Psühholoogia on teadusharu, mis uurib käitumist ja psüühilisi protsesse[1] (või psüühikat[viide?]) ehk vaimseid protsesse ja nendevahelisi seoseid[2].
 |
See artikkel räägib teadusharust; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Psühholoogia (täpsustus) ja vikisõnastiku artiklit psühholoogia |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
Psühholoogia aine hõlmab näiteks aistinguid, taju, teadvust, mõtlemist, emotsioone, vajadusi, motivatsiooni, informatsiooni töötlemist, mälu, hoiakuid, fantaasiat, unenägusid, isiksuse arengut, kõnet ja tegevust. Psühholoogia uurib nii inimest kui ka loomi. Psühholoogia uurib ka vaimsete protsesside bioloogilist alust ning kultuurilisi ja sotsiaalseid tingimusi ja mõjusid. Uuritakse nii inimest üldiselt, inimeste rühmi kui ka konkreetseid indiviide.
Psühholoogia kasutab mitmesuguseid meetodeid: nii eksperimentaalseid kui ka kirjeldavaid, nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid.
Kuni 19. sajandini oli psühholoogia filosoofia alavaldkondi; iseseisvaks empiiriliseks teadusharuks sai see 19. sajandi teisel poolel. Tänapäeval piirnevad psühholoogiaga analüütiline vaimufilosoofia ja psühholoogiafilosoofia. Teadusharudest piirnevad psühholoogiaga ühelt poolt kultuuriteadused ja sotsiaalteadused, teiselt poolt tunnetusteadus, bioloogia (eriti neuroteadus) ja meditsiin (eriti psühhiaatria).
Nimetus "psühholoogia" pärineb 15. sajandist.
Psühholoogiale on antud palju definitsioone. Erinevused on tingitud osalt erinevatest arusaamadest psühholoogia meetoditest ja ainetest (üks erinevuste allikas tuleneb erinevatest arusaamadest selle kohta, milles seisneb psühholoogia teaduslikkus), osalt terminoloogia erinevustest. Näiteks defineeritakse psühholoogiat mõnikord teadusena, mis uurib (loomade, eeskätt) inimese käitumist, mõnikord lisatakse käitumisele vaimsed protsessid. Teisel juhul ei peeta vaimseid protsesse käitumiseks, sest erinevalt otseselt vaadeldavast välisest käitumisest ning mõõdetavatest ja registreeritavatest siseprotsessidest (vaadeldav käitumine, overt behaviour[3]) ei ole need otseselt vaadeldavad. Laiemas mõttes aga arvatakse käitumise alla ka vaimsed protsessid kui mittevaadeldav käitumine (covert behaviour)[4]. Definitsiooni sõnastus, mis nimetab psühholoogia ainena käitumist, jätab lahtiseks, kas biheiviorismi kombel välistatakse psühholoogiast vaimsete protsesside uurimine või arvatakse vaimsed protsessid käitumise alla.
Teoreetilisi harusid saab teatud määral eristada rakenduspsühholoogiast.
Üldpsühholoogia käsitleb normaalse täiskasvanud inimese psüühika (eriti taju, õppimise, emotsioonide ja motivatsiooni) üldisi seaduspärasusi. Selle kõrval on psühholoogial hulk harusid.
- Arengupsühholoogia uurib, kuidas inimesed oma elu jooksul kasvavad, arenevad ja muutuvad.
- Biopsühholoogia on spetsialiseerunud käitumise ja psüühika bioloogilistele alustele, uurides laia valdkonda küsimusi, mis on suunatud aju ja närvisüsteemi talitluse selgitamisele.
- Diferentsiaalpsühholoogia uurib individuaalseid eripärasid.
- Eksperimentaalpsühholoogia uurib maailma aistimist, tajumist, õppimist ja sellest mõtlemist.
- Eripsühholoogia uurib erivajadustega inimeste psüühika probleeme.
- Geštaltpsühholoogia on holistlik lähenemine psühholoogias, mis rõhutab taju analoogmehhanisme.
- Internetipsühholoogia uurib arvutite ja interneti mõju inimestele.
- Isiksusepsühholoogia uurib inimkäitumise ja psüühika stabiilsust ja muutlikkust ajas ning inimesi üksteisest eristavaid individuaalseid omadusi.
- Keskkonnapsühholoogia käsitleb suhteid inimeste ja neid ümbritseva keskkonna vahel.
- Kliiniline psühholoogia tegeleb ebanormaalse käitumise uurimise, diagnoosimise ja ravimisega.
- Kognitiivne psühholoogia pühendub kõrgemate psüühiliste protsesside, sealhulgas mõtlemise, keele, mälu, ülesannete lahendamise, teadmise, loogilise järeldamise, hindamise ja otsuste vastuvõtmise analüüsimisele.
- Kohtupsühholoogia keskendub õiguslikel küsimustel, nagu vastutusvõimel, hinnangu õigsuse sõltuvusel mitmesugustest teguritest jne.
- Koolipsühholoogia käsitleb õppimisega kohanemist ja õpilastel esinevaid emotsionaalseid probleeme.
- Kriminaalpsühholoogia uurib kriminaalset käitumist.
- Kultuuripsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib psüühika ja kultuuri omavahelisi vastastikku mõjutavaid seoseid.
- Kultuuridevaheline psühholoogia uurib inimese käitumist ja psüühilisi protsesse erinevates kultuurilistes oludes.
- Käitumisgeneetika ehk psühhogeneetika uurib pärilikkuse ja keskkonna osa psühholoogiliste omaduste kujunemises.
- Liikluspsühholoogia uurib psühholoogiliste protsesside ja liiklejate käitumise vahelisi seoseid
- Neuropsühholoogia uurib psühholoogia ja neuroloogia kokkupuuteala.
- Nõustamispsühholoogia keskendub hariduse, sotsiaalsete suhete ja elukutse vallas kohanemise probleemidele.
- Organisatsioonipsühholoogia ja tööstuspsühholoogia tegelevad psühholoogiaga töökohal, pidades silmas töö tootlikkust, töötajate valikut, tööga rahulolu, kuidas kohandada tööd ja masinaid inimestega jms.
- Pedagoogiline psühholoogia ehk hariduspsühholoogia käsitleb õppeprotsessi mõju õpilastele, intelligentsuse mõistmist ja arendamist, paremate õppimistehnikate loomist ning õpilase ja õpetaja suhete mõistmist.
- Positiivne psühholoogia
- Psühhopatoloogia uurib patoloogilisi seisundeid ja isiksuseomadusi.
- Psühhosemiootika uurib psüühilisi protsesse kui märgiprotsesse ja rakendab semiootilist lähenemist ning semiootilisi mudeleid psühholoogias.
- Religioonipsühholoogia uurib, kuidas religioon inimeses toimib.
- Sotsiaalpsühholoogia uurib inimeste suhtlemist, seda kuidas kaasinimesed mõjutavad inimese mõtteid, tundeid ja käitumist.
- Spordipsühholoogia tegeleb küsimustega, kuidas treeningu- ja võistlustulemusi parandada (reageerimiskiirust suurendada, surnud punktist üle saada jms.
- Tarbijapsühholoogia käsitleb inimeste ostuharjumusi ja reklaami mõju ostjate käitumisele.
- Tervisepsühholoogia uurib seoseid vaevuste ja haiguste psühholoogiliste ja füsioloogiliste tegurite vahel.
- Võrdlev psühholoogia loomade ja inimeste arengut kõrvutades uurib psüühika ja käitumise kujunemist.
Pikemalt artiklis Psühholoogia ajalugu
Vana-Kreekas tegelesid psühholoogiliste teemadega filosoofid (sealhulgas Platon ja Aristoteles, kellelt pärineb teos "De anima" ("Hingest")) ja arstid. Hippokrates töötas välja õpetuse neljast temperamenditüübist, sidudes seda eri liiki kehamahlade ülekaaluga.
Filosoofilises psühholoogias pöörati suurt tähelepanu "hinge võimetele". 17. sajandil esitas René Descartes õpetuse kehast ja vaimust kui eri substantsidest (Descartesi dualism). Briti empirismi mõjul keskendus 18. ja 19. sajandi psühholoogia teadvuse ja selle sisude uurimisele enamasti assotsiatsiooni mõistest lähtudes (assotsiatsioonipsühholoogia).
Psühholoogia kui iseseisva (kuigi filosoofia ja füsioloogiaga seotud) teadusharu ("teadusliku psühholoogia") sündi seostatakse aastaga 1879, mil Wilhelm Wundt rajas Leipzigi ülikoolis psühholoogiainstituudi ja psühholoogialaboratooriumi, mille tegevus leidis järgijaid ka mujal. Wundt uuris eksperimente ja introspektsiooni kasutades aistingute ja teadvuse algelemente, nende kombineerumist psüühilisteks liitstruktuurideks (taju, assotsiatsioonid, mälu) ja nende füsioloogilist alust. Psühholoogia rajajate sekka arvatakse ka Gustav Fechner, Hermann Helmholtz, Hermann Ebbinghaus ja Georg Müller.
USA-s tekkis evolutsiooniteooria ja pragmatismi mõjul psühholoogia suund funktsionalism, mis vaatles psüühilisi võimeid ja hoiakuid protsessidena ning adapteerumise vahenditena. William James rajas psühholoogiainstituudi Harvardi ülikoolis. Oma raamatus "The Principles of Psychology" (1890) määratles ta psühholoogia teadusena vaimsest elust. Esimeste USA psühholoogide seas olid ka John Dewey, James Cattell ja Granville Stanley Hall. Inglismaal töötas samal ajal Francis Galton. Uurima hakati ka individuaalseid eripärasid, arengupsühholoogiat, loomapsühholoogiat ja psühholoogia praktilisi rakendusi.
20. sajandi alguses USA-s Ivan Pavlovi ja Edward L. Thorndike'i tööde mõjul funktsionalismi vastustav ja tasapisi välja tõrjuv psühholoogiasuund biheiviorism, mille juhtivad esindajad olid John B. Watson ning hiljem Clark Leonard Hull ja B. F. Skinner. Nad leidsid, et piisavalt objektiivselt uurida ei saa mitte psüühikat, vaid käitumist, mis esineb reaktsioonina stiimulitele: käitumist saab otseselt ja süstemaatiliselt vaadelda ning täpselt suunata, ennustada ja kontrollida. Siseelu oli Skinneri jaoks must kast. Katseid tehti suurelt jaolt loomadega, sest neid sai panna inimesele vastuvõetamatutesse olukordadesse. Uuriti eriti käitumise õppimist, mis tingib või tugevdab stiimuli ja reaktsiooni seost. Osutus, et operantne tingimine sarrustuse abil võimaldab juhtida õppimist ning kujundada käitumist ja emotsioone. Biheiviorism jäi eriti USA psühholoogias domineerivaks 20. sajandi keskpaigani.
Saksamaal tekkis geštaltpsühholoogia (Max Wertheimer, Wolfgang Köhler, Kurt Koffka), mis vastustas teadvuse ja käitumise analüüsi elementideks ning pööras selle asemel tähelepanu tervikutele (geštaltidele).
1960. aasta paiku tekkis USA-s humanistlik psühholoogia (Abraham Maslow, Carl Rogers), mis vastustas biheiviorismi ja psühhoanalüüsi ebainimlikke jooni.
Uute suundadena ilmusid ka näiteks fenomenoloogiline psühholoogia ja marksistlik psühholoogia.
Mitteakadeemilise suunana tekkis 19. sajandi lõpus Sigmund Freudi psühhoanalüüs, mis käsitles konflikte tekitavat tungide dünaamikat ja isiksuse loomust. Kuigi Freudi lähtekoht oli funktsionalistlik, pööras ta erilist tähelepanu psüühika mitteteadvuslikule osale, mis on teadvustatud psüühika alus. Mitteteadvuse motiivid ja ihad, mis on sageli seksuaalsed, agressiivsed või muul moel sotsiaalselt vastuvõetamatud, suunavad suurt osa inimese käitumisest ning tekitavad vaimuhaigusi ja neurootilisi sümptomeid. Arusaamatu käitumise ja kummaliste sümptomite taga võivad olla varasest lapsepõlvest pärit konfliktid. Psühhoanalüütiline teraapia seadis eesmärgiks mitteteadvuslike motiivide teadvusse toomise. Psühhoanalüüsi ideed mõjutasid tugevasti psühholoogiat, kasvatusteadust, mõningaid muid teadusharusid ja kultuuri laiemalt.
Freudi koolkonna mõjul kujunesid uued psühhoanalüüsi koolkonnad, sealhulgas analüütiline psühholoogia ja egopsühholoogia.
1960. aastatest saadik on laialt levinud psühholoogia suund kognitivism ja valdkond kognitiivne psühholoogia, mille eelkäijate seas olid Jerome Bruner, Ulric Neisser ja Jean Piaget, ja mille rajajate seas olid Kurt Lewin ja Edward Tolman, mis muu hulgas hakkas uuesti uurima ka teadvust. Osalt arvutustehnika mõjul hakati üksikasjalikult modelleerima näiteks tähelepanu, mälu ja ülesannete lahendamist.
Tänapäeva psühholoogia on enamasti eklektiline ega pea kinni kindlast suunast.
Psühholoogia algus Eestis seostub eeskätt Academia Gustaviana (1632–1656) ja Academia Gustavo-Carolinaga (1690–1710), kus filosoofiliste disputatsioonide temaatikas esineb ajastule iseloomulikke psühholoogia probleeme nagu hinge olemus ja tüübid, tajuvõimed, ideede päritolu ja rahvuslik iseloom. Püsivalt juurdus psühholoogia akadeemilisse õppekavva pärast Tartu Ülikooli taasavamist 1802. aastal. 1802. aastal hakkas ka Immanuel Kanti õpilane Gottlob Benjamin Jäsche õpetama empiirilise psühholoogia kursust. Sestpeale toimus psühholoogia õpetamine Eestis ilma suuremate vaheaegadeta.
19. sajandil psühholoogiat õpetanute seas väärib nimetamist Ludwig Strümpell, kelle unenägude teooria mõjutas oluliselt Sigmund Freudi. Samuti väärib ära nimetamist Gustav Teichmüller, kes sai tuntuks inimese Mina substantsiaalsust ja surematust käsitleva suuna rajamisega personoloogias. Tartu Ülikooli rektoril ja füsioloogia professoril Alfred Wilhelm Volkmannil oli märkimisväärne osa eksperimentaalpsühholoogia kujunemises. Ta kirjutas Rudolf Wagneri füsioloogia käsiraamatusse (Handwörterbuch der Physiologie, 1846) nägemist puudutava peatüki ja näitas katseliselt Weberi seaduse (selle sõnastas 1834 Ernst Heinrich Weber) kehtimist nägemises, tema tulemusi kasutas Gustav Theodor Fechner oma raamatu "Elemente der Psychophysik" (1860) kirjutamisel.
Eksperimentaalpsühholoogia kujunemislooga on seotud ka Friedrich Georg Wilhelm Struve, kelle tööd aitasid kaasa nn personaalsete võrrandite probleemi lahendamisele. Oluline sündmus oli ühe kaasaegse psühhiaatria ja psühholoogia rajaja Emil Kraepelini valimine Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessoriks (ta oli selles ametis 1886–1891). Wilhelm Wundti õpilasena algatas Kraepelin Tartus eksperimentaalsete uuringute programmi, uurides taju, väsimust, und, sõnaassotsiatsioone ja farmakonide mõju psüühikale. Pärast Kraepelini lahkumist jätkas eksperimentaalset suunda teine Wundti õpilane Vladimir Tšiž.
Eestiga oli seotud ka kahe väljapaistva psühholoogi elukäik: geštaltpsühholoogia peaideoloog Wolfgang Köhler sündis Tallinnas ja Würzburgi koolkonna alusepanija Oswald Külpe lõpetas 1886. aastal Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna. Esimese eestlasena, kes professionaalsel tasemel tegeles psühholoogiaga oli Teichmülleri õpilane Rudolf Kallas, kelle "Mäluõpetuse süsteem" ("System der Gedächtnislehre", 1897) vaatleb eesti regilaulu mnemotehnilisest vaatekohast. Rahvusvahelise tuntuse omandas Karl Girgensohni rajatud Dorpati religioonipsühholoogia koolkond, mis tegeles usulise kogemuse eksperimentaalse uurimisega.
Kahe sõja vaheline aeg (1919–1940)
Tartu Ülikooli kui Eesti rahvusülikooli esimeseks psühholoogiaprofessoriks valiti Aleksander Kaelas, kes oli esimene eesti soost kutseline psühholoog. Ta oli töötanud Moskva Ülikooli juures ja tegeles emotsioonide uurimisega. Tema surma järel sai selle ametikoha Konstantin Ramul, kes rajas 1922 Tartu Ülikooli juurde eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. 1939 kaitses Ramul doktoritööd Herbarti matemaatilise psühholoogia ajaloost. Psühholoogia õpetamise ja populariseerimise kõrval on Ramulil teeneid ka psühholoogia ajaloo uurijana. Tema artiklid (ilmusid ajakirjas American Psychologists 1960 ja 1963) on kaalukad uurimused 17. sajandi psühholoogia ja psühholoogiliste mõõtmiste ajaloo vallast.
Kõige märkimisväärsem saavutus psühholoogia valdkonnas oli Juhan Torki "Eesti laste intelligents" (1939), mis kujutab endast ulatuslikku eesti laste vaimsete võimete uurimust. Torki ideed ja töö tulemused (nt migratsiooni mõju populatsiooni vaimsetele võimetele) olid uuenduslikud ja pakuvad huvi veel ka tänapäeval.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
