Eesti kirjanik From Wikipedia, the free encyclopedia
Eduard Bornhöhe [b'ornhööe] (kodanikunimega Eduard Brunberg; 17. veebruar (vkj 5. veebruar) 1862 Kullaaru – 17. november 1923 Tallinn) oli eesti proosakirjanik.
| Eduard Bornhöhe | |
|---|---|
 Eduard Bornhöhe, umbes 1900. | |
| Sünninimi | Eduard Brunberg |
| Sündinud |
17. veebruar 1862 Virumaal |
| Surnud |
17. november 1923 (61-aastaselt) Tallinnas |
| Žanr | ajalooline romaan |
| Tuntud teoseid | Tasuja |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Ta sündis Kullaaru mõisas aidamehe pojana. Tema ema oli Eduard Vilde tädi, kes oli luulearmastaja ja tema luuleanded avaldusid pojas juba varakult. Hiljem asusid vanemad Viru-Jaagupi kihelkonda Inju mõisa. Laste kasvatamiseks ja koolitamiseks kolisid vanemad peagi Tallinna, kus isa hakkas sadulsepaks.[1]
Aastatel 1872–1874 õppis ta Tallinnas W. Kentmanni algkoolis ja 1874–1877 kreiskoolis, mille lõpetas auhinnaga. Edasiõppimine jäi raha taha kinni ja ta pidi hakkama juba varakult tööle. Lühikest aega oli ta joonestaja maamõõtjate juures ja Peterburis kaubakontori õpilane. Kuna tal puudus äride vastu huvi, siis lahkus Peterburist.
1877. aastal (kui ta oli 15-aastane), ilmusid tema esimesed kirjutised Meelejahutajas. Sel ajal olid tal veelgi suuremad huvid maalikunsti ja muusika vastu ning neid huve toetas tema ristiisa prof. Eduard von Gebhardt Düsseldorfis, kes leidis temas olevat annet ja kavatses talle muretseda Düsseldorfi kunstiakadeemiasse tasuta koolikoha. Kuid sellest plaanist ei tulnud midagi välja, kuna oma seniste joonistuste kaotsimineku tõttu kadus Bornhöhel õpihuvi[1].
1878–1879 töötas ta Kovnos (Kaunases) raudteekontoris, seejärel abikoolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja seejärel Tallinnas saksa ajalehtede kaastöölisena. 1881. aasta sügisel siirdus ta kösterkoolmeistriks Stavropoli, sealt edasi Tiflisi (praegu Thbilisi), kust ta tegi reisi Väike-Aasiasse.
Naasnud kodumaale, oli Bornhöhe kaks aastat koduõpetaja Matsalu mõisas, seejärel tegeles ta lühemat aega ajalehe Revaler Beobachter teatrikriitikuna. 1885 viibis Saksamaal. 1886–1887 oli ta keelte- ja lauluõpetaja Kuuda seminaris Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetaja Matsalus.
Detsembris 1888 sooritas ta eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumis lõpueksamid ja asus 1889. aasta jaanuaris Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid rahapuudusel pidi mõne kuu pärast ta õpingutest loobuma. Ta jätkas tööd kodu-kooliõpetajana Venemaal Speranskis ja vürst Leonid Obolenski perekonnas[1] ning proovis selle järel välismaal keeleõpinguid jätkata, kuid pidi need samuti rahapuuduse pärast katkestama. Vahepeal töötas Berliinis ajakirjanikuna ja karikaturistina.
1893 asus Bornhöhe lõplikult kodumaale, kus leidis teenistust Tallinna ringkonnakohtus tõlgina ja 1901. aastast arhivaarina. 1898 reisis Palestiinas, Egiptuses, Kreekas ja Itaalias. 1907. aastal nimetati ta Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, (1912. aastast elas Narvas), kus ta oli ametis 1917. aastani. Pärast Oktoobrirevolutsiooni valiti ta Narva linnasekretäriks.
1919. aastal asus Bornhöhe elama Tallinna, kus pärast lühiajalist teenistust Kohtuministeeriumis määrati ta rahukohtunikuks, kellena töötas kuni oma surmani. Alates 1922 oli Eesti Kirjanike Liidu liige.
Ta maeti Kopli kalmistule. Kui kalmistu hävitati Nõukogude võimuorganite poolt ja kõik hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kelle põrm Metsakalmistule ümber maeti.
Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Teda peetakse eesti ajaloolise romaani rajajaks. Juba 1877. aastal, kui Bornhöhe oli 15. aastane, avaldati tema kirjutisi Meelejahutajas.
Tema esimest jutustust "Tasuja" (1880) peetakse tema parimaks teoseks. Tegevus toimub Jüriöö ülestõusu ajal. Peategelane on talupoeg Jaanus, üks ülestõusu juhtidest, keda tuntakse Tasuja nime all. Ta hukkub lahingus.
Ka "Villu võitlused" (1890) räägib Jüriöö ülestõusust. Talupojad püüavad tungida Viljandi lossi viljakottides. Plaan nurjub ja nad tapetakse, nende juht Villu sureb lossi keldris vangina. Teos on "Tasujaga" võrreldes realistlikum, Villut on kujutatud keerukama karakteriga kui Jaanust, dialoogid on lihtsad ja rahvalikud.
"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" (1893) räägib talurahvaülestõusust Liivi sõja ajal. Peategelased on vürst Gabriel, vene vürsti ja eestlannast ema poeg, kes võitleb eestlaste poolel sakslaste ja rootslaste vastu, ja saksa aadlipreili Agnes von Mönnikhusen. Tegevus põimub nende armastusloo ümber. Tegevuse lõpus piiravad Tallinna Vene väed (1577) ning Pirita klooster süüdatakse. Selle teose ainetel on tehtud film "Viimne reliikvia".
Bornhöhe katsetas veel mitmes žanris, kirjutas satiirilise jutustuse "Tallinna narrid ja narrikesed" (1892; eriti tuntuks on saanud selle jutustuse esimene osa "Kuulsuse narrid"), reisikirju ("Usurändajate radadel", 1899) ja realistliku lühiromaani "Kollid" (ajalehes Uus Aeg 1902, raamatuna 1903).
1893. aastal keelas tsensuur ajaloolised jutustused. Sestpeale, 31-aastaselt, tõmbus Bornhöhe kirjanduslikust tegevusest tagasi. Elu viimasel kahekümnel aastal ei ilmunud temalt enam ühtegi raamatut.
Tema tädipoeg oli Eduard Vilde. Ta oli abielus Constance Clothilde Brunbergiga (neiuna Pehlmann, 1879–1971), nende poeg Walter Brunberg (1899–1988) oli USA-s ehitusinsener ja eesti aktivist.
Tema õde Julia Mikk oli Estonia ooperilaulja Olga Mikk-Krulli ema.[2]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
