From Wikipedia, the free encyclopedia
Budism on laialdane ja mitmekülgne nähtus, mis avaldub paljude Ida- ja Kagu-Aasia rahvaste ja kultuuride religioonides ja folklooris, pärimustes ja kombestikus, keeles ja kirjanduses, kunstis, muusikas, arhitektuuris ja mujal, mis sai alguse 6.–5. sajandil eKr elanud Siddhārtha Gautama õpetustest. Tänapäeval on see vanim maailmareligioon.
Siddhārtha Gautama pärines Põhja-India valitsejasoost. Ta jõudis virgumiseni ehk sai budaks. Tal kujunes oma järgijaskond (saṅgha) ning ta pühendus õpetamisele, rännates ringi tänapäeva Bihari osariigi aladel.
Budismi levik kiirenes Indias kuningas Ašoka valitsusajal ja kandus seejärel ka mujale Aasiasse ning läände.
Buddha õpetuse peamiseks sihiks on vabanemine kannatusest (paali keeles dukkha).
Buddha õpetusi käsitletakse eri koolkondades veidi erinevalt. Enamasti tunnustatakse kõiki Tipiṭaka (Tripiṭaka) kaanonis leiduvaid tekste. Mahajaanas lisanduvad Mahajaana suutrad, Vadžrajaanas ka veel tantrad.
Mõiste buddha tuleneb sanskriti verbijuurest budh tähendusega 'virguma, ärkama'[1] või bujjh (bujjhati) tähendusega 'see, kes on mõistnud'.[2]
Mõiste "budism" tuli kasutusele läänemaailmas 19. sajandi esimesel poolel Euroopa õpetlasringkondades, et tähistada Ida- ja Kagu-Aasias levinud religiooni, milles kesksel kohal näis olevat Buddha. Selleks lisati nimele "Buddha" ladinapärane liide "-ism" ning selle järgijaid hakati nimetama "budistideks".
Traditsioonilistes budistlikes maades selliseid mõisteid nagu "budism" või "budist" ei kasutata. Buddha õpetus on "dharma" (paali keeles dhamma) ehk seadmus ning seda järgitaksegi.
Pikemalt artiklis Budismi ajaluguBuddha esimesteks järgijateks olid viis askeeti, kellega koos oli ta enne virgumiseni jõudmist praktiseerinud. Tema esimene õpetus oli "Seadmuseratta käimapanemine", mille ta andis neile Vārānasī lähedal Sārnāthi Hirvepargis.
Buddha varajane järgijaskond ehk sangha koosnes ilma kindla elupaigata rändavatest kerjusmunkadest (paali keeles bhikkhu, sanskritis bhikṣu), kes elatusid vaid annetustest. Üksnes vihmaperioodi ajal jäädi kuskile pikemalt peatuma. Lisaks munkadele ja nunnadele oli Buddhal ka ilmalikke järgijaid.[3] Juba Buddha eluajal kujunesid välja kloostrid, kus mungad vihmaperioodide ajal peatusid.
Järgnevatel sajanditel muutus sangha järjest paiksemaks. Jõukad ilmikud olid annetanud sanghale maavaldusi, kus mungad algul vihmaperioodidel ning hiljem aasta läbi peatuda said. Tõenäoliselt oli umbes sajand pärast Buddha parinirvaanat enamus munki jäänud paikseks. Aeg-ajalt toimusid suurkogudena tuntud kogunemised, kus arutati Buddha õpetust puudutavaid küsimusi.[3]
Buddha õpetuse suureks toetajaks oli kuningas Ašoka (269–232 e.m.a.), kelle töö tulemusena levis budism laiemalt ning jõudis Sri Lankale ja mujale.[3]
Umbes samal ajal pandi kirja Buddha õpetused, mis seni olid säilinud vaid suulises pärimuses. Nendest moodustus paali kaanon ehk Tipitaka.
Pikemalt artiklis MahajaanaAlates esimesest sajandist eKr hakati kirja panema täiendavaid, peamiselt sanskritikeelseid õpetusi ehk mahajaana suutraid. Nendest kujunesid välja õpetusliinid, mida üheskoos hakati nimetama "suureks sõidukiks" ehk mahajaanaks. Aja jooksu muutus mahajaana aina populaarsemaks ja kogus järgijaid ka ilmikute seas. Suurtest kloosterülikoolidest nagu Nālandā, Vikramašīla said olulised rahvusvahelised kultuuri- ja hariduskeskused. Mahajaana õpetusliinid levisid ka Indiast väljapoole. Tiibetis, Hiinas, Jaapanis, Koreas ja Vietnamis sai mahajaana budism valdavaks.[3]
Pikemalt artiklis VadžrajaanaVadžrajaana (sanskriti k 'teemantsõiduk') on budismi esoteeriline suund, kus kasutatakse rohkelt rituaale, mantraid ja kujustamisharjutusi ning soovitakse jõuda virgumiseni juba käesolevas elus. Vadžrajaana võttis üle mahajaana filosoofiatraditsiooni ning liigitab pühakirjade hulka ka budistlikud tantrad. Mõjuka suunana saab vadžrajaanat käsitleda alates 8. sajandist.[3]
Budism hakkas aina enam koonduma suurtesse kloosterülikoolidesse, mis sõltusid kuninglikust rahastusest.[3] India budismi häving algas 8. sajandil muslimite vallutusretkedega. 12.–13. sajandiks oli vallutatud kogu Põhja-India ning rüüstatud budistlikke kloosterülikoole.[3]
Pikemalt artiklis Tiibeti budismBudism jõudis Tiibetisse 7. sajandil. Esimene klooster rajati 8. sajandil. Samal ajal jõudsid Tiibetisse ka Hiina budistlikud misjonärid. Üheksanda sajandi keskpaigas hakkas kuningavõim budismi taga kiusama; budismi areng jätkus 10. sajandil pärast valitseja surma.[3]
Pikemalt artiklis Budism HiinasBudism jõudis Hani dünastia aegsesse Hiinasse meie ajaarvamise 1. sajandil Siiditeed mööda rändavate kaupmeeste ja munkade vahendusel. Hiinas sai valdavaks mahajaana. 4.–6. sajandil sai budismile osaks kuninglik soosing. Budismi hiilgeaeg Hiinas jääb 6.–9. sajandisse, mil toimus olulisemate hiinapäraste koolkondade väljaarenemine.[3]
Pikemalt artiklis Budism JaapanisJaapanis levib mahajaana budism. Budism jõudis Jaapanisse aastal 552. Selle tulek seondus Korea kuninga katsega kallutada Jaapani saarestikku poliitilise stabiilsuse suunas. Budism võeti vastu avasüli, kuna Jaapan oli just väljumas sisetülide perioodist ja otsiti stabiliseerivat mõjurit, mis aitaks kaotada ülikutevahelisi pingeid. Järgnevatel sajanditel jäi budism eelkõige ülikute usundiks ega levinud lihtrahva hulka.[3]
Heiani ajajärgul (784–1192) jõudsid Hiinast Jaapanisse tendai (hiina k. tiantai) ja shingoni koolkond. Kamakura ajajärgul (1192–1333) ilmusid Jaapani budismile iseloomulikud vormid, mida iseloomustas rõhuasetus ühele lihtsale teostusviisile ning populaarsus lihtrahva seas; esile kerkisid jōdo ehk puhta maa koolkond, rinzai- ja sōtō- zen ning Nichireni koolkond.[3]
Pikemalt artiklis Budism Sri LankalKuningas Ašoka saadetud misjonärid jõudsid Sri Lankale aastal 247. e.m.a. ning tõid endaga kaasa theravaada budismi. Aastal 17 e.m.a. peeti vajalikuks Tipiṭaka esimest korda kirja panna, et kindlustada selle säilimine ka traditsiooni kandvate munkade hääbumise korral. Hiljem levis saarel ka tantristlik theravaada ja mahajaana, mis 12. sajandil konservatiivsemat theravaadat pooldava kuninga poolt keelustati.[3]
Alates 6. sajandist tehakse vahet külamunkade ja metsamunkade vahel. Metsamungad elavad vaiksemates metsakloostrites või -eraklates, mis võimaldab neil järgida ranget mõtlusele ja õpingutele pühendatud elustiili. 10. ja 11. sajandil suri välja nunnade (paali k. bhikkhunī, sanskriti k. bhikṣuṇī) pühitsusliin. Järgnevate sajandite korduvate allakäigu- ja taaselustamislainete kiuste on theravaada traditsioon Sri Lankal säilinud tänini.[3]
Pikemalt artiklis Budism TaisTais on valdav theravaada budism, mida järgib umbes 95% elanikkonnast ehk u 64 miljonit inimest, olles budistide arvu poolest Hiina järel teisel kohal maailmas. Tais on u 38 tuhat templit/kloostrit ja u 300 tuhat munka. Tai budismis sisaldub tai rahvausundi ning hiina usundite elemente.[4]
Tai budismil on palju ühisjooni Sri Lanka budismiga ning theravaada budismi järgivad enamuses ka Myanmari, Laose ja Kambodža rahvad.
Budism jõudis sellesse piirkonda kuningas Ašoka valitsemisajal, umbes 3. sajandil eKr, ning sellest ajast saadik on Tai kultuuris ja ühiskonnas olnud budism väga oluline. Monarhia ja budism on Tais olnud tihedalt seotud.
Tai budismis on laialdaselt levinud maagia, amuletid, õnnetoovad talismanid ja tätoveeringud. Vaimud ja deemonid on tai budismis olulisel kohal. Usutakse selgeltnägemist, astroloogiat, numeroloogiat jne. Munkadel usutakse olevat üleloomulikke võimeid.
Pikemalt artiklis Budism LäänesBudismi esimesed kokkupuuted lääne tsivilisatsiooniga toimusid 4. sajandil eKr seoses Aleksander Suure vallutustega, misjärel rajasid kreeklased valdavalt budistlikke linnu ja kuningriike Baktrias ja Indias. Nende kultuuriliste kontaktide läbi arenes kreekapärane budism ja kreeka-budistlik kunst, seda eriti Gandhara tsivilisatsioonis, mis hõlmas suure osa tänapäevase Pakistani põhja- ja Afganistani idaosa.
19. sajandil hakati Euroopas tõsisemalt huvituma budismist ning teistest mitte-euroopalikest usunditest ja filosoofiatest. Samal ajal ilmusid juba ka esimesed akadeemilised uurimused budismi kohta ning tekstide tõlked sanskriti ja paali keelest.
Buddha on korduvalt ütelnud, et ta õpetab ainult üht asja: rahulolematuse lõpetamist (dukkha nirodha).[5]
Pikemalt artiklis Neli õilsat tõdeNeli õilsat tõde on budismi põhitõed, mida Buddha kuulutas oma esimeses jutluses "Seadmuseratta käimapanemine". Neid teese tunnustavad kõik budistlikud koolkonnad ja need on järgmised:
Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus ehk rahulolematus ja et sellest on võimalik vabaneda, kuna selle põhjuseks on janu ja meeleplekid.
Kogu edaspidist budistliku mõtteloo arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat mahajaanas võib käsitleda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena, eriti just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja.
Pikemalt artiklis TrilakṣaṇaOlemasolu kolm tunnust (paali k. tilakkhaṇa) on
Buddha on öelnud Anattālakkhaṇasutta's:
„Kõik asjad ja nähtused on omaolemuseta, püsitud ning ebarahuldavad. Kõik, mis eksisteerib, on püsitu ja pidevas, lakkamatus muutumises. Nähtused moodustuvad, hakkavad muutuma ja lagunema ning seejärel kaovad vastavate tingimuste ja põhjuste lõputule jadale.[6]“
Kõik tingitud nähtused on pidevas muutumises, kuna neid saab jagada algosadeks, mille omavahelised suhted pidevalt teisenevad vastavalt ümbritsevatele tingimustele. Nii füüsilised kui ka mentaalsed nähtused (meeleseisundid, mõtted, tunded) on püsimatud, nad tekivad vaid kindlate tingimuste olemasolul ning lakkavad olemast, kui tingimused on muutunud.
Sellest johtuvalt ei ole nähtustel ega ka elusolenditel püsivat omaolekut, muutumatut fikseeritud identiteeti. Inimesel puudub see, mida nimetatakse iseks, minaks või hingeks. "Mina" on vaid asesõna, kuid sellega määratletav on pidevalt muutuv koostisosade kogum. "Mina" pidamist püsivaks ja selle järele kippumist peetakse budismis kannatuse põhjuseks.
Tingitud olemasolu ei saa pakkuda lõplikku rahuldust, sest rahulolu pakkuvad objektid ise on püsitud ning nende kadumisel lakkab ka nendest tingitud õnneseisund.
Virgumisele viiva tee alguse ja lõpu kirjeldamiseks kasutab budism India kultuurikontekstis ka teistes õpetustes levinud termineid: sansaara (paali k. saṃsāra) ja nirvaana (paali k. nibbāna). Sansaara tähistab tee algust ehk seda seisundit, millest soovitakse eemalduda – kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist. Nirvaana on tee siht, seisund, kuhu soovitakse jõuda – see on kannatust põhjustavate meeleseisundite vaibumine, kannatusest vabanemine. See on teadvuse kõrgeim võimalik seisund, kuhu jõutakse dharma harjutamise kaudu.
India teiste mõttesuundadega sarnased on budismis ka teo (paali k. kamma, sanskriti k. karma) ja teovilja (paali k. kammavīpaka, sanskriti k. karmaphala) mõisted. Teo ja teovilja kontseptsioon tähendab üldiselt seda, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas oskamatud ehk halvad (paali k. akusala) või oskuslikud ehk head (paali k. kusala). Teovilja võib jagada kaheks: teo vahetu tagajärg ja harjumuse tekkimine, kalduvus sarnaseid tegusid uuesti teha.[7] Inimene saab valida, milliseid tegusid ta teeb ja sellega oma teovilja ise määrata. Buddhad on karma seadusest vabad, kuna nad ei toimi enam teadvustama tungide ajel, vaid isetult teisi olendeid aidates.
Pikemalt artiklis Sõltuvuslik tekkimineSõltuvuslik tekkimine kirjeldab üldist põhjuslikkuse seadust.[8] Sõltuvusliku tekkimise kohaselt ei teki nähtused (seadmused) iseenesest, vaid sõltuvalt põhjustest ja tingimustest, olles ise põhjuseks teistele seadmustele.[9] Kõige tuntum sõltuvusliku tekkimise ahel on kaheteistkümne-lüliline sansaara ja kannatuse tekkimise kirjeldus olemisratta mandalana.
Pikemalt artiklis Tühjus (budism)Tühjuse õpetuse kohaselt puudub kõikidel asjadel ja nähtustel püsiv omaolek, nad on suhtelised ja sõltuvad kontekstist. See kehtib kõikide mõistete, väidete ja seisukohtade, aga ka tajude ja teadvuse seisundite kohta. Seadmused ehk nähtused alluvad muutusele, nad on võimelised toimima ja tänu sellele on võimalik ka virgumine. Budismis ei tähenda tühjus olematust, et midagi ei ole olemas. Nähtused ehk seadmused ei eksisteeri selles mõttes, nagu tavateadvus neid käsitleb – kindlalt piiritletud püsivate üksustena. Just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budism teadmatuse aluseks ja kannatuse põhjustajaks.
Buddha (sanskriti k. 'virgunu') on ülimasse täielikku virgumisse (sanskriti k. anuttara-samyaksambodhi) jõudnud inimene. Buddhale on omane piiritu kaastunne ja muutumatu õnneseisund[10] ning ta on vabanenud kõikidest meeleplekkidest[11]. Sõna "buddha" kirjutatakse eesti keeles väikese algustähega, juhul kui seda kasutatakse üldnimetusena kõikide virgunute kohta, ning suure algustähega, kui sõna viitab konkreetselt Buddha Šākjamunile[11]. Buddhasuse poole püüdlevat isikut nimetatakse bodhisattvaks (sanskriti k. 'virgumisolend')[12]. Bodhisattva eesmärk on saada buddhaks, et aidata kõikidel olenditel kannatustest vabaneda[11].
Arhat on teadvuse kõrgtasemele jõudnud isik, theravaadas peetakse arhati seisundit isiksuse arengu ülempiiriks, mahajaana vaate järgi ei ole arhati tase aga veel lõplik ning arhat jätkab oma teed bodhisattvana kuni temast saab buddha[11].
Kolm kalliskivi (paali k. tiratna, sanskriti k. triratna) on budismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat objekti: virgunu ehk Buddha, õpetus ehk dharma (paali k. dhamma, sanskriti k. dharma) ja kogudus ehk sangha. Nende kaitse alla minek väljendab täielikku usaldust nende vastu.
Buddha (sanskriti, paali k. 'virgunu') on teadvuse kõrgeima võimaliku seisundini jõudnud isik, kes on vabanenud kõikidest meeleplekkidest. Buddha Šākjamuni on budistliku traditsiooni rajajaks. Mahajaanas peetakse buddhaks saamist isiksuse vaimse arengu kõrgeimaks sihiks.[11]
Eesti keeles kirjutatakse sõna "Buddha" suure algustähega, kui viidatakse konkreetselt Buddha Šākjamunile, ning väikese algustähega, kui seda kasutatakse üldmõistena kõikide buddhade kohta.[11]
Dharma (sanskriti k., paali k. dhamma), eesti keeles ka "seadmus", on mitmetähenduslik sõna, mis viitab siinkohal eelkõige Buddha õpetusele.[11]
Sangha (paali k. saṅgha; sanskriti k. saṃgha) on Buddha õpetuse järgijatest koosnev kogudus. Koguduse all mõeldakse eelkõige budistlikke munkasid ja nunnasid (paali k. bhikkhu ja bhikkhunī), õpetajaid, aga ka kõiki ilmikutest budiste ja hüvesõpru.
Bhikkhudel puudub vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk on viidud miinimumini. Toitu saadakse almusena ja kehtib tsölibaat. Bhikkhude elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt koolkonnale, nunnadel 311). Varased bhikkhud olid rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sanskriti ja paali vihāra), mis muutusid tõelisteks kultuuri- ja teaduskeskusteks, klooster-ülikoolideks. Tuntuim neist oli Indias Nālandā. Mungakogudusega koos kujunes välja ka ilmikutest järgijaskond.
Pikemalt artiklis Budistlikud meeleharjutused"Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha "Dhammapadas". Seetõttu on just meele (paali k. citta) muutmine olulisim teel virgumisele.
Meele treenimiseks on Buddha andnud kaks põhilist meetodit:
Meelerahu arendamise tulemusena tekib seisund, kus meel keskendub ühele objektile ning muutub väga kirkaks, õnnelikuks ja selgeks (sanskriti, paali k. samādhi). Selline seisund on eeltingimuseks vipassana harjutuste edukaks sooritamiseks.
Zen (jaapni k., hiina k. chan) koolkonna peamisteks meeleharjutusteks on kōan'idele (公案, jaapani k. kōan, hiina k. gōng'àn) keskendumine rinzai koolkonnas (hiina k. linji) ning lihtsalt istumine (jaapani k. shikantaza) sōtō (hiina k. caodong) koolkonnas.
Vadžrajaanas kasutatakse lisaks eelkirjeldatule meeleharjutustena ka mantraid ja kujustamist.
Pikemalt artiklis Budistlik kosmoloogiaBudistlikus kosmoloogias on kolmkümmend üks seisundit ehk olekut, mida jaotatakse mitmel moel olemasolu valdadesse. Sõltuvuslikku teket selgitavas "Liigituste suttas"[13] jagatakse olemasolu (bhava) vallad kolme rühma: (1) meeleliste ihade vald (kāmabhava), (2) vormide vald (rūpabhava) ja (3) vormideta vald (arūpabhava).[14]
"Suures lõvimöirge suttas"[15] antakse valdade viiene jaotus: (1) õnnetu maailm ehk põrguvald (niraya-loka), (2) loomade maailm (tiracchāna-loka), (3) peetade maailm (peta-loka), (4) inimeste maailm (manussa-loka) ja (5) jumalate (deva’de ja brahma’de) maailm (deva-loka).
8.-12. sajandist pärinevas Sri Lanka munga Ācariya Anuruddha Abhidhammattha-sangaha’s kasutatakse valdade kirjeldamiseks paalikeelset sõna bhūmi ning neljast jaotust: (1) viletsuse (õnnetu) vald (apāya-bhūmi), (2) naudingute, õnnelik vald (kāmasugati-bhūmi) (3) vormide vald (rūpāvacara-bhūmi) ja (4) vormideta vald (arūpāvacara-bhūmi).
Mahajaanas, eriti Tiibeti budismis, jaguneb kannatav maailm ehk sansaara kuut tüüpi olendite vahel. Sündimist kolmes madalamas vallas peetakse halvaks ja sündimist kolmes ülemises heaks. Halbade tegude viljana sünnitakse põrgus, loomana või näljase vaimu ehk preetana. Heade tegude tulemusel sünnitakse inimesena, pooljumala ehk asurana või jumalana. Neid kuut olemasolu valdkonda kujutatakse olemisratta mandalal.
Pikemalt artiklis TipiṭakaPaalikeelne Tipiṭaka (paali k. ti – kolm + piṭaka – korv, kogu) on ainus tervikuna säilinud mitte-mahajaana koolkondade kaanon. Tipiṭaka koostati juba esimesel budismi suurkogul (umbes kolm kuud) pärast Buddha surma ning seda peetakse kõige autentsemaks Buddha õpetuseks. Tipiṭaka’t tunnistavad pühakirjana kõik budismi koolkonnad, eriti oluline on Tipiṭaka theravaada koolkonnas.
Paalikeelne Tipiṭaka koondab kolm suuremat õpetuste kogu:
Traditsiooni kohaselt loodi piṭaka’d esimese suurkogu ajal, kuid tekstide uurijad pole selles osas päris üksmeelel. Esiteks, mitmed pitakades sisalduvad tekstid pärinevad perioodidest pärast Buddha surma. Mõnel juhul saame seda öelda seetõttu, et need seostuvad sündmustega pärast esimest suurkogu, teistel juhtudel aga sisaldavad tekstid õpetusi või õpetuste erivorme, mis arendati välja Buddha surma ajast oluliselt hiljem. Kogu Abhithamma Piṭaka on viimaste heaks näiteks, mida kinnitab juba tõsiasi, et varasemad viited kaanonile kui tervikule räägivad vaid dhamma-vinaya’st.[16]
Pikemalt artiklis Mahajaana suutradPeale Tipiṭaka austatakse mahajaanas pühakirjana veel suurt hulka suutraid, mille autorluse osas ei ole saavutatud lõplikku üksmeelt. Neid on peetud nii Buddha Šākjamuni originaalõpetuseks kui ka hilisema aja virgunud õpetajate loominguks. Hiina ja Jaapani budismis on mahajaana suutrad olnud oluliselt mõjukamad kui Tipiṭaka. Olulisemate mahajaana suutrate hulka kuuluvad "Ületava mõistmise suutrad" (skr Prajñāpāramitā-sūtra) , nende hulgas "Teemantsuutra" ja "Südasuutra"; "Lootossuutra", "Vimalakīrti õpetuse suutra" ja "Lillevaniksuutra" (skr Avataṃsaka-sūtra).
Varajane sangha oli üks. Need, kes soovisid, võisid Buddha järgijateks saada kolme kalliskivi (paali k. tiratana) kaitse alla minnes. On tõendeid selle kohta, et esialgu tehti seda läbi lihtsa kahekordse tõotuse Buddhale ja Dharmale, kuid hiljem asendus see meile tuttava kolmekordse tõotusega, kuna ka sangha tähtsus oli kasvanud.[16]
Aja jooksul levis Buddha õpetus aina laiemal territooriumil ning geograafiline äralõigatus soodustas jagunemist koolkondadeks. Lahknemise otsesteks põhjusteks olid enamasti minoorsed erinevused käitumisjuhistes ja kloostrielu reeglistikus. Tänini on säilinud seitse vinajat, nende erinevused puudutavad pisidetaile nagu mungarüü värvus ja kandmise viis.[17]
Aja jooksul tekkisid ka õpetuse osas erinevad seisukohad. Seda soodustas asjaolu, et Buddha ei nimetanud endale ühtegi järeltulijat, kes oleks saanud pärast tema surma sangha juhiks. Seetõttu kujunes sangha mittetsentraliseeritud struktuuriks. Buddha soovitas igaühel jääda iseendale saareks: "Niisiis, Ānanda, nii nüüd kui ka peale minu lahkumist, kes te ka olete, peate te jääma omaenda saareks, omaenda kindluseks, nii, et dharma on teie saar ja dharma on teie kindlus, ning mitte muretsema teiste saarte ja teiste kindluste pärast." Koolkondade teket soodustas ka õpetuse tõlkimine ja säilitamine eri keeltes ja dialektides.[18]
Paistab ka, et eri mungad spetsialiseerusid konkreetsetele suutratele või suutrarühmadele ning seetõttu hakati eri koolkondadest tähtsustama erinevaid tekste.[19]
Pikemalt artiklis Hinajaana Pikemalt artiklis TheravaadaMittemahajaana, ka hinajaana, on koondnimetus, millega tähistatakse koolkondi, kes ei tunnista mahajaana õpetusi. Tänapäevaks hääbunud mitte-mahajaana koolkondade hulka kuuluvad mahasanghika, sthaviravaada, pudgalavaada, sarvastivaada ja sautraantika koolkonnad. Selle suuna ainus tänini säilinud esindaja on theravaada, mis on levinud eelkõige Kagu-Aasias.
Pikemalt artiklis MahajaanaEsimesel sajandil e.m.a kuni esimesel sajandil m.a.j hakkasid esile kerkima õpetused, mis kritiseerisid varasemate budistlike koolkondade õpetusi ning muutsid õpetuse rõhuasetust. Kui varasemates koolkondades on peamine rõhk arhati teel, siis mahajaana õpetuste on kesksel kohal bodhisattva tee, mis seisneb Buddha Šākjamuni eeskujul bodhisattvana täieliku buddhasuse saavutamises eesmärgiga vabastada kannatustest eranditult kõik olendid. Bodhisattva tee ei ole iseenesest mahajaana leiutis, see on olemas ka theravaada õpetustes, kuid ei ole seal keskset kohta. Nimetus "mahajaana" tähendab sanskriti keeles 'suurt sõidukit' viidates mahajaana ideaalile vabastada kannatustest kõik olendid.[20] Osalt võib mahajaanat näha uuenduslike ideede väljapakkujana, osalt aga ka algse õpetuse taastajana (tõukudes juba tekkinud koolkondlikest tõlgendustest).
Peamisteks Indias välja kujunenud mahajaana koolkondadeks on madhjamaka ja joogatšaara.
Hiinas, Koreas, Vietnamis ja Jaapanis levib valdavalt mahajaana budism. Peamisteks Hiina koolkondadeks on
Peale nende koolkondade esineb Jaapanis veel Nichireni koolkond, mis nagu tendai koolkondki keskendub "Lootossuutrale".
Pikemalt artiklis Vadžrajaana Pikemalt artiklis Tiibeti budismVadžrajaana on mahajaana budismi osa, mis erinevalt ülejäänud mahajaana koolkondadest peab pühakirjadeks ka tantraid ning kasutab rohkelt mantraid ja kujustamisharjutusi. Vadžrajaana, nagu ka muude mahajaana koolkondade, ülimaks eesmärgiks on saada budaks, et kõiki olendeid kannatustest vabastada, kui vadžrajaana pakub eesmärgini jõudmiseks kiiremat ja vahetumat teed. Tänapäeval on vadžrajaana levinud eelkõige Tiibetis, kus see jaguneb nelja peamisse koolkonda, milleks on
Peale Tiibeti esindab vadžrajaanat ka Jaapani shingoni (Hiinas zhenyani) koolkond.
Pikemalt artiklis Budism EestisBudoloog Alexander Staël von Holstein (1877–1937) ja filosoof krahv Hermann von Keyserling (1880–1946) olid väljapaistvad teadlased ja mõtlejad, kuid neid ei saa pidada otseselt Eesti budistliku kultuuri alusepanijateks, sest oma töid kirjutasid nad enamasti saksa keeles ning avaldasid väljaspool Eestit. Budismi praktilist külge esindas budismi propageerija Karl Tõnisson ehk Vend Vahindra (1873–1962), kes 1893. aastal oli Burjaatias mahajaana budismiga kokku puutunud.
1960ndate lõpul hakati budistlikke tekste algkeeltest eesti keelde tõlkima. Tõlkijad on olnud Linnart Mäll, Andres Herkel, Maret Kark, Märt Läänemets, Teet Toome, Martti Kalda, Alari Allik ja Rein Raud.
1970. aastatel sagenesid ekspeditsioonid NSV Liidu piirkondadesse, kus oli säilinud elav budistlik traditsioon ja kultuur. Sel perioodil kujunesid traditsiooniks Tartu Riikliku Ülikooli juures tegutsenud orientalistikakabineti korraldatud orientalistikapäevad. Orientalistikapäevade budismiteemalised loengud olid üheks teguriks, mis kinnistasid kuulajates budismihuvi ka tulevikuks.
1982. aastal asutas Vello Väärtnõu Tallinnas esimese organiseeritult toimiva budistliku grupi Eestimaa Budistliku Vennaskonna ehk Taola, mis järgis Tiibeti budismi ningma koolkonna õpetust. 1980. aastatel rajas vennaskond Eestisse neli stuupat ning tõlkis peamiselt inglis- ja venekeelseid budismiteemalisi kirjutisi. Tänu Burjaatias loodud kontaktidele saabusid paaril korral Eestisse ka sealsed laamad. 1980. aastate lõpupoole, Eesti jaoks murrangulisel perioodil, hakkasid mõned vennaskonna liikmed osalema poliitikas (vt Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei), mis tõi kaasa vennaskonna põhiliikmete Eestist lahkumise ja organisatsiooni lagunemise.
Esimeseks ametlikult registreeritud ühenduseks sai pärast 1988. aastat tegutsema hakanud Eesti Budistlik Liit mis järgis üldbudistlikku suunda ning oli avatud kõikidele budistlikele õpetustele. Budistliku Liidu kutsel saabusid Eestisse õpetama esimesed õpetajad väljastpoolt endise NSV Liidu territooriumi. Tallinnas registreeritud Eesti Budistliku Liidu liikmeskonnast lähtus hiljem mitu iseseisvat budistlikku ühendust, nende hulgas Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus, Budakoda ning Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus. Mõned Eesti Budistliku Liidu endised liikmed löövad kaasa ka muudes budismiga seotud ühendustes, sh Eesti Akadeemiline Orientaalselts ja Budismi Instituut.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
