From Wikipedia, the free encyclopedia
Poola ultimaatum Leedule oli 17. märtsil 1938 Poola poolt Leedule esitatud ultimaatum. Leedu valitsus oli pärast 1920. aastat järjekindlalt keeldunud sõlmimast Poolaga diplomaatilisi suhteid, protestides nii Vilniuse piirkonna annekteerimise vastu Poola poolt.[1] Teise maailmasõja eelsete pingete kasvades tundis Poola vajadust kindlustada oma põhjapiiri. Viis päeva pärast anšlussi ja rahvusvahelist tunnustust Austria liitmisele Saksamaaga otsustas Poola, et Leedule ultimaatumi esitamine on hädavajalik.[1] Ultimaatumis nõuti, et Leedu valitsus 48 tunni jooksul nõustuks tingimusteta looma diplomaatilised suhted Varssaviga ja et lõplik kokkulepe toimuks enne 31. märtsi. Diplomaatiliste suhete loomine oleks tähendanud, et Leedu loobub de facto pretendeerimast oma ajaloolise pealinna Vilniuse (poola keeles Wilno) piirkonnale. Leedu, eelistades rahu sõjale, võttis 19. märtsil ultimaatumi vastu. Kuigi diplomaatilised suhted ultimaatumi mõjul taastati, ei nõustunud Leedu Vilniuse kaotust de jure tunnustama.[2]
Leedu katkestas diplomaatilised sidemed Poolaga pärast seda, kui kindral Lucjan Żeligowski lavastas Poola riigipea Józef Piłsudski käsul Vilniuse piirkonnas mässu.[3] Ta tungis Leedu käes olevale territooriumile, vallutas vaidlusaluse Vilniuse linna ja lõi seal piirkonnas Kesk-Leedu Vabariigi. See üksus liideti Poolaga 1922. aastal. Demograafilises mõttes Vilnius kuigi leedupärane ei olnud: 1916. aasta rahvaloenduse järgi moodustasid leedulased sealsest elanikkonnast 18,5% ja põhirahvuseks olid poolakad, kelle osakaal oli 58%.[4] Vahetult enne neid sündmusi olid Poola ja Leedu sõlminud Suwalki lepingu, mis lõplikult riigipiire määratlemata viitas siiski sellele, et Vilnius läheb Leedule. Nüüd nõutigi Poola vägede taandumist lepinguga määratud joonele, kuid Poola valitsus jäi ametlikult seisukohale, et Żeligowski tegevus oli omaalgatuslik ja nendega mitte seotud. Rahvasteliit püüdis vaidlust vahendada, esitades oma rahuettepanekud, sh kava jätta Vilnius Leedule, kuid luua Poola-Leedu liitriik. Kumbki osapool aga järeleandmisi teha ei tahtnud. Poola organiseeris Vilniuses mittepoolakate poolt boikoteeritud referendumi, mille tulemusele viidates inkorporeeriti piirkond jaanuaris 1922 Poola riigiga.[5] Järgmise aasta jaanuaris tungisid Leedu väed Antanti kontrolli all olnud Klaipeda piirkonda ja lavastasid seal ülestõusu, mille järel regioon Leeduga liideti. Leedu okupatsioon Klaipeda piirkonnas oli üks peamisi tegureid, miks Antant 1923. aasta märtsis otsustas toetada Vilniuse piirkonna Poolale andmist.[6]
Selle tagajärjeks oli aga olukord, kus Leedu keeldus nii de jure kui ka de facto tunnustamast igasuguseid Poola pretensioone Vilniuse linnale ja selle ümbrusele.[3][7] Katkestati kõik diplomaatilised suhted Poolaga ja rõhutati järjekindlalt, et Vilnius jääb Leedu alaliseks pealinnaks, samal ajal kui Kaunast nimetati ajutiseks pealinnaks. Poola ei tunnustanud ametlikult üldse mingi piirivaidluse olemasolu, et mitte anda legitiimsust Leedu taotlustele.[8] Suhete katkestamise tõttu puudus Leedu-Poola piiril raudteeliiklus, telegraafiliinid ja kirjavahetus. Näiteks kiri Poolast Leetu tuli kõigepealt saata neutraalsesse riiki, kus see pandi Poolale viitavate märkide kaotamiseks uude ümbrikusse ja alles siis toimetati Leetu.[9] Vilniuse küsimus jäi Leedu välispoliitika peateemaks, kuid rahvusvahelisel areenil see aja jooksul marginaliseerus. Mõlemad osapooled kasutasid konfliktist kõneledes emotsionaalset ja rahvuslikku retoorikat. Siiski tehti olukorra normaliseerimiseks ka mitu mitteametlikku, kuid ebaõnnestunud katset, näiteks Leedu peaministri Augustinas Voldemarase poolt aastatel 1927–1928 ja välisministri Stasys Lozoraitise poolt aastatel 1934–1936.[10]
11. märtsil, päev enne Austria liitmist Saksamaa külge, tulistas Leedu piirivalvur demarkatsioonijoonel Merkinė linna lähistel Trasninkai külas Poola sõdurit. Juhtunu täpsed asjaolud on ebaselged, seda on peetud nii Leedu kui ka Poola provokatsiooniks või õnnetusjuhtumiks.[11] Selliseid juhtumeid oli olnud ka varem: alates 1927. aastast oli erinevates vahejuhtumites tapetud kokku seitse piirivalvurit.[12] Tavaliselt käsitleti selliseid juhtumeid kohalikul tasemel, et vältida konflikti eskaleerumist, kuid sel korral kajastasid lugu Poola raadio ja ajalehed, õhutades Leedu-vastaseid hoiakuid. Varssavis, Vilniuses ja veel neljas linnas toimusid meeleavaldused, kus rahvahulgad nõudsid Leedu sõjalist ründamist. Meeleavalduste korraldamises osales ka Rahvusliku Ühtsuse Laager (Obóz Zjednoczenia Narodowego), tolleaegne Poola võimupartei.[11]
13. märtsil tegi Poola valitsus ähvardava avalduse, kus süüdistati Leedut provokatsioonis. Järgmisel päeval kutsus Poola parlament Leedut üles taastama diplomaatilisi suhteid ja loobuma pretensioonidest Vilniusele.[11] Pärast teateid, et Poola kaalub äärmuslike meetmete kasutuselevõttu, kaldus Leedu president Antanas Smetona nõustuma diplomaatiliste suhete loomisega, kuid muutis viimasel hetkel siiski meelt.[12] 14. märtsi ööl tegi Leedu Prantsusmaa saadiku kaudu Varssavile ettepaneku moodustada tulistamise uurimiseks ja taoliste juhtumite edaspidiseks vältimiseks vajalike meetmete kokkuleppimiseks komisjon.[11] Selline osaline vastutulek Poolat ei rahuldanud ja sellele vastati keeldumisega.[12][13] Samal ajal kontakteerusid Leedu diplomaadid välisriikidega rahvusvahelise abi saamise lootuses.
Ultimaatumi esimene versioon, mille koostasid Poola kõrgeim sõjaväeametnik Edward Rydz-Śmigły, peaminister Felicjan Sławoj Składkowski ja diplomaat Jan Szembek[14], sisaldas kuut nõudmist:[15]
Äsja välisreisilt saabunud Poola välisminister Józef Beck kutsus 16. märtsi öösel kokku valitsuse nõupidamise, kus ta väitis, et ultimaatumis peaks olema vaid üks nõudmine: diplomaatiliste suhete sisseseadmine. Tema arvates ei kahjustaks selline ultimaatum Leedu huve ja pakuks seega paremaid väljavaateid konflikti rahumeelseks lahendamiseks ja kiiremaks pingete maandamiseks.[11] Ettepanek oli kooskõlas tema visiooniga Ida-Euroopast, kus ta lootis näha Saksamaa ja Nõukogude Liidu mõjust vaba Poola, Baltikumi ja Skandinaavia liitu Varssaviga juhtrollis.[16] Selleks oli aga vaja parandada suhteid Leeduga.[11] Ultimaatumi muutmise ettepaneku taustaks oli ka Nõukogude Liidu, Prantsusmaa ja Suurbritannia surve, kes tahtsid vältida konflikti paisumist sõjategevuseks.[2]
Poola valitsus nõustus Becki ettepanekuga ja ultimaatumi toon muudeti leebemaks. Siiski andis Beck samal ajal käsu nelja diviisi saatmiseks demarkatsioonijoonele, mille järel asus seal 50 000 Poola sõdurit 20 000 Leedu sõduri vastu.[17] Poola vägesid toetasid soomusautod, kaks õhuvägede rügementi, mis koosnesid umbes sajast lennukist, ja Leedu ranniku lähedal paiknev laevastik.[11]
Ultimaatumi lõpptekst, mille koostamise viis lõpule Jozef Beck ja mille Poola saadik Tallinnas toimetas Leedu saadikule Tallinnas, oli järgmine:[13]
Ultimaatum sisaldas lisa, milleks oli kavand selle kohta, mida peeti aktsepteeritavaks vastuseks ultimaatumile. Väljapakutud vastus teatas, et Leedu nõustub regulaarsete diplomaatiliste suhete loomisega, saadab Varssavisse saatkonna ja tagab Poola saatkonnale Kaunases tegutsemiseks normaalsed tingimused.[13]
Pärast Nõukogude Venemaa ja Leedu vahel rahulepingu sõlmimist 1920. aastal tunnustas Venemaa ka Leedu pretensioone Vilniuse piirkonnale.[18] Oma vastustes 1938. aasta ultimaatumile väljendati muret Leedu iseseisvuse pärast ja ähvardati tühistada 1932. aastal Poolaga sõlmitud vastastikuse mittekallaletungi pakt. Samas väljendati siiski selgelt, et sõjalisse konflikti end tõmmata lasta ei taheta.[12] See hoiak võis olla põhjustatud Jaapani poolt lähtuva ohu kasvust ja asjaolust, et kaitsvate sõjajõudude Leedusse viimiseks oleks tulnud kõigepealt rünnata Poolat või Lätit, mis võinuks lõppeda sõjaga kahel rindel.[11][17] Nõukogude Liit käis peale Prantsusmaale, et see kui tolleaegne peamine Poola liitlane vaigistaks konflikti ja toetaks mõõdukama ultimaatumi versiooni esitamist.[14] Anšlussi küsimusega hõivatud Prantsusmaa ja Suurbritannia avaldasid hoopis Leedule survet suhete normaliseerimiseks Poolaga nii kiiresti kui võimalik. Nad kartsid ka, et Natsi-Saksamaa oli ultimaatumi juba heaks kiitnud.[19]
Adolf Hitleri juhitud Saksamaa pööras sel ajal oma tähelepanu Klaipeda piirkonnale, mis sel ajal oli Leedu valduses. Aprillis 1938 teatas Hitler mitteavalikult, et kontrolli saavutamine Klaipeda üle on Saksamaa jaoks tähtsuselt teine teema Sudeedimaa küsimuse järel.[20] Leedu ja Poola vahelise relvastatud konflikti puhkemisel kavatseti okupeerida ja kaitsta Klaipeda piirkonda koos suure osaga Lääne-Leedust[12] ja sellest informeeriti Poola saadikut Saksamaal. Poola nõustus Saksa vägedega koostööd tegema ja lubas respekteerida Saksamaa huve Klaipedas, kui selline sõjaline konflikt peaks toimuma.[14] Hitleri hinnangul polnud aga kiire Klaipeda järgi minemine poliitiliselt mõistlik, sest ta soovis status quo säilimist kuni anšlussist on rohkem aega möödunud. Nii soovitas Saksamaa lõpuks Leedul Poola nõuetele järgi anda.[12]
Leedu koos Läti ja Eestiga oli 1934. aastal moodustanud Balti liidu, mille peamiseks eesmärgiks oli liikmesriikide välispoliitika koordineerimine ja vastastikune diplomaatiline toetamine rahvusvahelisel areenil. Tegemist ei olnud sõjalise liiduga.[21] Nähes, et konflikt kahjustab regiooni stabiilsust, soovisid Eesti ja Läti Poola ja Leedu vahelise vaidluse lahendamist, kuid nende arvates puudusid Balti liidul selleks võimalused.[11] Leedule ootamatult asus Läti seisukohale, et Leedu peaks ultimaatumi vastu võtma, ja püüdis ka Eestit veenda neile selles osas survet avaldama.[12]
Leedu president Smetona kutsus 18. märtsi ööseks kokku valitsuse koosoleku, et arutada ultimaatumit.[22] Leedul puudus rahvusvaheline toetus ja suhteliselt mõõduka nõudmise tagasilükkamine oleks pannud riigi kui põhjendamatult rahumeelsetest diplomaatilistest suhetest keelduja ebasoodsasse valgusse.[23] Leedu diplomaatidel puudus antud küsimuses üksmeel, kuid avalik arvamus oli selgelt ultimaatumi aktsepteerimise vastu.[24] Erinevatel Vilniust Leedu osana nägevatel üritustel oli suur osalus: "Vilniuse leinamise päev" 9. oktoobril (päev, mil Żeligowski väed Vilniuse oma võimu alla võtsid) oli saanud iga-aastaseks tähtpäevaks[1], suurim sõdadevahelise Leedu ühiskondlik organisatsioon oli 25 000 liikmega "Vilniuse Vabastamise Liit" (Vilniaus vadavimo sąjunga).[1][7] Vilniusega seotud emotsionaalseid tundeid väljendas populaarne loosung "mes be Vilniaus nenurimsim" ("me ei puhka ilma Vilniuseta")[25], mis oli osa luuletaja Petras Vaičiūnase poeemist.[26] Kui 1920. aastate algul Rahvasteliidus piirkondlikku rahuplaani arutati, pääses Leedu peaminister Ernestas Galvanauskas napilt mõrvakatsest.[27] Leedu valitsuse otsus avada üle 80 poolakeelse kooli oli oletatavalt üks 1926. aasta riigipöörde ajenditest.[28] Iga Poolale järeleandmisi tegev valitsus riskis enda väljavahetamisega.[29]
President Smetona sai märgukirja üheksalt rahvuslikult organisatsioonilt, mis tungivalt soovitasid ultimaatumit mitte vastu võtta.[1] Otsustavaks sai aga kindral Stasys Raštikise, Leedu sõjajõudude juhi teade, et sõjaliselt ei ole võimalik Poolat võita, ja toetas rahumeelset lahendust.[12] Valitsus nõustus ultimaatumiga ja selle kinnitas peaaegu ilma aruteludeta ka parlament.[22] 19. märtsil edastati teade ultimaatumiga nõustumisest Poolale, kes oli otsustamiseks ka 12-tunnise ajapikenduse andnud.[2]
Ultimaatum kasvatas veelgi pingeid ja kartusi tolleaegses Euroopas. Samas võttis see survet veidi vähemaks äsja Austria endaga liitnud Saksamaalt ja pani proovile Nõukogude Liidu valmisoleku Ida-Euroopas oma huvisid kaitsta.[30] Nii Leedus kui väljaspool Leedut avaldati kartust, et diplomaatiliste suhete loomine polnud ainus Varssavi eesmärk ja peagi järgneb kaugemaleulatuv ultimaatum.[1][31] Spekuleeriti, et Poola võib tahta taastada Poola-Leedu uniooni, kasutades Austria annekteerimist Saksamaa poolt pretsedendina.[30] Poola teatas, et võtab eesmärgiks koos Rumeenia, Läti ja Eestiga neutraalse bloki loomise, et seista vastu kommunismile ja fašismile. Väideti, et neil Leedu territooriumi inkorporeerimise soov puudub ja blokk moodustataks mitmepoolsete mittekallaletungi ja majanduslike lepingutega.[32] New York Timesi arvates andis ultimaatum tunda ka Wall Streetil, kus 17. märtsil toimus välisvaluutade ja -võlakirjade turul langus ja mitme näitaja puhul jõuti viimaste aastate madalaimasse punkti.[33] Varasem olukord turgudel taastus 19. märtsil, pärast ultimaatumi vastuvõtmist.[34]
Ultimaatumiga nõustumine tekitas Leedus valitsuskriisi. Peaminister Juozas Tūbelis, kes ei pooldanud kompromisse Vilniuse küsimuses ja oli ultimaatumi arutamise ajal Šveitsis ravil, astus 24. märtsil tagasi.[22] Tema järglane Vladas Mironas, Poolaga suhete normaliseerimise pooldaja, kutsus kokku uue valitsuse. Kuigi surve laiema koalitsiooni moodustamiseks oli kasvanud, võeti sinna ainult Leedu Rahvuslaste Liidu (Lietuvių tautininkų sąjunga) liikmed. Tingimusteta ultimaatumiga nõustumine oli aga kahjustanud selle partei reputatsiooni ja seni mahasurutud opositsioon kasutas seda oma tegevuse taaselustamiseks.[1] Poolas tervitati ultimaatumi vastuvõtmist entusiasmiga, nimetades seda "suureks veretuks võiduks"[35] ja tähistades seda sõjaväelaste marsiga Vilniuses.[36]
Leedu ja Poola nimetasid ametisse saadikud ja läkitasid nad enne ultimaatumis märgitud lõpptähtaega, 31. märtsit, vastavalt Varssavisse ja Kaunasesse.[37] Läbirääkimised praktilistes küsimustes algasid 25. märtsil Augustówis ning juuniks oli kolm raudteeühendust, kirjavahetust ja jõelaevandust puudutavat kokkulepet sõlmitud.[11] Piirialal mitme kilomeetri ulatuses lõhutud raudtee taastati. Vievises avati tollipunkt ning Klaipedas ja Vilniuses konsulaadid. Leedu sulges Liidu Vilniuse Vabastamiseks ja Vilniuse Sihtasutuse, mis oli rahaliselt toetanud leedulaste tegevust Vilniuse piirkonnas.[38] De jure Leedu siiski jätkas Vilniuse oma pealinnaks pidamist. Mais 1938 vastu võetud uus Leedu põhiseadus kordas varasema konstitutsiooni seisukohta, et Kaunas on kõigest ajutine pealinn ja tegelik pealinn on Vilnius.[1] Poola aga jätkas Vilniuses Leedu organisatsioonide mahasurumist.[1][11]
Poola valitsus tegi hiljem, 30. septembril, samasuguse ultimaatumi Tšehhoslovakkia valitsuse vastu, kasutades ära Sudeedimaaga seotud kriisi, et nõuda endale osa Tšehhoslovakkiale kuuluvast Zaolzie piirkonnast. Ka sel korral kasutas Poola ära rahvusvahelist kriisi, et lahendada oma pikaajalist piirivaidlust ja vastata Saksamaa välispoliitilistele algatustele.[39]
Sula Poola-Leedu suhetes algas 1939. aasta kevadel pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt ja Saksamaa ultimaatumit Leedule Klaipeda küsimuses. Poola otsustas, et juhuks, kui nad peaks Saksamaaga sõtta sattuma, on vaja kindlustada Leedu toetus või vähemalt neutraalsus.[1] Leedu kindral Stasys Raštikis ja Poola välisminister Józef Beck tegid vastastikku avalikkusele laialt kajastatud külaskäike[11] ja Poola parandas Vilniuse piirkonnas elavate leedulaste tingimusi.[1] Kuigi Leedu ei uskunud, et Poola või selle lääneliitlased suudaksid vastu seista Saksamaale ja Nõukogude Liidule, säilitas ta neutraalsuse, kui Saksamaa 1939. aasta septembris Poolat ründas, ja ei nõustunud Saksamaa ettepanekutest hoolimata Vilniuse piirkonna vallutamiseks Poolat ründama.[40] Selle asemel võttis Leedu vastu umbes 35 000 Poolast tulnud põgenikku ja interneeris 15 000 Poola sõdurit.[1] Kui Nõukogude Liit oli vallutanud Poola idaosa, andis ta osa Vilniuse piirkonnast, sh Vilniuse linna üle Leedule[41], kus veel ei teatud, et Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidega oli Ida-Euroopa juba Saksamaa ja Nõukogude Liidu mõjusfäärideks jagatud. Vastavalt kokkuleppele Saksamaaga okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Leedu 1940. aasta juunis.[42][43]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
