Siddhārtha Gautama (paali keeles Siddhattha Gotama); ka Gautama Buddha, Šakjamuni Buddha või ka lihtsalt Buddha oli vaimne õpetaja muistses Indias u 5.-4. sajandil eKr, budismi rajaja.
 |
See artikkel räägib budismi rajajast. Üldmõiste "buddha" kohta vaata artiklit Buda. |
Nimed
Tema pärisnimi oli Siddhārtha ja suguvõsanimi Gautama.
Šākjamuni ehk ‘šaakja tark’ (sanskriti keeles śākyamuni; paali keeles sakkamuni; tiibeti keeles shā kya thub pa; hiina keeles 釋迦牟尼 shijiamouni; jaapani keeles shakamuni) ja Buddha ehk ‘virgunu’(sanskriti ja paali keeles; tiibeti keeles sangs rgyas; hiina keeles 佛 fo; jaapani keeles butsu) on budismi rajaja sagedamini esinevad tiitlid.
Budistlikes tekstides kasutatakse temast rääkides ja tema poole pöördudes sageli mitmesuguseid epiteete nagu bhagavat, hüvesläinu, võitja jt. Buddha ise kasutas enda kohta enamasti mõistet nõndaläinu (tathāgata).
Eluaastad
Theravaada traditsiooni järgi olid tema eluaastad 624–544 eKr, enamiku tänapäeva teadlaste arvates 566–486 või 563–483 eKr; kõige uuemate uurimuste kohaselt arvatakse, et tema surma-aasta jäi 411. ja 400. aasta vahele eKr.[1] Teiste allikate kohaselt olid theravaada traditsioonis tema eluaastad 623–543 eKr[2]. Palju aastaid peeti suuresti tänu theravaada koolkonna mõjukusele lääne õpetlaste seas Buddha sünniajaks vanade Sri Lanka kroonikate põhjal aastat 563 eKr; teine, Indiast pärit traditsioon, paigutab selle aga rohkem kui sajandi võrra hilisemaks, aastasse 450 eKr. Uuemad uurimused peavad kõige tõenäolisemaks aastat 485 eKr.[3]
Elulugu
Sünd ja noorus
Legendi järgi sündis ta Lumbinī metsasalus ja tema ema suri varsti peale sünnitust. Isa kasvatas teda maailmast eraldatuna, kuna soovis, et ta ei näeks maailma viletsust. Ennustuse kohaselt pidi Siddhārthast saama suurmees, kas valitseja või õpetaja. Isa soovis esimest. Siddhārtha abiellus oma nõo Jašodharāga ja neil sündis poeg Rāhula. Kuid Siddhārthal õnnestus siiski näha maailma pahupoolt – haigust, vanadust ja surma – ning ta loobus mõnusast elust.
Õpingud ja otsingud
Tal oli mitmeid õpetajaid. Āḷāra Kālāma (sanskritipäraselt Ārāḍa Kālāma) juhendamisel õppis ta mediteerimisel jõudma "mitte-millegi valda" ehk "seisundisse ilma tunnusteta" (ākiñcaññāyatana, akiñcanyāyatana),[4][5][6], mis vastab kolmandale kehatule jhānale ja tal paluti jääda sinna õpetajaks. Gautama aga pidas seda veel ebapiisavaks ja läks teise õpetaja juurde. Uddaka Rāmaputta (sanskritipäraselt Udraka Rāmaputra) juhendamisel jõudis ta "ei taju ega mittetaju valda" ehk "seisundisse väljaspool mõtlemist ja mittemõtlemist" (n’evasaññā n’āsaññāyatana, sanskriti keeles naivasaṃjñānāsaṃjñāyatana),[7] mis vastab neljandale kehatule jhānale ja tal paluti jälle jääda sinna õpetajaks, kuid taas ei pidanud Gautama seda veel piisavaks.[8]
Seejärel praktiseeris Gautama koos rändavate askeetidega mitmesuguseid paastumise, hingamise ja meeleliikumiste jälgimise tehnikaid ning jõudis lõpuks äärmise kehalise kurnatuseni. Nähes liigse enesepiinamise mõttetust, loobus ta sellest ja võttis vastu piimas keedetud riisi. Seda pidasid tema kaaslased aga nõrkuse ilminguks ning jätsid ta maha.[9]
Virgumine
See episood Gautama Buddha eluloos on suuresti mütologiseeritud ning sisaldab ohtralt legende, mõistujutte, allegooriaid jmt. Ehkki Virgumine või nirvaana ehk sansaarast vabanemine on budismis kõige olulisem siht ja ülim saavutus, ei ole seda võimalik sõnadega kirjeldada.
Olles jäänud täielikku üksindusse, istus Siddhartha Gautama 35-aastaselt Bodhgayā linna lähedal viigipuu alla ja andis tõotuse sealt mitte enne tõusta, kuni on jõudnud täieliku virgumiseni (sammāsambodhi).
Tema ümber kogunesid nähtamatult jumalad, deevad ja brahmad paljudest maailmadest, sest näis toimuvat midagi olulist. Aga saabus ka ihade valla valitseja Māra valgel elevandil koos oma vägedega, et virgumist takistada, kuid Siddhartha Gautama ei lasknud ennast segada. Siis saatis Māra teda ahvatlema oma tütred, kuid Siddhartha Gautama jäi ikka oma tõotuse juurde.[10] Nüüd ilmus Māra juba ise tema ette ja küsis, mis õigus on tal jõuda virgumiseni. Vastuseks puudutas Siddhartha Gautama oma parema käe sõrmega maad (Bhūmisparśa mudrã), misjärel ilmus Maajumalanna, kes hakkas oma juustest vett välja väänama. See oli kõik see vesi, mida Siddhartha oli oma eelmistes eludes heatahtlikult ohverdades Maale kahjanud. Ja seda vett oli nii palju, et see uputas ja uhas minema need kiusajad ja kogu armee, kes kõik olid tulnud tema virgumist takistama.[11]
Nüüd, juba budana ehk virgununa, nägi ta nelja õilsat tõde, kaheksaosalist teed, sõltuvuslikku tekkimist jpm. Ta mõistis kannatust ja selle lakkamist, vabanes sansaarast ja saavutas nirvaana.[12] Ta istus püha viigipuu all seitse päeva (või seitse nädalat) ja kui tõusis torm, siis ilmus suur madu Mucalinda, kes varjas teda vihma ja tormi eest.
Ometi polnud ta kindel, kas nende saavutustega saab midagi ette võtta. Ta ei uskunud, et tema õpetusest võiks üldse keegi aru saada, seda vastu võtta või järgida. Tõepoolest, on budasid, kes õpetavad, aga on ka neid, kes seda ei tee, nagu pratjekabuddhad. Kas poleks õigem taanduda üksindusse ja vaikida, mõtles Buddha. Kui aga Brahma Sahampati seda oma Śuddhāvāsa maailmast märkas, laskus ta alla ning veenis Buddhat siiski õpetama hakkama.[13][14]
Sangha ja õpetuse levik
Esialgu mõtles Buddha sellest rääkida oma õpetajale Āḷāra Kālāma'le (sanskritipäraselt Ārāḍa Kālāma), kuid selgus, et too suri just nädal tagasi. Seejärel mõtles ta oma järgmisele õpetajale, Uddaka Rāmaputta'le (sanskritipäraselt Udraka Rāmaputra), kuid ka too oli just eelmisel päeval surnud. Nõnda ei jäänud tal muud üle, kui otsida üles oma kaaslased, kes olid ta maha jätnud. Neil oli olnud plaan minna Sārnāthi Vārānasī lähedal ning Buddha lootis nendega seal kohtuda.
See oli mitmepäevane, umbes 240 km pikkune teekond. Selle käigus kohtus ta ühe teise ränduriga nimega Ājīvika Upaka ning kõneles talle oma virgumisest, kuid too ei saanud sellest aru ja läks oma teed.
Kui Gautama kohale jõudis, siis ei pidanud ka tema endised kaaslased temast esialgu eriti lugu ega saanud aru, nagu oleks ta midagi saavutanud.[15]
Siis andis Buddha neile Sārnāthi hirvepargis oma esimese õpetuse. Seda tuntakse kui Seadmuseratta käimapanemine (Dhammacakkappavattana Sutta, SN 56.11). Selle tulemusena virgus üks tema viiest kaaslasest, Koṇḍañña, kellest sai esimene arhat ja bhikkhu. Viis päeva hiljem andis Buddha sealsamas oma teise õpetuse, Isetuse õpetus, mille tulemusena virgusid ka kõik teised tema kaaslased. Mõned kuud hiljem andis Buddha Gayasisa mäel, Gaya lähedal, ligi tuhandele kuulajale oma kolmanda õpetuse, mis on tuntud kui Tulejutlus.
Seejärel andis ta õpetusi umbes nelikümmend aastat, rännates ringi Gangese orus, põhiliselt tänapäeva Bihari osariigi aladel.
Siddhattha Gotama suri ehk vaibus parinirvaanasse Kušinagaris 80-aastaselt. Endale järeltulijat ta ei valinud, vaid soovitas juhinduda õpetusest ehk Seadmusest (paali keeles dhamma, sanskriti keeles dharma).
Tema järgijatest kujunes kogudus ehk sangha, mille liikmed talletasid tema õpetuse.
Õpetus
Pikemalt artiklis Budism
Buddha on korduvalt ütelnud, et ta õpetab vaid rahulolematuse lõpetamist (dukkha nirodha).[16]
Kannatuse ehk rahulolematuse (dukkha) põhjuseks on kiindumine illusoorsesse endasse. Kannatusest vabanemiseks on kaheksaosaline tee.
Buddha on korduvalt soovitanud ka kriitilist mõtlemist ja kahtlemist.
- Pikemalt artiklis Kalama Sutta
Pärimus
Esialgu levisid Buddha õpetused vaid suulise pärimuse teel, üksnes sanghas, pühendunute seas, sõna-sõnaliselt retsiteerides, edasi antuna vastavas kontekstis õpetajatelt õpilastele, hoides nõnda alal elavat pärimust ja välistades võõraid või meelevaldseid tõlgendusi.[17]
Tekstikogumikud
Tipiṭaka (sanskritipäraselt Tripiṭaka) on Buddha õpetuste kogumik, mis koosneb kolmest osast ehk "korvist". Paalikeelne nimetus Tipiṭaka viitab tavaliselt paali kaanonile, mis on ainus tervikuna säilinud tekstikogumik varajase budismi ajast klassikalises india keeles ning seda peetakse üldiselt ka kõige autentsemaks Buddha õpetuse kogumikuks. Theravaada budismis on see ainus pühakiri. Esimene Tipitaka trükiväljaanne koosneb 38 köitest ja see anti välja 1900. aastal Birmas.
Mahajaana suutrad on mahajaana budismi pühakirjad, mis ei kuulu Tipiṭaka'sse. Suutrate tegelasteks on enamasti Siddhārtha Gautama, tema inimsoost järgijad ja bodhisattvad. Võrreldes Tipiṭaka suutratega on mahajaana suutrad tunduvalt mahukamad. Mahajaana suutrad ilmusid alates 1. sajandist eKr kuni vähemalt kuuenda sajandini. Tänapäevani on säilinud umbes 600 mahajaana suutrat.
Tiibeti kaanon on üldnimetus tiibeti budismi pühakirjade kohta, mis sisaldab lisaks varajase budismi (peamiselt sarvastivaada) tekstide ja mahajaana suutrate tõlgetele tiibeti keelde ka vadžrajaana tantristlikke tekste. Tiibeti kaanon pandi kokku 7.-13. sajandil.
Käsitlusi
Tipitaka Khuddaka-nikāya alajaotus «Sünnilood» ehk džaatakad (jātaka) koosneb 547 loost Šākjamuni eelmistest eludest, mil ta bodhisattvana häid tegusid tehes kogus pälvimusi.
Tipitaka varasemates tekstides mainitakse kuut budat, kes on ilmunud enne Gautamat,[18] hilisemates tekstides aga mainitakse juba kahtekümmet nelja[19]. Tipitakas on mainitud ka tulevast budat Maitrejat.
Vadžrajaanas on Šākjamuni buda Amitābha maine ilming.
Hinduismis ja sikhismis on Buddha jumal Višnu kehastus.[20][21]
Mõnedes varajastes budistlikes-taoistlikes tekstides on peetud Buddhat Laozi kehastuseks.[22]
Baha'i usu kohaselt oli Buddha üks jumalikke õpetajaid.
Vaata ka
Viited
Kirjandus
Pildigalerii
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
