Teadusdistsipliin

Teadusdistsipliin (teadusharu, -valdkond, ing k academic discipline või academic field) on akadeemilise teadmise organiseerimise vorm, millel on kindel uurimisobjekt, teoreetiline raamistik, uurimismeetodid, terminoloogia ja institutsionaalne kandepind, näiteks õppekavad, osakonnad, erialaliidud ja teadusajakirjad. Distsipliinid eristavad teadmiste valdkondi ning määratlevad, kuidas teadmisi luuakse, hinnatakse ja edasi antakse.^[1][2] Üks teadusharu võib hõlmata teisi teadusharusid. Näiteks füüsika on teadusharu, mille üks haru on optika. Kitsateemalisi teadusharusid nimetatakse ka uurimissuundadeks (ing k research branch).

Mõiste „distsipliin“ tuleneb ladinakeelsest sõnast disciplina, mis tähendab õpetust või juhendamist. Nüüdisaja teadusdistsipliinid kujunesid välja 19. sajandil koos ülikoolide ja teadussüsteemi moderniseerumisega, mil senistest üldistest õppevaldkondadest eristusid oma kommunikatsioonikanalite ja institutsioonidega erialad.^[3]

Tüüpilised tunnused:

• kindel uurimisobjekt;
• erialane teadmistepagas (teooriad ja põhikontseptsioonid);
• spetsiifiline terminoloogia;
• eripärased uurimismeetodid;
• institutsionaalne struktuur (nt osakonnad, ajakirjad, erialaliidud).^[1]

Distsipliinid ei ole staatilised, vaid arenevad pidevalt. Uusi teadusdistsipliine võib tekkida interdistsiplinaarse koostöö või ühiskondlike vajaduste tulemusel, samal ajal kui mõned vanemad distsipliinid võivad aja jooksul hääbuda või muutuda vähemaktiivseks. Kaasaegset teadust iseloomustab probleemikeskne ja rakendusuuringutele orienteeritud teadmiste loomine, mida on nimetatud ka Mode 2 teadustootmiseks.^[4]

Distsipliinidel on lisaks kognitiivsele mõõtmele ka sotsiaalne ja kultuuriline külg. Akadeemilised kogukonnad kujundavad ühise keele, praktikad ja kvaliteedinormid, mille kaudu toimub teadmiste taastootmine ja edasiandmine. Distsiplinaarsust on nähtud ka kui sotsiaalset ja institutsionaalset mehhanismi, mis kehtestab norme ja kujundab teadmiste piire.^[2][5]

Ajalugu

Varased juured ja kujunemine

Teadusdistsipliinide alged ulatuvad keskaja ülikoolidesse, kus teadmised jagunesid kaheks põhivaldkonnaks – trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika). Need kujundasid aluse teadmiste süstematiseerimisele ja õpetamisele. 18.–19. sajandil hakkasid kujunema tänapäevased teadusdistsipliinid, kui teaduslikud uurimisalad eraldusid filosoofiast ja teoloogiast ning arenesid iseseisvateks uurimisvaldkondadeks.^[3]

Institutsionaliseerumine ja eraldumine

19. sajandi lõpuks olid teadusdistsipliinid saanud kindlateks akadeemilisteks valdkondadeks, millel olid oma õppekavad, teadusajakirjad ja erialaorganisatsioonid. Ülikoolide ja teadusasutuste kasv aitas kaasa sellele, et uurimisalad muutusid iseseisvamaks ja teadlased hakkasid kujundama oma erialast identiteeti.^[1]

Distsipliini ja võimu seosed

Filosoof Michel Foucault on kirjeldanud distsipliini kui süsteemi, mis ei tähenda ainult teadmiste korrastamist, vaid ka viisi, kuidas ühiskonnas rakendatakse kontrolli ja norme. Tema järgi kujundab distsipliin seda, kuidas teadmisi toodetakse ja kellel on õigus neid kehtestada.^[5]

20.–21. sajand: interdistsiplinaarsus ja koostöö

20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandil on teaduse arengut mõjutanud eri valdkondade koostöö. Rangelt piiritletud teadusharude kõrvale on tekkinud probleemikeskne ja rakendusuuringutele suunatud teadustöö, mida nimetatakse ka „Mode 2“ teaduseks. Seda iseloomustab paindlikkus, koostöö eri distsipliinide vahel ning tihedam seos ühiskonna vajadustega.^[4]

Tunnused

Teadusdistsipliinid kujunesid välja koos ülikoolide arenguga. Keskajal jagunesid teadmised kaheks peamiseks õppevaldkonnaks – trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika). Need lõid aluse teadmiste süstematiseerimisele ja õpetamisele. 18.–19. sajandil kujunesid tänapäevased teadusdistsipliinid, kui teaduslikud uurimisalad eraldusid filosoofiast ja teoloogiast ning hakkasid arenema iseseisvate valdkondadena.^[3]

19. sajandi lõpuks olid teadusdistsipliinid muutunud selgelt eristuvateks akadeemilisteks valdkondadeks, millel olid oma õppekavad, teadusajakirjad ja erialaorganisatsioonid. Ülikoolide ja teadusasutuste kasv aitas kaasa erialade institutsionaalsele kinnistumisele ja teadlaste professionaalse identiteedi tekkimisele.^[1]

Teadusdistsipliinide peamisteks tunnusteks peetakse kindlat uurimisobjekti, oma teooriate ja meetodite süsteemi ning erialast terminoloogiat. Igal distsipliinil on ka oma institutsionaalne raamistik – osakonnad, teadusseltsid ja ajakirjad, mis tagavad teadmiste järjepidevuse ja leviku.^[1]

Distsipliinid ei ole püsivad, vaid muutuvad koos teaduse ja ühiskonna arenguga. Aja jooksul võivad tekkida uued uurimisalad, mis ühendavad eri valdkondade teadmisi. Tänapäeva teadust iseloomustab interdistsiplinaarne ja probleemikeskne lähenemine, kus koostöö ületab traditsioonilised distsiplinaarsed piirid. Seda on kirjeldatud kui „Mode 2“ teadust – paindlikku, rakenduskeskselt suunatud teadmiste loomise viisi.^[4]

Klassifikatsioon

Teadusdistsipliine on tavaliselt jaotatud laiemateks valdkondadeks, nagu loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused. Selline jaotus põhineb erinevatel uurimisobjektidel ja meetoditel. Näiteks loodusteadused keskenduvad nähtuste mõõtmisele ja eksperimentidele, humanitaarteadused tõlgendamisele ja tähendustele ning sotsiaalteadused uurivad ühiskondlikke protsesse ja inimkäitumist.^[1]

Lisaks sisulisele ja metodoloogilisele jaotusele on teadusdistsipliinidel ka oma kultuuriline ja kogukondlik mõõde. Uurijad on kirjeldanud, et iga teadusvaldkond kujundab oma „akadeemilise hõimu“ – kogukonna, mida ühendavad ühised väärtused, uurimismeetodid ja arusaamad teadmisest.^[2] Näiteks loodusteadustes on teadmiste loomine sageli kollektiivne ja kumulatiivne, samas kui humanitaarteadustes rõhutatakse rohkem isiklikku vaatenurka ja originaalsust.

Selline käsitlus aitab mõista, et teadusdistsipliinide jaotus ei ole ainult teadmiste valdkondade nimekiri, vaid ka sotsiaalne ja kultuuriline süsteem. Igal teadusharul on oma viis teadmisi luua, tõlgendada ja edasi anda, mis kujundab teaduse mitmekesisust ja dünaamikat.^[2]

Teadusdistsipliin infoühiskonnas

Digiajastu ja infoühiskonna areng on muutnud teadusdistsipliinide toimimist ja koostöömudeleid. Kui varem eristusid teadusharud selgelt oma uurimisobjektide, meetodite ja institutsioonide kaudu, siis tänapäeval toimub teadustöö üha enam andmepõhiselt ja võrgustikuliselt, mis soodustab eri valdkondade koostööd ning teadmiste jagamist.^[5]

Uue teadusmudeli tekkimist on kirjeldatud kui üleminekut traditsiooniliselt kindlalt määratletud distsipliinidest paindlikumale ja probleemikesksele lähenemisele. Seda nimetatakse ka „Mode 2“ teaduseks – uurimistööks, mis toimub mitme valdkonna koostöös ja on seotud ühiskondlike vajaduste ning rakenduslike eesmärkidega.^[4]

Digitaalse info kiire kasv ja avatud teaduse põhimõtted on hägustanud distsipliinide piire. Teadlased töötavad üha enam interdistsiplinaarsetes ja transdistsiplinaarsetes keskkondades, kus teadmisi luuakse ja kasutatakse ühiselt.^[1] See ei tähenda, et teadusdistsipliinid kaoksid, vaid et nad kohanevad uute oludega, muutudes paindlikumaks ja koostöövalmimaks.

Akadeemilised kogukonnad on säilitanud oma identiteedi ja uurimistraditsioonid, kuid digitaalne keskkond on muutnud teaduse toimimise viisi. Teadmiste loomine ja levitamine toimub järjest enam avatud andmete, ühiste uurimisvõrgustike ja digiplatvormide kaudu, mis muudavad distsipliinide piirid läbipaistvamaks ning teaduse kättesaadavamaks.^[4]

Eesti kontekst

Eestis on teadusdistsipliinide kujunemine tihedalt seotud ülikoolihariduse ja teadussüsteemi arenguga. Tartu Ülikool, mis loodi 1632. aastal Academia Gustaviana nime all, on olnud teadusliku mõtte ja õpetuse keskuseks. Algusaegadel keskenduti klassikalistele õppevaldkondadele, nagu teoloogia, õigusteadus, arstiteadus ja filosoofia, mis järgnesid tollasele Euroopa akadeemilisele traditsioonile.^[6] 20. sajandil hakkasid Eestis kujunema iseseisvad teadusdistsipliinid, mille ümber tekkisid rahvuslikud uurimistraditsioonid ja erialaliidud. Nõukogude perioodil toimus teaduse tugev institutsionaliseerumine – teadustöö koondus peamiselt ülikoolidesse ja akadeemilistesse uurimisinstituutidesse.^[viide?]

Taasiseseisvumise järel on teadussüsteemi mõjutanud rahvusvahelistumine, Euroopa Liidu teadusprogrammid ja avatud teaduse põhimõtted. Tänapäeval toetab Eesti teaduspoliitika interdistsiplinaarset uurimistööd, kus traditsioonilised distsipliinid põimuvad uute valdkondadega, näiteks andmeteaduse, digihumanitaaria ja sotsiaaltehnoloogiliste uuringutega.^[7]

Eesti teadus- ja arendustegevuse arengukavad rõhutavad valdkondadevahelist koostööd ning teadmiste rakendamist ühiskonna ja majanduse arendamiseks. Selline suundumus toetab teadusdistsipliinide dünaamilist arengut ja uuenemist vastavalt infoühiskonna vajadustele.^[7]

2000-aastatel on Eesti teadussüsteemis tekkinud raskused akadeemilise järelkasvu, rahastamise ja ülikoolide rolli muutumisega. Aruteludes on rõhutatud, et rahvusvahelised trendid – nagu kõrghariduse rahastamise vähenemine, rahvastiku vananemine ja tööturu surve – mõjutavad ka Eesti ülikoole. Samuti on tõstatatud probleem, et akadeemilise karjääri alustamine on pikk ja ebastabiilne ning konkurents erasektoriga teeb teadlaste järelkasvu tagamise keeruliseks. Need küsimused on muutnud oluliseks arutelud ülikoolide rahastamise stabiilsuse ja akadeemilise töötingimuste parandamise üle.^[8]

Vaata ka

• Teadus
• Haridus
• Andmeteadus
• Teadusvaldkond
• Eriala