Lutheri vabrik
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
A. M. Lutheri vabrik (ka Lutheri vabrik) oli 1880. aastal Alexander Martin Lutheri järgi nimetatud Mehhaanilise Puutööstuse Aktsiaseltsi A. M. Luther vabrik Tallinnas, mis tootis vineeri ja mööblit.
1898. aastal muudeti käitis Lutheri perekonna aktsiaseltsiks ja aastatel 1898–1920 kandis ettevõte nime AS A. M. Luther (lühendatud Luterma)[1]. Ettevõtte kontor asus Tallinnas aadressil Suur-Pärnu maantee 27.
Lutheri vabrik kasvas välja Lutherite perekonnas põlvest põlve edasi läinud tüüpilisest kaubandusettevõttest, mis tegutses Tallinnas juba 1742. aastast alates. 1813. aastal asutas Dietrich Martin Luther (1772–1861) firma D. M. Luther ja Со pliiatsivabriku Tallinnas, mis valmistas nädalas kuni 200 tosinat mitut sorti pliiatseid[2]. Ettevõtte vahendatud traditsioonilistele kaupadele linale ja soolale lisandusid hiljem puidutooted ja ehitusmaterjalid.
Lutherite perekonna kaubandusettevõte tegutses Tallinnas juba 1742. aastast. Georg Christian Lutheri (1717–1800) Tallinna kaubandusettevõte tegeles algul soola ja lina müügiga, hiljem ka puidu ekspordi ja impordiga. 1877. aastal asutasid Alexander Martin Luther ja Markel Makarov saeveski (praeguse aadressiga Pärnu maantee 69)[3]. 1880. aastal otsustas Alexander Martin Luther, kelle järgi ettevõte nime sai, otsuse võtta oma töökojas kasutusele masinad ja alustada ka mööbli tootmist. Lutheri pojad Christian ja Carl said tehnilise hariduse ning ühtlasi ülevaate tehnika viimasest sõnast ja puidutööstuse rahvusvahelistest arengusuundadest. Vendades süvenes huvi mehhaniseeritud puidutöötlemise uute meetodite vastu ja see viis nende juhtida jäänud perefirma 1880. aastate keskel murranguliste uuenduste juurutamiseni vineeri tootmise tehnoloogias.
Lutheri mööblivabriku tööstushoonete ansamblisse kuulusid lisaks tööstushoonetele ka vabrikutöölistele projekteeritud elamud. 1883. aastal ehitati arhitekt Erwin Bernhardi projekti järgi katlamaja. 1891. aastal valmis Erwin Bernhardi projekti järgi Vineeri tänava äärde ühekorruseline tööstushoone[4] (Vineeri tänav 6), 1897. aastal kahekorruseline töökoda[5] (Vineeri tänav 8), 1899. aastal Pärnu maantee äärde kahekorruseline tootmishoone[4], Suur-Pärnu maantee ja Vineeri, Vana-Lõuna tänava vahelises kvartalis ja 1901. aastal Tatari tänavale kahekorruseline tsehh ja veetorn[6] (Tatari tänav) 51a.
Vana-Lõuna tänava vasakkülje ja raudtee vahel asunud seni hõredalt hoonestatud heinamaale rajati rida tööliselamuid, esimesena Vana-Lõuna 13, 15. Suurejoonelise arhitektuuriga Lutheri vabriku klubi-rahvamaja (Vana-Lõuna 37), mis ehitati aastatel 1904–1905, projekteerisid maailmakuulsad Soome arhitektid Eliel Saarinen, Armas Lindgren ja Herman Gesellius.
1900. aastal ehitati elektrijaam[7] (Vana-Lõuna tänav 4).
1910. aastal valmis Aleksei Bubõri ja Nikolai Vassiljevi projekti järgi ehitatud vabrikuomaniku villa Suur-Pärnu maantee ääres, kus tänapäeval asub Tallinna Perekonnaseisuamet (Pärnu maantee 67). 1912. aastal ehitati kagu poole, Vana-Lõuna tänavale, võimas nn uus mööblivabriku hoone[8](Vana-Lõuna tn 39a) ja tootmishoone uue vabrikuhoone hoovis[9]. Mööblivabriku projekteerisid Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr Peterburist. 1912. aastal ehitati Lutheri vabriku tuletõrjedepoo[10] ja uus katlamaja Pärnu maantee äärse kvartali sisehoovi[11].
Pärast Esimest maailmasõda ehitati vabrikutööliste elamud Vana-Lõuna 21[12],23[13],25[14],27 (inseneride elamu)[15],29[16],31[17],33[18],35[19]. Töötajate elamu Vana-Lõuna tänav 21 on valminud ajastu tuntuimate arhitektide Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni spetsiaalselt vabriku jaoks välja töötatud elamutüüpide järgi.
Lutherite vineeri- ja mööblivabriku 63 aasta pikkuse tegevuse algus langes kokku Euroopa vineeritööstuse sünniga ja selle kõige aktiivsema arenguajaga. Ettevõtte kasv enne Esimest maailmasõda oli erakordne, kuid samas tüüpiline, kuna tugines uudsetele organisatsioonilistele struktuuridele ja tootmismeetoditele.
Lutheri vabriku esimese masstootmisartikli, vineerist toolipõhja edu avas ettevõttele rahvusvahelised müügisuhted, mille tulemusena rajati 1897 Londonis ettevõte Venesta (vineer + Estonia), millele kuulus ainuõigus turustada Lutheri vabriku tooteid Briti impeeriumis. Venestale langes vineeritööstuse arengus tähtis ülesanne tutvustada ja propageerida vineeri kui uut materjali. 1935. aastal, julgustatuna arhitektuuri ja disaini uutest suundadest, aitas Venesta rajada Jack Pritchardil Isokon Furniture Company, mis omandas Inglise modernistlikus liikumises erilise [viide?] koha. Venesta ja Isokoniga tehtud projektide ja tootearendusega kaasnesid Lutheri firma suhted juhtivate moodsate arhitektide ja disainerite Walter Gropiuse ja Marcel Breueriga. Paljud modernistid uskusid võimalusse rakendada mööbli tootmises teaduslikke meetodeid ja 1930. aastatel arvati, et vineer sobib selleks. Isokoni mööbliettevõttest kujunes lühikeseks ajaks laboratoorium, kus tehti vineeriga huvitavaid eksperimente.
Eduard Vilde muuseumis Kadriorus asub Lutheri mööblifirma 1920. aastate toodangu kõige täiuslikum kogu, mistõttu on E. Vilde korterit nimetatud ka Lutheri minimuuseumiks.
1928. aastal omandas ettevõte Riias asuva filiaalvabriku AS Lignumi. 1939. aastal, mõned kuud enne Teise maailmasõja puhkemist, esitles Mehaanilise Puutööstuse Aktsiaselts A. M. Luther (AG für Mechanische Holzarbeitung A. M. Luther) ettevõtte toodangut Tallinna börsisaalis oma viimasel ülevaatenäitusel.[viide?]
Lutheri ettevõte jätkas tööd kuni Eesti okupeerimiseni ja vabriku natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Enamik vabriku hooneid hävis Teises maailmasõjas. Pärast Teist maailmasõda käitis taastati, ehitati juurde puitlaastplaadi- ja kattevineeritsehh. Aastatel 1945–1968 kandis vabrik nime Tallinna Vineeri ja Mööblivabrik, 1968–1993 Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat (TVMK) ja 1993–1996 AS Marlekor.
1994. aastal kombinaat erastati, vabriku omaniku järeltulija Yens Marsen Luther esitas kohtusse avalduse kombinaadi erastamistehingu ebaseaduslikuks kuulutamisest. Aluseks kaebus, et kombinaadi müümisega ASile Marlekor rikuti erastamise korda ja Yens Marsen Lutheri huve, kohtuvaidlus päädis 29.03.95 kohtuvälise kokkuleppega, mille kohaselt maksis Marlekor Lutherile hüvitiseks väidetavalt kolm miljonit krooni.
1996–2002 oli peadirektor Dmitri Jepihhin, 2002. aastast peadirektor, ettevõtte põhiomanik Pjotr Sedin.
Lutheri kvartal asub 2,3 ha suurusel maa-alal. Selle 20. sajandi algul rajatud hoonestus kuulub ajaloolise tööstusarhitektuuri ansamblisse. Alates 1997. aastast on kõik eelmise sajandi algul ehitatud hooned muinsuskaitse all arhitektuurimälestistena. 2006–2008 toimunud ehitustööde käigus lammutati osa hoonestusest, mis oli valminud pärast Teist maailmasõda ning millel polnud ajaloolist ega arhitektuurilist väärtust, olemasolevatest kvartali hoonetest ehitati 2008. aastal kortermaja, parkimismaja ja hoovimaja [20]
2007. aastal tekkis tuumikarendaja Pjotr Sedini ja Nordeconi vahel finantsvaidlus ning ehitus seiskus, kuid jätkus 2009. aastal, kui Grove Investis toimus omanikevahetus: senine suuromanik Sedin andis suure osa oma osakutest Moskva multimiljonärile Pjotr Levinile ja viimase tütrele Natalia Levinale.[21]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
