From Wikipedia, the free encyclopedia
Komintern (Коминтерн, vene keelest: Коммунистический интернационал, 'Kommunistlik Internatsionaal', ka Kolmas Internatsionaal) oli rahvusvaheline kommunistlik organisatsioon.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
III Kommunistlik Internatsionaal | |
---|---|
Esimees |
1919–1926, Grigori Zinovjev, KITK esimees 1926–1929, Nikolai Buhharin, KITK poliitiline sekretär 1929–1935, KITK Poliitiline sekretariaat 1935–1943, Georgi Dimitrov, KITK peasekretär |
Asutamine | 1919–1943 |
Peakorter | Petrograd, Moskva |
Ideoloogia | marksism-leninism, kommunism |
Koalitsioon |
VK(b)P (sh Poalei Zion) Saksamaa KP Austria KP Poola KP Bulgaaria KP Jugoslaavia KP Itaalia KP Prantsusmaa KP Suurbritannia KP Ameerika Ühendriikide KP Šveitsi KP Soome KP Hollandi KP Rootsi KP Norra KP Läti KP Gruusia KP Ungari KP jt. Eesti Kommunistlik Partei liitus III KI-ga iseseisva parteina alles 1920. aastal, enne seda olid Eestis tegutsenud kommunistlikud organisatsioonid VSDT(b)P Eesti osakonnad |
Komintern loodi 1919. aasta märtsis Vladimir Lenini, Lev Trotski ja Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei juhtimisel. Selle eesmärk oli "võidelda kõigi vahenditega, sealhulgas relvastatud jõuga, rahvusvahelise kodanluse võimu kukutamise eest ja nõukogude vabariikide loomise eest".
III Kommunistliku Internatsionaali loomise alus oli enne seda sotsialistlikke parteisid ühendanud I ja II Internatsionaali, mis lagunes pärast Esimese maailmasõja algust ning sõdivate rahvusriikide valitsuste toetamist rahvuslike sotsialistlike parteide poolt vaatamata VSDT(b)P üleskutsele toetada maailmarevolutsiooni. Kominterni loomine tähendas lõhet marksistlike liikumiste vahel ning oli mõeldud Teise Internatsionaali asendamiseks.
Oma olemuselt oli Komintern NSV Liidu välispoliitika teenistuses olev luure-, õõnestus- ja terroriorganisatsioon. Kominterni juhtimine toimus Moskvas asuvast peakorterist ning kõik sellega liitunud parteid pidid juhinduma selle otsustest ja instruktsioonidest. Komintern planeeris ja juhtis paljusid riigipöördekatseid ja mässe, korraldas atentaate, kogus luureandmeid ja tegi propagandat.
Alates Kominterni I kongressist tegutsesid sellega liitunud parteid ja muud organisatsioonid Saksamaal, Venemaal, Austrias, Ungaris, Soomes, Poolas, Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Tšehhoslovakkias, Bulgaarias, Rumeenias, Serbias, Rootsis, Norras, Taanis, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Suurbritannias, Iirimaal, USA-s, Austraalias ja Jaapanis.
Kominterni varjamatuks eesmärgiks oli haarata võim kõikjal maailmas.[viide?]
Kominterniga ühinenud parteid pidid kõrvalekaldumatult juhinduma 21 tingimusest. Nende hulgas:
Komintern pidas seitse ülemaailmset kongressi. 1919. aasta jaanuaris toimus Moskvas VSDT(b)P rahastatud saadikute kogunemine, kus osalesid Venemaa, Ungari, Poola, Austria, Läti, Soome kommunistide ja Balkani maade revolutsioonilise sotsiaaldemokraatliku föderatsiooni ning Ameerika Ühendriikide töölispartei 52 saadikut 35 organisatsioonist, fraktsioonist ja liikumisest 30 riigist[2][3]. II kongress toimus juba 217 saadikuga 67 poliitilisest organisatsioonist, sh neist 27 kommunistlikku parteid 37 riigist[2].
Vasakpoolsed kommunistid tunnistavad ainult kaht esimest kongressi, kuna pärast neid kongresse muudeti organisatsiooni tegevuspõhimõtteid: senise sõltumatute kommunistlike ja vasakpoolsete parteide katusorganisatsiooni asemel muudeti Kominterni liikmesparteid Kominterni allüksusteks ning pidid alluma Kominterni otsustele, mitte osalema poliitilises tegevuses iseseisvatena.
Trotskism tunnistas esimese nelja kongressi otsuseid.
Stalinistlikud ja maoistlikud liikumised tunnistavad kõigi seitsme kongressi otsuseid.
Aasta | KI kongressid ja KI Täitevkomitee pleenumid | Toimumiskoht |
---|---|---|
1919, 2. märts – 6. märts | Kommunistliku Internatsionaali I kongress | Moskva, Vene SFNV |
1920, 19. juuli – 7. august | Kommunistliku Internatsionaali II kongress | Moskva ja Petrograd, Vene SFNV |
1921, 22. juuni – 12. juuli | Kommunistliku Internatsionaali III kongress | Moskva, Vene SFNV |
1922, 21. veebruar – 4. märts | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu I pleenum | Moskva, Vene SFNV |
1922, 7. juuni – 11. juuni | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu II pleenum | Moskva, Vene SFNV |
1922, 5. november – 5. detsember | Kommunistliku Internatsionaali IV kongress | Moskva, Vene SFNV |
1923, 12. juuni – 23. juuni | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu III pleenum | Moskva, Vene SFNV |
1924, 17. juuni – 8. juuli | Kommunistliku Internatsionaali V kongress | Moskva, NSV Liit |
1924, 12. juuni ja 12. juuli – 13.juuli | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu IV pleenum | Moskva, Vene SFNV |
1925, 21. märts – 6. aprill | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu V pleenum | Moskva, NSV Liit |
1926, 17. veebruar – 15. märts | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VI pleenum | Moskva, NSV Liit |
1926, 22. november – 16. detsember | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VII pleenum | Moskva, NSV Liit |
1927, 18. mai – 30. mai | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VIII pleenum | Moskva, NSV Liit |
1928, 9. veebruar – 25. veebruar | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu IX pleenum | Moskva, NSV Liit |
1928, 17. juuli – 1. september | Kommunistliku Internatsionaali VI kongress | Moskva, NSV Liit |
1929, 3. juuli – 19. juuli | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu X pleenum | Moskva, NSV Liit |
1930, veebruar | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu pleenum | Moskva, NSV Liit |
1931, 25. märts – 13. aprill | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XI pleenum | Moskva, NSV Liit |
1932, 27. august – 15. september | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XII pleenum | Moskva, NSV Liit |
1933, 28. november – 12. detsember | KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XIII pleenum | Moskva, NSV Liit |
1935, 25. juuli – 20. august | Kommunistliku Internatsionaali VII kongress | Moskva, NSV Liit |
III Kominterni I kongressil määrati VK(b)P KK poolt Kominterni juhtorganiks Kominterni Täitevkomitee, kuhu kuulusid Kominterniga liitunud kommunistlike parteide esindajad, lähtudes nende tähtsusest, kas täisõigusliku liikme või nõuandva häälega esindaja kaudu.
Vaatamata Soome iseseisvuse tunnistamisele Nõukogude Venemaa poolt 7. detsembril 1917 toetas Nõukogude Venemaa Soomes alanud kodusõjas Soomes asunud bolševismimeelsete sõjavägedega Soome kommuniste nende püüdluses luua Soomest nõukogude vabariik.
Pärast Saksa keisririigis toimunud kodanlikku revolutsiooni 8. oktoobril 1918 ja keiser Wilhelm II troonist loobumisele järgnenud Saksa vägede lahkumist maailmasõja käigus okupeeritud territooriumitelt alustas Punaarmee pealetungi, eesmärgiga vallutada tagasi endised Venemaa keisririigi maa-alad ning kehtestada seal nõukogude võim.
Samal ajal pealetungiga Eestile alustasid Punaarmee ja Läti Kütiväed ka Läti vallutamist, mille käigus vallutati suurem osa Lätist.
Pärast novembrirevolutsiooni Saksamaal ja Saksa okupatsioonivägede lahkumist Leedu territooriumilt haarasid tekkinud võimuvaakumis Leedu ja Valgevene bolševikud 27. veebruaril 1919 võimu ka Valgevene Rahvavabariigi ja Leedu aladel ning kuulutasid välja Leedu ja Valgevene ühise nõukogude vabariigi.
Mais 1920 tungisid Piłsudski juhitud Poola väed, keda toetasid Petljura Ukraina rahvuslased, Ukrainasse ja vallutasid Kiievi. Poola tahtis sõjas nõrgestatud Ukraina olukorda ära kasutades nihutada vastloodud Poola riigi piire võimalikult kaugele itta, et taastada kunagine suurriik Poola (Rzeczpospolita).
Pärast Punaarmee vasturünnakut ja Kiievi vallutamist 12. juunil jätkasid punased pealetungi, lootuses Poolas puhkevale kommunistlikule revolutsioonile. 13. augustiks olid Punaarmee Läänerinde väed Mihhail Tuhhatševski juhtimisel võtnud Varssavi põhja ja lõuna poolt tangide vahele, Edelarinde väed aga võitlesid parajasti Lvivi all. 16. augustil võttis Piłsudski ette üllatusliku rünnaku kahe rinde vahelises tühimikus. Samaaegne löök Tuhhatševski vägede põhjatiivale ähvardas tema armeed omakorda ümber piirata. Nõukogude väed taandusid Valgevenesse ja Ukrainasse ning 12. oktoobril sõlmiti vaherahu ja 18. märtsil 1921 lõplik Riia rahuleping. Sõlmitud rahulepinguga sai Poola endale nii Ukraina kui ka Valgevene lääneosa, mis püsis Poola võimu all järgmised 18 aastat, kuni 1939. aasta 17. septembrini, millal NSV Liit need Molotovi-Ribbentropi pakti alusel Poolale kallale tungides tagasi vallutas.
Kesk-Saksamaa revolutsioonikomitee (Saksimaa, Tüüringi) juht Gerhart Eisler, Revolutsioonikomitee staabiülem Sandor Rado, Ernst Thälmann
Komintern saadeti laiali 1943. aasta 15. mail. See oli üks eeltingimusi NSV Liidule vajalike liitlaskõneluste alustamiseks USA ja Suurbritanniaga Teise maailmasõja ajal.
Kominterni täitevasutuse Täitevkomitee baasil loodi ÜK(b)P KK Rahvusvaheline osakond.
Pärast sõja lõppu loodi 1947. aastal Kominform (Kommunistlik Informatsioonibüroo), kuhu kuuluvad kommunistlikud parteid tegutsesid Bulgaarias, Tšehhoslovakkias, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Poolas, Rumeenias, Nõukogude Liidus ja Jugoslaavias. Kominform saadeti laiali 1956. aastal.
Hiljem toimusid Moskvas regulaarsed kommunistlike ja töölisparteide rahvusvahelised nõupidamised.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.