Uku Masing

Uku Masing (sünninimi Hugo Albert Masing; 11. august 1909 Einu (Eedu) talu, Lipa küla, Raikküla vald, Harjumaa – 25. aprill 1985 Tartu) oli eesti polühistor, kes andis oma panuse teoloogia, orientalistika, filosoofia, luule, folkloristika ja etnoloogia valdkonda.

Uku Masing
Uku Masing (umbes 1926–1930)
Sünniaeg	11. august 1909 Lipa, Raikküla vald, Harjumaa
Surmaaeg	25. aprill 1985 (75-aastaselt) Tartu
Alma mater	Tartu Ülikool
Tegevusala	teoloogia, orientalistika, filosoofia, folkloristika, etnoloogia, luule
Abikaasa	Eha Tuulemaa (abiellusid 1939)
Sugulased	Agnes Saag (õde)

Masing oli polüglott, kes tundis umbes 60 keelt. Tõlkeid on ta teinud 20 keelest.^[1][2]

Perekond ja haridus

Kodukoht Einu talu Lipa külas

Uku Masing sündis hernhuutlikus peres. Tema vanemad olid Ado Masing (16. mai 1862 (vkj 4. mai 1862) – 16. september 1949) ja Anna Masing (sünd Furman; 12. juuni 1881 (vkj 31. mai 1881) – 15. veebruar 1954). Vanemad laulatati 9. märtsil 1908 Rapla kirikus.

Uku Masing õppis aastatel 1917–1921 Raikküla Ministeeriumikoolis ning Tallinna Linna II Reaalkoolis (1922. aastast Tallinna Linna Tehnika Ühisgümnaasium) aastatel 1921–1926.^[3] Masingu õpingute ajal 1925. aastal sai kool taas uue nime – Riigi Tehnika Gümnaasium (hilisema Tallinna Tehnikumi eelkäija). Samal ajal õppis selles koolis ka Gustav Ernesaks.^[4]

Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Ta õppis klassikaliste keelte (heebrea, kreeka ja ladina) ning teoloogia ainete kõrvalt veel semiidi keeli, psühholoogiat, antiikkirjandust ja assürioloogiat. Tema peamisteks teaduslikeks uurimisaladeks said Vana Testamendi teadus, mitmed orientalistika harud assürioloogiast budoloogiani ning paljude eri rahvaste folkloori ja religiooni võrdlev uurimine.

Teadlase ja kirjanikuna

Juba koolipõlves avaldas ta luuletusi, tõlkeid, arvustusi, esseid ning teaduslikke töid. 1928. aastal avaldas Uku Masing Vana Testamendi uurimuse "Jiptahi tytar" ning esimese auhinna saanud võistlustöö "Kas nõuab Deuteronoomium kultuse tingimatut tsentralisatsiooni või lubab ta kultuspaiku ka väljaspool Jeruusalemma?". 1930. aastal sai ta magistrikraadi auhinnatud töö eest "Das Verhältnis der Elihureden zu den übrigen Reden des Buches Hiob".

Uku Masing kuulus Akadeemilisse Usuteadlaste Seltsi ning oli Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi üks asutajaid ja eestvedajaid aastal 1935.

1932.–1933. aastal oli ta Saksamaal Tübingenis ja Berliinis välismaine stipendiaat. Uku Masing täiendas end etiopistikas, arabistikas, judaistikas, Vanas Testamendis, sumeroloogias, assürioloogias ja muudel aladel ning õppis nt indiaani ja polüneesia keeli.

1933. aasta sügisel hakkas ta Tartus professor Alexander von Bulmerincqi kõrval õpetama semiidi keeli ja Vana Testamenti. Tema tähtsamad teadustööd 1930. aastail olid heebrea mõistet JHWH käsitlev "The Word of Yahweh" (1937) ja kaheköiteline doktoritöö Vana Testamendi lühimast prohvetiraamatust Obadjast.

1935. aastal ilmus esimene luuleraamat "Neemed vihmade lahte", mis äratas kriitikute seas tähelepanu. Uku Masing kuulus Arbujate hulka. Nõukogude perioodil ilmusid ta raamatud peamiselt välismaal, kuid sellegipoolest mõjutas tema luule 1960. aastate noori eesti kirjanikke.

1946.–1964. aastal oli Uku Masing EELK Konsistooriumi teaduslik sekretär ja Usuteaduse Instituudi (Usuteadusliku Kõrgema Katsekomisjoni) õppejõud. Ta pidas loenguid Vanast Testamendist ja usundiloost (budismist, juudi müstikast).

1960.–1970. aastatel avaldas Uku Masing Praha Ülikooli usuteaduskonna ajakirjas Communio Viatorum esseistlikke uurimusi.

1970.–1980. aastatel tegi ta kaastööd rahvusvahelistele folkloristikaväljaannetele soome-ugri, samojeedi ja kaukaasia muinasjuttude kohta ning on üks 14-köitelise muinasjutuentsüklopeedia "Enzyklopädie des Märchens" kaasautoreid.

Polüglotina

Aastakümnete jooksul vahendas Masing kirjandust umbes 20 keelest, näiteks heebrea, etioopia, süüria, araabia, kopti, pärsia, kreeka, ladina, itaalia, prantsuse, saksa, inglise ja jidiši keelest.^[1] Ta on tõlkinud ka jaapani, havai ja sanskriti keelest.

Lugema oli Masing võimeline umbes 60 keeles.^[1][2] Jaan Kaplinski on märkinud, et "Mõneski meie jaoks väga eksootilises keeles luges ta täitsa korralikult, need olid näiteks polüneesia ja melaneesia keeled, kitšee-maia keel Kesk-Ameerikast, mitmed etioopia keeled ja palju muud. Võrreldes teise polüglotiga, Pent Nurmekunnaga, oli Masingu keeleoskus rohkem kirjalik, ta hääldas kõiki keeli üpris eesti moodi, Pent aga valdas hästi just kõnekeeli".^[2]

Pärand

Uku Masingu pärandi uurimise, korraldamise, arhiveerimise ja levitamisega tegeleb Uku Masingu Kolleegium.

Isiklikku

1939. aastal abiellus Uku Masing Eha Tuulemaaga (enne eestistamist Gnadenteich). Laulatus toimus Saaremaal Mustjala Anna kirikus. Abikaasa Eha neiupõlvenimi Tuulemaa andis nime Uku Masingu luulekogule "Ehatuule maa". Uku Masingu õde oli Agnes Saag (Masing), kes oli abielus teoloog Evald Saagiga.

18. jaanuaril 1937 muutis ta nime Hugo Albertist Ukuks.

Uku ja Eha Masingu nimeline puu ja plaat Yad Vashemi Õiglaste alleel Jeruusalemmas

Pärast Teist maailmasõda andis Iisraeli holokaustimuuseum Yad Vashem Uku Masingule ja tema abikaasale Eha Masingule aunimetuse "Õiglane maailma rahvaste seas", sest nad varjasid Saksa okupatsiooni ajal Uku Masingu õpilast, hilisemat tuntud folkloristikaprofessorit Isidor Levinit. Jeruusalemmas asuva Yad Vashemi Õiglaste alleel on Uku Masingu nimeline puu ja plaat numbriga 1561.^[5]

Looming

 Pikemalt artiklis Uku Masingu bibliograafia

Suur osa Uku Masingu loomingust jäi Nõukogude okupatsiooni ajal käsikirja, kuid levis laialdaselt omakirjastuslikul teel. Tema teoste laiem avalik levik algas 1988.-1989. aastal, mil sarjas Loomingu Raamatukogu ilmus tema luulekogu "Ehatuule maa" ja ajakirjas Akadeemia avaldati järjejutuna essee "Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust".

• 2010 – "Uku Masing 100: Bibliograafia 1923–2009". Koostanud Anneli Sepp, toimetanud Mart Orav, Mari-Liis Tammiste. / Tartu: Ilmamaa 2010, 384 lk ISBN 9789985773482

Uku Masingust tõukuvat loomingut

• 2000 – CD "Johanson ja vennad (looming 1978–1999)" / Päevakera, Globus diei, Dayclew 2000
• 2003 – CD "Kõlakoda", muusika ja esitaja Tõnu Tepandi / Tallinn: Vagabund 2003
• 2003 – CD "Laulud Ernst Enno ja Uku Masingu sõnadele", viisistanud Anne Maasik ja Jaan Tooming; laulud seadnud Heikki-Rein Veromann; esitavad Anne Maasik, Heikki-Rein Veromann / A. Maasik 2003
• 2003 – CD "Piimaš", muusika ja esitaja Kago / Õunaviks 2003
• 2005 – CD "Laulud", muusika ja esitajad Maria Peterson ja Eva Eensaar / Theatrum 2005
• 2007 – CD "Kago", muusika ja esitaja Kago / Estonia: Seksound 2007
• 2007 – Lauri Sommeri novell "Hilised lemmelehed" / Vikerkaar 1–2/2007, lk 37–63
• 2007 – Jaan Toominga märkmikromaan "Teekond mäe südamesse" / Varrak 2007
• 2008 – CD "Üksteist peab hoidma: Kadri Hundi ja Mart Siimeri laule", muusika Kadri Hunt, esitavad Eesti Raadio Laululapsed / Tallinn: Eesti Rahvusringhääling 2008
• 2009 – Jaan Kaplinski romaan "Seesama jõgi" (2. tr 2009 ingl k (tõlkinud Susan Wilson), London: Peter Owen, 2009) / Vagabund 2007
• 2010 – Lauri Sommeri romaan "Kolm yksiklast" (Vikerkaares ilmunud "Hilised lemmelehed" on raamatu kolmandaks osaks) / kirjastus Menu 2010

Kirjandus

 Pikemalt artiklis Uku Masingu bibliograafia#Kirjandust Uku Masingu kohta

• Toomas Paul (1992). Uku Masingu usust – Akadeemia, nr 7.
• Kalle Kasemaa (1995). Uku Masing semitistina – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 721–732.
• Ilmar Vene (2001). Trotsija. Katse mõista Uku Masingut. Tartu: Ilmamaa.
• Lauri Sommer (2001). "Mõnest Uku Masingut kujundanud jõujoonest. Ekstaasi ja teksti suhe" – Looming, nr 4–6.
• Rein Veidemann (23. aprill 2009). Ilmutuslik Uku Masing, 20. sajandi eesti geenius. Postimees
• Urmas Nõmmik & Hando Runnel (koost.; 2010). Põlvest põlve. Pühendusteos Uku Masingu 100. sünniaastapäeva puhul. Tartu: Ilmamaa.
• Arne Merilai (koost.; 2010). Inimesepoeg valgel laeval: Uku Masing 100. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
• Külliki Kuusk (2011.) Bibliograafia teel biograafiaks – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 935–938.
• Peeter Espak (2012). Uku Masing teadlasena – Akadeemia, nr 3, lk 526–53.