Kultuur ja Elu (kuni 1959. aastani Kultuuritöötaja) on Eesti ajakiri, mis on ilmunud Eestis alates 1958. aastast.
|
| |
| Tüüp | nädalaleht |
|---|---|
| Omanik | Markleis OÜ |
| Peatoimetaja |
Friedrich Issak Sirje Endre (1984–1993) Jüri Leesment Tea Kurvits (2003–) |
| Asutatud | 1958 |
| Keel | eesti |
| Toimetus | Tallinn |
Nõukogude Venemaa okupatsiooni ajal oli Kultuur ja Elu Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu 1958. aastal asutatud kuukiri, mis käsitleb kultuurielu ja -lugu, kultuuriasutuste ja tuntud näitlejate tegevust, avaldab mälestusi ning lugejate kirju. Kultuur ja Elu avaldas ka lühinäidendeid, ajakirjas ilmus pikka aega fotokunsti rubriik. 1971. aastal oli ajakirja tiraaž 30 000.[1]
1980. aastatel avaldas Kultuur ja Elu rahvusliku kallakuga kultuurikirjutisi (autorid Mart Laar, Sulev Valner, Kalle Muuli, Jüri Leesment jt) ja lisapoognatena "Kultuuri ja Elu raamatukogu" sarjas mitmeid kultuurilooliselt tähtsaid kordustrükke Teise maailmasõja eel Eesti Vabariigis ilmunud originaalteostest ja tõlgetest (mh Oswald Spengleri "Õhtumaa allakäik", Oskar Looritsa "Eestluse elujõud" ja Artur Adsoni "Lahkumine").
1983. aasta augustist kuni surmani 1985. aasta oktoobris oli ajakirjade Kultuur ja Elu ning Teater. Muusika. Kino ühendtoimetuse peatoimetaja Kuldar Raudnask.
Eesti Vabariigi taastamisele eelnenud laulva revolutsiooni ajal hakkasid ajakirjas ilmuma ajakajalised poliitilised kirjutised ning varem keelatud mälestused Nõukogude režiimi toimepandud küüditamistest ja teistest inimsusvastastest kuritegudest.[2]
Alates 1990. aastatest on Kultuur ja Elu rahvusliku suunitlusega ajakiri, mille põhiteemad on Nõukogude režiimi kuriteod ning Nõukogude-vastane vabadusvõitlus. Ajapikku on sisu põhirõhk nihkunud militaarajaloole, kitsamalt Teisele maailmasõjale ja eestlaste rollile Saksa sõjaväes, kajastades seda eelkõige vabaduse eest peetud võitlusena Nõukogude Liidu vastu.
2009. aasta seisuga annab ajakirja välja Markleis OÜ.
Meediakriitikas on Kultuuri ja Elu süüdistatud natsismilembuses.[3][4]
Kritiseerides Teises maailmasõjas kaotajate poolel sõdinud eestlaste kirjeldamist positiivses valguses ja sõja võitjate sooritatud sõjakuritegude käsitlemist ajakirjas, väidab luuletaja Veiko Märka: "Leian ise, et kuigi eestlased said sõja ajal valida ainult kahe poolhullu diktaatori ja Eesti iseseisvuse surmavaenlase vahel, oli arukam poolevalik siiski Punaarmee. Esiteks on juhul, kui mõlemad võimalused tähendavad nagunii kodumaa reetmist, kasulikum sõdida võitja poolel, sest see toob sõdijale kaasa isiklikke hüvesid. (Ja enamasti tõigi.) Teiseks oli sõja ajal selge, et ainsad tõsiseltvõetavad Eesti iseseisvuse kaitsjad on USA ja Inglismaa. Nende liitlase koosseisus sõdides pidi olema vähemalt moraalselt kergem. Ja kuigi ameeriklastest ega brittidest aastakümneid reaalset kasu polnud, siis sedasama rahva moraali nad jõudumööda raadio ja muu propaganda abil ju ikka hoida aitasid." Kultuuri ja Elu hoiakuid illustreerib Märka näidetega nagu "Kõige naljakam on Wehrmachti nimetamine vabastajateks", "Hitleri nime sünonüümina kasutab Kultuur ja Elu läbivalt hellitusväljendit Juht (lk 19 neljal korral), mis teeb lugemise eriti lõbusaks", "Ajakirja suhtumise Hitleri-Saksamaasse Teise maailmasõja päevil võtab hästi kokku ühe seda teeninud eestlase lause: „Edukas algus, väärikas lõpp”" ja "Kultuur ja Elu aga kirjutab (lk 5): „Kogu Teise maailmasõja niiditõmbaja oli Inglismaa – Inglismaa mängis ameeriklastega kokku ja nii Hitler kui Stalin olid kistud konflikti."[3]
Keeleteadlase Urmas Sutropi hinnangul ründab Kultuur ja Elu liberaalseid ja demokraatlikke väärtusi, väites, et "eesti rahvas ei kanna mingit süükoormat siin toime pandud natsikuritegude eest", ning illustreerides ka neutraalseid ajalooartikleid peamiselt fotodega natsisümboolikast ülistavate allkirjadega nagu "Ärganud rahvuse teravik".[4]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
