Sotsiaalne norm

Ühiskondlikud (sotsiaalsed) normid on ajalooliselt kujunenud, kokkuleppeliselt või sunniga kehtestatud nõuded, mis allutavad inimeste toimimise (tegevuse, käitumise) ühiskonna (grupi) kui terviku huvidele ja mille järgimine on sellesse kooslusse kuulumise vältimatu tingimus.

Normide tekkimist pole lihtne selgitada ega jälgida, kuna sageli norme ei teadvustata ja nii tekivad ka normid justkui iseenesest. On välja toodud mitu moodust, kuidas normid võivad kujuneda:

1. juht või grupi liige teeb selgesõnalise avalduse, ütleb välja, milline on soovitatav või ebasoovitatav käitumine
2. kriitilised sündmused grupi tegevuses sunnivad gruppi otsustama, millist käitumist aktsepteeritakse. Norm luuakse selleks, et analoogseid olukordi edaspidi vältida;
3. kui teatud olukord ilmneb esimest korda, võidakse selles olukorrasaset leidnud käitumine muuta normiks. Esimene sündmus võib toimida etalonina ("eelmisel korral me tegime nii");
4. varem eksisteerinud normid, mis võetakse üle mõnelt teiselt grupilt või mõnest muust allikast.

Inimesi ja organisatsioonid, kelle ülesandeks on sotsiaalsete normide õpetamine, nimetatakse sotsioloogias sotsialiseerimise agentideks. Normide järgimist ühiskonnas reguleerivad sanktsioonid, mis võivad olla positiivsed ja mis innustavad norme järgima (preemia), või negatiivsed, mis püüavad normist üleastumist takistada. Kuritegelik käitumine on formaalsete normide rikkumine, mis on selgelt määratletud iga riigi õigusaktides koos vastava karistusega.

Sotsialiseerimise teguriteks on need faktorid ja tegevused, mis mõjutavad inimese hoiakuid, käitumist ja tegevust. Sotsialiseerimise agendid ja tegurid sotsialiseerivad inimest kas mikrotasandil (lähedased) või makrotasandil (valitsev kultuur, majandus, poliitika, massikommunikatsioon). Sotsialiseerumisprotsessis on osapoolteks inimene (laps, nooruk, täiskasvanu, vanur) või põlvkond ja sotsiaalne keskkond.

Roger Gould väitis, et täiskasvanu sotsialiseerumine on vabanemine lapsepõlve müütidest.

Sotsiaalne harmoonia on ühiskonnas välja kujunenud reeglite ja normide kogum, moraalne kord, mis Émile Durkheimi arvates on ühiskonda kokkuhoidev tegur. Kui sellest tekivad kõrvalekalded, on tegemist sotsiaalse hälbega, mis kahjustab ühiskonda. Väikesed hälbed võivad osutuda kasulikuks (täiustada sotsiaalse kontrolli mehhanismi), tõsised ja massilised rikkumised tekitavad anoomiat normitust, moraalitust (hälbekäitumise peapõhjus). Anoomia on iseloomulik kiiresti muutuvatele ja arenevatele ühiskondadele.

Sigmund Freud väitis, et inimene osaleb pidevas võitluses bioloogiliste kihude ja isiklike soovide ning teiselt poolt ühiskondlike nõudmiste ja normide vahel. Freudi terminoloogias on see võitlus idi ja superego vahel, mille tulemus on ego.

Normide liigid

• Käskiv (kohustav) norm – nõuab karistuse ähvardusel ja määratleb sellised toimingud, mis on ühiskonnas tunnistatud kohustuslikuks.
• Keelav norm – määratleb sellised toimingud, mis on ühiskonnas tunnistatud kahjulikuks ja mille sooritamisele järgneb karistus.
• Lubav norm – määratleb need erijuhud, millal muidu keelatud toimimine on lubatud.
• Lepinguline norm – määratleb toimingute teatava sisu ja vormi, mille puhul toimingule järgneb hüvitus ühiskonna (grupi) poolt.
• Soovitav norm – vabatahtlik toimimine, mis vallandub väärtuste, teiste eeskuju või suhtumise mõjul.
• Harjumus – ühiskonna (grupi) liikmete ühesuguse toimimise (suhtumise, reageerimise) viis, mis on kujunenud pikema aja jooksul või kujutab endast kunagiste rituaalsete või professionaalsete toimingute jälge.
• Tava (komme) – ühiskonnas (grupis) üldtunnustatud toimimisviis olukorras, mis on seotud moraali ja väärtustega, ning mille rikkumine kutsub esile teiste negatiivset suhtumist ja mõju.
• Rituaal (tava liik) – regulaarselt sooritatavate tähenduslike toimingute süsteem, mis väljendab teatavaid ühiskondlikke suhteid ja koondab inimeste tunded ja meeleolud ühtseks grupipsüühika avalduseks.

Vaata ka

• Enesetähtsustamise sajand