Leedu ajalugu

Leedu ajalugu on ülevaade Leedu riigi maa-alal toimunud ajaloolistest sündmustest ja ajaloost.

Leedu ja Ida-Euroopa alad 1125. aastal

Euroopa poliitiline kaart 12. sajandil

Balti hõimude asualad umbes 1200

Leedu 21. sajandil

Leedu etnograafilised piirkonnad: Žemaitija ehk Samogitia, Aukštaitija, Väike-Leedu, Suvalkija ja Dzūkija

Euroopa poliitiline kaart umbes aastal 1000

Leedu vanaaeg

Viimane jääaeg lõppes Leedus varem kui Eestis. 15 tuhat aastat tagasi, kui Eesti alal oli täielikult igijääga kaetud, oli Leedu juba täielikult jäävaba^[1]. Esimesed inimesed saabusid Leedu maa-alale 12 tuhat aastat tagasi. Leedu ajaloolase Marija Gimbutase hinnangul saabusid nad kahest suunast: ühelt poolt Jüüti poolsaarelt, mis tollal ei olnud poolsaar, koos Skånega, mis tollal oli ühendatud Jüütimaaga, kuid mitte ülejäänud Skandinaaviaga, ning teiselt poolt Poolast. Mõlemad olid rändhõimud, kes ei rajanud püsivaid asulaid, aga kultuuriliselt olid nad erinevad, mis on näha nende asulapaikadest leitud tööriistadest.

8. aastatuhandel eKr kliima soojenes ja Leedu kattus metsadega. Inimesed hakkasid vähem rändama. Nad tegelesid endiselt jahi, kalapüügi ja korilusega. Umbes 7000 aastat tagasi hakati koduloomi pidama. Elamud muutusid keerulisemaks ja võisid varju pakkuda suuremale arvule inimestele. Põllumajandusega hakati tegelema alles 3. aastatuhandel eKr, umbes sel ajal hakkas tekkima kaubandus.

Leedu alad 1230–1240

Leedu alad 1240–1263

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi alad 1316–1341

Balti hõimud jõudsid Läänemere idakaldale umbes 3000 aastat eKr. Nad esindasid nöörkeraamika kultuuri. Tänapäeval on balti keelkonda kuulunud balti rahvastest säilinud vaid idabalti rahvad: leedulased ja lätlased (sh latgalid). Läänebalti hõimud – preislased, jatvingid, galindid jt – on välja surnud. Balti hõimude sekka kuulusid ka kuršid, semgalid, seelid, samogiidid, aukštaidid, skalvid, sembid, natangid, varmid, pogesaanid, pomesaanid, bartid ja nadruvid.

Leedu muinasaeg

Leedu rauaaeg

Vaata ka: Leedu nimi

Rooma rauaaeg dateeritakse Leedus 1.-4. sajandisse, keskmist rauaaega Leedus dateeritakse 5.–9. sajandisse, mil linnused olid muudetud tugevateks kantsideks, mis hiljem kujunesid ka tähtsaiks majanduslikeks ja administratiivseteks keskusteks. Tänapäeva Vilniuse keskel asuva Gediminase lossimäel ulatub kultuurkihi tekkimine ajas tagasi 1. aastatuhande keskele. Leedu läänerannikul asus üks tähtsamaid kurššide tugipunkte Apuolė, mida 9. sajandi kroonikates nimetatakse linnaks. Linnus asus kahe jõe ühinemiskohal neemikul ning on maapoolselt otsalt kaitstud võimsa valliga. Linnamäe ümber paiknes suur avaasula. Trakai piirkonnas asus Aukštadvarise linnamägi. Alates 5.–6. sajandist hakkasid erinevad hõimurühmad Leedumaal – kuršid, skalvad, žemaitid, semgalid ja leedulased – moodustama oma administratiivseid ja territoriaalseid liite.

Nooremat rauaaega dateeritakse Leedus 10.–13. sajandi alguseni. Esimest korda mainiti Leedut 1009 Quedlinburgi kroonikas, mille järgi püha Brunoni ja 18 munga elu sai õnnetu lõpu 19. märtsil 1009, kui nad Venemaa ja Leedu piiril paganate poolt taevariiki saadeti.^[2]

Esialgu maksid leedu hõimud Polotski vürstiriigile andamit, aga Kiievi-Vene nõrgenedes hakkas olukord muutuma vastupidiseks. Pöördepunkt oli 1180. aastatel, mil leedulased lakkasid maksmast andamit ja hoopis ise korraldama rüüsteretki tänapäeva Valgevenes asuva Polotski ja Loode-Venemaal asuva Pihkva vürstiriigi vastu, ähvardades isegi Novgorodi vürstiriiki. 12. sajandi lõpust on Leedumaalt teada umbes 700 maalinna. Feodaalsuhted muutusid valitsevaiks 13. sajandil. 13. sajandi algusest on teada 8 maakonda (Ceklis, Dainava, Deltuva, Karšuva, Lietuva, Medininkai, Nalšia ja Upyte), mille eesotsas olid vürstid. Aastal 1219 on nimetatud 22 vürsti. 13. sajandi alguseks oli kujunenud Leedu vürstiriikide konföderatsioon, mille eesotsas seisis viis vanemat vürsti.

Leedu keskaeg

Władysław II Jagiełło.
Jan Matejko maal

Leedu ja Poola 1387. aastal

Leedu suurvürstiriik 13.–15. sajandini

Lublini uniooni järgne Leedu ja Poola ühisriik

Leedu Suurvürstiriik

Mindaugas, Aukštaitija vürst ja hilisem Leedu suurvürst, ühendas leedu hõimud, Aukštaitija, Žemaitija ja teisi maid ning osa jatvingide ja kuršide alasid riigiks 1230. aastatel. 6. juulil 1253 krooniti ta Leedu suurvürstiks (leedu keeles didysis kunigaikštis). Leedu oli viimane paganlik riik Euroopas ning seetõttu oli ta sagedane Saksa ja Liivi ordu korraldatud ristisõdade sihtmärk. Sellest hoolimata laienes Leedu kiiresti, hõivates ida ja lõuna pool asunud, kuid poliitiliselt nõrgenenud slaavlaste maid. Mindaugas ühendas sajandi keskpaiku maa-ala, mida on nimetatud Must-Veneks, Polotski vürstiriigi osad, Turovi-Pinski vürstiriigi lääneosa, vürstiriigid Prõpjatsi jõe ülemjooksul ja osa Volõõniamaast. Edu saavutati ka võitluses saksa ordurüütlitega Saule (1236) ja Durbe lahingus (1260).

Pärast Mindaugase tapmist 1263 jagunes Leedu vürstiriikideks, Leedu suurvürsti võim säilis ainult nimeliselt.

Leedu suurvürstid Traidenis (1270–1282), Vytenis (1293–1316) ja Gediminas (1316–1341) taastasid ühtse riigi. Gediminas tugevdas päriliku suurvürsti võimu. Leedu lõi 13. ja 14. sajandil korduvalt tagasi tatarlaste rünnakuid. 14. sajandi I poolel ühendas Gediminas Leeduga Valge-Vene, Polotski vürstiriigi ja osa Ukrainast. Algirdas liidendas Vitebski ja Brjanski vürstiriigi (1356). Tema valitsemise ajal (1345–1377) olid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kontrolli all tänapäeva Smolenski, Brjanski, Kaluga, Tula, Orjoli, Moskva, Pihkva ja Novgorodi alad.

 Pikemalt artiklis Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik

Liit Poola kuningriigiga

1385. aastal abiellus Leedu suurvürst Jogaila Poola kuningriigi pärija Jadwigaga, ristiti katoliku usku ning hakkas Poola kuningaks, Władysław II Jagiełło´na. Sellega algas järkjärguline Leedu ristiusustamine. 1387. aastal asutati Rooma-katoliku kiriku Vilniuse piiskopkond.

1410. aastal purustas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ja Poola ühendatud sõjavägi Grünwaldi lahingus Saksa ordu peaväed ja sellega lõppes sajanditeks Saksa ordu oht Leedule. Saksakeelne sõna grünwald tähendab tõlkes 'roheline mets', leedu keeles žalgiris ja selle lahingu mälestuseks kannab tänapäeval Vilniuse tähtsaim spordiklubi Žalgirise nime.

Moskva–Leedu sõjad

 Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda

Kiievi-Vene riigi lagunemise, slaavi vürstiriikide Kuldhordi vasallriikideks muutmise järel slaavi vürstiriikide killustumise tulemusel oli Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik laienenud slaavi vürstiriikide arvel (Kiievi vürstiriik, Polotski vürstiriik jt).

15. sajandi lõpuks teostus täielikult kirdevene maade ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Moskva vürstide kõigi vene maade ühendamisele suunatud poliitika viis vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga läänevene maade valitsemise pärast. Moskva suurvürstiriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahel toimusid territooriumite valdamise eest sõjad: 1492–1494; 1500–1503; 1507–1508; 1512–1522 ja 1534–1537.

Leedu–Poola ühisriik

1447–1492 ja 1501–1569 olid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik ja Poola kuningriik personaalunioonis. Lublini uniooniga liitusid Leedu ja Poola 1569 üheks riigiks Rzeczpospolitaks. Leedu säilitas oma haldus- ja kohtuorganid, sõjaväe ja riigikassa. Võim kuulus Poola-Leedu ühisele seimile. III Leedu statuut 1588 vormistas šlahta seisusena. Pärast Bresti uniooni (1596) edenes katoliiklus.

 Pikemalt artiklis Rzeczpospolita

Vene-Poola sõja ajal 1654–1667 hõivasid Venemaa väed suure osa Valgevenest, kuid Andrussovo vaherahuga 1667 jäi maa Rzeczpospolitale.

Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709

Leedu uusaeg

Sõjad Venemaa ja Rootsiga 16. sajandi keskpaigast 18. sajandi alguseni kurnasid Leedut. Teravnesid rahvuslikud ja klassivastuolud. Leedu šlahta poolastus 17. ja 18. sajandil tunduvalt.

Põhjasõda

1705–1709 toimus Leedus mitu Põhjasõja lahingut.

 Pikemalt artiklis Põhjasõda

Sõdades kannatanud majandus elavnes 18. sajandi II poolel, hakkasid tekkima varakapitalistlikud suhted.

Venemaa keisririigis

Rzeczpospolita jagamised: 1772, 1793 ja 1795

1793. aastal Venemaa keisririigiga liidetud alad

Rzeczpospolita jagamisega 1772, 1793, 1795 läksid Leedu ja Valgevene alad Venemaa keisririigile, välja arvatud Sūduva ja osa Podlaasiast (need liideti Venemaaga vastavalt 1815 ja 1807). 1796 moodustati kahest kubermangust: Vilno ja Slonimi kubermangust, Leedu kubermang, mis 1802 jaotati Vilniuse (Vilno) ja Hrodna kubermang. Vilno kubermangust eraldati 1842. aastal Kovno kubermang.

Leedumaa kubermangud Venemaa keisririigis 1867–1914

Poola ülestõusud

Leedut haaras ka Poolas Tadeusz Kościuszko juhtimisel 24. märtsil 1794 puhkenud ülestõus.

1820. aastail, eriti pärast 1830.–1831. aasta Poola Novembriülestõusu lämmatamist tugevnes tsarismi surve: likvideeriti üliõpilaste salaseltsid "Filomaadid" ja "Filaretid", 1832 suleti Vilniuse Ülikool.

1863 Poolas puhkenud Jaanuariülestõus (seda juhtisid Zygmunt Sierakowski, Antanas Mackevičius ja Kastuś Kalinoŭski) haaras ka Leedu alasid. Pärast ülestõusnute lüüasaamist Biržai juures 7.–9. mail 1864 lämmatati ülestõus Vilniuse kindralkuberneri Mihhail Muravjovi juhtimisel.

Aastatel 1864–1904 oli keelatud leedukeelsete raamatute trükkimine ladina tähestikus, leedu keel oli koolides ja ametiasutustes keelatud. Preisi kuningriigis saksastati Klaipėda ala, kus 1872 keelati koolides leedu keele kasutamine.

Leedu uusim aeg

1860. aastail algas streigiliikumine. 1900 tekkis uus partei Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia. 1905–1906 toimus Leedus palju streike, relvastatud kokkupõrkeid politseiga ja talupoegade väljaastumisi.

Esimene maailmasõda Leedus

 Pikemalt artiklis Leedu Esimeses maailmasõjas, Saksa okupatsioon Leedus (1915–1918)

Esimese maailmasõja käigus okupeerisid Saksa keisririigi väed Leedu ja Kuramaa 1915. aastal. Vilnius hõivati 19. septembril 1915 ning liideti Saksa vägede poolt okupeeritud Idaalade Ober-Osti sõjaväelise valitsuse alla. Saksa okupatsioonivõimude kontrolli all moodustatud (mitte vabalt valitud) esindajate Vilniuse konverentsil (18.–22. september 1917) nõuti konverentsilt Saksa ülemvõimu tunnistamist (analoogselt 1917. aasta kevadel Balti hertsogiriigi Balti landesraadi moodustamisega, Eestis ja Lätis).

Leedu Nõukogu (Lietuvos Taryba) liikmed

Leedu esimene peaminister 11. november – 26. detsember 1918, Augustinas Voldemaras

Iseseisvusdeklaratsioon

Leedu parempoolsed poliitikud moodustasid konverentsil oma võimuorgani, 20-liikmelise, Leedu Nõukogu (Lietuvos Taryba), mis Jonas Basanavičiuse juhtimisel kuulutas välja 11. detsembril 1917 Leedu iseseisvuse, Saksa protektoraadi all ja võttis seejärel 16. veebruaril 1918 vastu Leedu riigi moodustamist käsitleva deklaratsiooni.

Leedu kuningriik

Leedu riiginõukogu kutsus Monacos sündinud katoliiklase 2. Urachi hertsogi ja Württembergi krahvi, Wilhelm Karl Florestan Gero Crescentiuse 4. juunil 1918 Leedut valitsema ja too nõustus. Wilhelm nõustus alaliselt Leedus elama ja leedu keele selgeks õppima, kuid ei jõudnud ise kunagi Leetu. 11. juulil valiti ta Leedu kuningaks Mindaugas II nime all. Ta sai Saksa keisririigi toetusel juriidiliselt võimul olla kuni 2. novembrini 1918, mil Leedu riiginõukogu tühistas oma otsuse Mindaugas kuningaks kutsuda.

1918. aasta 11. novembril allkirjastas Esimese maailmasõja kaotanud Saksamaa Compiègne vaherahulepingu ning lõpetas sõjategevuse Idarindel. Saksamaa kapitulatsiooni järel moodustati Leedus oma valitsus, mille juhiks, Leedu esimeseks peaministriks oli 11. novembrist – 26. detsembrini 1918 Augustinas Voldemaras.

 Pikemalt artiklis Leedu iseseisvussõda^[3]

Leedu NSV, Leedu-Valgevene NSV

 Pikemalt artiklites Leedu Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (1918–1919) ja Leedu-Valgevene NSV

Leedu-Valgevene NSV

8. detsembril 1918 moodustati Vilniuses Ajutine Revolutsiooniline Tööliste ja Talupoegade Valitsus, mida juhtis Vincas Kapsukas. 1918. aasta novembrist 1919. aasta jaanuarini hõivas Punaarmee koos kohalike bolševike toetajatega suurema osa maast. Leedu bolševikud korraldasid Vilniuses ja teistes linnades meeleavaldusi, aga Saksa okupatsioonivõim surus need maha. 22. detsembril tunnustas Vene SFNV Leedu NSV iseseisvust. 1918. aasta lõpus said bolševikud Vilniuses lüüa poolakatelt, kuid jaanuari algul õnnestus neil haarata võim Šiauliais ja Panevėžysis ning 5. jaanuaril tungis Punaarmee ka Vilniusse. 1919. aasta jaanuaris kuulutati Smolenskis välja Valgevene NSV. 5. jaanuaril 1919 viidi Valgevene NSV valitsus Minski, mis jäigi Valgevene pealinnaks. Veebruariks oli Kesk- ja Ida-Leedu revolutsioonilise valitsuse kontrolli all. 18.–20. veebruaril toimus Vilniuses Leedu nõukogude I kongress, mis kinnitas Leedu ja Valgevene ühinemise Leedu-Valgevene NSV-ks. 27. veebruaril 1919 valiti Leedu ja Valgevene NSV ühine valitsus, mille esimees oli Vincas Kapsukas.

4. jaanuaril 1919 käskis Saksa valitsus hoida oma taanduval sõjaväel Grodno-Kaunase-Jelgava joont, Ida-Preisimaa kaitseks ja ohutuks taganemiskoridoriks Ukrainast, Valgevenest ja Lätist taanduvatele Saksa vägedele. Jaanuaris jõudis Kaunasesse 3530 Saksa vabatahtlikku, kes koondati III reservkorpusse, mille juhiks sai kindral Walter von Eberhardt.

Leedu-Nõukogude sõda

Veebruaris 1919. aastal asusid Vilniuse vallutanud Punaarmee vägede vastu koos Saksa väeosadega, esimesed Leedu väeosad. Leedu sõjavägi pidas oma esimese lahingu 7.–8. veebruaril, Leedu keskosas asuva Kėdainiai juures, järgnenud lahingud Alytuse pärast kestsid 15. veebruarini ja lõppesid Punaarmee peatamisega. Sakslased ja leedulased suutsid 1919. aasta veebruari-märtsi ägedates lahingutes punaste pealetungi seisma panna eelkõige Kaunase ümber. Põhja-Leedus andis Punaarmeele vastulöögi Lätis tegutsenud kindral Rüdiger von der Goltzi VI reservkorpus, mis vallutas 16. veebruaril Telšiai. 27. veebruaril purustas Rauddiviis Telšiai lähedal Punaarmee leedulastest koosneva Žemaitija polgu.

3. märtsil 1919 alustasid Lätis asunud kindral Goltzi Saksa-Läti väegrupp vastupealetungi, väekoondis vallutas 4. märtsil Mažeikiai ja 13. märtsil Šiauliai. Märtsis aga Saksa väed Leedus reorganiseeriti: regulaarväeosad lahkusid lõplikult ja sestpeale osalesid võitluses ainult vabatahtlike korpused.

Aprilli algul läksid leedulased-sakslased uuesti pealetungile, vägede uus ülemjuhataja kindral Silvestras Žukauskas koondas väed kahte suuremasse operatiivkoondisse: üks tungis peale Panevėžysi suunal, teine liikus Kaunasest Ukmergė suunal kirdesse. Panevėžys vabastati 23. mail, 2. juunil Utena ja 7. juunil Obeliai. See oli ka viimane operatsioon, millest saksa vabatahtlikud osa võtsid. Saksa vabatahtlike väeosade lahkumise järel tegutses Leedu sõjavägi idasuunal edasi üksinda, luues koostöö Läti vägedega. Leedulased ületasid Läti piiri Daugavpilsi lähistel Eglaine-Ilūkste piirkonnas, kus koos loodavate Läti väeosadega sunniti punased juuli esimesel poolel taanduma Daugava jõe taha. Leedu vägede enamlastevastases võitluses Daugavpilsi piirkonnas, Läti-Leedu piiril oli viimaseks tõsiseks sõjaliseks operatsiooniks kirdepiiril oli otse Poola-Leedu kontrolljoone kõrval asunud Zarasai linna (Daugavpilsist 30 km) vallutamine 28. augustil, ja Punaarmee väeosi jälitades jõudsid Leedu väed 31. augustiks Daugava jõeni.

Leedu–Poola vastasseis

Leedu Vabariik kuulutati välja 16. veebruaril 1918, kuid 1919. aasta 4. aprillil teatas Poola, et ei tunnusta Leedu vabariiki. 1919. aasta veebruaris-augustis hõivasid Poola väed osa Leedu ja Valgevene NSV-st. 19. aprillil ründasid poolakad enamlaste käes olevat Vilniust, kus ägedate lahingute järel 21. aprillil hõivasid Vilniuse. Vallutanud Vilniuse, liikusid Poola väed mööda raudteed edasi põhja poole ning Vilniuse kaotuse järel taganes Punaarmee üksustest Minski suunas, nn Leedu kütidiviis (endine Pihkva diviis) aga jäi Leedu territooriumile ja taganes Saksa-Leedu vägedele nõrka vastupanu osutades kirdesse Daugavpilsi poole.

1919. aasta suvel viisid vastuolud Leedu ja Poola vahel sõjalise kokkupõrkeni. Vastasseis oli alanud juba aprillis Vilniuse piirkonnas, kuid tõsisem konflikt arenes 1919 suvel. Leedu ja Poola vaheline tüli oli hõredalt asustatud, segarahvastikuga Suwałki kubermangu piirkonna pärast, mis kestis peaaegu poolteist aastat: 1919 suvest kuni 1920 sügiseni.

Bermondt–Avalov

1919. aasta suvel, kui pärast Eesti vägede ja von der Goltzi väegrupi vahelist Landeswehri sõda asus oma peakorteriga Jelgavasse (Miitavisse) vene-saksa vabatahtlike väeosade grupeering asus oma valdusala lisaks Kuramaale laiendama ka Leedu territooriumile ning ei tunnistanud Leedu riiki. Vene-saksa vabatahtlike väeosade grupeeringut juhtis polkovnik Pavel Bermondt-Avalov. Esimesed bermontlased ilmusid Leedusse 26. juulil ja hõivasid Kuršėnai. Vähehaaval hõivasid nad Žemaitija loodeosa koos raudteeliinidega. Septembris-oktoobris oli nende käes juba ligi pool Leedu territooriumist – selle põhja- ja lääneosa koos Ioniškise, Radviliškise ja Šilenaiga. Oluline Šiauliai linn langes nende kätte 5. oktoobril, just enne Bermondt-Avalovi sõjakäigu algust Riia vastu.

8. oktoobril alanud Bermondt-Avalovi sõjakäigu ebaõnnestumist ja kui pealetungivad Läti väed liikusid hoogsalt edasi Leedu piiri poole, koondati Leedu väed oktoobrist alates Radviliškise alla võitlusvõimelisemd väeosad, minnes 20. novembril pealetungile Šiauliai piirkonnas, kus nad lõid bermontlasi 21.–22. novembril Radviliškise lahingus. Leedulased said suhteliselt väikeste kaotuste hinnaga suure sõjasaagi – 15–30 lennukit, 10 suurtükki, 100 kuulipildujat, 14 miinipildujat, 8 soomusautot, 50 000 mürsku ja 75 000 padrunit, mis võimaldas neil järgnevalt moodustada ja relvastada hulga uusi väeosi. Antandi komisjoni, Prantsuse kindral Henri Albert Niesseli vahendusel sõlmitud vaherahu tulemusel lahkusid detsembri esimesel poolel kõik bermontlaste jäänused nii Läti kui ka Leedu territooriumilt Ida-Preisimaale. Leedu väed liikusid taganevate bermontlaste kannul ja näiteks Šiauliai hõivati alles 7. detsembril. Žemaitija loodeosa vabastamisega alustas Leedu ka ulatuslikumat mobilisatsiooni ja kasvatas oma sõjaväe 9 jalaväerügemendini. Leedu sõjavägi oli 1919. aasta lõpus 28 000 meest: 795 ohvitseri, 319 instruktorit ja 26 825 sõdurit.

1920. aasta aprillis algas Poola-Nõukogude sõda, mille käigus 4. juulil 1920 alustas Läänerinde juhataja Mihhail Tuhhatševski edukat pealetungi Valgevenes. Juulis hõivas Punaarmee Vilniuse ja selle ümbruskonna. 1920. aasta maikuus alustas Leedu delegatsioon Moskvas läbirääkimisi Nõukogude Venemaaga ja 12. juulil jõuti rahulepingu sõlmimiseni. Rahulepinguga sai Leedu 3 miljonit kuldrubla ja lisaks Vilniuse linnale, nn Suur-Leedu territooriumi, mille idapiir kulges ligikaudu sada kilomeetrit kaugemal kui praegu (ka Valgevene alad Grodno, Lida ja Vileika piirkonnas). Vene SFNV tunnustas 12. juulil 1920 sõlmitud rahulepinguga Leedu Vabariigi iseseisvust ja loovutas Vilniuse ala Leedule, kuigi selle 139 tuhandest elanikust oli leedulasi vaid 1,6% (poolakaid 54%, juute 41%). Probleem oli aga selles, et kogu kõnealune maa-ala oli Poola vägede käes. Punaarmee pealetungi algetapil Poola väed taganesid Varssavi poole ja leedulased, soovisid kasutada juhust ja hõivata vaidlusalused alad. Poola-Nõukogude sõja ajal kasutasid leedulased juhust ja alustasid uuesti sõjategevust poolakate vastu Vilniuse rindel ja Suwałkis.

Leedu–Poola sõda

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda

Leedu ja Poola vägede kokkupõrked algasid Vilniuse piirkonnas 7. juulil, kui leedulased ründasid riigi kirdepiiril Dūkštases Poola väeosa ja sundisid selle alistuma. 13.–14. juulil toimus teine kokkupõrge Trakai piirkonnas, kus leedulased vallutasid Nowe Troki ja Landwarowo raudteejaama. Edasine leedulaste pealetung oli Suwałkis, kus surudes koos ida poolt kaarega ümber Leedu piiri edasitungivate Nõukogude Venemaa Läänerinde vägedega Tuhhatševski juhtimisel, nõrgad Poola väed tagasi. 22. juulil vallutas Punaarmee Grodno ja suundusid edasi Varssavi poole.

Leedulased vallutasid 19. juulil Sejny ja 30. juulil Suwałki, Punaarmee hõivas 29. juulil lõuna pool asuva Augustówi. Poolaka väed taganesid Łomża suunas, kuid Punaarmee väeosad piirasid osa neist sisse ja poolakad olid sunnitud vangilangemise vältimiseks põgenema üle piiri Ida-Preisimaale, kus sakslased nad interneerisid.

Leedu ja Poola piirialad aastatel 1922–1938

Punaarmee edenes Varssavi suunas peaaegu takistamatult, Semjon Budjonnõi 1. ratsaarmee murdis Poola kaitseliinidest, Valgevenest edenema hakanud väed Tuhhatševski juhtimisel hõivasid 19. juulil Grodno, 28. juulil Białystoki. Nõukogude juhtkonnas toimunud eriarvamuste tulemusel, suunati Budjonnõi Lvivi peale ja loobus Varssavi pealetungisuunast. 12.–25. augustini sundisid poolakad Varssavi lahinguga Nõukogude Venemaa väed taganema ja lõid vastupealetungi käigus Tuhhatševskit veel kord 15.–25. septembril Neemeni (Nemunase) lahingus.

Poola-Nõukogude sõja käigus hõivasid Poola väed 9. oktoobril 1920 Vilniuse uuesti ja Leedu Vabariigi ajutiseks pealinnaks sai Kaunas. Kuid 1922 vastu võetud Leedu põhiseadus sätestas, et Leedu pealinn on Vilniuses. Leedu ei tunnistanud Poola võimu Vilniuse üle isegi de facto. Poola ja Leedu vahel ei olnud kuni 1938. aastani diplomaatilisi suhteid. Üle Leedu-Poola piiri ei liikunud rongid, telegraafiliinid ega isegi post. Leedu deklareeris Vilniust oma pealinnaks kõigis ametlikes dokumentides, kaasa arvatud 1922 vastu võetud põhiseaduses. Leedu võimuorganid viidi üle Kaunasesse, mida ametlikult nimetati "ajutiseks pealinnaks". Leedu hinnangul pidi Kaunas olema ajutine pealinn seni, kuni Vilnius on "vabastatud Poola okupatsioonist".

 Pikemalt artiklis Kesk-Leedu, Vilniuse piirkond

Teine maailmasõda

 Pikemalt artiklis Leedu Teises maailmasõjas, Vilniuse piirkond, Klaipeda piirkond, Suwałki piirkond

Plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939–1940

20. märtsil 1939 esitas Saksamaa ultimaatumi Leedule, nõudes Klaipeda (saksapäraselt Memeli) tagastamist. 23. märtsil allkirjastasid Leedu ja Saksamaa lepingu, mille kohaselt Leedu andis "vabatahtlikult" Klaipeda piirkonna üle Saksamaale. Esimese maailmasõja ajal olid Memeli linna Preisimaal vallutanud Venemaa keisririigi väed. Versailles' rahulepinguga läks linn Prantsusmaa kontrolli alla, kuid 1923. aastal okupeerisid linna Leedu väed. Memel sai autonoomse staatuse Leedu koosseisus ja tema ametlikuks nimeks sai Klaipeda. Piirkonna enamuse moodustasid sakslased.

23. augustil 1939 sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa Molotovi-Ribbentropi pakti, millega jagasid Ida-Euroopa oma mõjusfäärideks. 1. septembril alustas Saksamaa Teist maailmasõda, rünnates Poolat. 17. septembril tungis oma vägedega Poolasse ka NSV Liit. 19. septembril hõivas Punaarmee Vilniuse.

 Pikemalt artiklis NSV Liidu kallaletung Poolale, II Rzeczpospolita

10. oktoobril sõlmiti Leedu Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mille alusel Leetu paigutati Punaarmee sõjaväebaasid. Vastutasuks lubas NSV Liit Leedule Poola aladest Vilniuse. Punaarmee tõmmati linnast välja ja 27.–28. oktoobril 1939 anti Vilnius ja Vilniuse piirkond Leedule üle.

Leedu territooriumi muudatused aastatel 1939–1940

15. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit kogu Leedu ning moodustati Leedu nõukogude sotsialistlik vabariik. 6. augustil 1940 inkorporeeriti Leedu Nõukogude Liitu. Leedu sõjavägi muudeti Punaarmee 29. territoriaallaskurkorpuseks.

14. juunil 1941 toimus Leedus küüditamine, mille käigus deporteeriti NSV Liitu "sotsiaalselt võõras element", osana Baltikumi, Lääne-Valgevene, Lääne-Ukraina ja Moldova aladel toimunud massiküüditamistest.

Leedu alad Ostlandis

Leedu Teises maailmasõjas

1941. aasta juuni lõpus hõivasid Vilniuse linna Saksa väed, kes olid 22. juunil tunginud kallale Nõukogude Liidule. Saksa väed vallutasid Leedu territooriumi vähem kui nädalaga ja kohe esimesel päeval alustasid Leedu vastupanuliikujad NSV Liidu vastast ülestõusu Kaunases. 29. territoriaallaskurkorpuse 179. ja 184. laskurdiviisis toimus laialivalgumine ja deserteerumine Punaarmee väeosadest. Loodud professor Juozas Ambrazevičiuse juhitud Leedu ajutise valitsuse lootused moodustada oma rahvuslik sõjavägi nurjus Saksa sõjaväe- ja politseivõimude aktiivse vastutegevuse tõttu. Osa Leedu sõdureid oli sunnitud Saksa sõjavangistuse vältimiseks astuma moodustatavatesse politsei- ja korrakaitseüksustesse, teine osa aga istus siiski kuni aasta lõpuni Ida-Preisimaal asuvates sõjavangilaagrites. Leedu ajutine valitsus oli sunnitud 5. augustil oma tegevuse lõpetama.

Tekkinud Leedu omakaitse likvideeriti 1941. aasta sügiseks ja formeeriti Saksa võimudele allutatud korrapolitsei ning politseipataljonid. Leedu ajutine valitsus aga asendati Saksa kindralkomissarile allutatud Leedu omavalitsusega kindral Petras Kubiliūnase juhtimisel. 1943. aasta algul kavatsesid Saksa okupatsioonivõimud luua leedulastest SS-vägede leegioni, nagu seda oli tehtud juba mitmes okupeeritud riigis, ka Eestis ja Lätis. Plaan ei õnnestunud, vähestest kokkukogutud meestest suudeti moodustada mitu ehituspataljoni.

Leedus elas sõja hakul arvukalt juute, kellest enamik langes holokausti ohvriks. Vilniuses asutati kaks getot: väiksem likvideeriti juba oktoobriks, suurem tegutses 1943. aastani.

1. septembril 1943 puhkes Vilniuse getos ülestõus, mis suruti aga maha. Holokaust Leedus hävitas 91% sealsest juudi kogukonnast. Paljud nendest tapeti Vilniuse keskusest kõigest 10 km lääne pool asuvas Paneriai koonduslaagris. Seal hukati umbes 70 tuhat juuti, 20 tuhat poolakat ja 8 tuhat vene sõjavangi, kokku umbes 100 tuhat inimest.

1944. aasta veebruaris loodi Leedu rahvuslik väekoondis (saksa k Lituanische Sonderverbande või Schutzkorps Litauen). Maakaitseväe eesmärk oli võidelda läheneva Punaarmee vastu ja ülesanne oli partisanidevastane tegevus Leedus, seda juhtis koondise ülem kindral Povilas Plechavičius, kes oli 1940. aastal Saksamaale põgenenud ja sealt 1941. aastal kodumaale naasnud. Kavatseti luua 21 pataljoni, igaühes 250 meest, kokku 2550 meest, hiljem suurendati isikkoosseisu piirarvu. Maakaitsevägi jagati 14 pataljoni, 13 olid täisarvulised (750 meest) ja üks oli õppepataljon (1500 meest) Marijampolės. Üksustele anti politseipataljonide numbrid 301–310 ja 312–314.

 Pikemalt artiklis Ostland, Leedu kindralkomissariaat

1941. aastal taganes NSV Liidu tagalasse väike osa Leedu sõjaväelastest ja aktivistidest. Leedulastest Punaarmee väeosade moodustamine NSV Liidu tagalas oli keeruline, sest lisaks taganenutele ei elanud leedulasi olulisel määral Venemaal. Loodud uues Leedu diviisis oli põhirahvus vähemuses, enamuse moodustasid venelased ja juudid. 16. leedu laskurdiviis formeeriti NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee 18. detsembri 1941 otsusega Gorki oblastis detsembrist 1941 kuni augustini 1942. Esialgu oli seal 10 250 meest, neist leedulasi ainult 36%, venelasi 30% ja juute 29%. Väeosa osales aastatel 1942–1943 talvepealetungis Orjoli oblastis. Kuni juulini 1944 sõdiski diviis nimetatud oblastis ja Valgevene piiril. Edasi võitlesid leedulased augustist novembrini 1944 Leedus põhiliselt Šiauliai piirkonnas, novembrist detsembrini Kuramaal, jaanuaris 1945 osaleti Memeli/Klaipėda vallutamisel ja veebruarist kuni sõja lõpuni jälle Kuramaal. Leedu laskurkorpust Punaarmee koosseisus ei moodustatudki. 1944. aasta suvel-sügisel pärast Leedu taasvallutamist alustati leedulaste mobilisatsiooni Punaarmeesse, mis tõi kaasa massilise varjumise ja metsavendluse kasvu.

Suuremad lahingud toimusid Leedus 1944. aasta suvel: Šiauliai operatsioon 5.–31. juulil, Vilniuse vallutamine (5.–20. juuli 1944) ja Kaunase vallutamine (28. juuli kuni 28. august 1944) pärast, mida sakslased visalt kaitsesid.

Leedu NSV

 Pikemalt artiklis Leedu NSV

Taasiseseisvumine, Leedu Vabariik

 Pikemalt artiklis Balti kett, Vilniuse teletorni vallutamine, Medininkai piiriületuspunkt

4. veebruaril 1991 sai Island esimeseks riigiks, kes tunnustas Leedu iseseisvust. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist võeti Leedu 17. septembril 1991 koos Eesti ja Lätiga vastu ÜRO-sse. Viimased Venemaa väeüksused lahkusid Leedust 31. augustil 1993. Leedu esitas taotluse astuda NATO-sse aastal 1994. Aastal 2004 sai ta koos Eestiga NATO ja Euroopa Liidu täisliikmeks ja ühines 21. detsembril 2007 samuti koos Eestiga Schengeni leppega.

Viited

1. Suur maailma atlas, lk. 167
2. Leedu riigi esmamainimisest saab 1000 aastat, Tarbija24, 1. detsember 2008
3. Hanno Ojalo, Teistmoodi: Leedu Vabadussõda 1918–1920, Horisont 1/2014