Õigusteadus

Õigusteadus on teadus, mis selgitab kehtivate õigusnormide sisu.^[1] Tavakasutuses jäävad tagaplaanile küsimused õigusteaduse teaduslikkusest ja õigusnormide kehtivusest, mida lihtsalt eeldatakse, ja keskendutakse õigusnormide sisu küsimustele.^[1]

Õigusteadus ja jurisprudents

Põhiartikkel: Jurisprudents

Eelneva tõttu samastatakse enamikul juhtudel õigusteadus jurisprudentsiga ehk õigusdogmaatikaga kui normide sisu selgitamisega.^[2] Sisu selgitamisele suunatud tegevust nimetatakse tõlgendamiseks.^[2] Tõlgendamine ongi jurisprudentsi meetod, mille objektiks on õigusnormid. Uurimisobjekti järgi võib jurisprudentsi täpsemalt liigitada, näiteks karistusõigusjurisprudentsiks, riigiõigusjurisprudentsiks jne.

Õigusteadus kui jurisprudents (Rechtswissenschaft) on peamiselt Saksa 19. sajandi teise poole õigusteadlaste looming, mis kasvas välja Carl Friedrich von Savigny ideedest. Savigny väitis oma vaidluses Thibaut'ga, et loomuõiguse asemel tuleks Saksa eraõiguse kodifitseerimisel pöörduda Saksa riikides ajalooliselt jõus olnud õiguse poole. See tähendas Rooma eraõiguse uurimist.^[3]

Õigusteaduse mõiste tugineb eeldusele, et õigusmaterjale (seadusi, tavaõigust jne) on võimalik vaadelda loomulikult esinevate nähtustena, mille uurimisest õigusteadlane avastab sisemised põhimõtted ja seosed, analoogiliselt loodusteadustega. Kehtivat õigust nähakse süsteemina, millesse iga uus põhimõte peab lünkadeta paiknema. Sellest tuleneb suur huvi definitsioonide ja klassifikatsioonide vastu, mida ei vaadelda mitte kokkuleppelistena, vaid tõe kehastusena. See protsess leiab aset kõrgel abstraheerituse tasemel, traditsioonilise formaalse loogika reegleid järgides. Jurisprudentsi iseloomustab püüdlus puhtuse poole, millest tuleneb muude sotsiaalteaduste leidude, samuti väärtuste mittejuriidilistena kõrvalejätmine. ^[4]

Mandrieuroopa õigusteaduskondade õppekavades määravat rolli omav õigusteadus on seega üks peamisi eristavaid jooni mandrieuroopa ja angloameerika õigussüsteemide vahel. Lihtsustatult on öeldud, et "üldise õiguse kohtunikud on probleemilahendajad, mitte teoreetikud, ja tsiviilõiguse rõhk stsientismile, süsteemiehitamisele, formalismile ja muule taolisele jääb efektiivsele probleemilahendamisele ette".^[5]

Õigusteadus ja õigusteadused

Vaata ka: Õigussotsioloogia, õigusajalugu, võrdlev õigusteadus, õigusteooria

Laiemas tähenduses hõlmab õigusteaduse mõiste mitmeid teadusi, mis tegelevad õigusnormide sisust kõrvale jäävate küsimustega. Seega erinevad nad jurisprudentsist nii meetodi kui ka uurimisobjekti poolest.

Õigusteaduste valdkonnad:^[6]

Õigusteaduse valdkond	Uurimisobjekt	Meetod
Õigussotsioloogia	Õiguselu seaduspärasused	Kogemuslik
Õigusdogmaatika	Õigusnormid	Tõlgendamine (ja süstematiseerimine)
Õigusajalugu	Õigusnormide areng	Ajaloolised meetodid
Võrdlev õigusteadus	Teiste maade õigusnormid	Tõlgendamine, lisaks kogemuslikud ja ajaloolised uurimismeetodid.

Vaata ka

• Õigusteadlaste loend

Viited

1. Aulis Aarnio. "Õiguse tõlgendamise teooria." Õigusteabe AS Juura 1996. lk 45.
2. Raul Narits. "Õigusteaduse metodoloogia I." Õigusteabe AS Juura: Tallinn 1997. Lk. 10.
3. John Henry Merryman. "The Civil Law Tradition: An Introduction to the Legal Systems of Western Europe and Latin America." (1985), taasesitatud väljaandes John Henry Merryman jt., "The Civil Law Tradition: An Introduction to the Legal Systems of Western Europe and Latin America." (LexisNexis 1994), lk. 481.
4. John Henry Merryman. op. cit., lk. 482-484.
5. John Henry Merryman. op. cit., lk. 485.
6. Aulis Aarnio, op. cit., lk. 48.

Välislingid

• Eesti õigusbibliograafia andmebaas Bibliographia Iuridica Estonica (andmed kuni 1.11.2010)
• Eesti õigusbibliograafia andmebaas Bibliographia Iuridica Estonica
• Eesti õigusbibliograafia aastanimestik