Ernst Enno

Ernst Enno (8. juuni (vkj 27. mai) 1875 Valguta, Rannu kihelkond, Liivimaa kubermang – 7. märts 1934 Haapsalu) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.

Ernst Enno

Elulugu

Ernst Enno sündis Tartumaal Rannu kihelkonnas Köödsa kõrtsis Valguta mõisa kutsari perekonnas. Lapsepõlv möödus Soosaare talus Rõngu lähistel. Alustas haridusteed kaheksa-aastaselt Lapetukme vallakoolis, siis õppis Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja reaalkoolis, seejärel Riia Polütehnilises Instituudis. Enno oli aktiivne Riia eestlaste seltsielus ning oli korp! Vironia asutajaliige ja hilisem vilistlane^[viide?]. Tartu Ülikooli ei olnud Ennol võimalik astuda, kuna teda takistasid nõrgad tulemused matemaatikas ja füüsikas.

Aastatel 1902–1903 oli Ernst Enno Postimehe toimetuse liige ja 1904–1905 ajakirja Linda tegevtoimetaja. 1906. aastal töötas ta lühemat aega Tartu krediitühisuses ja ajalehe Isamaa toimetajana. 1906–1908 elas Enno oma vanemate talus Soosaarel. 1908 oli ametnik J. Linda laevandusäris Pärnus ja seejärel elas jälle Soosaarel. 1909. aastast töötas Ernst Enno asjaajajana Valga krediitühisuses, alates 1914. aastast töötas ühtlasi eesti keele õpetajana. 1918. aasta juulist kuni 1919. aasta kevadeni oli ta Valga Rahvahariduse Seltsi esimees ja võttis osa Valga eestikeelse keskkooli asutamisest. 1919. aasta lõpus asus Ernst Enno tööle Haapsalus Läänemaa koolinõunikuna. Sellel ametikohal töötas ta kuni surmani.^[1]

Isiklikku

Ernst Enno tütar oli näitleja Liki Toona (1910–1984) ja tütretütar on kirjanik Elin Toona (kodanikunimega Elin-Kai Toona-Gottschalk, sündinud 12. juulil 1937).

Looming

Ernst Enno mälestussammas Haapsalus

Enno looming on kantud filosoofilistest tõekspidamistest, mis on ainet saanud budistlikest ja läänemaailma müstilistest õpetustest. Selle kõrval on Enno luulet mõjutanud ka sümbolism, eelkõige Maeterlinck.

Enno oli kiindunud loodusesse ja kodukohta. Uskliku ema ja pimeda vanaema laulud ja pärimuslood taluhaldjatest, puukidest, krattidest, kodukäijatest, kaarnakivist jms olid tähtsaks elamusallikaks tema lapsepõlves.

Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee ja kodu.

Enno ballaadilooming on samuti filosoofilis-lüüriline – tundmuslik, ja oma ajas uuenduslik alge, mis ei rõhutanud enam eepilisust ja dramatismi nagu Jaan Bergmanni ja J. Tamme looming.

Võrreldes Noor-Eesti luuletajatega jäi Enno oma ajas ülekohtuselt tagaplaanile. Tema idamaiselt meditatiivne luule on populaarsust kogunud hiljem.

Ta luuletusi on ka viisistatud, näiteks Ruja laul "Nii vaikseks kõik on jäänud" ja erinevate esinejate kogumik "Kui lähed, mine iseendasse", samuti mõjuv osa Anne Maasiku laululoomingust, näiteks "Rändaja õhtulaul". Enno luuletustele on kirjutatud palju koorilaule, teiste seas on neid loonud Miina Härma, Gustav Ernesaks, Mart Saar, Eduard Tubin, Alo Ritsing, Pärt Uusberg.

Teosed

• "Uued luuletused" (1909)
• "Hallid laulud" (1910)
• "Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973)
• "Kadunud kodu" (1920, 1950)
• "Valge öö" (1920)
• "Valitud värsid" (1937)
• "Üks rohutirts läks kõndima" (1957, 1971, 1983, 2001, 2003)
• "Väike luuleraamat" (1964)
• "Rändaja õhtulaul" (1998)
• "Laps ja tuul" (2000)
• "Imelikku rada pikka" (2020)

Viited

1. Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995, lk 81–82

Kirjandus

• "Ernst Enno". Personaalnimestik. Koostanud Anneli Ilves. Saatesõna (lk 11–40) "Ernst Enno elu- ja luulelugu": Oskar Kuningas. Lääne Maakonna Keskraamatukogu, Haapsalu 1995
• Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno". Ilmamaa, Tartu 2000
• Madis Kõiv, "Las olla pääle: stseenid Ernst Enno elust" (näidend; järelsõna: Jaak Peebo) – "Paar sammukest XIX: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat", Tartu 2002, lk 159–235

Välislingid

• Ernst Enno Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Eesti värss: Ernst Enno elulugu ja terviktekstid