Esteetika
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Esteetika (vanakreeka keeles aisthētikos 'meelelise tajuga seotud') on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldprintsiipe, sealhulgas kunsti kui tegelikkuse esteetilise kajastamise spetsiifilise vormi arenemise seadusi. Esteetika nagu teistegi teaduste aine ei ole midagi igaveseks antut, tardunut. Koos ühiskondlik-ajaloolise praktika arenemisega ja inimteadmiste üldise progressiga laieneb esteetika aineks olevate esemete ja nähtuste ring, muutub ka arusaamine nendest. Esteetika tekkis kauges minevikus (umbes 2500 aastat tagasi), orjandusliku korra perioodil Egiptuses, Babüloonias, Indias ja Hiinas. Esteetikaprobleeme uuriti põhjalikult valgustusajastul (valgustusliikumine).
 |
See artikkel räägib filosoofia harust; Baumgarteni teose kohta vaata artiklit Esteetika (Baumgarten) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
Kõige üldisemad loogilised mõisted, mis avavad esteetika kui teaduse sisu ja üldistavad teaduslikult ümbritseva tegelikkuse esteetilist omapära.
Esteetiline elamus on emotsionaalne seisund, mis tekib inimesel ümbritseva tegelikkuse, inimese loodud esemete ja eelkõige kunstiteoste esteetilisel tajumisel.
Esteetiline ideaal on terviklik, konkreetselt meeleline kujund, mis kehastab inimeste kujutlusi täiuslikust elust ja täiuslikust inimestest. Näiteks Vana-Kreekas peeti ideaalseks inimeseks tarka filosoofi; feodaalse Euroopa aadel nägi ideaali vapras rüütlis ja vaguras mungas, rahvas aga käsitöölises.
Pikemalt artiklis Esteetika ajalugu Pikemalt artiklis AntiikesteetikaOn vaieldav, kas saab üldse rääkida antiikesteetikast. Esteetika kui distsipliin tekkis alles 18. sajandil. Ilu ja kunsti filosoofiline uurimine oli antiikajal oluliselt teistsugune. Oskar Kristeller (1951) ütleb, et esteetika ei olnud antiikajal filosoofiline distsipliin, sest huvi tunti kunstiteoste moraalsete, religioossete ja praktiliste aspektide vastu ning puudus kaunite kunstide mõiste. Sellele seisukohale on esitatud hulk vastuväiteid. Stephen Halliwell (2002:7–8) märgib, et mimeesi mõiste oli päris ühtne ning 18. sajandil võeti kaunite kunstide mõiste kasutusele just mimeesi mõistele toetudes. Anastasia-Erasmia Peponi (2012: 2–6) märgib, et Vana-Kreeka mõtlejad grupeerisid kauneid kunste ja olid huvitatud näiteks luule ilust. James Porter (2009) ütleb, et moodne kunstide süsteem ei ole nii selgepiiriline, kui Kristeller arvas, ning kaunite kunstide olemasolu ei ole esteetika olemasolu kriteerium. Stephen Halliwell (1991) ütleb ka, et Platoni ja Aristotelese ideed puudutavad esteetika ja kunstiteooria aluseid.[1]
Pikemalt artiklis KalonMillal võib vanakreeka sõna kalon (ladina keeles honestum) tõlgendada esteetilisena? Sõna tähendused ulatuvad 'kaunist' 'kohaseni'. Küsimus tekib eriti eetika kontekstis. Eetika kontekstis tõlgitakse see 'suurepäraseks' või kuidagi sarnaselt (inglise keeles fine). Oleg Bychkov (2010:76) on väitnud, et vanakreeka sõnu kalon ja prepon ja ladina sõnu honestum ja decorum tuleb tõlgendada esteetilistena. Teiste uurijate järgi tuleb sõna to kalon Aristotelesel tõlgendada vastavalt kontekstile. Eetika kontekstis tuleb eelistada neutraalseid või eetilisi tõlkevasteid (Irwin 2010:389–396).[1]
Proportsiooniteooria järgi tuleb eseme ilu selle proportsioonidest. Häid proportsioone nimetati symmetria. See teooria omistatakse tavaliselt skulptor Polykleitosele, kes räägib sellest teoses "Kaanon" ning lõi samanimelise skulptuuri. Vitruvius selgitab teoses "De architectura" häid proportsioone konkreetsete arvuliste suhetega, näiteks kaugus inimese lõuast pealaeni on kaheksandik inimese pikkusest, ja lisab, et vanaaja maalikunstnikud ja skulptorid said kuulsaks tänu nende proportsioonide teadmisele (3.1.2).[1]
Pütaagorlaste järgi saab kõike maailmas seletada arvude ning nendevaheliste suhetega. Ilu saab täielikult seletada arvuliselt väljenduva proportsiooni ja harmooniaga. Sekstos Empeirikose (Loogikute vastu 1.108–109) teatel saavutavad pütaagorlaste järgi oma eesmärgi arvude abil, nii et skulptuur ja maalikunst ei saa eksisteerida proportsiooni ja arvuta. Kunst on tajumuste süsteem, mis taandub arvule. Pythagoras avastas heliridade matemaatilised alused. Platoni "Politeias" (530d) ütleb Sokrates, et Pythagorase väitel on muusika ja astronoomia õed. Muusika mõjub pütaagorlaste järgi hingele hästi, Aristoxenose järgi võrreldavalt ravimi mõjuga hingele. Asi oli nähtavasti selles, et muusika on arvude harmoniseeriva mõju väljendus.[1]
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
