Keel

Keel on inimeste kasutatav märgisüsteem, kommunikatsiooni või mõtlemise vahend, milles kasutatakse sümboleid ja teisi märke ning nende kombineerimise reegleid. Sümboleid – žeste, häälitsusi, sõnu – kasutatakse keeles mõtete ja tähenduste edasiandmiseks.

See artikkel räägib inimeste peamisest suhtlusvahendist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Keel (täpsustus).

Keeli kui märgisüsteeme on kasutusel palju. Nad erinevad märkide (eelkõige sõnavara) ja reeglite (eelkõige grammatika) valiku poolest. Keeled jagunevad loomulikeks ja tehiskeelteks.

Keeleks võidakse nimetada ka kognitiivset võimet keelt õppida (omandada) ja kasutada, keeles kehtivaid reegleid,või nende reeglite väljendusvõimaluste hulka kõnes.

Kõik keeled tuginevad keelemärkide ja tähenduste ühendamisel semioosile ehk märgiprotsessile ja samuti sotsiaalsetele kokkulepetele ja õppimisele.

Keelte esmane väljendusvorm on suuline kõne (või viipekeelte puhul viiplemine), kuid iga keelt saab kodeerida teisesesse väljendusvormi: auditoorsesse (näiteks vilekood), visuaalsesse (näiteks visuaalne kiri) või taktiilsesse (näiteks Braille kiri). See on võimalik sellepärast, et keel on nendest väljendusvormidest sõltumatu.

Keele omaduste seas on produktiivsus, rekursiivsus ja võimalus käsitleda asju, mida ei ole olemas või mis ei ole parasjagu keelekasutaja jaoks füüsiliselt kohal.

Keelteks nimetatakse analoogia põhjal ka loomade märgisüsteeme, mida uurib zoosemiootika, ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalseid keeli, sealhulgas programmeerimiskeeli.

Keele uurimine

Inimkeelt üldiselt ja eri keeli uurib keeleteadus ehk lingvistika. Tuntumate keeleteadlaste seas on olnud Ferdinand de Saussure, Noam Chomsky ja William Stokoe.

Keelefilosoofiasse kuuluvad küsimused, nagu näiteks küsimus, kas sõnad saavad esindada kogemusi, on huvitanud juba Gorgiast ja Platonit Vana-Kreekas. Mõned mõtlejad, näiteks Jean-Jacques Rousseau, on arvanud, et keel lähtub emotsioonidest, samas kui teised, näiteks Kant, et ratsionaalsest ja loogilisest mõtlemisest. 20. sajandi filosoofid, näiteks Wittgenstein, on pidanud filosoofiat tegelikult teaduseks keelest.

Keele teke

Vaata ka: Keele teke

Ei ole täpselt teada, millal inimene fülogeneesi käigus keelt kasutama hakkas; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande aastani tagasi. Üldiselt arvatakse, et kui inimene umbes 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt. Keele arengu käigus sai areneda ka inimese teadvus ja maailmapilt. Loomast kujunes inimene. Arenes tema kultuur, usund (religioon), teadus.

Koos keele arenguga arenes inimese võime teadvusteooria kujundamiseks. See on arusaam, et endal ja teistel on teadvusseisundid (uskumused, kavatsused, soovid, teadmised) ja et enda ja teiste teadvusseisundid on lahusseisvad ja erinevad.

Inimesed omandavad keele varases lapsepõlves sotsiaalse läbikäimise abil ning tavaliselt valdavad nad keelt umbes kolme aasta vanusena.

Keele muutumine

Inimtegevus kogu ulatuses ja sügavuses on võimalik ainult tänu keele olemasolule ning sellele, et keel on oma olemuses erakordselt paindlik ja arenemisvõimeline. Keel on sündinud inimese suhtlusvajadusest ning on selles mõttes olnud asendamatu nii primitiivses kui ka arenenud ühiskonnas.

Keel peab suutma kaasas käia ühiskonna arenguga, olles nii suhtlus- ja tunnetusvahend kui ka ühiskonna mälu hoidja. Keele arenemine ja uuenemine on midagi niisugust, mida iga inimene peaks käsitama loomuliku nähtusena. Paraku esineb üsna sageli selliseid mõtteavaldusi, mis näitavad, et keele arenemist vahel võõrastatakse. Üks keelekorraldajate ülesandeid ongi selgitada muutumise loomulikkust.

Iga keelend on kord uus: üks on seda olnud saja aasta eest, teine 50 aastat tagasi, kolmas alustab oma teed alles praegu. Muutub tegelikkus, muutuvad keelelised vajadused ja peab muutuma keel. Selle arenemisel on keelevälised ja -sisesed tingimused ja põhjused.

Keeleväliseid põhjusi on eelkõige kaks:

Väljendusvajadus. Muutuv ühiskond nõuab väljendusmuutusi ja -uuendusi. Poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised muutused ning teaduse ja tehnika arend esitavad keelele uusi nõudeid.
Teiste keelte mõju. Sellest muutumispõhjusest tavatsetakse kõige rohkem rääkida. Muutumise keelesisesed põhjused ei ole harilikult nii silmatorkavad.

Grammatikauuendusi soodustavad järgmised keelesisesed tingimused:

Keelelise lähtematerjali olemasolu.
Struktuurisse sobivus.
Kasutuspotentsiaal.
Tendentsisobivus.

Keele arenedes muutub keeleline maitse.

Keelte mitmekesisus

Inimkeeled jagunevad keelesuguluse järgi keelkondadeks. Teadlased pole üksmeelel, kas tänapäeval kõneldavad keeled on kõik arenenud ühisest algkeelest ning lahknenud "keelepuu" eri harudeks või on keel tekkinud eri aegadel ja eri kohtades ning keelkonnad on kujunenud hoopis lähedastel aladel kõneldud keelte sarnastumise käigus. Esimene ehk divergentsi teooria on levinum, teist ehk konvergentsi teooriat pooldab keeleteadlaste vähemik.

Keelepiirid võivad tänapäevalgi olla hägused. Võib esineda murrete ehk dialektide kontiinum (murdekontiinum), kus geograafiliselt lähedastel aladel kõneldavad murded on üksteisega väga sarnased ja vastastikune arusaadavus väheneb sujuvalt vahemaa suurenedes. Ühemõtteline eristus keele ja murde vahel puudub, lisaks keeleteaduslikele kaalutlustele arvestatakse keelte ja murrete eristuses ka geograafilisi ja poliitilisi. Osalt seetõttu, et keele ja murde eristamine on tihti problemaatiline, on keeruline määrata keelte täpset arvu. Hinnangud maailma keelte arvu kohta jäävad enamasti 5000 ja 7000 vahele.

Lisaks geograafiliselt eristatud murretele võivad keele sees eksisteerida eri sotsiaalsete gruppide, klasside või subkultuuride kõneldavad allkeeled ehk sotsiolektid (ka släng, argoo, žargoon). Üksikisiku keelekasutust nimetatakse idiolektiks.

Vaata ka

Välislingid

Uuring: inimkeel algas mühatuste asemel žestidest. ERR Novaator, 16. märts 2022