Itaalia Kommunistlik Partei

Itaalia Kommunistlik Partei (Partito Comunista Italiano, PCI) oli Itaalias aastatel 1921–1991 tegutsenud kommunistlik partei. Külma sõja ajal oli partei läänemaailma suurim kommunistlik partei ja Itaalia suuruselt teine partei Kristlike Demokraatide järel.

Partei asutati Livornos 21. jaanuaril 1921 eraldudes Itaalia Sotsialistlikust Parteist, nime all Partito Comunista d'Italia (PCdI). Partei asutajateks oli Antonio Gramsci, Nicola Bombacci ja Amadeo Bordiga.

Peale Benito Mussolini võimuletulekut partei tegevus mõistagi keelustati. Gramsci ja Bordiga saadeti 1926. aastal Ustica saarele asumisele. Bombacci oli aga Mussolini hea sõber ja heidetigi 1927. aastal fašismi pooldavate vaatete tõttu parteist välja, 1940. aastateks oli ta end kommunismist lahti öelnud ja ta hukati koos Mussoliniga 28. aprillil 1945.

1927. aastal valiti partei peasekretäriks Palmiro Togliatti. 1930. aastal heideti Bordiga trotskismis süüdistatuna Kominternist välja. 1943. aastal, kui Jossif Stalin saatis Kominterni laiali, moodustasid Moskvas eksiilis olnud Itaalia kommunistid 15. mail uue partei, nüüd PCI. Peale Mussolini režiimi langemist 25. juulil 1943 sai partei uuesti ametlikuks parteiks. Aprillis 1944 nõustus parteijuht Togliatti tegema koostööd kuningas Vittorio Emanuele III ja peaminister Pietro Badoglioga. Ka vastupanuliikumises oli kommunistidel suur roll, suurimaks partisanirühmaks olid Garibaldi Brigaadid, mis koosnesid peamiselt kommunistidest.

1946. aasta institutsioonilisel referendumil toetasid kommunistid vabariiki. Samaaegselt peetud parlamendivalimistel said kommunistid 19% hääli kristlike demokraatide ja sotsialistide järel.

Mais 1947 heideti kommunistid valitsusest välja, kuna Ameerika Ühendriikide riigisekretär George Marshall oli seadnud Marshalli plaanis osalemise tingimuseks kommunismivastasuse ja ka USA suursaadik Itaalias, James C. Dunn palus peaminister Alcide de Gasperil valitsus laiali saata ja moodustada uus valitsus ilma kommunistideta. Kuigi peale seda kommunistid enam üheski valitsuses ei osalenud, avaldasid nad tihti välist toetust kesk-vasakpoolsetele valitsustele (Amintore Fanfani, Aldo Moro). Lisaks oli partei tugev kohalikel valimistel – peamiselt Emilia Romagna, Toscana ja Umbria maakonnas ning ka linnades. Lisaks veenis partei FIATi ehitama Nõukogude Liitu uue AvtoVAZ autotehase.

Peale Ungari ülestõusu 1956. aastal tekkis parteis lõhe. Togliatti ja Giorgio Napolitano pidasid Ungari ülestõusnuid kontrevolutsionäärideks, kuid kommunistide ametiühingu CGIL juht Giuseppe di Vittorio ja prominentne parteiliige Antonio Giolitti lahkusid seetõttu parteist.

Togliatti suri 21. augustil 1964, olles parasjagu Jaltas puhkamas. Uueks parteisekretäriks sai Luigi Longo. 1968. aastal aga elas Longo üle insuldi ja 1969. aastast täitis tema kohuseid suuresti asesekretär Enrico Berlinguer. 16. märtsil 1972 astus Longo peasekretäri kohalt tagasi, tema asendajaks sai Berlinguer.

1970. aastatel hakkasid partei suhted NLKPga jahenema. 1969. aastal Moskvas toimunud kommunistide konverentsil keeldus Itaalia delegatsioon Berlingueri juhtimisel toetamast "ametlikku" joont, Berlinguer keeldus Hiina KP-d "ekskommunikeerimast" ja ütles Leonid Brežnevile otse, et Varssavi pakti sissetung Tšehhoslovakkiasse, mida ta kutsus "Praha tragöödiaks", tegi selgeks kommunistlike liikumiste vahelised eriarvamused fundamentaalsetes küsimustes, nagu rahvuslik suveräänsus, sotsialistlik demokraatia ja kultuurivabadus. Partei kaugenes NSVL-le allumisest ning marksism-leninismist, lähenedes eurokommunismile ja Sotsialistlikule Internatsionaalile koos Prantsusmaa ja Hispaania kommunistlike parteidega.

Partei tippaasta oli 1976, kui 20. juunil 1976 toimunud valimistel sai partei rohkem kui kolmandiku häältest – kristlikud demokraadid said 39%, kommunistid 34%. Partei proovis teha koostööd sotsialistliku partei ja kristlike demokraatidega, peale Salvador Allende valitsuse kukutamist Tšiilis, millest Berlinguer oli järelduse teinud, et marksistid ei saa demokraatlikes riikides valitseda ilma mõõdukamate jõududeta. Berlinguer ja peaminister Aldo Moro saavutasidki nn. "ajaloolise kokkuleppe" (Compromesso storico) ning partei avaldas välist toetust Giulio Andreotti valitsusele. Kuid Moro röövimine ja mõrv Punaste Brigaadide poolt 1978. aastal tegid sellele peatselt lõpu. Partei seisis tugevalt vastu terrorismile ja Punastele Brigaadidele, kes seevastu tapsid mitmeid partei liikmeid või parteile lähedasi ametiühingujuhte. Kui partei palus Nõukogude Liidul avaldada survet Tšehhoslovakkia kommunistlikule salapolitseile StB, et nad lõpetaksid Punaste Brigaadide toetamise, siis NLKP kas ei suutnud või ei tahtnudki seda teha. See ja NSVL sissetung Afganistani 1979. aastal viisid Itaalia KP ja NLKP suhete katkemiseni ja partei keeldus osalemast 1980. aastal Pariisis rahvusvahelisel kommunistlike parteide konverentsil. Ka 1984. aasta Euroopa Parlamendi valimistel sai partei kolmandiku häältest.

11. juunil 1984, peale Berlingueri surma, sai partei peasekretäriks Alessandro Natta, kes proovis parandada partei suhteid NSV Liiduga. Kuigi 1986. aastal Firenzes toimunud parteikongressil valiti ta uuesti peasekretäriks, siis 10. juunil 1988 oli ta sunnitud infarkti tõttu tagasi astuma ja tema asendajaks sai Achille Ochetto. 12. novembril 1989, peale kommunistlike režiimide langust Ida-Euroopas ja Berliini müüri langust teatas Ochetto Bolognas toimunud parteikongressil, et eurokommunismi aeg on läbi ning soovitas partei laialisaatmist. Seda nähtust kutsuti "Bologna pöördepunktiks" (Svolta della Bolognina). 31. jaanuaril 1991 Riminis toimunud partei viimasel, 20. kongressil võetigi 70%-30% vastu otsus partei tegevus lõpetada. Selle asemel alustas 3. veebruaril 1991 tegevust Demokraatlik Vasakpartei (Partito Democratico della Sinistra) Ochetto ja Massimo D'Alema juhtimisel. Kolmandik liikmetest Armando Cossutta juhtimisel aga keeldus ja selle asemel moodustas Partito della Rifondazione Comunista (Kommunismi Taasloomise Partei).

Ajalooliselt oli partei suurim toetusbaas Kesk-Itaalias – Emilia Romagna, Toscana, Umbria ja Marche maakonnas, aga ka Põhja-Itaalia tööstuslinnades. Linnadest oli partei meisternäidiseks Bologna, kus olid alates 1945. aastast võimul kommunistide valitsused, ka peale partei tegevuse lõppu püsis linnas Demokraatliku Vasakpartei valitsus kuni 1999. aastani, mis viisid linnas läbi suuri reforme. 1946–1956 ehitati Bolognas kommunistliku linnavalitsuse poolt 31 uut lasteaeda, 896 korterit ja 9 kooli, parandati ka transpordi, tervishoiu ja haridustingimusi.