From Wikipedia, the free encyclopedia
Ilu on tajutava objekti (isiku, olendi, eseme, vaatepildi, helikombinatsiooni vm) omadus või omaduste kombinatsioon, mis tekitab meeldiva aistingu. Teadvuse osa, mis hindab, kas tajutav objekt on ilus, nimetatakse ilumeeleks.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
Kui midagi peetakse ilusaks, tähendab see enamasti ühtaegu nii kirjeldust kui ka hinnangu andmist. See, mida peetakse ilusaks, on arvatavasti osalt üldinimlik (bioloogiliselt tingitud), osalt kultuuriliselt tingitud ning osalt sõltub inimese individuaalsest ilumeelest ja maitse-eelistustest. Eri teooriate kohaselt on ilu aluseks vormi ja struktuuri tasakaalustatus ja kooskõlalisus (üks tuntumaid näiteid on kuldlõige) või otstarbekohasus.
Ilu seaduspärasusi uurib esteetika.
Eesti rahvapärimuses on ilu ja väärtuse probleemi käsitletud mitmest vaatenurgast. Tuntuim[viide?] iluteemaline vanasõna on "ilu ei sünni patta panna".
Ilu teooria üks põhiküsimus on see, kas ilu on subjektiivne ("vaataja silmades") või ilusate asjade objektiivne omadus. Kumbki vastus pole puhtal kujul usutav. Kui ilu on täiesti subjektiivne, nii et kõik, mida keegi peab ilusaks või kogeb ilusana, on ilus, nagu väidab näiteks James Kirwan, siis tundub, et sel sõnal polegi sisulist tähendust võib-olla peale positiivse hoiaku. Peale selle, iluküsimustes on siiski märkimisväärne üksmeel. Ilu üle on võimalik vaielda ja eriarvamusel olla, argumenteerida ja veenduda. Ilu on vaevalt ka täiesti objektiivne. Muidu oleks ilus või inetu ka ilma tajujateta maailm ja ilu oleks võibolla teaduslikult tuvastatav. Kuigi mingi asja ilu üle saab vaielda, saab vaevalt öelda, et kellegi ilukogemus on ebatäpne või väär. Teise inimese maitset austatakse rohkem kui arvamusi moraali, poliitika ja faktiküsimustes. Kõik usutavad ilu teooriad seostavad seda meeldimise, sügavuse või armastusega.[1]
Antiik- ja keskajal on enamasti peetud ilu objektiivseks, kuigi ka vastupidine vaade on alates sofistidest olnud levinud. Kuni 18. sajandini pidas enamik filosoofilisi iluteooriaid ilu objektiivseks omaduseks ning omistas selle ilusale objektile või selle omadustele. Augustinus (De vera religione) küsis, kas asjad on ilusad sellepärast, et nad toovad rõõmu, või toovad rõõmu sellepärast, et nad on ilusad, ja eelistas viimast vastust. Platon "Pidusöögis" ja Plotinos "Enneaadides" seostavad ilu armastuse ja ihaga, kuid asetavad selle ideede maailmaga ning väidavad, et üksikobjektide ilu kätkeb ideest osasaamises. Plotinose järgi seisneb ilu kujus, mis vastab asja liigile: "Väidame, et siinsed [on ilusad], sest neil on osa idees. Sest kui kõigel vormitul, mis võib loomu poolest vormi ja idee vastu võtta, pole logoses ja idees osa, siis on ta inetu ja väljaspool Jumala logost. See ongi inetus üldse. Aga inetu on ka mitte olla lõpuni valitsetud vormist ja logosest, kuna aine pole allunud idee järgi vormimisele. Lähenev idee korrastab kokku pannes selle, mis peab paljudest osadest üheks saama, ja viib ühte lõpetatusse ja teeb üheks, pannes enesega vastavusse, sest ta ise on üks ja üks peab olema ka [tema poolt] vormitav, nii nagu see on võimalik selle puhul, mis koosneb paljudest osadest."[2] Kuigi Platon ja Aristoteles on ilu olemuse asjus eri meelt, peavad mõlemad seda objektiivseks selles mõttes, et ta ei kätke vaataja reaktsioonis. Klassikalise ilukäsituse järgi, millele pani aluse Polykleitose raamat "Kaanon", on ilu puhul määravad teatud kindlad proportsioonid, millel mõnikord on matemaatiline väljendus, näiteks kuldlõige. Antiikaegsetes käsitlustes mainitakse siiski ka ilu naudinguid, Plotinos näiteks kirjutab: "See on vaim, mille ilu peab alati tooma: imetlus ja magus kimbatus, igatsus ja armastus ning värin, mis on kõik nauding."[3][1]
Hiljemalt 18. sajandil hakati eriti Briti saartel pidama naudingut ilu allikaks. Seda mõjutas näiteks John Locke'i eristus primaarsete ja sekundaarsete kvaliteetide vahel. Locke ja teised empiristid pidasid näiteks värvust (mis on üks ilu allikas või avaldumiskoht) vaimu "fantasmiks", mis ei asetse vaimuvälises maailmas, vaid sõltub tajuvast vaimust. Ilma teatud laadi tajujateta värvusi ei oleks. Selle kasuks räägib inimeste värvusekogemuste varieeruvus ning sõltuvus tajumistingimustest (sama käib ilukogemuste kohta).[1]
David Hume väidab, et ilu on subjektiivne: "Ilu ei ole asjade eneste omadus: see eksisteerib ainult vaimus, mis neid kontempleerib; ja iga vaim tajub erinevat ilu. Üks isik võib isegi tajuda inetust seal, kus teine on tundlik ilule; ja iga indiviid peaks jääma oma tunde juurde, pretendeerimata teiste inimeste tunnete reguleerimisele."[4] Immanuel Kanti järgi on maitseotsustus subjektiivne: "Maitseotsustus ei ole järelikult tunnetusotsustus, ei ole seega loogiline, vaid esteetiline, mille all mõistetakse seda, mille määramisalus ei saa olla teistsugune kui subjektiivne. Igasugune ettekujutuste vahekord, isegi aistingute oma, saab aga olla objektiivne (ja siis tähendab see empiirilise ettekujutuse reaalset); ainult mitte vahekord lõbu- ja norutundega, millega ei ole objektis üldse midagi tähistatud, vaid milles subjekt, nii nagu ta on ettekujutusega afitseeritud, tunneb iseennast."[5][1]
Hume, Kant ja teised 18. sajandi filosoofid leidsid siiski, et ilu ei saa käsitleda pelgalt subjektiivse seisundina, sest näiteks kunstiteoste ilu üle vaieldakse, tuues argumente, mis mõnikord veenavad. Peale selle, kui ilu oleks täiesti indiviidisõlteline, ei saaks see olla väärtus, mida isikud või ühiskonnad jagavad. Hume ja Kant püüdsid lahendada seda "maitse antinoomiat": kuigi maitse üle ei vaielda, seda siiski sageli tehakse ning inimestele omistatakse head maitset või maitsetust. Mõlema järgi on maitse (ilu äratundmise või kogemise võime) subjektiivne ja ilu sõltub teatud laadi naudingute kogemisest. Ometi saab ilu põhjendada ja üks maitse on parem kui teine. Ilu on intersubjektiivne.[1]
Hume pöörab tähelepanu maitseotsustuse tegija ajaloole ja seisundile. Maitseotsustused, milles annab tunda kallutatus, võhiklikkus või pealiskaudsus, ei ole nii head kui maitseotsustused, mis põhinevad teadmistel ka on vabad eelarvamustest. “Ainult tugev meel, millega kaasneb tundlik tunne ja mida on parandanud harjutamine, täiustanud võrdlemine ning mis on vaba igasugusest eelarvamusest, saab anda kriitikutele õiguse sellele väärtuslikule iseloomule; ja nende ühine otsus, kus nad ka leiduksid, on maitse ja ilu tõeline mõõdupuu."[4] Selliste omadustega kriitikute otsustused kalduvad kokku langema ja jõuavad ajapikku üksmeelele. See on objektiivse mõõdupuu analoog. Kuigi ei saa öelda, mis omadused asjal peavad olema, et ta oleks ilus, saab öelda, mis omadused peavad olema heal kriitikul.[1]
Ka Kanti järgi on maitse subjektiivne, maitseotsustus põhineb isiklikul kogemusel ning on eri isikutel erinev: "Maitse printsiibi all mõistetaks põhilauset, mille tingimuse alla saaks mõne eseme subsumeerida ning seejärel mõne järelduse abil järeldada, et ta on ilus. See on aga absoluutselt võimatu. Sest ma pean vahetult tema ettekujutusest lõbu tundma, ja seda ei saa mulle mitte mingite tõestavate alustega külge lobiseda. Järelikult, kuigi kriitikud, nagu Hume ütleb, oskavad usutavamalt targutada kui kokad, on neil nendega ikkagi ühesugune saatus. Oma otsustuste määravat alust ei saa nad oodata tõestavate aluste jõust, vaid ainult subjekti refleksioonist omaenese (lõbu või noru) seisundi üle, kõiki eeskirju ja reegleid tagasi lükates."[6] Ent väide, et miski on ilus, ei tähenda lihtsalt seda, et ta on mulle nauditav: ma võin kogeda magusvalusat tunnet oma vanaema portree ees või mõne maja arhitektuur võib meenutada mulle lapsepõlvekodu. Sellised kogemused ei pretendeeri teiste inimeste kogemuse suunamisele ega vastavusele sellega. Ent otsustus, et miski on ilus, on huvitu. Ta ei vasta minu eripäradele, või kui ma tean, et vastab, siis ma enam ei arva, et ma kogen asja ilu kui niisugust. Iluotsustus tuleb teha sõltumatult (näiteks majanduslikest ja seksuaalsetest) huvidest. Keskenduda tuleb eseme ettekujutuse vormile. Ilukogemus on eseme olemasolu suhtes ükskõikne, nautida võib pelka ettekujutust: "Aga kui küsimus on selles, kas miski on ilus, siis ei taheta teada mitte seda, kas meie või kellegi teise jaoks asja olemasolust midagi sõltub või ka ainult sõltuda võib, vaid seda, seda, kuidas me asja üle pelgas vaatluses (kaemuses või refleksioonis) otsustame. (...) On kerge näha, et kui asi on ütlemises, et ese on ilus, ja tõestamises, et mul on maitset, siis asi oleneb sellest, mis ma sellest ettekujutusest iseenda sees teen, mitte sellest, milles ma selle eseme olemasolust sõltun. Igaüks peab tunnistama, et see otsustus ilu üle, millesse sekkub vähimgi huvi, on väga erapoolik ega ole puhas maitseotsustus.[7] Anthony Ashley-Cooper, kolmas Shaftesbury krahv räägib esteetilisest huvitusest dialoogis "The Moralists": kes vaatleb ilusat maastikku eeskätt väärtusliku kinnisvarana, ei näe seda selle enda pärast ega saa selle ilu täielikult kogeda; kes vaatleb kena naist, võttes teda võimaliku seksuaalse vallutusena, ei suuda kogeda tema ilu kõige täielikumas või puhtamas mõttes, sest see tõmbab tähelepanu vormilt kõrvale.[8] Ka Shaftesbury järgi kuulub ilu vaimu ettekujutusvõime juurde. Kanti järgi sõltuvad mõned ilud sellest, mis laadi asjaga on tegu, teised on vabad ehk absoluutsed. Ilus härg võib olla inetu hobune, aga abstraktsed vaibad võivad olla ilusad iseenesest, hoolimata osutusest või mõistest, ja lillede ilu ei sõltu nende rakendusest ega rollist taimede paljunemisel.[9] Kant teeb järelduse, et absoluutne ehk vaba ilu kätkeb eseme vormis või konstruktsioonis, ehk nagu Clive Bell (1914) maalikunsti kontekstis ütleb, joonte ja värvide korralduses. (Et Belli ajal ei olnud ilu kunstis moes, siis Bell ei räägi mitte ilust, vaid lähtub üldisest formalistlikust esteetilise väärtuse kontseptsioonist.) Et tõelise maitseotsustuse puhul ollakse teadlik, et tegu pole vastusega mingile oma eripärale, jõutakse Kanti järgi järeldusele, et kõigil, kes on samasuguses olukorras, peaks olema samasugune kogemus (kuigi tegelikult võib-olla on). Maitseotsustustesse on sisse kirjutatud analoogne universaliseering nagu Kanti eetiliste otsustuste puhul, ainult et viimaste puhul see on objektiivne: kui otsustus on tõene, siis on objektiivselt tõsi, et igaüks peaks talitama selle maksiimi järgi, mille järgi otsustuse tegija talitab. Maitseotsustusest järeldub mõisteliselt selle intersubjektiivne kehtivus. Sellepärast sageli vaieldaksegi maitseotsustuste üle ning leitakse, et teistsugused maitseotsustused on vigased.[1]
Kanti kontseptsioonil on olnud suur mõju. See on mõjutanud näiteks Arthur Schopenhauerit, Eduard Hanslicki, Edward Bullough'd ja Benedetto Crocet.[1]
Mõnevõrra sarnane, kuid subjektivistlikum positsioon oli George Santayanal. Ilu on tema järgi "objektiveeritud nauding". Otsustus, et miski on ilus, vastab tõsiasjale, et see tekitab teatud laadi naudingut, mis aga pannakse objekti arvele, just nagu objektil endal oleks subjektiivsed seisundid. "Oleme nüüd jõudnud oma ilu definitsioonini, mis meie kontseptsiooni järgneva analüüsi ja kitsendamise terminites on väärtuspositiivne, seesmine ja objektiveeritud. Ehk vähem tehnilises keeles, ilu on asja omadusena vaadeldav nauding. (...) Ilu on väärtus, st see ei ole tõsiasja ega suhte tajumus: see on emotsioon, meie tahtelise ja hindava loomuse afektsioon. Objekt ei saa olla ilus, kui see ei saa kellelegi naudingut pakkuda; ilu, mille suhtes kõik inimesed oleksid igavesti ükskõiksed, on mõisteline vastuolu. (...) Ilu on sellepärast positiivne väärtus, mis on seesmine: see on nauding."[10]
Antiikses esteetikas ei olnud ilu keskne väärtus ega ainus esteetilise hinnangu saanud nähtus, vaid see oli tihedas seoses teiste, tähtsamate esteetiliste väärtustega. Demokritose, Platoni, Aristotelese ja Plotinose järgi põhines ilu eelkõige mõõdul, korral, kindlapiirilisusel, harmoonial ja sümmeetrial. Algseks peeti vaimset ilu, mis ei avaldu niivõrd kauni vormi ega sellest saadava meeldiva meelelise muljena kui otstarbekuse, korra ja mõistuspärasusena.[11]
Vaimne ilu arvati väljenduvat kehalises ilus. Klassikalisel ajajärgul sai kunstiteose täiuslikkuse kriteeriumiks vaimu ja keha ilu harmooniline ühtsus (arhailise ajastu kunst selleni veel ei küündinud). Hellenismi ajal jäi see taas tagaplaanile ja asendus ilusa eseme idealiseerimisega ilma harmooniat taotlemata.[11]
Aristotelese järgi kehastus eeskuju andev ilu kõiki ideaale ühendavas ilusas inimeses. Eriti kauniks peeti tema järgi vaba inimese ühiskondlikke tunnuseid: kuulsust, väärikust, autunnet, rikkust ja sõltumatust tööst. Eriti alandav oli niisugune töö, mis ei nõudnud kunstimeelt.[11]
Ilu pidi pakkuma ka naudingut, kuid Sokratese ja Cicero järgi oli ta lahutamatu kasulikust ning Platoni järgi võis ilu paljudel juhtudel samastada heaga.[11]
Pärast Kreeka linnriikide ja neis kehtinud ühiskondlike suhete langust kandus ilukäsitluse peatähelepanu ilult kui ühiskonna ja kunsti nähtuselt nii-öelda loomulikule ilule – seda lootis stoa avastada looduses ja kosmoses.[11]
Giovanni Boccaccio ei kirjeldanud oma raamatus "Dekameron" ilusaid inimesi, vaid üksnes inetuid. Nimelt oli ta veendunud, et inimene saab ilus olla ainult ühel viisil, inetu aga väga paljudel. "Tuhandes ja ühes öös" ilusaid inimesi küll kirjeldati, aga neid kirjeldati kõiki ühesugustena. Tänapäeval seevastu usutakse, et inimene saab ka ilus olla paljudel viisidel.[viide?]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
