From Wikipedia, the free encyclopedia
Jakov Sverdlov (vene keeles Яков Михайлович Свердлов) (3. juuni (vkj 22. mai) 1885 Nižni Novgorod, Venemaa keisririik – 16. märts 1919 Moskva) oli Vene revolutsionäär ja riigitegelane, VSDT(b)P Keskkomitee liige, Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees (Nõukogude Venemaa valitsusjuht) 1917. aasta novembrist kuni 1919. aasta märtsini.
See artikkel räägib revolutsionäärist; laeva kohta vaata artiklit Jakov Sverdlov (hävitaja) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Sünniaeg | 3. juuni 1885 |
---|---|
Sünnikoht | Nižni Novgorod Venemaa keisririik |
Surmaaeg | 16. märts 1919 |
Erakond | VSDTP/VSDT(b)P/VK(b)P |
Amet | Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees |
Sündis Nižni Novgorodi linnas paljulapselises juudist käsitöölise- graveerija perekonnas, ema oli koduperenaine. Peres oli kuus last: kaks tütart (Sofia ja Saara) ja neli poega (Zinovi, Jakov, Veniamin ja Lev). Vanem vend Zinovi Peškov (1884–1966) (sündinud Zinovi Mihhailovitš Sverdlov, kuid "lapsendati" Maksim Gorki poolt ning võttis seejärel vene õigeusujärgse isa- ja perekonnanime – Zinovi Aleksejevitš Peškov), emigreerus Prantsusmaale ning teenis Prantsuse Võõrleegionis, korpusekindrali auastmeni. Teine vend – Veniamin Sverdlov (1887–1938), emigreerus Ameerikasse ja avas seal panga, kuid tuli pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni tagasi Venemaale ning määrati Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogus – teedeministriks.
Jakov Sverdlov lõpetas gümnaasiumi 4 klassi ning õppis edasi apteekriks.
1901. aastal astus Nižni Novgorodis VSDTP-sse ning pärast selle lõhenemist VSDT(b)P-sse ning hakkas elukutseliseks revolutsionääriks: tegeles agitatsiooniga Kostromas, Kaasanis, Jekaterinburgis ning kuulus Jekaterinburgi ja VSDT(b)P Uraali komiteedesse.
1905. aasta revolutsiooni ajal saadeti VSDT(b)P poolt septembris 20-aastaselt VSDT(b)P Keskkomitee esindajana Uraali (suur tööstuspiirkond – Jekaterinburg) organiseerima revolutsioonilist liikumist.
Oktoobris 1905 moodustas ja juhtis Jekaterinburgi Tööliste Saadikute Nõukogu.
Korduvalt arreteeriti, mõisteti vangi ja saadeti asumisele. 1910. aastal viibis asumisel Narõmil, kust põgenes ja oli lühikest aega Jossif Stalini asemel Pravda toimetaja ning koopteeriti VSDT(b)P KK Vene Büroosse.
5. mail 1911 mõisteti Sverdlov aga neljaks aastaks asumisele Narõmi kraisse Tomski kubermangu, kus ta viibis koos Jossif Staliniga, kes põgenes asumistelt augustis ning seejärel põgenes ka asumistelt 1912. aasta detsembris Sverdlov. 1913. aastal püüti aga Peterburi ohranka salajase kaastöölise Roman Malinovski info alusel põgenenud Sverdlov ja Stalin Peterburis kinni ja saadeti uuele asumisele Krasnojarski kubermangu Turuhanskisse, kus viibisid kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.
Pärast märtsis 1917. toimunud VSDT(b)P VII Konverentsi, valiti VSDT(b)P Keskkomiteesse, KK sekretäriks ja asus juhtima VSDT(b)P KK Sekretariaati. Pärast Lenini ja Zinovjevi varjumist Razlivi ja Soome, oli tema ja VSDT(b)P Keskkomitee kontaktisikuks.
Lenini äraolekul oli faktiliseks VSDTP tegevuse juhiks võimuhaaramise ettevalmistamisel Petrogradis ja Venemaal.
10. oktoobrist 1917. aastal oli ta Petrogradi Sõja-Revolutsioonikeskuse esimees, kes moodustas Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee, mis viis läbi oktoobrirevolutsiooni Petrogradis.
8. novembril 1917 valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimeheks.
Pärast Brest-Litovski rahuläbirääkimiste ebaõnnestumist Lev Trotski poolt alanud Saksa vägede pealetungi Petrogradile, nimetati jaanuaris 1918 Petrogradi Revolutsioonilise kaitse komitee esimeheks.
13. jaanuarist 1918 ehk pärast Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ja Talupoegade Saadikute Nõukogu ühendamist oli (ВЦИК РСКД) Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees ja II Nõukogude Kongressil bolševike fraktsiooni esimees.
Sverdlov oli ka esimese bolševistliku Nõukogude Põhiseaduse väljatöötamiskomisjoni esimees, tema poolt ette valmistatud Vene SFNV Konstitutsioon, kuulutas proletariaadi diktatuuri riigivalitsemise põhialusena.
20. mail 1918 Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee istungil kuulutas Sverdlov välja riikliku poliitika külakehvikute ja kulakute vaheliste vastuolude ärakasutamiseks ning kasakatevastase repressiivpoliitika elluviimiseks. Riiklikud repressioonid olid reaktsioon toidurekvireerimisaktsioonidele vastu hakanud talupoegadele ülestõusudele ning vastuhakkudele toitlustussalkadele.
1918. aasta juulis oli ta kõrgeim nõukogude võimuesindaja, kes andis korralduse Jekaterinburgis kinnipeetava endise Venemaa keisri Nikolai II ja tema perekonna ning kaaskonna ilma kohtuta hukkamiseks.
Pärast 30. augustil 1918 Leninile toime pandud atentaati kuulutas Sverdlov 2. septembril 1918 välja riikliku Punase terrori kõigile revolutsiooni vastastele. Samas püüdis Sverdlov ka haarata Lenini raviperioodil valitsevat kohta Nõukogude riigiaparaadis – olles kesktäitevkomitee (kõrgeima rahvaesindusorgani) ja ÜK(b)P KK Sekretariaadi juht, oli ta ka tegelik Nõukogude Venemaa juht, asudes Vladimir Uljanovi kabinetis, allkirjastades väljaantavaid õigusakte ning juhendades Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu istungeid.
Pärast sisepoliitiliste ambitsioonide elluviimist valmistas Sverdlov ette ja viis läbi ka III Kommunistliku Internatsionaali I Kongressi.
Pärast atentaadist osaliselt paranenud Vladimir Uljanovi naasmist nõukogude võimu juhiks, suunati ÜK(b)P KK poolt agitatsioonitööle, ette valmistama VIII Nõukogude Kongressi. Ametliku versiooni kohaselt haigestus Sverdlov 6. märtsil ringreisil olles hispaania grippi ja suri väljaspool Moskvat.
Võrumaal Tsoorus oli Jakov Sverdlovi nimeline kolhoos.
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jakov Sverdlov |
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.