From Wikipedia, the free encyclopedia
Eesti Vabariigi aastapäev ehk Eesti iseseisvuspäev on kuupäev, millel tähistatakse Eesti Vabariigi sündi 24. veebruaril 1918. aastal. 24. veebruar on Eesti rahvuspüha.
Eesti iseseisvusmanifest oli võetud vastu juba 21. veebruaril ja loetud esmakordselt avalikult ette 23. veebruaril Pärnus, kuid 24. veebruaril alustas Tallinnas tegelikult tööd Eesti esimene ajutine valitsus Konstantin Pätsi juhtimisel. Samal päeval toimus Pärnus ühtlasi Eesti esimene sõjaväeparaad.
Pikemalt artiklis Eesti iseseisvumineIseseisvuspäeva üritused algavad tavakohaselt Eesti lipu piduliku heiskamisega Pika Hermanni torni. Traditsioon sai alguse 1989. aastal. 24. veebruaril 1989 Moskva aja järgi kell 8.33 heisati Pika Hermanni torni taas sinimustvalge rahvuslipp.[1] Sellest päevast alates tähistatakse igal aastal Eesti Vabariigi aastapäeva algust riigilipu heiskamise tseremooniaga. Lipp heisatakse pidulikult Eesti hümni saatel Pika Hermanni torni päikesetõusul. Varahommikune lipuheiskamise tseremoonia toimus aastatel 1989–1999 Kuberneri aias ja 2000–2016 Toompea lossi hoovis. Alates 2017. aastast toimub see taas Kuberneri aias. Traditsiooniliselt peab tseremoonial kõne Riigikogu esimees ja õnnistussõnad ütleb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop. Ette loetakse Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest. Kuberneri aeda on üles rivistatud Kaitseliidu, naiskodukaitse, noorkotkaste, kodutütarde, skautide, gaidide, akadeemiliste organisatsioonide, seltside, ühingute ja koolide liputoimkonnad. Eesti Meestelaulu Seltsi meeskooride ning orkestri esituses kõlab Eesti hümn ning isamaalised laulud nagu Enn Võrgu "Eesti Lipp" ning Juhan Aaviku "Hoia, Jumal, Eestit".
Eesti Vabariigi aastapäeva hommikupoolikul toimub Eesti kaitseväe paraad - üldjuhul Tallinnas Vabaduse väljakul. Siiski on paraadi korraldatud ka teistes Eesti linnades. Näiteks juhtudel, kui Vabaduse väljak on olnud remondis. Paraadi järel toimub väljakul relvastuse ja tehnika näitus. Pärast ulatuslikku renoveerimist on Vabaduse väljak jäänud paraadi jalgsirivistusele kitsamaks. Küsimusi on tekitanud väljaku alla rajatud parkla katuse kandevõime (raske sõjatehnika) ja väljaku kattematerjali kerge määrduvus (tehnikanäitused).
Iseseisvuspäeva eel korraldab Eesti president piduliku vastuvõtu, kus annab üle riiklikud teenetemärgid, mille saajate nimekiri on varem ajakirjanduses avaldatud. President kinnitab aastapäeva eel ka Kaitseväe ohvitseride auastmes ülendamised.
Iseseisvuspäeva õhtul toimub Presidendi pidulik vastuvõtt ja kontsert olulistele isikutele, kus president esineb ka kõnega. Sealset kätlemistseremooniat, kus president ja presidendi abikaasa kõiki külalisi tervitavad (tõenäoliselt Soome vastava traditsiooni eeskujul), on irooniliselt nimetatud ka "pingviinide paraadiks" (kõrvutades meeste pidulikke frakke pingviinide mustvalge sulestikuga).
Kuna presidendi vastuvõtt korraldatakse alati Eesti Vabariigi aastapäeval, toimuvad samalaadsed vastuvõtud kohalikes omavalitsustes sageli juba 23. veebruaril, koolides jt asutustes on aktused vahel aga veelgi varem.
Viimastel aastatel on tavaks, et peaminister peab kõne Tartus, Vanemuise teatris toimuval Tartu linna ja maakonna vastuvõtul.
Tartus on traditsiooniks saanud ka üliõpilaskorporatsioonide kogunemine Tartu tähetorni heisatud Eesti lipu tervitamisele 24. veebruaril.
Iseseisvuspäev kui riigi tähtsaim püha kajastab tavaliselt riikliku iseseisvuse rajamise tähtpäeva. Eesti iseseisvuspäeva tähistamiseks on peale Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril pakutud ja kasutatud ka teisi daatumeid.
24. veebruaril 1918 avaldati "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" Tallinnas.
Eesti Ajutine Valitsus otsustas 12. veebruaril 1919: "Vabariigi väljakuulutamise päevaks lugeda 24. veebruar."[2] Samal kuul korraldatigi Eestis päeva esimene ja pidulik tähistamine.
23. juunil 1919 saavutasid Landesveeri sõjas Eesti väed Võnnu lahingus võidu Saksa Rauddiviisi üle. Seda tähtpäeva tähistatakse Eestis võidupühana, kuid seda on peetud sobilikuks ka Eesti iseseisvuspäevana. 1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping, millega esimest korda ajaloos tunnustati Eesti Vabariiki de iure. Ka seda tähtpäeva on peetud sobilikuks Eesti iseseisvuspäevana.
1933. aastal võttis Vabariigi Valitsus kõne alla küsimuse, kas ei tuleks vabariigi aastapäev viia mõnele teisele päevale, mis oleks õnnelikumas aastaajas, nimelt 15. juunile, mil Eesti Asutav Kogu võttis vastu 1920. aasta põhiseaduse[3].
Hugo Kuusner taotles 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril[4]. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24. veebruari 1918, s.o päeva, mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte."[5]
Enne Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt tähistati viimast korda ametlikult Eesti iseseisvuspäeva üsna tagasihoidlikult 24. veebruaril 1940.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium võttis 17. veebruaril 1989 vastu seadluse, millega otsustati kuulutada 24. veebruar Eesti iseseisvuspäevaks ja heisata sel päeval sinimustvalge rahvuslipp Toompeal Pika Hermanni torni. Seadlus ilmus 19. veebruari ajalehtedes.
23. veebruari 1989 õhtul kell 22 langetati Pika Hermanni tornis Eesti NSV punalipp. Kokku volditud lipu andis Toompea lossi valveteenistuse vanem Heini Valdmann üle Tallinna RSN Täitevkomitee esimehele Harry Lumele, kes ulatas selle Toompeal Kuberneri aias Eesti NSV Riikliku Ajaloomuuseumi töötajatele.[1]
.jpg)
24. veebruaril 1989 kell 8.33 heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge rahvuslipp. Tseremoonia eel kogunes Toompea lossi ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli kõrvale valitud seltskond. Loomingulisi liite esindasid kunstnik Enn Põldroos ja helilooja Veljo Tormis, Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees, kunstiteadlane Villem Raam, Eestimaa Rahvarinnet jurist Lembit Koik, pealinna töölisi Tallinna Masinatehase sõjaveteran Hans Liblik ning maarahvast Rakke karjakasvataja Erika Sakkool.[1]
Avakõne lossiaias pidas ENSV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome. Ühendkoorid laulsid Olev Oja taktikepi all Mihkel Lüdigi "Koitu".[6]
Kell 8.32 eemaldati lipu ümbert paelad. Minut hiljem kõlas ERSO pillimeeste esituses esimest korda signatuur "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" – ja lapsed heiskasid trikoloori.[6]
Toompea valveteenistuse vanema Heini Valdmanni juhendamisel heiskasid lipu torni neli kooliõpilast: Tallinna 54. Keskkooli 7. klassi õpilane Helen Lepalaan, Tallinna 3. Keskkooli 8. klassi õpilane Madis Laansalu, Tallinna 37. Keskkooli 8. klassi õpilane Sille Priks (nüüd Tamm) ja Tallinna Muusikakeskkooli 8. klassi õpilane Rauno Tagel.[1][7]
Heisatav sinimustvalge oli juba varda külge kinnitatud, end igaks juhuks võttis Valdmann torni kaasa veel teisegi. Kui orkester hakkas all mängima "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", päästis Valdmann kokku keeratud lipu lahti ning õpilased hakkasid seda üles väntama. Tugeva ja ebasoodsast suunast puhuva tuule tõttu keerdus sinimustvalge algul KGB raadioantenne toetavatesse traatidesse. 53-aastane Valdmann rabeles, et lipp lahti saada. Seejärel algas lipu kiire üleskerimine, mida pisut hiljem tuli vahele hüüdega veidi aeglustada.[1]
Järgnenud miitingul kõnelesid lühidalt kirjanik Jaan Kross, EELK peapiiskop Kuno Pajula, Eestimaa Rahvarinde juht Edgar Savisaar, Eesti Rohelise Liikumise esindaja Andres Tarand, ministrite nõukogu esimees Indrek Toome, EKP Keskkomitee I sekretär Vaino Väljas. Esines ühendkoor Gustav Ernesaksa dirigeerimisel, näitleja Mikk Mikiver luges ette 1918. aasta Eesti iseseisvusmanifesti. Sündmust jäädvustasid Iirimaa, Itaalia, Rootsi, Soome, Suurbritannia ja ilmselt veel mõne riigi korrespondendid.[1]
1990. aasta 8. mail tunnistas eelmisel päeval asutatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kehtetuks riigi nimega Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning taaskehtestas Eesti Vabariigi. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis vastu seaduse "Eesti sümboolikast", millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu kuju pidi määrama seadus. Rakendati Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse paragrahvid 1, 2, 4, 5 ja 6. Neist §1 sätestas, et "Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas". Moskva pakutud eristaatuse Nõukogude Liidus konföderatsioonilepingu alusel lükkasid Eesti juhid tagasi.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
