From Wikipedia, the free encyclopedia
19. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osa Eesti uusajast.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See kohati on lingitud vkj kuupäevad vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2023) |
18. sajandi viimastest aastakümnetest kasvas Eestimaa rahvastik hingeloenduste kohaselt: IV hingede revisjoni ajal (1782) ulatus rahvaarv Eestimaal umbes 205 000-ni, V ajal (1795) umbes 220 000-ni, VII ajal (1816) 240 000-ni, VIII ajal (1834) umbes 285 000-ni ja IX ajal (1850) umbes 300 000-ni[1]
Rahvastiku juurdekasv oli ajajärguti erinev: 18. sajandil aastatel 1782–1795, 7%, aastatel 1795–1816, 9%, aastatel 1816–1834, 20% ja aastatel 1834–1850, 5%. Rahvastiku enamik (üle 90%) asus maal, linnade elanikkond moodustas 1795. aastal ligikaudu 5,6%, 1834. aastal veidi alla 9% ja 1850. aastal mõnel määral üle 9% rahvastikust[2].
18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses domineeris Eesti põllumajanduses teraviljakasvatus. Karjakasvatus teenis olulisel määral teraviljakasvatuse ülesandeid, andes põldudele väetist sõnniku näol ja varustas põllumajandust tööloomadega jne. Põllumajanduslikest kultuuridest kuulus endiselt esikoht rukkile, millele järgnesid oder, kaer ja vähesel määral nisu. Peale teraviljade kasvatati Eestimaal hernest, uba (peamiselt aias), tatart, läätse, lina, kanepit (aias), naerist, kapsast ja humalat (aedades) jne. Alles 18. sajandi 2. poolest hakkas mõisates juurduma ka kartulikasvatus, 1782. aastal saadi kartuleid 764 tündrit, 1797. aastal 14 411 tündrit, siis 1822. aastal 29 112 tündrit[3]
Pikemalt artiklis Eestimaa talurahvaseadused, Liivimaa talurahvaseadused
1801. aastal Venemaa keisriks saanud Aleksander I huvitus mõningatest läänelikest reformidest ja püüdis Venemaal jätkata Katariina II ajal taotletud valgustatud absolutismi kohast valitsemist. Tema erilise tähelepanu all olid talurahvaseadused, sest Venemaa elanikkonnast umbes 90% moodustas just talurahvas. Oma reformidega alustas ta Balti kubermangudest, sest sealsed euroopalikud olud võimaldasid muudatusi kiiremini ja valutumalt läbi viia. Keiser soovis muudatusi läbi viia esialgu väga piiratud alal ka seetõttu, et kindlaks teha, kas selliseid reforme võiks laiendada ka kogu Venemaa keisririigile.
1801. aastal pöördusid kaks Eestimaa aadlikku: C. v. Stackelberg ja P. Löwis of Menar talupoegade õigusliku olukorra asjus otse Venemaa keisri poole[4]
1802. aastal viidi Eestimaa kubermangus osaliselt Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil ellu regulatsioon, mida tuntakse selle esimese sõna järgi: "Iggaüks...", mis kehtestas talupoegadele pärimisõiguse, samuti asutati valla- ja kihelkonnakohtud, mis olid aluseks hilisemale talurahva omavalitsusele.
Aastatel 1804–1805 viidi ellu täiendavaid reforme, millega nii Eestimaal kui ka Liivimaal keelati talupoegade müümine maast lahus ja perekonnaliikmete eraldamine nende müümisel. 1804. aastal võttis Eestimaa rüütelkonna maapäeval vastu "Eestimaa Tallorahwa Seäduse", mis fikseeris peamiselt talupoegade koormisi ehk teoorjust, ja "Eestimaa Tallorahwa Kohto-Seadus ehk Walla-Kohto Kässo-ramat", mis kajastas talupoegade isiklikke õigusi ja vallakohtute tegevust. Venemaa tsaari Aleksander I poolt kinnitatud Liivimaa talurahvaseaduse kohaselt jäid talupojad endiselt isiklikult pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida ja neid ei tohtinud kinkida maast lahus. Talupojad said õiguse olla oma koduse vara omanikud.
Eestimaa talurahvaseaduste rakendamise perioodil toimusid talurahvarahutused, kõige ulatuslikumalt olid neist haaratud Harjumaa, seejärel Järva- ja Virumaa, kõige nõrgemini Läänemaa. 1805. aastal toimusid talurahvarahutused Kose-Uuemõisa mõisas, Kose-Uuemõisa sõda ja rahutused Järvamaal Järva-Jaani kihelkonnas Karinu ja Orina mõisas, öise rehepeksu vastu.
Loodi samuti valla- ja kihelkonnakohtud, kehtestati piirangud koormistele ning piirati mõisniku kodukariõigust. Vallakohtu ülesandeks tehti järelevalve talupoegade tegevuse üle: et nad õigeaegselt koormised mõisnikule maksaksid, korralikult talu peaks ja omavahel ei tülitseks. Vallakohtu ülesandeks oli lisaks talupoegade omavaheliste tülide lahendamisele ka talumajapidamiste reguleerimine. Kihelkonnakohus arutas esimese astme kohtuna talupoegade kaebusi mõisnike ja vallaametnike peale. Teise astme kohtuna lahendas teise piirkonna (võõraste) talupoegade edasikaebusi vallakohtu otsuste kohta. Aastatel 1818–1858 nimetati kihelkonnakohust kihelkonnakogudusekohtuks, mis koosnes eesistujast, kes oli mõisnik, ja kahest kaasistujast, kes olid taluperemehed. Liivimaa kubermangus oli kohtu koosseisus eesistuja, kelleks oli mõisnik, ning kolm kaasistujat talupojad. Kohtu tegevuspiirkonnaks oli kuni viis kihelkonda. Liivimaal täitis kihelkonnakohus ka politsei funktsioone.
Maakonnalinnades moodustati seniste linnakoolide baasil saksakeelsed[5] kaheklassilised kreiskoolid (Tartu Kreiskool, Tallinnas, Pärnus, Kuressaares, Haapsalus, Rakveres, Viljandis ja Valgas jt), keiser Aleksander I poolt kinnitatud "Rahvahariduse esialgsete eeskirjade" alusel, mille kohaselt moodustati Venemaa keisririigis kolmeastmeline haridusasutuste süsteem: kihelkonnakoolid ehk elementaarkoolid või rahvakoolid maapiirkondades; maakonna- ehk kreiskoolid maakonnalinnades ja kubermangugümnaasiumid kubermangulinnades (Tartu Kubermangugümnaasium (1804) ja Tallinna Kubermangugümnaasium (1805)). Avalike koolide kõrval olid lubatud ka elementaarkooli-, kreiskooli- või gümnaasiumikursusega eraõppeasutused (Eestimaa Rüütli- ja Toomkool).
1802. aastal taasavati Tartu ülikool rüütelkondadest sõltuva Balti (provintsiaal)ülikoolina. 12. detsembril 1802 Aleksander I poolt kinnitatud asutamisaktiga sai ülikoolist saksakeelne Vene riigiülikool (Kaiserliche Universität zu Dorpat; Imperatorski Derptski Universitet). 1803. aastal jagati keiser Aleksander I ukaasiga Venemaa keisririigi territoorium kuueks õpperingkonnaks ja moodustati Tartu õpperingkond. Tartu koolihalduspiirkonna keskuseks sai Tartu ülikool; selle eesotsas seisis Peterburis resideeriv kuraator, kes allus Venemaa Rahvahariduse Ministeeriumile. Õpperingkonna moodustasid Eestimaa, Kuramaa ja Liivimaa kubermang; aastatel 1803−1812 oli selle osa ka Viiburi kubermang.
Pikemalt artiklis 1812. aasta Vene-Prantsuse sõda, ka 1812. aasta isamaasõda19. sajandi Napoleoni sõdade käigus kuulutas 22. juunil 1812 Prantsuse Napoleon I sõja Venemaale ning ööl vastu 24. juunit 1812 ületas 325 000-meheline Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ja sellega Preisimaa-Venemaa piiri. Juuli esimesel poolel hõivasid Prantsuse väed enamiku Kuramaa kubermangust ja kubermangu pealinna Miitavi[6] 7/19. juulil toimus vene vägede, mida juhatas Friedrich von Löwis of Menar ja Preisi vägede vaheline Iecava lahing (Gross-Eckau lahing) Bauska maakonnas asuva Iecava jõe ääres, 9/21. juulil ületasid Preisi väed Daugava jõe ning ähvardasid Liivimaa kubermangukeskust – Riia linna.
Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatas baltisaksa päritolu kindral Michael Andreas Barclay de Tolly, kes oli Venemaa sõjaminister ja sõjavägede ülemjuhataja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi.
1812. aasta sõjasündmused otse Eesti alale ei kandunud, kuid sõja kaudne mõju oli üsna mitmetahuline. 1806–1807 ja 1812. aasta moodustati Balti kubermangudes maamiilits. Läänemere provintsidest aga võeti ka Eestist Vene armeesse nekruteid ja paljud neist sõdisid Borodino lahingus. Napoleoni sõdade ajastu oli Venemaa keisririigi armees teeninud baltisakslastele omamoodi kuldajastu. Nende osatähtsus Vene ohvitserkonnas oli märkimisväärne ja nad olid juhtival kohal ka Borodino lahinguväljal[7].
Pikemalt artiklis Baltisakslased#1812. aasta Vene-Prantsuse sõda1809. aasta talurahvaseaduste täiendusega võisid talupojad ka maad osta, müüa ja pärida. Talupojad said küll isiklikult vabaks, kuid et sisuliselt kogu maa kuulus mõisnikele, pidid nad tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Õiguslikus ja emotsionaalses mõttes olulisim oli aga otsus pärisorjusest vabastamise kohta, mis Eestimaal leidis aset 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Ka on pärisorjusest vabastamise daatumid sümboolsed, tegelikult võttis uue korralduse sisseviimine ligi 20 aastat aega. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis.
1816. aasta 23. mail (vkj)/4. juunil (ukj) kinnitas keiser Venemaa keiser Aleksander I, talurahvaseaduse, talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817. Eestimaa kubermangu talupojad vabastati isiklikust pärisorjusest, kuid ei vabanenud teoorjusest, samuti jäi kogu maa mõisnike valdusse. Eestimaa vabad talupojad moodustasid vallakogukonna, (eestikeelsetes seaduseraamatutes nimetatakse neid kogudusteks), mille valitsemiseks valiti kogukonna eestseisja ehk vallatalitaja, vallakohtud kaotati ning nende asemel hakkasid talupoegade asju madalaima instantsina lahendama kihelkonnakohtud (kihelkonnakoguduse kohtud).
1819. aasta 23. märtsil kinnitas keiser Aleksander I Liivimaa uue talurahvaseaduse, millega kaotati Liivimaa kubermangu talupoegade pärisorjus, mis kuulutati välja Riias ja Kuressaares 6. jaanuaril 1820. Maa tunnistati mõisnike omandiks; talupojad võisid asuda talusid päriseks ostma, esialgu küll väga piiratud mahus; säilis teoorjus, kuid koormistena tuli kasutusele ka raharent, säilisid vallakohtud. Liivi- ja Saaremaa vabad talupojad moodustasid vallakogukonna, mille etteotsa asusid vallavöörmündrid (vallaeestseisjad) ja kogukonnakohus.
1820. aasta 4. juunil anti Balti kubermangude jaoks üldine koolikorraldus, mis reguleeris koolikorralduse võttes arvesse Balti erikorrast tulenevaid eriärasusi. Koolikorralduses ei olnud otseselt märgitud, et Tartu õpperingkonna kuraatorile alluvates koolides on õppekeeleks saksa keel, aga samuti ei olnud ka vene keel õppekeelena tähistatud. Et Peterburi kõrgemates valitsusringkondades arvati Balti kubermange, pooleldi traditsiooniliselt, saksa kultuuriruumi kuuluvaks, siis ei takistatud saksakeelset kooliõppust. Ühiskonnas ülemvõimu omavad baltisakslased soodustasid saksakeelset õppust nii alg- ehk elementaarkoolides kui ka kreiskoolides, gümnaasiumides ja lõpuks Tartu ülikoolis.
1820. aastate paiku oli Eestimaa linnades (Narva ei ole siin arvesse võetud) üldse 354 mitmesuguse ala meistrit, kelle juhtimisel töötas 221 selli ja 410 õpipoissi. 322 meistrit, 212 selli ja 382 õpipoissi kuulus kindlatesse tsunftiorganisatsioonidesse, kusjuures nimekamalt olid esindatud järgmised käsitöö-alad. Käsitööliste peamine hulk asus Tallinnas. Ainult pagaritel, lihunikkudel, rätsepatel ja kingseppadel olid Haapsalus, Paides ja Rakveres oma tsunftid. Teised käsitöölised olid Tallinna tsunftide liikmed[8].
1817. aastal asutas Kuressaare kooliringkonna inspektor Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1750–1842) ja tema kaheksa ametivenda Kuressaare Eesti Seltsi (Arenburgische Ehstnische Gesellschaft) ja 1819. aastal moodustati haruorganisatsioonina Tartus, Võrumaa praosti Friedrich Gottlieb Moritzi (1769-1833) poolt juhitud Eesti Õpetatud Selts[9].
Aastatel 1812–1832 ilmus Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846), esimene eestiaineline teaduslik seeriaväljaanne, interdistsiplinaarne “Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache” (20 kd. 1812-32) ehk lihtsalt “Beiträge”, mille kaastöölisteks peale baltisaksa estofiilide olid ka esimesed eesti haritlased Otto Wilhelm Masing (1763–1832), Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), Abram Holter (1798–1851) jt. "Beiträge" XI vihikus ilmus Rosenplänteri algeline eesti keele õpik "Uebungsstücke zum Uebersetzen aus dem Ehstnischen insener Deutsche". "Beiträge" pani aluse eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule teaduslikule uurimisele. Selle koosseisus ilmus ka esimene eestikeelsete väljaannete bibliograafia "Uebersicht des estnischen Literatur nach dem Inhalte der Schriften und chronologisch geordnet" (Beiträge XX, 1832)[10].
Koos priikslaskmisega pandi eestlastele ka perekonnanimed. Rannarootsi vabatalupoegadel olid need juba ammu, ka mõnedes eesti kihelkondades olid valgustuslembesed mõisnikud ja pastorid juba perekonnanimesid pannud. Samas leidus ka piirkondi, kus ka pärisorjusest vabastamise järel läks nimepanek visalt. 1836. aastal anti aga kõigile seni lisanimeta talupoegadele sundkorras perekonnanimed.
Nikolai I valitsusaeg tõi ka Eestis kaasa seaduste täpsema süstematiseerimise ja kodifitseerimise. 1832. aastal võeti vastu Uus evangeelse luteri kiriku seadus, mis vahetas välja rootsiaegse, sellega lõppes kohalike luteri kiriku iseseisvuse periood ja nad allutati ülevenemaalisele luteri kiriku järelevalvele (vt VELK Tallinna konsistooriumiringkond, VELK Eestimaa konsistooriumiringkond, VELK Saaremaa konsistooriumiringkond, VELK Liivimaa konsistooriumipiirkond). Uue kirikuseaduse alusel võisid kirikuõpetajateks olla ainult Venemaal asuvate ülikoolide usuteaduskondade lõpetajad, mis tingis aja jooksul Saksamaalt uue kirikuõpetajate ja haritlaste immigratsiooni Liivimaale, kellest kujunes aja jooksul uus seisus Läänemere kubermangudes – literaadid.
Saksamaalt pärit ja saksakeelsed, kuid kohalikus baltisaksa aadelkonnas kujunenud hinnangutest erinevaid Valgustusajastu põhimõtteid järgivad literaatide esindajad hakkasid teostama uuringuid maarahva eluolu kohta. Samuti asuti kodifitseerima Balti kubermangude provintsiaalõigust, mille tarbeks teostati massilisi arhiiviuuringuid; viimaste baasilt kujunes suures osas ka baltisaksa professionaalne ajalookirjutus.
Hoogustus ka baltisakslaste ühiskondlik tegevus, loodi mitmeid uusi haridusseltse, sealhulgas ka estofiilseid. Esile kerkisid ka mõned eesti soost haritlased, nagu Kristjan Jaak Peterson luuletajana ning Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjaniku ja arstina. Suures osas Faehlmanni (1798–1850), Keiserliku Tartu Ülikoolii anatoomiaprofessori, baltisakslase Alexander Friedrich von Huecki (1802–1842) ja ülikooli eesti keele lektori, eestlase Dietrich Heinrich Jürgensoni (1804–1841)[11], algatusel loodi 1838. aastal Õpetatud Eesti Selts, mis oma suunitluselt oli kõige selgemalt estofiilsem ja mis oma tegevuse esimestel aastakümnetel tegeles peamiselt Eesti vanavara korjamise ja süstematiseerimisega. Kujunema hakkas ka rahvuseepos "Kalevipoeg". 1842. aastal asutati Tallinnas Eestimaa Kirjanduse Ühing. 1853. aastal asutati Eesti Loodusuurijate Selts (algselt Tartu Loodusuurijate Selts), mis pühendus kohaliku looduse uurimisele.
Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöökohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel suurem liikumisvabadus, samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda, üksikutest (näiteks Mats Erdell) said isegi mõisarentnikud.
Pikemalt artiklis Usuvahetusliikumine, Õigeusu kirik Eestis, Riia Vaimulik Seminar, Õigeusu kihelkonnakool ja abikoolOluliseks sotsiaalseks teguriks oli 1840. aastatel alanud usuvahetusliikumine, mille käigus tuhanded eesti talupojad, peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eestis, astusid vene õigeusku, lootuses saada endale oma maatüki ehk hingemaa. Mõningate riigimõisate, nagu Kihnu maid jagatigi usku vahetanute vahel, kuid enamik neist maad siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale (väljarändamisliikumine), kus mitmel pool, eriti Siberis, oli võimalik endale hankida isiklik maavaldus. Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Pikemalt artiklis Talude päriseksostmine1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine Liivimaa kubermangus. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses.
Pikemalt artiklites Venestamine ja VenestusaegPärast 1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmist tegi Venemaa keiser Aleksander III korralduse viia Balti provintside koolides sisse kohustuslik vene keele õpetamine. 3. jaanuaril 1850 kehtestati keiser Nikolai I korraldusel Balti kubermangudes venekeelne ametlik kirjavahetus, mis jõustus 1855. aastal. Väljakujunenud Balti erikorra ning senini toiminud saksastamise asendas venestamine, mille juhtimiseks määrati 1885. aasta kevadel ametisse kubernerid – Eestimaal Sergei Šahhovskoi (Eestimaa kuberner 1885–1894) ja Liivimaal kindralleitnant Mihhail Zinovjev (Liivimaa kuberner 1885–1895).
Pikemalt artiklis Krimmi sõda (1853–1856)1853. aastal alanud Krimmi sõda Eesti ala väga otseselt ei puudutanud. Siiski värvati tavapärasest tunduvalt enam eestlasi sõjaväkke ja loodi ka kohalikke talupoegadest koosnevaid maamiilitsaid ja isegi merepatrulle. 7. juulil 1855 püüdis Inglise laevastik saata maale dessanti Virtsus[12], laevastik jõudis ka Eesti rannikuvetesse Narva-Jõesuu juures, vangistati mõningaid kalureid, kuid suuremat sõjategevust ei toimunud. Krimmi sõda näitas aga küllaltki selgelt, et Venemaa on muust Euroopast maha jäänud.
Tallinna linna ja uute kvartalite arengut piiras 14. aprillil 1825 Riia sõjakuberneri ja Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri markii Filippo Paulucci välja antud ehitusmäärus, mis kitsendas ehitustegevust Tallinna kindluse ja linna eeslinnades. Tallinna kindluse ümbrus oli jaotatud neljaks kindluse-eelseks piirkonnaks (Festungs-Distanzen). 1826. aastal teostati Tallinna lahes asunud Tallinna kui Venemaa keisririigi Balti laevastiku sõjalaevastiku baasi kindlustamiseks ja Tallinna sõjasadama kaitseks Tallinna lahe äärde keiser Nikolai I korraldusel aastatel 1829–1840 Kaitsekasarm.
Krimmi sõja ajal oli Venemaa keisririigi vägede ülemjuhataja Eestimaa kubermangus jalaväekindral ja Soome kindralkuberner krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg, kes korraldas Balti mere kallastel sõjaliste kindlustuste rajamist[13]. Tallinnas Maarjamäel püstitati suurtükipatarei ja Hundipea poolsaarele uus patarei, kuhu paigaldati süüterakettrelvad[14] ning ajal kui Inglise-Prantsuse laevastik blokeeris Venemaa Balti mere sadamaid ja nende seas ka Tallinna sadamat, laskis krahv von Berg 24 tunni jooksul lammutada Tallinna Köismäe alevi elamud ja hävitada aiad, kartes dessanti[15].
Krimmi sõja järel algasid Vene impeeriumis keiser Aleksander II reformid, mis pidid impeeriumi ühiskonda moderniseerima ja võimaldama sõjas kaotatud eneseuhkus taastada. Juba Nikolai I valitsusaja lõpul vastu võetud talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal rakendusid sõja järel, 1856. aastal, ellu. Eriti Liivimaal algas intensiivne talude päriseksostmine. Toimus ka väljarändamine Eestimaalt Venemaa lõunakubermangudesse (vt Juhan Leinberg). Eestimaal, mis oli vaesem, tekitas uue seaduse täieliku rakenduse venitamine (selle kõik sätted pidid jõustuma alles pärast mõisa- ja talumaade väljamõõtmist) aga talurahva seas arusaamatust ning esines ka kokkupõrkeid mõisnike ja talupoegade vahel, millest tuntuim oli Mahtra sõda 1858. aastal. Teatavaid rahutusi toimus ka Lõuna-Eestis. Talunike olukord jäi mitmel pool endiselt viletsaks ja seetõttu sai 1864. aastal Johann Köleri ja Jaan Adamsoni eestvedamisel teoks 1864. aasta Palvekirjade aktsioon, mida mõnikord on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks. Selle käigus koguti üle-eestiliselt palvekirju keisrile. Aktsioon kukkus siiski Peterburis selle vastu tegutsenud baltisakslaste tõttu läbi.
Talupoegade tegevus- ja liikumisvabadus laienes siiski kiiresti, sest 1860. aastatel vastu võetud uus vallakohtuseadus (1866) vabastas vallakogukonna mõisniku eestkoste alt ja passiseadus (1868) andis senisest tunduvalt suuremale rahvahulgale võimaluse minna elama linna või väljapoole oma kodukubermangu. Peagi hakati rändama ka Vene impeeriumist väljapoole, sealhulgas näiteks ka Põhja-Ameerika Ühendriikidesse. Oluline mõju kogu Vene impeeriumile, sealhulgas ka Eestile, oli pärisorjuse kaotamisel kogu riigis 1861. aastal. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. 1863. aasta passiseaduse kohaselt said vähemalt 21-aastased talupojad, kes olid kõik oma seaduslikud kohustused täitnud ja kindlustanud oma lähisugulaste ülalpidamise, õiguse taotleda 3 kuuks kuni 3 aastaks endale passi, millega võis elama asuda ükskõik millisesse Venemaa keisririigi linna või paika. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele.
1866. aasta 11. juulil Liivimaa vallakogukonna seadusega vabastati Liivimaa kubermangu talupojad ühiskondlikul alal mõisnike eestkoste alt; asutati valdade omavalitsused ning vallakogukondade magasiaidad, vallalaekad, vaestehoolekanne. Kaotati mõisnike kodukariõigus ning käsitööliste tsunftiseaduse kaotamine, avas eestlastele võimaluse käsitöö alal vabalt tegutseda.
Pikemalt artiklis Vallaseadus17. novembril 1866 andis Riias koos olnud Liivimaa Rüütelkonna Maapäev oma otsusega rüütlimõisa omandamise vabaks kõikidest seisusest inimestele. Rüütlimõisa sai osta Liivimaal iga soovija, kui see oli avalikus müügis. Esimene mõisa pärusomanduseks omandanud eestlasest mõisaomanik selle otsuse järel oli Matz Erdell, kes ostis 1867. aastal Roobe rüütlimõisa Helme kihelkonnas Viljandimaal 18 tuhande hõberubla eest päriseks. Matz Erdellist oli olnud Roobe mõisa pandipidaja juba 1833. aastast, kuid seadused ei lubanud tal mõisat veel päriseks osta.
1860. aastate järel hakkas eestlaste osakaal linnarahvastikus ja selle arvelt ka linnarahvastiku osatähtsus kogu rahvastikust kiiresti kasvama: ajavahemikus 1862–1897 tõusis viimane 8,8%-lt 18,4%-le. Aastal 1870 kehtestati uus linnavalitsuste ja esindajate valimise kord; linna juhtimine magistraadi ehk rae käest läks üle linnakodanike poolt valitud volikogule ja selle poolt moodustatud linnavalitsusele. Valimisseadus jäi aga veel paariks aastakümneks baltisakslasi soosivaks.
19. sajandi teisel poolel sai alguse eestlaste väljaränne Venemaa keisririigi muudele aladele, väljarände põhjused olid peamiselt:
Eesti idasuunalise väljarändajate asunduste teke Venemaa keisririigi kaugemates piirkondades järgis 19. sajandi teisel poolel samm-sammult Venemaa koloniaalset lõunasse tungi: Krimmi, Põhja-Kaukaasiasse ja Taga-Kaukaasiasse[17].
Pikemalt artiklites Eestlaste väljaränne Kaukaasiasse ja Eestlased Krimmis
1869. aastal avaldas Ferdinand Johann Wiedemanni (1805–1887) Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu ja 1875. aastal saksakeelne eesti keele grammatika. Wiedemanni 1876 teos "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" (Eestlaste sise- ja väliselust), kujutab enesest rikkalikku kogu eesti vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi, rahvamängude, kommete ja tavade kirjeldusi.
Piirituseajamine sai tööstusliku hoo sisse Eestis pärast Põhjasõda, kui Eesti liideti Venemaaga ja avanes uus turg toodangu realiseerimiseks. Keisririigi pealinn Peterburi vajas viina nii õukonna kui ka sõjaväe ja laevastiku tarbeks. 1760. aastatel algas piirituse massiline väljavedu Venemaale. 1820. aastal hakati maailmas viinapõletamisel kasutama uue toorainena kartulit, järgmisel aastakümnel hakkas see levima ka Eestis. 1840. aastatel algas suur tõus kartulikasvatuses, sest 1843. aastal anti luba kartulist piiritust ajada. Viinaköökide asemel rakendati tööle piiritusevabrikud, kuhu läks peaaegu kogu kartulisaak. Tänu heale realiseerimisturule Peterburis, kujunes tähtsamaks viinapõletamispiirkonnaks Ida-Eesti, eriti Virumaa. Uue impulsi piiritustööstuse arengule Eestimaal andis 1863. aastal kehtestatud aktsiisiseadus, mis seadis suuri nõudeid tööstusruumidele, seadmestikule ja valmistoodangule, millega seoses hakkas senine käsitöönduslik tootmisviis asenduma vabrikulisega. Uued alkoholitootmismasinad tasusid ära ainult siis, kui tootmismahtu suurendati. Väikesed viinaköögid ei olnud enam tulusad ja pandi kinni. 1850. aastatel oli Eestis tegutsenud 527 viinakööki; sajandi lõpus, 1899. aastal oli neist järel ainult 249, enamik neist Põhja-Eestis. Piirituse tootmine oli 19. sajandi lõpus kõige olulisem põllumajanduslikuks tootmiseks, aga sellel oli suur osakaal ka tööstuses tervikuna – Lõuna-Eestis umbes 30%, Põhja-Eestis aga isegi kuni 60%. Viinavabriku sisseseade valmistamine arendas ka tärkavat masinaehitustööstust, Krulli tehased tekkisid eelkõige piiritusetööstuse varustamiseks: 1880. aastatel tootsid nad ainult piiritusetööstuse seadmeid. Lisaks Franz Krullile tootsid neid seadmeid ka Friedrich Wiegandi masinatehas Tallinnas, Fr. Mehringi masinatehas Narvas ja teised.
1875. aastal asutati Vihterpalu mõisa paruni Gustav Arved von Roseni poolt juba 1876. aastal rajatud kompaniile kuuluv Tallinna Piiritusevabrik, hilisema nimega Tallinna Piiritusetehaste Valdajate Ühing Rosen & Co. 19. sajandi keskel hakkas piirituse puhastamine ja peenemate napside valmistamine toorpiirituse tootmisest eralduma. 19. sajandi lõpus kehtestati Venemaal riiklik piirituse ja piiritusjookide müügimonopol, mis Eestis jõustus 1900. aastal. Peenema napsi ehk siis kas puhastatud lauaviina või maitsestatud viinade ja likööridele spetsialiseerunud väikesi napsivabrikute arv oli 1899. aastaks Eestis 13.
Ka esimesed õlletehased tekkisid Eestis 19. sajandil. Vanimaks on Saku õlletehas, mille kohta esimesed andmed on 1820. aastast. 1867. aastal oli Eestimaa kubermangus 73 pruulihoonet. Suurimaks oli G. W. Pfaffi õlletehas Tallinnas. Tartus hakkasid üksikud suuremad õllekojad välja kujunema 19. sajandi esimesel veerandil. Aastast 1826 on esimene teade J. R. Schrammi õlleköögist[18], mis on praeguse Tartu õlletehase otsene eelkäija. Aastal 1873 alustas Pärnus tööd ühispruulikoda.
Linnastumine oli osaliselt seotud ka talude väljaostmisprotsessi tulemusena päritavate põlistalude tekkimise ja elatusvõimaluste vähenemisega maapiirkondades. Vaba tööjõu tekkimisega algas Eestis ka tööstuse kiire areng. Põhiliseks tööstusharuks oli esialgu tekstiilitööstus, mis oli Eestis arenema hakanud juba 19. sajandi alguses. Linakiu töötlemine toimus 19. sajandil Liivimaal enamasti algsel kombel. Linavarsi leotati veekogudes või linaleoaukudes, varsi kuivatati põllul või heinamaal ja seejärel murti linamurdmismasinaga. Ka murtud lina ropsimine (kolkimine) käis käsitsi. 19. sajandi teisel poolel algas linatöötlemise moderniseerimine. Olulisimad kalevivabrikud olid: Narva (Narva kalevivabrik) (1822), Kärdla (Hiiu-Kärdla vabrik) (1829), Sindi kalevivabrik (1834), Tartu (1839) ja Kreenholmi (1857) ja Nikolski Manufaktuur Narvas. Eestis asutati 19. sajandi lõpul ka Valga köie- ja linavabrik (1900), Leevaku villa- ja linavabrik (1909), Pärnu ja Mõisaküla linaketrusvabrik (1911), Rakvere lina- ja takuketrusvabrik (1912), Viljandi linaketrus- ja kudumisvabrik (1898), Kavastu (1899), Tori (1913), Halliste toorlinavabrik ja Abja (1914) toorlinavabrik[19].
Tekkisid ka muud tööstusettevõtted: B. Drümpelmanni vasksepatöökoda (1828), Wistinghauseni paberivabrik[20], Johann Wilhelm Donati Ülemiste paberivabrik (1836), Mayeri malmivalutehas (1842), C.F.Gahlbäcki malmivabrik, K. Jürgensi valutehas (1858), Friedrich Wiegandi vasksepatöökoda Rakveres (1859), mis tootis peamiselt Eestimaa viinaköökidele seadmeid.
Sajandi lõpus hakkasid arenema ka teised tööstusharud, seda eriti Tallinnas, kus rajati Lutheri mööblivabrik (1880), Volta masinatehas (1899), Tallinna Katusepapivabrik (1898), Ülemiste paberivabriku asemele Ernst Osse Osse ja Ko tselluloosivabrik.
Tööstuse arengule ja uute asulate tekkele aitas tugevalt kaasa raudtee. 1870. aastatel ehitati Balti raudtee, mis ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad läbi Narva ja Gattšina Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega. Balti Raudtee veermiku teenindamiseks ehitati Tallinnasse Balti Raudtee Peatehased ja vagunite valmistamiseks Dvigateli vagunitehas. Tapa–Tartu raudtee valmis 1876. aastal, Tartu–Valga raudteeliin 1887 ja Valga–Võru–Pihkva raudtee 1889. 1898. aastal valmis ka Pihkva–Bologoje raudteeliin, mis ühendas Eesti Venemaa sisekubermangudega 1897. aastal valmis Valga–Pärnu kitsarööpmeline raudtee koos Mõisaküla–Viljandi haruteega. 1900. aastal valmis Tallinna–Viljandi kitsarööpmeline raudteeliin ja Türi–Paide kitsarööpmelise raudteeliini harutee. Tänu raudteele saavutas Tallinna sadam Venemaa Keisririigi sadamate seas väliskaubanduses käibelt 4. koha.
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerumine: staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas koos industrialiseerimise, linnastumise ja põlisrahva rahvusliku ärkamisega. 1860. aastatel alanud massilise talude päriseksostmise ajal kerkisid talude hinnad aga valitseva maapuuduse ja suure nõudluse tõttu mitu korda kõrgemaks kui Venemaal, mis hoogustas ka sinna väljarändamist. Eestisse jäänud talupojad ostsid aga oma põliskohad enamasti välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis Ameerika Ühendriikide kodusõja (1861–1865) tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast. Taluperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem osa.
Tallinnas asutati 1877. aastal Põhja Puupapi- ja Tselluloosivabrik ehk Tallinna tselluloosivabrik[21].
19. sajandi lõpus arenes suurtööstus ka väljaspool Tallinna, 1893. aastal Kohila Puupapi ja Paberivabrik ja Räpina tselluloosivabrik, 1899. aastal Türi paberivabrik ja Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus.
Pikemalt artiklis Ärkamisaeg
Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest.
Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest.[22] Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit – ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud.
1860. aastatel muutus rahvuslik liikumine tänu talurahva võimaluste kasvule ning ühiskonna moderniseerumisele massiliseks. Selle perioodi kõige silmapaistvamaks tegelaseks oli köster, kooliõpetaja ja kirjamees Johann Voldemar Jannsen, kes 1857. aastal asutas mõjuka eestikeelse nädalalehe Perno Postimees, mida on mõnikord peetud ka ärkamisaja alguseks. Jannsen pöördus esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvuslikku eneseteadvuse kasvatamist. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts Linda.
1860. aastal tekkis eesti haritlastel rajada ka kõrgem eestikeelne õppeasutus: Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas Eesti Aleksandrikool, eragümnaasium, mille jaoks hakati peagi ka annetusi koguma. Aleksandrikooli ideest ja sellele toetuste kogumisest sai rahvusliku ärkamisaja üks kesksemaid ettevõtmisi, mis jõudis tippu 1870. aastatel, muutudes ilmselt kõige ulatuslikumaks eestlaste rahvuslikuks ürituseks üldse. Aleksandrikooli komiteesid ja peakomiteed on mõnikord nimetatud ka Eesti esimeseks parlamendiks.[23] 1862. aastal ilmus esmakordselt täies pikkuses trükis ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepos "Kalevipoeg".
1864. aastal kolis Perno Postimehe toimetaja Jannsen aga Tartusse, kus hakkas välja andma Eesti Postimeest, mis saavutas tunduvalt laiema lugejaskonna ning mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust. 1865. aastal alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid Vanemuine (Tartus) ja Estonia (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. 1869. aastal toimus Tartus esimene Eesti üldlaulupidu, mida on tavaliselt peetud Eesti rahvusliku liikumise esimeseks tähtsündmuseks. Umbes samal ajal asusid tegutsema mitmed tulevased rahvusliku liikumise liidrid, tuntuks sai ka Jannseni tütre, poetess Lydia Koidula looming. 1871. aastal rajati ka eestlastest haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts.
1872. aasta 31. mai Venemaa Rahvahariduse Ministeeriumi linnakoolide määrusega reorganiseeriti maakonna- ehk kreiskoolid järk-järgult linnakoolideks. Linnakoolide seaduse ilmumine tähendas teerajamist võõrasrahvaste venestamisele, sest seaduses on otseselt öeldud, et linnakoolides on õppekeeleks vene keel. Saksa õppekeelega kreiskoolid muudeti venekeelseteks linnakoolideks. Linnakoolides olid ühendatud alg- ja alamkooli tüübid ning koolikursus kestis vähemalt kuus aastat. 1860. aastatel eraalgatusena alanud eestikeelse ja eestimeelse koolina kavandatud Eesti Aleksandrikool avati 1888. aastal Venestamise tingimustes, Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas vene õppekeelega linnakoolina, ehkki kooli kohustuslike õppeainete hulka kuulus ka eesti keel.
1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Carl Robert Jakobson, Jakobsonist mõõdukamat, ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt. Viimane kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline ("Kui me ei saa suureks arvult, saagem suureks vaimult!"), mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Radikaalsem Jakobson, ajalehe Sakala toimetaja, sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Poliitikuna oli rahvuslaste liidritest osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku organisatsioonidest enda mõju alla saada, mistõttu Hurt loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest ja lahkus Peterburi ning rahvuslikus liikumises tekkis nn Suur lõhe. Ent 1882. aastal suri Jakobson ootamatult. Et Jannsenit tabas 1880. aastal halvatus, tekkis 1880. aastate alguses eesti rahvuslaste võimuladvikus tühimik. Esialgu domineerisid Jakobsoni suunda toetanud inimesed, kuid teatud mõju jäi ka Hurdale, kes küll enam Eestisse tagasi ei pöördunud.
Pikemalt artiklis Usuvahetusliikumine, Õigeusu kirik Eestis, Eesti õigeusu koguduste loend1840. aastatel toimus Liivimaa kubermangus ja 1880. aastatel Eestimaa kubermangu läänepoolsetel aladel sotsiaalne protestiliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast vene õigeusku. Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud eesti ja läti talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest baltisaksa mõisnike kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu. Mitmes piirkonnas kaasnes usuvahetusliikumisega ka väljarändamisliikumine – katsed rännata maa omandamiseks välja Venemaa hõredalt asustatud piirkondadesse.
1846. aasta 26. jaanuaril andis Venemaa keiser Nikolai I korralduse asutada Liivimaa kubermangu igasse vasttekkinud õigeusukogudusse kihelkonnakool ja õigeusu abikoolid. Usuvahetuse aktiivseimal perioodil 1845–1848 läks Pühima Valitseva Sinodi andmetel Liivimaa kubermangus õigeusku üle 110 222 talupoega, neist 62 898 lätlast ja 47 324 eestlast – kokku umbes 17% kubermangu elanikkonnast.
Kui usuvahetusliikumine soovitud tulemusi ei andnud ja maaomanike tagakiusamine usku vahetanud talupoegade suhtes pigem kasvas, pöördusid paljud usku vahetanud tagasi luterlusse. Seda protsessi nimetatakse rekonversiooniks. Kui esialgu toimus see mitteametlikult ja varjatult, sest õigeusust lahkumist takistasid Venemaa seadused, siis pärast 1905. aasta usuvabaduse dekreeti toimus see juba ametlikult.
Pikemalt artiklis Venestusaeg
1881. aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Venemaa provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti saksa keele asemel vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi, kohtu- ja politseikorraldus muudeti samaks Venemaa sisekubermangudega ning täies ulatuses kehtestati ka Venemaa linnaseadus. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Eesti Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Venestusajal, aastail 1887–1892 mindi koolides kõikides ainetundides (v.a usuõpetus) järk-järgult üle venekeelsele õpetusele. Erinevatel ettekäänetel suleti saksa koole. 1893. aastast keelati emakeel linnas mitte ainult õppekeelena, vaid ka õpilaste suhtlemiskeelena koolis. Samuti venestati kohanimesid, näiteks sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpt asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale. 1886. aastal muudeti ametiasutustes senine osalt saksakeelne asjaajamine venekeelseks.
Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikke organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad (näiteks Jakob Kõrv), teistest nihilistid (Ado Grenzstein). Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks õiguse saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas (1902 Johannes Märtson), kus see toimus koostöös lätlastega; Tallinnas (1906 Voldemar Lender) tehti seda koostöös venelastega.
19. sajandil lõpus massiliselt Euroopas tärganud kuurortide ja supelasutuste mood laienes ka Läänemere rannikualadele. Tallinnas rajati 1861. aastal Kadriorgu Kadrioru supelsalong ja 1881. aastal Bellevue supelsalong; kuursaale rajati Narva-Jõesuus (1881–1882, Adolf Theodor Hahn, hävis 1910), Kuressaares (1889, Carl Lorenzen), Pärnus (1890, Hugo von Wolffeldt (1849–1907), hävis 1915), Haapsalus (proj. 1897, valmis 1905, Rudolf Otto von Knüpffer) ja mujalgi.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: 19. sajand Eestis |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
