From Wikipedia, the free encyclopedia
Mittekallaletungileping Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel[1] ehk Molotovi-Ribbentropi pakt oli 23. augustil 1939 sõlmitud leping Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, millega reguleeriti omavahelisi suhteid ja mille lisaprotokolliga jagati Euroopa nende kahe suurriigi mõjupiirkondadeks. Lepingule kirjutasid Moskvas alla NSV Liidu valitsuse volitusel NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksa valitsuse nimel Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop.[2]
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Enim tähelepanu on pälvinud selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid. Esimene salaprotokoll allkirjastati lepingu sõlmimise ajal, milles rahvusvahelist õigust eirates jaotati mitmete Euroopa riikide, sh Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia territooriumid NSV Liidu ja Saksamaa vahel huvipiirkondadeks. Hiljem sõlmitud teise salaprotokolliga muudeti Poola ja Leedu esialgset jagamist. Kolmanda salaprotokolliga loobus Saksamaa talle Nõukogude Liidu poolt esialgu antud õigusest osale Leedu territooriumist (Vilniuse piirkond), mille eest NSV Liit kohustus Saksamaale tasuma.
See mittekallaletungileping oli jõus kuni Operatsioonini Barbarossa 22. juunil 1941, mil algas Saksamaa sõjaline sissetung NSV Liitu.
1930. aastate teiseks pooleks kerkisid Euroopas esile kaks totalitaarset režiimi, mis mõlemad soovisid kontinendil oma võimupiire laiendada: Natsionaalsotsialistlik Saksamaa ja kommunistlik Nõukogude Liit. Saksamaa suutiski liita endaga 1938. ja 1939. aastal Austria ning osa Tšehhimaast. Stalin polnud seni suutnud otsustavalt kaasa lüüa rahvusvahelises poliitikas, kuigi aastaid varem juurutatud kommunistliku maailmarevolutsiooni plaan ootas elluviimist. 1939. aasta kevadel määrati NSV Liidu uueks välisasjade rahvakomissariks senise Maksim Litvinovi (rahvuselt juut) asemel Vjatšeslav Molotov. See võimaldas ühtlasi paremaid eeldusi suhtlemiseks juudivaenuliku Saksamaaga.
1939. aasta suveks oli Euroopas peatähelepanu all Poolal, kellele Saksamaa oli esitanud territoriaalseid nõudmisi. Suurbritannia ja Prantsusmaa garanteerisid abistamislepingute kaudu mitmete Euroopa väiksemate riikide iseseisvust. Nende antud garantii Poolale hoidis Saksamaad tagasi, kuna Hitler polnud veel valmis sõjaks kahel rindel. Alates 1939. aasta kevadest pidas NSV Liit läbirääkimisi ühelt poolt avalikult Suurbritannia ja Prantsusmaaga, teisalt aga suve lõpust ka salaja Saksamaaga, kombates võimalusi, millise osapoolega oleks võimalik sõlmida endale kasulikum kokkulepe. NSV Liidu võimalik liitumine lääneriikide Poola garantiiga võinuks Hitleri edasised vallutused ehk isegi peatada, kuid sellise garantii vastu oli kategooriliselt Poola ise. Poola kartis õigustatult, et sõtta sattudes ei lahkuks neile appi tulev Punaarmee enam ja järgneks paratamatu sovetiseerimine. Garantiide vastu olid muuhulgas ka Balti riigid, kes kartsid, et üle nende pea sõlmitakse soovimatuid kokkuleppeid. Stalini eesmärk oli võita suvel maksimaalselt aega enne enda riigi sõtta astumist ning saavutada toetatavalt osapoolelt võimalikud kasulikud tingimused. [3]
Nõukogude Liidu diktaatori Jossif Stalini eesmärk oli lääneriigid omavahel sõdima ärgitada ning siis sõjas nõrgestatud Euroopat natsionaalsotsialismist vabastamise loosungi all hiljem ise rünnata. See oleks talle võimaldanud maailmarevolutsiooni hõlpsa teokstegemise.
Teiseks lepingu põhisuunaks oli kaotada puhverriikide tsoon Saksamaa ja Nõukogude Liidu piiride vahel selleks, et oleks võimalik rünnata Saksamaad, kui see on hõivatud Lääne-Euroopas ja keerab Nõukogude Liidule selja. Samad huvid, kuid vastupidises suunas ja kaugemas perspektiivis olid ka Saksamaal.[4]
Ehkki leping sõlmiti Stalini algatusel, ei kavatsenud Stalin lepinguga võetud mittekallaletungi kohustusi Saksamaa ees täita, mida näitab ka tema põhimõtteline seisukoht. Stalin ütles: "Sõda võib pea peale pöörata igasugused lepped."[5] Kuid veelgi paremini näitavad Punaarmee ja Stalini seisukohti kõrgemate ohvitseride väljaütlemised. Kindralleitnant S. Krivošein, kes oli Punaarmee 25. soomuskorpuse komandör ja juhatas koos kindral H. Guderianiga Nõukogude-Saksa ühisparaadi Brestis Poola jagamise puhul, ütles: "...Me sõlmisime sakslastega lepingu, kuid see ei tähenda meile midagi... Nüüd on parim aeg maailma probleemide lõplikuks ja konstruktiivseks lahendamiseks..."[6][7]
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (August 2024) |
1939. aasta augustis saadeti Nõukogude juhtkonna poolt Saksamaa suursaadiku von Schulenbergi kaudu Saksamaa juhtkonnale ettepanek sõlmida vastastikuse mittekallaletungi leping, koos selle nõukogudepoolse projektiga.
20. augustil saabus Berliinist vastus, et Saksamaa on põhimõtteliselt nõus lepingu projekti põhiosaga. Saksa suursaadik von Schulenberg palus NSV Liidu välisasjade rahvakomissarilt V. Molotovilt vastuvõttu ning ta võeti vastu 21. augustil kell 15.00. Pärast seda saadeti Saksamaa suursaatkonnast teele kiirtelegramm, kutsega 23. augustil Saksamaa esindajal Moskvasse sõita, kuna Stalin oli selle kuupäevaga nõus.[8]
Nõukogude pool katkestas läbirääkimised Inglismaa ja Prantsusmaaga 21. augustil 1939.
Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop maandus lennukiga Moskvas 23. augusti keskpäeval ning suundus otsekohe Kremlisse. Kohtumine kestis kolm tundi. Lepinguprojekti arutelu alguses lausus Stalin, et selle lepingu juurde on vaja teha täiendavad kokkulepped, "millest me midagi kusagil ei avalda". Kõnealuste täiendavate kokkulepete all mõtles Stalin mõjusfääride jagamist. Nagu Ribbentrop hiljem selgitas, andnud Stalin mõista, et kui ta ei saa poolt Poolat, Eestit ja Lätit koos Liepāja sadamaga, siis võib (Ribbentrop) kohe tagasi sõita. Hitlerile kooskõlastamiseks saadetud telegrammis oli juttu veel peale Liepāja ka Ventspilsist.[9]
Samal hilisõhtul kirjutati alla leping koos lisaprotokolliga. Kohtumine jätkus banketiga Molotovi kabinetis, kus läbirääkimised olid toimunud.[10]. Mõnedel andmetel kandis leping küll 23. augusti kuupäeva, kuid selle allkirjastamine toimus tegelikult peale südaööd ehk 24. augustil 1939.[11]
Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajases lisaprotokollis kokkulepitule algas 1. septembril 1939 Teine maailmasõda, kuigi sellel ajal seda veel mujal peale Moskva nii ei nimetatud. Läänemaailm nimetas seda Saksamaa-Poola sõjaks.
Samal päeval (1. septembril) pidi vastavalt lepingule ründama Poolat ka Nõukogude Liit, kuid Stalin teatas, et tema väed ei ole rünnakuks valmis[12]. Kuna Nõukogude Liit ei rünnanud Poolat 1. septembril, nagu ta vastavalt lepingule tegema pidi, sai Saksamaast Teise maailmasõja vallapäästja ülejäänud maailma rahvaste silmis, mis oligi Moskva poliitika eesmärk. 3. septembril 1939 kuulutasid Saksamaale sõja Suurbritannia ja Prantsusmaa. Kuid millegipärast ei kuulutanud nad sõda Nõukogude Liidule pärast seda, kui viimane oli rünnanud Poolat 17. septembril 1939.
Pikemalt artiklis Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprus- ja piirileping22. juunil 1941, seoses Saksamaa kallaletungiga NSV Liidule, oli Molotovi-Ribbentropi pakt koos salaprotokollidega oma kehtivuse kaotanud. Eesti, Läti ja Leedu sõjajärgne saatus määrati mitte ainult Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi lepinguga, vaid enamjaolt selle tagajärgede tõdemisega Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia poolt ja NSV Liidu tegeliku vallutuse de facto tunnustamisega, mis vormistati kokkulepetega Jalta ja Potsdami konverentsidel 1945. aastal, millega suurriigid kinnitasid hetkeolukorra püsivana järgmisteks aastateks.
23. augustil 1979 avaldasid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirja (Balti apelli) ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada pakt kehtetuks allakirjutamise hetkest peale ning taastada Balti riikide iseseisvus.
23. augustil 1987 toimus MRP-AEG korraldatud Hirvepargi meeleavaldus Tallinnas, kus nõuti avalikult pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ja tagajärgede likvideerimist.
23. augustil 1989 moodustati ligi 2 miljonist inimesest koosnev inimkett (Balti kett) Tallinn–Riia–Vilnius. Selle meeleavaldusega juhiti taas tähelepanu vajadusele pakt avalikustada ja selle tagajärjed likvideerida.
24. detsembril 1989 tunnistas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress pakti salaprotokollid õigustühiseks ja allakirjutamise hetkest peale kehtetuks.[13]
„
NSV Liidu Valitsus ja Saksa Valitsus, juhindudes soovist tugevdada rahu NSV Liidu ja Saksamaa vahel ning lähtudes NSV Liidu ja Saksamaa vahel 1926. aasta aprillis sõlmitud neutraliteedilepingu põhisätetest, jõudsid järgmisele kokkuleppele:
1. Mõlemad Lepinguosalised kohustuvad hoiduma igasugusest vägivallast, igasugusest agressiivsest tegevusest ja igasugusest vastastikusest kallaletungist, nii eraldi kui koos teiste riikidega.
2. Juhul, kui üks Lepinguosalistest osutub sõjalise tegevuse objektiks kolmanda riigi poolt, ei toeta teine Lepinguosaline mitte mingil viisil seda riiki.
3. Mõlema Lepinguosalise valitsused jäävad tulevikus teineteisega kontakti konsultatsioonideks, et informeerida teineteist ühiseid huvisid puudutavates küsimustes.
4. Kumbki Lepinguosalistest ei osale mitte mingisuguses riikide grupeeringus, mis on otseselt või kaudselt suunatud teise poole vastu.
5. Vaidluste või konfliktide tekkimisel Lepinguosaliste vahel ühes või teises küsimuses lahendavad mõlemad pooled need vaidlused või konfliktid eranditult rahumeelselt sõbraliku arvamustevahetuse või, vajaduse korral, konflikti reguleeriva komisjoni moodustamise teel.
6. Käesolev leping sõlmitakse kümneks aastaks ning kui üks Lepinguosalistest ei tühista seda üks aasta enne lepingutähtaja möödumist, pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmise viie aasta võrra.
7. Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele võimalikult lühikese aja jooksul. Ratifitseerimiskirjade vahetamine leiab aset Berliinis. Leping jõustub vahetult selle allakirjutamise hetkest.
Koostatud kahes originaaleksemplaris, saksa ja vene keeles.
NSV Liidu Valitsuse volitusel: Vjatšeslav Molotov
Saksa Valitsuse nimel: Joachim von Ribbentrop
23. augustil 1939 Moskvas.“
„Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu vahelise mittekallaletungilepingu allakirjutamise puhul arutasid mõlema poole allakirjutanud täievolilised esindajad rangelt konfidentsiaalsetel kõnelustel mõlema poole huvisfääride piiritlemist Ida-Euroopas. Need läbirääkimised viisid järgneva tulemuseni:
1. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSV Liidu huvisfääride piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse piirkonnas.
2. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Poola riigile kuuluvatel aladel piiritletakse Saksamaa ja NSV Liidu huvisfääride ligikaudne piir Narewi, Wisła ja Sani jõe joonel. Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola riigi säilitamine ja millised peaksid olema selle riigi piirid, saab lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu käigus. Igal juhul lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel.
3. Kagu-Euroopa osas rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias. Saksa pool deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.
4. Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.
Saksa Valitsuse nimel: J. Ribbentrop
NSV Liidu Valitsuse volitusel: V. Molotov
Moskvas, 23. augustil 1939“
„NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsus "Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust 1939. aasta Nõukogude–Saksa mittekallaletungilepingule"
1. NSV Liidu rahvasaadikute kongress võtab teadmiseks 23. augusti 1939. a. Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu poliitilise ja õigusliku hindamise komisjoni järeldused.
2. NSV Liidu rahvasaadikute kongress nõustub komisjoni arvamusega, et mittekallaletungileping Saksamaaga sõlmiti kriitilises rahvusvahelises situatsioonis, tingimustes, mil kasvas fašismi agressiooni oht Euroopas ja Jaapani militarismi oht Aasias, ning selle lepingu üks eesmärke oli juhtida NSV Liidult kõrvale läheneva sõja oht. Lõppkokkuvõttes seda eesmärki ei saavutatud, möödalaskmised aga, mis olid seotud Saksamaa kohustustega NSV Liidu ees, süvendasid sõnamurdliku natsliku agressiooni tagajärgi. Sel ajal seisis meie maa raske valiku ees. Lepingukohustused jõustusid otsekohe pärast allakirjutamist, kuigi leping ise kuulus kinnitamisele NSV Liidu Ülemnõukogu poolt. Otsus ratifitseerimise kohta võeti vastu 31. augustil Moskvas, ratifitseerimiskirjad aga vahetati 24. septembril 1939. a.
3. Kongress on seisukohal, et selle lepingu sisu ei lahknenud rahvusvahelise õiguse normidest ja riikide lepingupraktikast, mida rakendatakse niisuguse reguleerimise puhul. Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle ratifitseerimisel aga varjati fakti, et ühtaegu lepinguga kirjutati alla salajane lisaprotokoll, milles piiritleti lepingupoolte huvisfäärid Läänemerest Musta mereni, Soomest Bessaraabiani.
Protokolli originaale ei ole leitud ei Nõukogude ega välismaa arhiividest[14]. Ent koopiate, kaartide ja muude dokumentide grafoloogiline, fototehniline ja leksikaalne ekspertiis ning hilisemate sündmuste vastavus protokolli sisule kinnitavad selle allakirjutamise ja eksisteerimise fakti.
4. NSV Liidu rahvasaadikute kongress kinnitab käesolevaga, et 23. augusti 1939. a. mittekallaletungileping, samuti NSV Liidu ja Saksamaa vahel sama aasta 28. septembril sõlmitud sõprus- ja piirileping kaotasid nii nagu teisedki Nõukogude-Saksa leppimused – vastavalt rahvusvahelise õiguse normidele – kehtivuse momendil, mil Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, s.o. 22. juunil 1941. a.
5. Kongress konstateerib, et 23. augusti 1939. a. protokoll ning muud salaprotokollid, mis kirjutati koos Saksamaaga alla aastail 1939–1941, olid nii koostamismeetodi kui ka sisu poolest eemaldumine Nõukogude välispoliitika leninlikest põhimõtetest. NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine nendes ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega. Kongress märgib, et sel perioodil olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga. Vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallaletungilepingutele, mis sõlmiti aastail 1926–1933, kohustusid nende lepingute osalised kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Samasugused kohustused olid NSV Liidul Poola ja Soome ees.
6. Kongress konstateerib, et Stalin ja Molotov pidasid Saksamaaga läbirääkimisi salaprotokollide üle nõukogude rahva, ÜK(b)P Keskkomitee ja kogu partei, NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsuse eest salajas. Need protokollid olid kõrvaldatud ratifitseerimisprotseduuridest. Seega oli nende allakirjutamise otsus sisult ja vormilt isikuvõimu akt ega kajastanud kuidagi nõukogude rahva tahet, kes ei kanna selle sobingu eest vastutust.
7. NSV Liidu rahvasaadikute kongress mõistab 23. augusti 1939. a salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi.
8. NSV Liidu rahvasaadikute kongress lähtub sellest, et keerulise ja vastuolulise mineviku mõistmine on osa uutmisprotsessist, mis peab tagama igale Nõukogude Liidu rahvale võimaluse vabalt ja võrdõiguslikult areneda tervikliku, vastastikku sõltuva maailma ning laieneva üksteisemõistmise tingimustes.
NSV Liidu Ülemnõukogu esimees M. GORBATŠOV
Moskva, Kreml, 24. detsembril 1989. Nr. 979-I[15].“
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
