja paljud ka mõrvati. Nimetatud tagakiusamise ja mõrvamise protsessi on hakatud nimetama holokaustiks.
Pärast Teist maailmasõda on pika ajalooga juudi kogukondi jäänud Kesk-Euroopasse väga vähe – holokausti üle elanud juudid rändasid välja nii Palestiinasse (pannes aluse Iisraeli riigile), Ameerika Ühendriikidesse kui ka mujale.
1948. aastal loodi Iisraeli riik, kus ametlikuks keeleks on uusheebrea keel ehk ivriit, mis oli juutide hulgas säilinud kultus- ja kirjakeelena.
Nende sündmuste tõttu on juudi keskused maailmas olulisel määral ümber paiknenud.
Remove ads
Juutidel on olnud oluline osa vana Viljaka Poolkuu alal alguse saanud, seadustele ja arvestustele tugineva tsiviliseerituse toomisel uude läänemaailma ja selle seal edasiviimises. Euroopa tsiviliseerumise ja juutide lugu on siiani olnud üks teineteist täiendav tervik.
Nii juutide poolt oma ajaloo alguseks peetud Aabrahami kokkulepe Jumalaga, kui ka indoeurooplaste tsiviliseerumise lugu algasid 2. aastatuhande alguses eKr.
Juutide väljarändamisega Egiptusest Moosese juhtimisel sai alguse juutide järjepidev ajalugu rahvusena ja nende saamine üheks sel ajal välja kujunema hakanud Vahemere maailma maaks. Sellega umbes samal ajal toimunud Pronksiaja kollapsis varisesid kokku senised Euroopa tsiviliseerituse alged ja koos osade kreeklaste rändega Jooniasse algas seal üleminek uue kultuuri sünnile (Mileetose 12 linna liit). Samas toimus Väike-Aasiast ka esimene oletatav etruskide väljaränne Apenniini poolsaarele.
Juutide liitmisel Aleksander Suure poolt hellenistlikku maailma, Aleksandria kogukonna tekke, Vana Testamendi selleaegsete raamatute kreeka keelde tõlkimise ja Aleksandria juudi filosoofiakoolkonnaga algas juba nende otsene osa indoeuroopa rahvaste ja Euroopa tsivilisatsiooni(de) ajaloos. Liidetuna Rooma riiki moodustasid nad selle rahvastikust 8–10%. Seoses kristluse sünniga ja juutide hajutamisega Rooma riigis pärast nende ülestõuse said nad ka üheks, osaliselt juba Euroopas elavatest rahvustest.
Juudid said oma Kasaaria ja Hispaania kuldajaga piirneval ajal Euroopas taassündiva kaubanduse ja rahamajanduse ämmaemandaks. Selleaegsed võimukandjad soosid nende tulekut, tegevust ja kogukondi. Neile jäi kristlaste poolt põlatud liigkasuvõtjate roll. Pärast rahamajanduse sündi soosingud lõppesid ja algas nende tagakiusamine ja väljasaatmine.
Hiliskeskajast alates olid nad pikka aega soositud Poolas, kus kujunesid välja aškenazi juudid, jidiš ja juutide suurim kogukond maailmas. Uusaja tulekul algas nende eraldamine getodesse.
Kodanlikud revolutsioonid tõid juutidele järkjärgulise vabanemise senistest piirangutest ja Ameerika kuldaja. Alates sellest ajast on neil olnud ka järjest kasvav otsene roll Lääne kultuuri- ja tsivilisatsiooniloos. Pärast holokausti ja Iisraeli riigi rajamist on nende kogukonnad Lääne Euroopas kokku kuivanud. Viimane suur migratsioonilaine Euroopast Iisraeli leidis aset koos NSV Liidu kokkuvarisemisega.[2]
Remove ads
Juudi kultuuri mõju praeguses maailmas on väga suur. Judaismist pärineb näiteks seitsmepäevane nädal ja hingamispäeva pidamine.
Aabrahamlike religioonidena on judaistlike juurtega nii kristlus kui ka islam.
Paljud silmapaistvad teadlased ja ühiskonnategelased on olnud juudi taustaga, näiteks Niels Bohr ja Albert Einstein. Nobeli auhinna laureaatidest on ebaproportsionaalselt suur osa juudi päritolu, kui võrrelda nende mitte eriti suure üldarvuga.
Pikemalt artiklis Eesti juudid
Teadaolevalt elas Eesti esimene juut 1333. aastal Tallinnas.
Arvukam juudi kogukond Eestis tekkis 19. sajandi algul Poolast toodud alaealiste sõjaväekasvandike, sõdurite ja rändkaubitsejate näol. Suur osa Eesti juute rändas tagakiusamise tõttu 19. sajandi lõpul Ameerika Ühendriikidesse.
1934. aastal oli Eestis juute 4434, 1959. aastal 5436. Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist NSV Liidu poolt represseeriti juuniküüditamisel 1941 umbes 400 Eesti juuti. Enne Saksa vägede saabumist lahkus umbes 2500 Eesti juuti mobiliseerituna Punaarmeesse või evakueerituna Nõukogude Liitu. Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt juulis-septembris 1941 vangistati Saksa okupatsioonivõimude korraldusel Eestisse jäänud juudid, kellest enamik hukati Saksamaa natsionaalsotsialistlikust ja riiklikust antisemitismipoliitikast juhindudes.
Eesti Juudi Muuseumi andmeil oli juudi kogukonna saatus aastatel 1940–1941 järgmine: 56% evakueeriti NSV Liitu, 12% mobiliseeriti NSV Liidu Punaarmeesse, 10% deporteeriti juuniküüditamise käigus ja 22% kogukonnast represseeriti ja hukati Saksa okupatsiooni ajal Eestis.[3]
Remove ads
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Remove ads