Diferentsiaalpsühholoogia

Diferentsiaalpsühholoogia (ka individuaalsete erinevuste psühholoogia) uurib viise, kuidas üksikisikud oma käitumises teistest erinevad. Diferentsiaalpsühholoogia mõistab psühhotüüpi inimesele iseloomulike omaduste püsiva kompleksina.^[1] Diferentsiaalpsühholoogia meetodeid kasutatakse näiteks kutsenõustamisel, personali valikul ja indiviidi võimete diagnoosimisel.^[2]

Psühholoogia ajaloos on teadlasi pikka aega jagatud diferentsiaalseteks ja eksperimentaalseteks psühholoogideks, kuid alles viimase 30 aasta jooksul on vahetegemine vähenenud ja kaasa aidanud nende integreerimisse.^[3]

Olgugi et psühholoogia näib olevat pühendunud üksikisikute uurimisele, eristab seda teadusharu muudest psühholoogia harudest see, et tänapäeva psühholoogid uurivad sageli kas gruppe või tunnetuse bioloogilisi põhjuseid. Näiteks uue teraapia tõhususe hindamisel võidakse ühe ravigrupi keskmist sooritust teraapias võrrelda kontrollgrupi (milleks on kas platseebogrupp või juba tuntud teraapiaviis) keskmisega. Selles kontekstis käsitletakse erinevusi, mis tulenevad üksikisikute reaktsioonist eksperimentaalsele- ja kontrollmanipuleerimisele tegelikult kui vigu, mitte kui huvitavat fenomeni, mida uurida. See on nii seetõttu, sest psühholoogilised uurimused sõltuvad statistilisest kontrollimisest, mis aga põhineb suuresti gruppidel. Individuaalsete erinevustega tegelevad psühholoogid töötavad gruppidega, otsides gruppidest neid omadusi, mis on kõikidele inimestele küll ühised, kuid milles on üksikute inimeste näitajad siiski erinevad.

Individuaalsete erinevuste olulisus

Individuaalsed erinevused on olulised alati, kui soovitakse seletada seda, kuidas inimestel on käitumine erinev. Mis tahes uurimustes esinevad eri inimeste tulemuste vahel olulised erinevused, näiteks reaktsiooniajas, eelistustes, väärtustes ja tervisega seotud käitumises on vaid mõned näited.

Suurte erinevuste uurimiseks ja mõistmiseks on võimalik kasutada paljusid tegureid, sealhulgas isiksust, intelligentsust ja mälu ning füüsilisi tegureid, näiteks kehamõõtmeid, sugu ja vanust. Oluline on, et üksikisikud ei erine mitte ainult oma olukorras teatud hetkel, vaid ka esitatud stiimulile reageerimise taseme ja isegi suuna poolest. Sellised fenomenid, mida sageli kirjeldatakse Yerkesi-Dodsoni seadusest lähtuvalt, teevad diferentsiaalpsühholoogiast muu hulgas ka üksikisikutele kohandatud personaalses tervishoiu olulise osa.

Uurimisalad

Individuaalsete erinevuste uurimine hõlmab väga suurt hulka tegureid. Tüüpiliselt kuuluvad nende hulka isiksus, motivatsioon, intelligentsus, suutlikkus, IQ, huvid, väärtused, eneseteadvus ja eneseaustus. Ehkki Ameerika Ühendriikides on järele jäänud üksikud diferentsiaalpsühholoogia programmid, on sellealane teadustöö jätkuvalt aktiivne. Nii toimus näiteks 2014. aastal 18.– 20. juulini Pariisis juba 21. rahvusvaheline diferentsiaalpsühholoogia sümpoosion.^[4]

Praegused uurijad on seotud erinevate rakenduslike ja eksperimentaalsete programmidega, sealhulgas arengupsühholoogia programmidega hariduspsühholoogia, organisatsiooni- ja tööstuspsühholoogia, isiksusepsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia (eriti Jean Piaget'st mõjutatud kognitiivse arengu teooriad).

Diferentsiaalpsühholoogia Eestis

Eestlastest on diferentsiaalpsühholoogiaga tegelenud Kalju Toim (1925–1996), kellelt ilmus 1973. aastal ka ülikooli õppematerjal "Diferentsiaalpsühholoogia. I : õppe-metoodiline materjal psühholoogiaosakonna üliõpilastele" (Tartu Riiklik Ülikool, 1973).^[5]

Lastepsühholoog Aino Lunge (1928–1994) on koostanud lühikese diferentsiaalpsühholoogia õppematerjali "Vanuseastmete diferentsiaalpsühholoogia õppemetoodiline juhend ajalooteaduskonna psühholoogiaosakonna III kursuse kaugüliõpilastele" (Tartu Ülikool, 1990).^[6]

Vaata ka

• Hariduspsühholoogia
• Intelligentsus
• Isiksusepsühholoogia

Viited

1. Sotsioonika materjalide kogumik. Vaadatud 29.04.2014.
2. diferentsiaalpsühholoogia – Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 29.04.2014.
3. Individual Differences and Differential Psychology: A brief history and prospect. Vaadatud 29.04.2014.
4. 21st international symposium on differential psychology. Vaadatud 29.04.2014.
5. Toim, Kalju (1973). Diferentsiaalpsühholoogia. I : õppe-metoodiline materjal psühholoogiaosakonna üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Lk 83.
6. Eesti rahvusbibliograafia. Vaadatud 29.04.2014.

Vaata ka

• Maltby, J., Day, L., & Macaskill, A. (2007). Personality, Individual Differences and Intelligence. London: Pearson Education.
• Buss, D. M., & Greiling, H. (1999). Adaptive Individual Differences. Journal of Personality, 67, 209–243.
• Chamorro-Premuzic, T., & Furhnam, A. (2006). Intellectual competence and the intelligent personality: A third way in differential psychology. Review of General Psychology, 10, 251–267.
• Kanai, R., & Rees, G. (2011). The structural basis of inter-individual differences in human behaviour and cognition. Nature Reviews Neuroscience, 12, 231–241.
• Tyler, L.E. (1965). The psychology of human differences. New York: Appleton Century Crofts.

Välislingid

• Individual Differences and Differential Psychology: A brief history and prospect. Revelle, W., Wilt, J., & Condon, D. M (2010).