From Wikipedia, the free encyclopedia
Idarindel toimusid Teise maailmasõja kõige suuremad lahingud, mida Nõukogude Liit eristas kaua ülejäänud Teisest maailmasõjast ja nimetas neid Suureks Isamaasõjaks.
Pikemalt artiklis NSV Liit Teises maailmasõjas | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (September 2018) |
 | Artikli neutraalsus on vaidlustatud! |
 | Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. (Veebruar 2022) |
| Idarinne | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teisest maailmasõjast | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 22. juuni 1941 – 12. mai 1945 | ||
| Toimumiskoht | Euraasia ala Jäämerest Kaspia järveni ja Kaukaasiast Alpideni. | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| Kaotused | |||
| |||
Nõukogude Liit oli Euroopa ja maailma vallutamiseks ettevalmistusi teinud juba Stalini võimuletulekust peale 1927. aastal, muutes riigi majandust sõjatööstuse vajadusteks.
Uude etappi oma plaanides astus Nõukogude Liit Stalini kõnega 1939. aastal toimunud XVIII partei kongressil, mis Ribbentropi väljendi järgi võeti Berliinis vastu "mõistmisega".[1]
1939. aasta augustist [2] võeti aga otsene kurss sõjale. Selleks oli ette valmistatud vähemalt viis rünnakuplaani, kuid edasise tegevuse aluseks võeti plaan "Groza" ("Välk") täieliku nimega "Nõukogude Liidu strateegiline plaan sõja korral Saksamaa ja ta liitlastega", mille põhiautor oli kindral Dmitri Pavlov.
1939. augustis kokkukutsutud IV erakorraline NSV Liidu Ülemnõukogu istung võttis pärast Vorošilovi kõnet 31. augustil 1. septembril 1939 vastu seaduse üldisest sõjaväekohustusest.[3] Uue seaduse alusel kutsuti tegevteenistusse mitme aastakäigu noorsõdurid ja umbes pool miljonit reservväelast.
Otsene sõjaline planeerimine Saksamaa ründamiseks algas oktoobris 1939 ja kestis mai teise pooleni 1941.[4][5]
Nõukogude Liidu 1939. aasta "Groza" rünnakuplaanist tulenevate tegevuste ja tagajärgede neutraliseerimiseks alustas Saksa kindralstaap vastukäiguna "Barbarossa plaani" väljatöötamist, mille Adolf Hitler kinnitas 18. detsembril 1940. "Barbarossa" plaani väljatöötamisest ja selle detailidest oli Stalin teadlik.
Nende plaanide koostamise ajal ja heitluse eelõhtul olid sakslased ja venelased veel suured liitlased, kuid nende eesmärgid olid erinevad. Saksamaal puudus Euroopa vallutamise plaan, rääkimata Aasia või Aafrika vallutamisest. Sellest annab tunnistust Hitleri 1940. aasta 15. juuni otsus desarmeerida pärast Prantsusmaa kampaaniat 35 maaväe diviisi ja Rudolf Heßi lend Suurbritanniasse kontakti loomiseks inglastega (ametlikult Hitleri teadmata). Stalini plaan "Groza" nägi aga ette vallutada esimeste rünnakutega Euroopa riigid ja seejärel kogu maailm. Selle plaani üks osa oli koostöö Saksamaaga, et hoida teda sõjas Euroopa riikidega ning et Euroopa riigid end vastastikku sõdides nõrgendaksid. Selleks andis Nõukogude Liit Saksamaale igakülgset majanduslikku abi ka strateegiliste materjalide osas.
1939. aastal võeti vastu otsus armeede formeerimiseks Nõukogude liidu Euroopa osas. (3., 4. armee Valgevenes (5., 6. armee Ukrainas (Kiievi sõjaväeringkond), 7., 8. armee, 9. armee Soome piiril (Leningradi sõjaväeringkond). Neile lisandusid peagi 10., 11. armee Valgevenes ja 12. armee Ukrainas, mis olid loodud enne 1. septembrit 1939, s.t. enne sõja algust Poolas. Soome piirile paigutati peagi uued formeeritud armeed (13., 14. ja 15.). Pretsedendiks võib lugeda ka seda, et pärast Poola kampaania ja Talvesõja lõppu ei saadetud armeesid laiali. Seni olid Nõukogude Liidus eksisteerinud armeed ainult lahingutegevuse perioodil ja saadetud pärast sõjategevuse lõppu kohe laiali. 21. juunil 1940 andis Semjon Timošenko Riigikaitse rahvakomissari käskkirjaga nr. 4 punkt 3 korralduse luua 16. ja 17. armee. 17. armeed polnud Nõukogude Liidus kunagi enne olnud, seega pärast nende armeede formeerimist ületasid relvajõud oma kodusõjaaegse suurima suuruse.[6]
Viis armeed paigutati Nõukogude Liidu ja Jaapani piirile, kellega varem oli sõda lõppenud ja kirjutatud alla rahuleping. Kaksteist armeed Nõukogude Liidu ja Saksamaa piirile, kellega oli sõlmitud mittekallaletungileping.
1940. aasta suvel võeti Nõukogude Liidus vastu otsus veel üheteist armee loomiseks numeratsiooniga 18–39.
Stalini jaoks oli Poola vallutamine 1939. aastal vaid murdosa tema põhieesmärgist ülejäänud Euroopa vallutamisel (19. augusti 1939 kõne KK Poliitbüroo salajasel pleenumil).[2] Lõppeesmärgi, Euroopa riikide üksteise nõrgestamise saavutamiseks, tuli Saksamaa viia sõjani. Kuid Hitler polnud pikemaks sõjaks valmis. Selleks olid Saksamaa tooraineressursid väga armetud. Naftat, sõja peamist toorainet, jätkus ainult paariks kuuks.
Saksamaale tuli "appi" Jossif Stalin ja Saksamaa suunas hakkasid veerema varustusrongid sõjaks vajalikuga. Kõike, mida nõuti, Stalin ka lubas ja saatis. Saksa sõjaväeatašee Moskvas kurtis, et neil on raskusi 9 mm padrunite tootmisega, kuna puudub vajalik liin. Üsna varsti saabus konkreetne vastus: Nõukogude Liit tarnib puuduva liini ja ka veel 2000 pooletonnist lennukipommi, et nendega Inglismaa linnu pommitada.
Ajavahemikul 1. jaanuarist 1940 kuni 22. juunini 1941 saatis Nõukogude Liit Saksamaale 1 500 000 tonni teravilja, 100 000 tonni puuvilla lõhkeaine valmistamiseks, 2 000 000 tonni naftat, 1 500 000 tihumeetrit puitu, 280 000 tonni margariini, 420 000 tonni kroomi, 1 200 000 tonni valtsmetalli, 2 700 000 tonni värvilist metalli ja 30 000 tonni toorkautšukit.
Sõjaks vajalikke materjale oli Nõukogude Liit saatnud Saksamaale suurtes kogustes juba enne 1. jaanuari 1940.
Selle koostöö tulemusel oli Saksamaa majandus 9. maiks 1940 sõjakäiguks läände valmis ning üksteise järel vallutati Belgia, Holland, Taani ja Norra. Prantsusmaa palus vaherahu pärast Pariisi langemist.
Vastavalt "Groza" plaani ettevalmistamisele oli juuniks 1941 Nõukogude Liidu läänepiirile Euroopa riikide ründamiseks paigutatud Punaarmee väejuhtide juhitavad järgmised Punaarmee väekoondised (armeed): kindral Pjotr Sobennikovi 8. armee; kindral Ivan Muzõtšenko 6. armee; kindral Vassili Morozovi 11. armee; kindral Fjodor Kostenko 26. armee; kindral Vassili Kuznetsovi 3. armee; kindral Pavel Ponedelini 12. armee; kindral Konstantin Golubevi 10. armee; kindral Mihhail Potapovi 5. armee; kindral Aleksandr Korobkovi 4. armee; kindral Nikolai Berzarini 27. ja 13. armee; kindral Jakov Tšerevitšenko 9. armee.
Peale mainitute oli nende lähitagalas rünnakuks valmis veel seitse armeed ja viis õhudessantvägede diviisi. Belostoki platsdarmile saabusid veel erilistes mustades mundrites diviisid, mis koosnesid GULAGist tingimisi vabastatud kriminaalkurjategijatest[viide?].
Vastavalt "Groza" plaanile määrati kindlaks ka pealöögi suunad. Valgevene Belostoki platsdarmilt pidi antama löök läbi Ida-Preisimaa otse Saksamaa südamesse. Teise löögi pidi ootamatu rünnakuga andma Ukrainast, Lvovi platsdarmilt 12. armee ja lõikama Saksamaa ära Rumeenia Ploiești õliväljadest. Pärast 1940. aastal Bessaraabia okupeerimist hõivas Punaarmee ka Ees-Karpaatias Rumeeniale kuulunud Põhja-Bukoviina. Stalini arvestuse järgi pidanuks Saksamaa sõjatehnika vedelkütuse puudumise tõttu vähem kui poole aasta pärast alistuma.
Punaarmee kindralstaabi koostatud "Groza" koondplaanis toodi ära ka võimalikud kaotused. Operatsioonist pidi osa võtma 5 miljonit meest (võimalusega suurendada 10 miljonini), mis eeldas 180 diviisi ja 172 lennuväepolgu viimist piirialadele. Maavägede koosseisus oli rünnakuks ette nähtud 11 000 tanki (25 000 tanki Nõukogude Liidul relvastuses, samal ajal kui Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Itaalial, Jaapanil ja USA-l kokku oli relvastuses tanke 11 500) ja 35 000 suurtükki. Operatsiooniks oli ette nähtud 3–4 kuud. Inimkaotused olid vastavalt plaanile 1,5–2 miljonit meest.
1941. aasta alguseks oli maailm otsustavate sündmuste lävel. Veebruaris 1941 tegid armeekindral Georgi Žukov ja marssal Boriss Šapošnikov Stalinile ettepaneku muuta piiriäärsed sõjaväeringkonnad rinneteks. 19. veebruaril 1941 kirjutas Stalin alla korraldusele, mille alusel loodi Nõukogude Liidu loodepiirile viis rinnet (ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo kinnitas selle otsuse 21. juunil 1941 toimunud salajasel istungil: Leningradi sõjaväeringkond nimetati Põhjarindeks; Balti sõjaväeringkond nimetati looderindeks; Lääne erisõjaväeringkond nimetati läänerindeks; Kiievi sõjaväeringkond nimetati edelarindeks; Odessa sõjaväeringkond nimetati lõunarindeks.
Sama otsusega määrati kindralstaabi ülem armeekindral Žukov Edela- ja Lõunarinde üldjuhiks, armeekindral Kirill Meretskov Põhjarinde üldjuhiks.
Veebruaris 1941 viidi tööstus sõjaaegsele töörežiimile, st kaks vahetust à 10 tundi (Saksamaa viis oma tööstuse sõjaaegsele töörežiimile alles 1943). Alustati vägede koondamist piiriäärsesse tsooni ja otseselt piirile, kuhu ehitati uusi lennuvälju, teid ja muid kommunikatsioone, kuid mitte kaitseehitisi.[7] Aprillis alustasid liikumist Nõukogude Liidu läänepiirile väed riigi sisepiirkondadest. Nende vägede dislotseerumine uutele positsioonidele oli ette nähtud 10. juuliks 1941.
10. juuliks pidid piiritsoonis uutel positsioonidel olema järgmised armeed: 16. armee 1443 tanki, 19. armee 110 339 inimest, 20. armee 113 093 inimest, 21. armee 106 112 inimest, 22. armee 83 162 inimest, 24. armee 88 029 inimest [8].
Vägedesse saadeti 4 miljonit komplekti Euroopa kaarte; Nõukogude Liidu kaarte nende hulgas ei olnud. Need kaardid vastavate kirjadega on säilinud Saksa arhiivides. 29. mail 1941 anti trükki lühike vene-saksa vestlussõnastik nooremale sõjaväekoosseisule.
21. juunil 1941 toimus Kremlis ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo salajane istung, mille kohta V. Anfilov teatab: "Kommunistliku partei juhid ja Nõukogude valitsuse liikmed olid 21. juunil kogu päeva Kremlis ja lahendasid tähtsaid riiklikke ja sõjalisi küsimusi."[9] Sellest hilisööni kestnud istungist on teada neli otsust:
Nüüd oli põhirünnakuobjekti Saksamaa ründamiseks vaja valida veel vaid poliitiliselt ja strateegiliselt sobiv hetk.[11]
Kuna 10. juuliks 1941 pidid saabuma uutele positsioonidele teise ešeloni väed, siis pidid esimese ešeloni väed selleks ajaks vabastama sõjaväelinnakud ja laagrid teise ešeloni vägede majutamiseks.
Mõni tund hiljem helistas Žukov Stalinile ja püüdis teda veenda selles, et piiril toimub midagi tavatut. See hetk on jäädvustatud mitme otsese tunnistaja ja ajaloolase poolt. Pole kahtlust, et mitte ainult Stalin, vaid ka Molotov, Ždanov ja Beria keeldusid uskumast Saksa kallaletungi võimalikkust. Saksa agressiooni võimatust kinnitab Punaarmee tegevus: õhutõrjesuurtükid ei tulistanud Saksa lennukeid. Esimese ešeloni vägedelt olid ära võetud padrunid, kindralstaabist läkitati drakoonilisi käskusid: mitte alluda provokatsioonidele.[12]
Ajavahemikul 1939–1941 viidi Nõukogude Liidus läbi mitu salajast mobilisatsiooni, mille tulemusel Punaarmee isikkoosseis kasvas 1,5 miljonilt mehelt 5,5 miljoni meheni.
Maavägedes oli 303 diviisi, neist 198 laskur- ja mägilaskurdiviisi, 31 motoriseeritud laskurdiviisi, 16 ratsaväediviisi ja 61 tankidiviisi, kokku 4,5 miljonit meest. Maavägede raskerelvastuses oli 56 700 suurtükki, 56 100 miinipildujat, 25 000 tanki, 29 000 sõjaotstarbelist lennukit. Sõjaväe vajaduseks oli 100 ehituspataljoni.
1941. aastaks oli komplekteeritud ja välja õpetatud 10 õhudessantvägede korpust ja 9 mehhaniseeritud vägede korpust, millest enamus ei kuulunud armeede koosseisu, vaid asetsesid armeede vahel. Komplekteeritud oli 3 NKVD vägedest koosnevat armeed.
Merel tegutses neli sõjalaevastikku (kaks ookeani- ja kaks merelaevastikku) ja kaks jõeflotilli Amuuri ja Dnepri jõel, mille koosseisus oli 350 000 meest.
Dnepri jõeflotill jaotati kaheks osaks, millest üks paigutati Doonau suudmesse (Doonau flotill) ja teine Valgevene metsadesse (Pinski jõeflotill). See sai täienduseks ka roodu merejalaväge. Balti laevastiku koosseisus formeeriti 1940. aastal merejalaväebrigaad. Musta mere laevastik sai 1941. aasta juuni algul merejalaväe ülesannete täitmiseks oma koosseisu 9. erilaskurkorpuse, mis oli vastavalt väljaõpetatud kindralleitnant P. Batovi juhtimisel. 14. laskurkorpus pidi maabuma Doonau flotilli laevadelt.[13]
"Groza" plaani (täieliku nimega "Nõukogude Liidu strateegiline plaan sõja korral Saksamaa ja ta liitlastega", põhiautor armeekindral Dmitri Pavlov) läbiviimiseks oli planeeritud 5 miljonit meest ehk 13 armeed 190 maavägede diviisiga, lisaks 172 lennuväepolku 15 000 lennukiga. Raskerelvastust oli planeeritud 11 000 tanki ja 35 000 suurtükki. Operatsiooni pikkuseks arvestati 3–4 kuud ja inimkaotuste arvuks 1,5–2 miljonit meest. 1. juulil 1941 algas uus mobilisatsioon, mis viis Punaarmee armee koosseisu koos NKVD ja õhudessantvägedega 10 miljoni meheni ja mobiliseeritud meestest moodustati 300 uut diviisi.
13. juunil said rinded korralduse asuda lähtepositsioonidele Nõukogude Liidu piiridel.
14. juunil 1941 korraldas Adolf Hitler viimase nõupidamise Barbarossa plaani ettevalmistamiseks. Täpsustati Wehrmachti koostöö Rumeenia, Ungari ja Slovakkia väeosadega. Hitler määras alustamise tähtpäeva ja leppesignaali, milleks oli "Dortmund". Barbarossa plaani kohaselt pidi Kiievi, Leningradi ja Moskva vallutamiseks piisama mõnekuisest sõjast.
Plaani välja töötanud Saksa kindralid pidasid seda väga riskantseks ja praktikas teostamatuks. Ka kindral Friedrich Paulus oli samal seisukohal, kuid arvas, et edu võib tuua rünnakuks koondunud Vene vägede hävitamine koondumispiirkondades.
Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Vladimir Dekanozovile üle samasisulised dokumendid.[14][15]
Peale sõja kuulutamise memorandumi (tekstiga "Saksa valitsus otsustas astuda sõtta NSV Liidu vastu seoses Punaarmee väeosade koondumisega Saksamaa idapiirile)[16] oli selles veel kolm dokumenti, mis selgitasid sõja kuulutamise põhjusi:
Nii valmis 1940. aasta kevadsuvel Barbarossa plaan – Saksamaa ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. Nii see juhtuski – 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Punaarmee oletatav teoreetiline rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941.
Saksa vägede rünnakut saatis kohe edu, väegrupi Nord väed Ida-Preisimaalt murdsid läbi Nõukogude Liidu läänepiiril olevatest looderinde vägedest ning liikusid kiirelt edasi loode, lääne ja edela suunal. Väegrupi Mitte väed alustasid pealetungi Kindralkubermangust, vallutasid 22. juunil Alytuse ja jõudsid Grodno linnani.
Väegrupi Mitte 2. tankigrupi väed tungisid Bresti ja 3. tankigrupi väed Białystok eendi ruumis Valgevene NSV aladele ja tungisid 24. juunil Läänerinde vägede kaitsesse kirde-Leedu NSV-s ning hõivasid 24. juunil Vilniuse ja Kaunase, 26. juunil Słonimi ja Słucki, 27. juunil Białystoki, 28. juunil Minski ja Babrujski.
Juuli alguseks olid Saksa väegrupi Mitte väed piiril asunud Läänerinde väed purustanud, vallutanud piirikindlustused Brestis ja Minski (28. juunil) ning 2. ja 3. tankiarmee (22. juunist 9. juulini) Białystoki-Minski lahingute tulemusel Białystoki ja Novogorodoki piirkonnas Minskist läänes Nõukogude armeed ümber piiranud ning ületanud Daugava ja Dnepri jõe, mis olid Nõukogude Liidu teiseks strateegiliseks kaitseliiniks. Pärast jõgede ületamist murdsid väegrupp Mitte soomusväed Smolenski lähistele Moskva suunal.
Pikemalt artiklis Väegrupp Mitte Pikemalt artiklis Läänerinne (Idarinne)Väegrupi Nord 4. tankiarmee Erich von Mansteini LVI soomuskorpus jõudis 26. juunil 1941 Preisimaalt looderinde ruumis Lätis Daugava jõe joonele. 1. juulil vallutasid 4. tankiarmee väeosad Riia. Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Wehrmachti 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri. Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud Punaarmee ja Punalipulise Balti laevastiku grupeeringu taganemistee. 7. augustil jõudis XXVI korpuse 254. jalaväediviis Kunda juures Soome laheni, poolitades sellega Eestis võitlevad Punaarmee üksused. Väegrupi Nord 16. armee ja 4. tankiarmee väeosad liikusid pealetungilahingutes Loode-Venemaal Pihkva, Novgorodi ja Leningradi suunal, taganeva Punaarmee looderinde vägede vastu. 4. juulil vallutasid 4. tankiarmee väeosad Ostrovi ja 8. juulil Pihkva Loode-Venemaal. 14. juulil tankiüksuste pealetung peatati, et oodata jalaväe järelejõudmist.
Pikemalt artiklites Väegrupp Nord ja Sõjategevus Eestis 1941. aastal Pikemalt artiklis Põhjarinne (Teine maailmasõda), Looderinne (Teine maailmasõda)Koola poolsaarel ründasid Saksa väed Norrast Murmanski suunal. Murmanski vallutamine ei õnnestunud ning 1941. aasta detsembris asusid sakslased positsioonisõda pidama.
.png)
Väegrupi Süd 1. tankiarmee ja 6. armee pealetungisuunaks olid edelarinde kaitsepiirkonnas asunud Rivne, Žitomir ja Kiiev, 17. armee pealetungisuunaks oli läbi Ukraina keskosa Lviv, Ternopil ja Vinnõtsja. Nõukogude Edelarinde vasturünnak ning soomusvägede vahel toimunud Brodõ-Dubno lahing Lvivi oblastis 23.–30. juunil pidurdas Saksa soomusvägede pealetungikiirust, kuid lahingutes tagas Saksa poole edu, arvulises ülekaalus olnud Nõukogude soomusvägede vastu Luftwaffe ülemvõim õhus ja halb Punaarmee üksuste juhtimine. Saksa 11. armee ja Rumeenia väed sisenesid Moldaavia NSV-sse ja ohustasid Odessat.
Pikemalt artiklis Väegrupp Süd Pikemalt artiklis Edelarinne (Teine maailmasõda), Lõunarinne (Teine maailmasõda)
Vahetult Nõukogude Liidu ja Saksamaa piiril asunud Punaarmee esimeses ešelonis olnud 170 diviisist purustati 1941. aasta juuli keskpaigaks (kolme nädalaga) täielikult 28 diviisi. 70 diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsid Läänerinde väed, kuhu kuulus 24 purustatud diviisi 28-st. Selle rinde ülejäänud 20 diviisi olid kaotanud 50–90% oma koosseisudest ja tehnikast.[17] Olles purustanud sõja esimeste nädalate jooksul tohutud Nõukogude väeüksused, langes Saksamaa arhiivide andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast.[17] 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kõik oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi välja õpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga. 1941. aastal liikusid Saksa väed edasi ida suunas keskmiselt 25–35 km päevas, kirde suunas 25–30 km päevas, kagu suunas 16–20 km päevas. Saksamaa sõjalised kaotused samal ajaperioodil olid 40% tankidest (sellest lahingukaotused 20%), 900 lennukit, neli miinitõrjelaeva, kaks torpeedokaatrit ja üks hävitaja Läänemerel, umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena, ning 27 teadmata kadunut.[18] Kuna ei Nõukogude Liit ega Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa-osast ja okupeeris suured maaalad.
Operatsiooni Barbarossa teises faasis juuli lõpus ja augusti alguses tungis Saksa väegrupp Nord läbi Läti ja Eesti Leningradi poole, vallutas Pihkva ning liikus edasi Luga ja Novgorodi suunas. Loode-Venemaal, Leningradi oblastis väegrupp Nordi 4. tankiarmee väeosad vallutasid 4. juulil Ostrovi, sisenesid 8. juulil ja hõivasid 9. juulil tähtsa raudtee ja maanteede ristumiskoha Pihkva. Pihkva vallutamise järel jätkasid 4. tankiarmee XLI armeekorpuse väed pealetungi Leningradile Luga sihil, Pljussa juures pealetung peatus ning 1. ja 6. tankidiviis suundus Kingissepa suunas, LVI motoriseeritud armeekorpuse 8. tankidiviis suundus aga Porhovi suunas. Kaitset liinil Pihkva järv – Ilmeni järv korraldas Punaarmee 11. armee.
18. armee jätkas pealetungi Põhja-Eestis ja Tallinnas blokeeritud Punaarmee Põhjarinde ja Balti laevastiku vägedele. Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee mööda maismaad lõigati ära täielikult 7. augustil, kui Saksa väed Põhja-Eestis Kunda juures jõudsid Soome laheni, lõigates sellega Eestit kaitsnud 8. armee kaheks. Kunda–Paide joonest lääne poole jäänud Punaarmee väeosad tõmbusid Tallinna kaitsele. Pärast seda liikus 18. armee Narva alla.
Pealetung jätkus 1. septembril, tankiüksused 4. tankiarmeest vallutasid Laadoga jõel Shlüsselburgi, samal ajal kui 16. armee vallutas 24. augustil Novgorodi ning jõudis seejärel välja Laadoga järve juurde, Leningradist ida pool. 17. septembril viidi 4. tankiarmee väegrupp Mitte koosseisu, mis tungis peale Moskvale. Leningradi piiramine tehti ülesandeks 16. ja 18. armeele. Novembris 1941 3. tankiarmee XXXIX tankikorpus, kes püüdis ühineda Soome vägedega Sviri jõel vallutas Tihvini.
Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis 1941. aastal, Saksa okupatsioon Eestis, Lätis, Leedus Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas, Läti Teises maailmasõjas, Leedu Teises maailmasõjas Pikemalt artiklis Leningradi blokaad
10. juulil 1941 alustasid Soome väed rünnakut Karjala maakitsusel ja Laadoga-Karjalas, Laadoga–Äänisjärve vahelisel suunal. 30. juulist 9. septembrini vallutas Soome tagasi talvesõjaeelsed alad. 4. septembril jätkati edasitungi Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal. 10. oktoobriks 1941 oli Soome saavutanud positsioonid Sviri jõel ja asetus kaitsele. Soome lahe ja Laadoga järve vahelisel alal jõudsid Soome väed välja 30 km kaugusele Leningradi kesklinnast, kuid edasist otsest sõjategevust Leningradi linna vallutamiseks nad ei teostanud, vaid olid Leningradi piiramisrõnga põhjapoolsel liinil.
Pikemalt artiklis JätkusõdaSaksa väegrupp Nord väed viisid septembri alguseks lõpule pealetungioperatsiooni strateegiliselt tähtsa Leningradi linna blokeerimisega maismaa poolt, vallutades 8. septembril Leningradist ida pool asunud Schlüsselburgi ning algas 8. septembrist 1941 kuni 27. jaanuarini 1944 kestnud Leningradi linna blokaad. Leningradi piiramine kestis 900 ööpäeva. Leningradi kaitsesid Nõukogude vägede poolt Leningradi rinde ja Volhovi rinde väed, Saksa vägedest sõdisid piirkonnas Wehrmachti väegrupi Nord 16. ja 18. armee. Leningradi linna päästis vallutamisest Saksa sõjavägede ülemjuhataja Adolf Hitleri poolt strateegilise otsuse vastuvõtmine, millega suunati suur osa Leningradi suunal tegutsenud vägesid Lõuna-Venemaale ja Ukrainasse, kus samal ajal peeti suuri lahinguid Smolenski, Kiievi ja Odessa juures.
Samal ajal alustas väegrupp Mitte kuuajalist (10. juuli – 10. september) lahingut Smolenski pärast, kus piirasid 18. juulil ümber Smolenski all suured Punaarmee üksused. Rasketes lahingutes piiras väegrupp osaliselt ümber kolm Punaarmee armeed (16., 19., ja 20. armee) ning lõi tagasi järjest tugevnevad ja meeleheitlikumad Punaarmee vasturünnakud, mis püüdsid linna pärast võitlevate vägede olukorda parandada. 19. juulil suunati aga Guderiani 2. tankiarmee, 1. tankiarmee jõudude toetamiseks Kiievi vallutamisel väegrupp Süd rindelõigus. Guderiani tankidiviisid mängisid pearolli Nõukogude armeede ümberpiiramistes Minski, Smolenski, Kiievi ja Brjanski.
Väegrupp Süd jätkas oma edasitungi Kiievi suunas, 17. armee murdis 30. juunil Lvovi garnisoni vastupanu ning ühines 8. augustil 11. armeega selleks, et.purustada Umani regioonis kaks Nõukogude armeed (6. ja 12. armee), sulgeda Umanski kott ning blokeerida Odessa. Pealetungil Kiievile võitsid Guderiani tankiüksused Punaarmee vägesid 9. augustil Roslavli all, 20. augustil Gomeli juures ja 19. septembril Kiievi all. Kiievi kott suleti 26. septembril, vangi langes 665 000 Nõukogude sõdurit ja ohvitseri. Nõukogude vägede Kiievi kaitseoperatsioon kestis 6. juulist kuni 26. septembrini 1941. Augusti lõpus käskis Hitler ajutiselt katkestada edasitungi Moskvale ja Leningradile ning selle asemel rünnata ja elimineerida Kiievit ja Ukrainat kaitsvad Punaarmee osad.
Pikemalt artiklis Kiievi lahingOdessa vallutamises (8. augustist 16. oktoobrini 1941) kandis põhiraskust Saksamaa liitlase Rumeenia armee. 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi paktiga oli määratletud Nõukogude "huvid" Bessaraabias. 1940. aasta 26. juuni esitas NSV Liit Rumeeniale ultimaatumi Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina alade loovutamiseks ning 28. juuni toimus Punaarmee sissetung, Rumeenia valitsus leppis ultimaatumi tingimustega ja loovutas Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina alad NSV Liidule.
16. oktoobril hõivasid Saksa 11. armee üksused koos Rumeenia vägedega Odessa ning 27. oktoobril Krimmi poolsaar, millele järgnes Sevastopoli piiramine ja vallutamine 27. juunil 1942.
Operatsiooni Barbarossa kolmandas faasis augusti lõpust kuni septembrini ründasid väegrupid Mitte ja Süd ühiselt Kiievi regiooni kaitsvaid Nõukogude vägesid, samal ajal kui ülejäänud väegrupi Süd osad tungisid sügavamale Ukrainasse. Kahe nädalaga piirasid Saksa väed neli Nõukogude Edelarinde armeed (5., 21., 26. ja 37. armee) Kiievist idas sisse ning purustasid need. 26. septembril sulgesid 1. ja 4. tankiarmee Kiievi "koti" ning 20. oktoobril vallutas 6. armee vallutas Donbassi regiooni tööstuskeskuse Donetski (Stalino). 24. oktoobril vallutati Harkov ning 20. novembril hõivas 1. tankiarmee Rostovi Doni ääres. Kiievi eendi likvideerimise ja 600 000 Nõukogude sõjavangi siirdumisega Saksa tagalasse oli Hitleri silmis eeldus Moskva vallutamiseks täidetud.
Pikemalt artiklis Lõunarinne (Teine maailmasõda) Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Valgevenes 1941–1944, Ukrainas, Kindralkubermang Pikemalt artiklis Valgevene Teises maailmasõjas, Ukraina Teises maailmasõjas, NSV Liit Teises maailmasõjasSaksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel poolel, kui põrkuti kokku Punaarmee teise ja kolmanda ešeloni vägedega, mille olemasolust Saksa luurel aimugi ei olnud.[19] Raskusi tekitas ka karm talv. Sellises olukorras sõdimiseks puudus Saksa armeel vastav varustus ja tehnilised vahendid.
Pikemalt artiklis Pealetungioperatsioon Taifuun, Operatsioon WotanOKW alustas operatsiooniga Taifuun, otsustavat rünnakut Moskvale, oktoobri alguses. Samal ajal kui väegrupid Nord ja Süd jätkasid vähendatud vägedega rünnakut Leningradile põhjas ja Harkivile lõunas, alustas täiendatud väegrupp Mitte kontsentreeritud rünnakut Moskvale.
Reinhardti 3. tankigrupp suund oli põhjasuunas Läänerinde kaitse vastu, Guderiani 2. tankigrupp Brjanski rinde kaitse vastu lõunasse, Höpneri 4. tankigrupp Reservrinde kaitse vastu Moskvale.
Rünnates laial rindel Smolenskist Brjanskini, murdsid kolm Saksa tankigruppi suuri auke Nõukogude kaitseliini ning piirasid kiiresti sisse viis Lääne- ja Reservrinde Nõukogude armeed (16., 19., 20., 24. ja 32.) Vjazma kandis ning kolm Nõukogude armeed (50., 3. ja 13.) Brjanskist põhjas ja lõunas. Purustanud enamiku Nõukogude Lääne, Reserv- ja Brjanski rinde vägedest, olid sakslased oktoobri lõpuks vallutanud Rževi, Kalinini, Brjanski, Vjazma, Orjoli ja Kaluga. Pärast ilmastikust tingitud väikest pausi kulmineerus operatsioon Taifuun novembri keskel, mil sakslased püüdsid Moskvat kaitsvaid Nõukogude vägesid soomusvägedega põhjast ja lõunast ümber haarata. 30. novembril olid edasitungivad 4. tankiarmee üksused Moskva kesklinnast ja Punasest väljakust kõigest 40 kilomeetri kaugusel.
5. detsembril alanud Punaarmee vastupealetungiga pandi sakslaste edasiliikumine seisma ning 7. jaanuariks 1942 olid sakslased Moskva lähistelt tagasi tõrjutud. Saksa väed taganesid 160 kilomeetrit, jätsid maha Kalinini, kuid suutsid püstitada kaitseliini Dnepri jõel Smolenski, Vjazma ja Rževi ees, kus hoiti positsioone 1943. aastani.
Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis Saksa väed pealinna alt taganema. Umbes samal ajal algasid USA ja Suurbritannia regulaarsed suuremahulised abisaadetised Nõukogude Liidule (nn lend-lease), mis andsid suure panuse Nõukogude sõjalise võimsuse tugevdamisele ning Nõukogude Liidu edasisele edule sõjas. Lend-lease-tarnetega varustati Punaarmeed reaktiivrakettide (nn katjuušade) transportimiseks Studebakeri veokitega, tarniti ligi 30% Nõukogude relvatööstuses kasutatud lõhkeainest, 50% Nõukogude lennukitööstuses lennukite valmistamiseks kasutatud alumiiniumist, 50% lennuväe vajaduseks kasutatud lennukikütusest, enamik Nõukogude armees kasutusel olnud sidevahenditest (raadiojaamadest). Põhja-Venemaa sadamate kaudu toimetati kohale suur hulk toiduaineid sõjaväe toitlustamiseks jne.
1. jaanuariks 1942 olid Nõukogude väed vallutanud Moskva ofensiivi tulemusena põhjas Kalinini ja lõunas Kaluga ning ümber piiranud Saksa väed Demjanskis, Rževis, Holmis ja paljudes teistes asulates.
Ülioptimistlik Stalin andis käsu üle minna vastupealetungilt üldisele pealetungile, et ümber piirata suur osa väegrupist Nord ja väegrupp Mitte. Stalin oli veendunud, et Saksa üksused on aetud viimse piirini, ning proovis seda ära kasutada oma vägesid kontsentreerimata ja ümberpiiratud sakslasi hävitamata. 7. jaanuaril andis Stalin käsu minna kõikidel rinnetel üldpealetungile, kontsentreerudes peamiselt väegrupp Mitte vastu, kuid ka rünnata sakslasi Leningradi, Staraja Russa, Orjoli, Harkovi ja Krimmi piirkondades.
Põhjas üritas Volhovi rinne ära lõigata väegrupi Nordi 18. armeed ülejäänud vägedest, kuid Nõukogude löögijõud olid liiga hajutatud ja halvasti varustatud. Kuigi 52. armee murdis Saksa vägede rindest läbi ja 2. löögiarmee tungis kuni 70 kilomeetri sügavusele vaenlase tagalasse, siis peagi Saksa vägede vasturünnakute tulemusena sissemurre likvideeriti ning 2. löögiarmee piirati sisse ja juuni lõpuks ka Volhovi kotti jäänud Punaarmee väeosad hävitati[20] ning vangi langes 2. löögiarmee juhataja Andrei Vlassov, kes hiljem liitus Nõukogude-vastasesse võitlusse Saksa armee poolel Venemaa Vabastusarmee juhina.
Moskva rajoonis üritasid Kalinini ja Läänerinde väed ära lõigata väegruppi Mitte ning ründasid väegrupi rindejoont põhjast ja lõunast, eesmärgiga kokku saada Vjazmas. Et Kalugast lõunas asus Saksa vägede rindejoones auk, suundus läbi selle nende tagalasse 1. Punaarmee kaardiväe ratsakorpus koos juurde antud tankibrigaadidega. Kuna selles piirkonnas oli maastik eriti raske, liikusid ründajad edasi teosammul. Nõukogude 39. armeel õnnestus 7.–9. jaanuarini kestnud rünnakute tagajärjel Saksa vägede rindest läbi murda ning armee avangardina liikunud 11. ratsakorpus jõudis jaanuari lõpuks peaaegu Smolenski–Moskva maanteeni, kuid veebruaris Saksa 9. armee vasturünnak lõikas eelväed ülejäänud jõududest ära ning piiras ümber korpusega paralleelselt liikuva 29. armee.
Rinde keskosas suudeti küll tagasi vallutada Možaisk, kuid et maastiku- ja ilmastikuolud olid rasked, siis ainult piki kõva kattega maanteed liikunud 33. armee suutis välja jõuda Vjazma eeslinnadeni, kus ka see armee Saksa vägede vasturünnakute tulemusena ümber piirati ja juuni alguseks hävitati.
Looderinde sektoris 7. jaanuaril 1942 alanud vastupealetungioperatsioonis ründasid Punaarmee 1. ja 2. kaardiväekorpuste väed Saksa väegrupi Nord 16. armee vägesid põhja poolt, piirasid II armeekorpuse väeosad ümber Demjanskis ja 3. löögiarmee lõuna poolt Holmis ning jõudsid Staraja Russa ja Belõini. Saksa väed pidasid Demjanski katla piiramisrõngas ja pärast ühenduskoridori loomist vastu veebruarist juunini 1942, tänu nende massilisele varustamisele Saksa Luftwaffe transportlennuväe õhusilla abil.
Lõuna pool üritasid Brjanski rinde väed murda edutult Saksa vägede kaitset Orjoli ees. Kaugemal lõunas suutsid Edelarinde ja Lõunarinde väed üllatusrünnakuga läbi murda väegrupi Süd 6. ja 17. armee liitumiskohast ning tungida kuni 100 kilomeetri sügavusele Saksa vägede tagalasse. Kuid pealetungilahingutes kurnatud Punaarmee väed suruti vasturünnakutega tagasi maatükile, mida hiljem tunti kui Barvenkovo sillapead.
Mõnevõrra varem, 30. detsembril 1941, sooritasid Nõukogude Musta mere laevastik ja kaks Kaukaasia rinde armeed ambitsioonika operatsiooni Sevastopoli vabastamiseks, maandades vägesid Kertšis ja Feodossias, purustades rannakaitses olevad Rumeenia diviisid. Saksa väejuhatus reageeris kiiresti ning Punaarmee väeüksuste edasitung peatati.
Et Punaarmeel polnud peaaegu üldse mobiilseid väeüksusi, kasutati Saksa rindest läbi tunginud väeüksuste abistamiseks viit langevarjurite korpust. Korpuste eesmärgiks oli koos 1. kaardiväe ratsakorpuse, 11. ratsakorpuse ja 33. armee osadega Vjazma vallutamine ning selle hoidmine. Kuid halbade ilmastikutingimuste tõttu saadeti langevarjurite korpused lahingusse osade kaupa ning Saksa vägede resoluutse tegutsemisega hävitati langevarjurid koos läbi rinde tunginud Punaarmee üksustega juuni alguseks.
20. aprillil 1942 lõpetati STAVKA käsul ametlikult rünnakud Saksa vägede positsioonidele. Tegelikult olid Punaarmee rünnakud katkenud juba varem. Kevadine sula ja pikaks veninud Demjanski ja Holmi kottide vabastamise operatsioonid katkestasid Saksa vägede plaanid ettetunginud Punaarmee vägede ümberpiiramiseks. Kotti jäänud Punaarmee väed püüdsid kuni juuni alguseni tulutult omadeni välja murda, kuid suve alguses likvideeriti nad Saksa vägede poolt lõplikult.
Pikemalt artiklis Pealetungioperatsioon Braunschweig ehk Fall Blau, 28. juuni – 24. november 1942 Pikemalt artiklis Voroneži rinne (Teine maailmasõda), Edelarinne, Doni rinne, Stalingradi rinne1942. aasta suvel Saksa vägede sõjategevuse peaülesandeks oli jõuda Idarinde lõunalõigul välja Volgani ning vallutada Kaukaasia. Saksa vägede pealetungioperatsioon Fall Blauga võttis Saksa kindralstaap ette pealetungi Idarinde lõunaosas, 28. juunil alustas väegrupp Süd oma suurimat strateegilist pealetungi Stalingradile ja Kaukaasiale ning koondas sinna 2 väegruppi (umbes 900 000 meest, üle 17 000 suurtüki ja miinipilduja, 1260 tanki, 1640 lennukit), kes pidid vallutama Doni ja Kubani ala ning Kaukaasia.
7. juulil vallutas 4. tankiarmee Voroneži. Pealetungi juhtimiseks Kaukaasia suunal moodustati Saksa vägede väegrupist Süd lõunatiival väegrupp A, mis pidi hõivama nafta poolest rikka Kaukaasia regiooni. Moodustatud väegrupi B eesmärgiks oli Volga suunal Stalingrad.
Pikemalt artiklis Väegrupp Süd, Väegrupp B, Väegrupp A, 6. armee (Saksamaa).jpg)
Wehrmachti idarinde lõunapoolsemast tiivast moodustati 24. aprillil 1942 väegrupp A. 30. märtsil nimetati väegrupp A ümber väegrupiks Südukraine. Väegrupp Südukraine vallutas Operatsioon Edelweiss (23. juulist – 21. augustini 1942) käigus Rostovi Doni ääres 23. juulil 1942 ning 10. augustil vallutati Maikop ja Pjatigorsk, 12. augustil Krasnodar, Kubanimaa keskus, 25. augustil Mozdok ja 10. septembril vallutati Novorossiisk.
Väegrupi pealetung takerdus Kaukaasia lävel teel Groznõi peale. Kaukaasias hõivati Groznõi naftapiirkond Tšetšeenias, kuid tähtsamad Bakuu naftaväljad jäi võtmata.
Pikemalt artiklis Väegrupp Südukraine Pikemalt artiklis Kaukaasia lahing Pikemalt artiklites Lõunarinne (Teine maailmasõda), Põhja-Kaukaasia rinne ja Taga-Kaukaasia rinne
1941. aastal olid Saksa 11. armee üksused koos Rumeenia vägedega 16. novembriks vallutanud Krimmi poolsaare, kuid poolsaare tipus asunud Musta mere laevastiku baas jätkas vastupanu ümberpiiratud olukorras. 1942. aasta suverünnakul Sevastopoli vastu ületasid Saksa diviisid Severnaja lahe põhja poolt ja murdsid sisse sisemisse kindlustusvööndisse linnast ida pool. Nõukogude vasturünnakud jäid tagajärjetuks. Rünnakul idast vallutati Rumeenia üksuste kaastegevusel valitsevad Sapuni kõrgendikud. Võitluslennukite üksused purustasid Punaarmee kindlustused, esijoones Sapuni kõrgendikel. Kertši juures purustati tõhusa kahuritulega vaenlase 18 laevast koosneva koondise rünnak üle merekitsuse. 30. juunil laiendati mitmes kohas sisemises kindlustusvööndis sissemurret läbimurdeks, Luftwaffe tugeval toetusel tungisid Saksa väed kuni kaitsepositsioonideni linna idaserval ja vallutasid Krimmi sõjast tuntud Malakovi fordi. Idast ründavad diviisid tungisid pärast läbimurret Sapuni positsioonist laial rindel sügavale kindluse võitlusväljale. Rumeenia väed vallutasid kiirel edasitungil Balaklava linna ja sadama.
Saksa 11. armee ja Rumeenia väed kindralvälimarssal Erich von Mansteini juhtimisel, toetatuna kindralkolonel Wolfram von Richthofeni lahingulennukite korpuse poolt, vallutasid Sevastopoli 1. juulil 1942 pärast 25 päeva kestnud vihaseid võitlusi. Löödud Sevastopoli armee riismed taandusid Hersoni poolsaarele. Võitlustes Sevastopoli pärast tõkestasid Saksa ja Itaalia sõjalaevastiku kerged üksused koostöös maaväega ja Rumeenia sõjalaevastik kontradmiral Georgescu ja mereväekapten Slatiani juhtimisel vaenlase järelveoliiklust mere kaudu. Võitlustes Sevastopoli kindluse pärast võtsid sakslased 2. juulini üle 50 000 vangi, Sevastopolis ei jäänud terveks ühtki laevatehast ega vabrikut. Niivõrd hävitavalt olid linna ja kindlust tabanud Saksa õhujõudude pommirünnakud ja raskekaliibrilise Saksa suurtüki Dora/ Schwerer Gustav tuli.
Saksa väegrupi B vägede pealetung Volga suunas algas 17. juulil, ning 23. augustil jõudsid nad Stalingradist põhja pool Volgani, tungisid 13. septembril linna ja vallutasid suure osa sellest. 19. novembril andsid Stalingradi rinde väed löögi tiivalt, kust väegruppi kaitsesid Rumeenia ja Itaalia väeosad ning võtsid selle löögi tulemusel Stalingradis olevad sakslaste üksused "kotti", mis sulgus 23. novembril. Stalingradi lahing (17.07.1942–2.02.1943) oli üks suuremaid lahinguid Idarindel. Nõukogude armee 3 rinnet, mida juhatasid kindralpolkovnik Andrei Jerjomenko ja kindralleitnandid Konstantin Rokossovski ja Nikolai Vatutin piirasid ümber Saksa väed Stalingradis. Katlasse sattunud 250 000 mehest, ellujäänud 91 000 meest eesotsas kindralfeldmarssal Friedrich Paulusega alistusid ajavahemikus 31. jaanuar – 2. veebruar 1943. Kokku andis alla 230 Saksa, Rumeenia ja Horvaatia diviisi.
Pikemalt artiklis Stalingradi lahing
Nõukogude Liidu Stalingradi vastupealetung, Pealetungioperatsioon Uranus, algas 19. novembril 1942. Punaarmee Edelarinde väed lõid kaitsel oleva Rumeenia 3. armee rindesse 12 kilomeetri laiuse avause ning Nõukogude Liidu mobiilsed üksused piirasid Doni jõe käärus viis Rumeenia diviisi sisse. 20. novembril ründasid Stalingradi rinde väed Rumeenia 4. armeed ja murdsid selle kaitsesse 30-kilomeetrise lõhe. Avausse suundusid Nõukogude 4. ratsakorpus ja 4. mehhaniseeritud korpus, kes liikusid Plodovitoje poole. 22. novembril hõivasid 26. tankikorpuse väed Kalatši ning 23. novembril kohtusid loodest liikuvad 4. ja 26. tankikorpus ning kagust tulev 4. mehhaniseeritud korpus Sovetski külas, piirates sellega sisse Saksa 6. armee ja osa 4. tankiarmeest kokku 250 000–275 000 meest.
24. novembril 1942 ründas Kalinini rinde 3. löögiarmee väegrupi Mitte kaitseliine Velikije Luki rajoonis ning järgmisel päeval ründasid Kalinini ja Läänerinde kuus armeed (20., 22., 29., 31., 39., ja 41. armee) väegrupi Mitte 9. armeed Rževi eendil. 28. novembril alustasid looderinde väed rünnakuid väegrupi Nord 16. armee vastu Demjanski eendil.
Pikemalt artiklis Velikije Luki operatsioon
Esimene suurem rünnak Stalingradis sissepiiratud Saksa vägede vastu algas 2. detsembril. 12. detsembril alanud Saksa vägede rünnakud operatsioonis Talvetorm (12.–24. detsembrini 1942), et sissepiiratuid päästa, ebaõnnestusid ja allesjäänud 91 000 meest alistusid 2. veebruaril 1943.
Pikemalt artiklis Stalingradi lahing, Operatsioon Talvetorm1942. aasta hilissuvel oli Wehrmachti idarinde väegrupp A edenenud Kaukaasia poole, kus hõivati Groznõi naftapiirkond Tšetšeenias, kuid tähtsamad Bakuu naftaväljad jäi võtmata. Seoses Saksa ja Rumeenia vägede suuremastaapse kaotusega Stalingradi lähistel, kerkis oht, et Kaukaasiasse tunginud Saksa väegrupp A lõigatakse ülejäänud idarindest ära. Seetõttu algas 1942/1943 aastavahetusel Saksa vägede väljatõmbumine Kaukaasiast.
Pikemalt artiklis Leningradi blokaad Pikemalt artiklis Operatsioon Säde ehk Operatsioon Iskra1943. aasta jaanuaris murdis Punaarmee blokaadirõngasse kitsa koridori piki Laadoga lõunakallast, kuid sellega ei lõppenud veel blokaad. 14. jaanuaril ründasid Leningradi ja Volhovi rinde üksused väegrupi Nord 18. armee kaitseliine, hiljem liitus rünnakutega ka 2. Balti rinne. Läbi veebruari kestvate lahingute tulemusena taganesid väegrupi mõlemad armeed Panther-liinile. Leningradi blokaad Saksa vägede poolt lõpetati täielikult 1944. aasta jaanuaris.
Pärast blokaadirõnga läbimurdmist Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni käigus jätkusid Punaarmee ja Balti laevastiku pealetungioperatsioonid rünnakuga Eesti ja Läti suunal 1944. aastal.
Pikemalt artiklis Operatsioon Polaartäht veebruar – aprill 1943, Demjanski pealetungioperatsioon (15.–28. veebruar 1943), Staraja Russa operatsioon Pikemalt artiklis Looderinne (Teine maailmasõda), Leningradi rinne, Volhovi rinne Pikemalt artiklis Väegrupp Nord, Helesinine diviis1943. aasta 10. veebruarist 1. aprillini toimunud pealetungioperatsioon Polaartäht ei olnud Leningradi, Volhovi ja looderinde vägedele edukas. Operatsiooni Polaartäht toetas looderinde Demjanski pealetungioperatsioon, 1942. aastast jäänud Saksa II armeekorpuse positsioonidele Demjanski ruumis, mida ühendas Saksa põhivägedega kindlustatud Ramuševo koridor. Punaarmee pealetung alale ei olnud edukas, kuid Saksa väed taganesid 22. veebruaril eendilt, Lovati jõele ning piirkond hõivati Punaarmee poolt.
Pikemalt artiklis Pealetungioperatsioon Väike Saturn
1942. aasta detsembri keskel ründasid Edelarinde väed üle Doni jõe Itaalia 8. armeed pealetungioperatsioonis Väike Saturn ja lõid selle puruks. Jaanuari alguses surusid Edela ja Stalingradi rinde väed rünnakutega Saksa väed Doni jõe käärust Millerovo ja Rostovi suunas. 13. jaanuaril ründasid Edela- ja Voroneži rinde väed veel Doni jõe joonele jäänud Itaalia ja Ungari vägesid, piirasid need ümber ning hävitasid, tekitades sellega suure augu sakslaste rindesse. Enne veel kui rinne jõuti taastada, ründasid Brjanski ja Voroneži rinde väed Saksa 2. armeed ning peaaegu piirasid selle Voronežist läänes sisse. Segilöödud Saksa üksused taganesid kiiruga Kurski ja Belgorodi poole. Samal ajal lõid Edela- ja Lõunarinde (endine Stalingradi rinne) väed sakslased Stalingradi lähistelt minema Donetsi jõele. Lõunarinde väed vallutasid Rostovi 14. veebruaril ja jõudsid Miusi jõeni 18. veebruaril. Edust tiivustuna nõudis Stavka pealetungioperatsioonide jätkamist ja Ukraina vabastamist. Edelarinde väed ületasid Donetsi ja vallutasid Vorošilovgradi 14. veebruaril ja 18. veebruaril lähenesid Dneprile. Voroneži rinde väed vallutasid Kurski ja Belgorodi 8. ja 9. veebruaril ning Harkivi 16. veebruaril.
Pikemalt artiklis Pealetungioperatsioon TähtOperatsiooni Täht tulemusena idarindel veebruaris 1943 vallutas Voroneži rinne Harkivi ja Kurski ning Vorošilovgradi ja Izjumi. Kasutades Kaukaasiast tagasi tõmmatud ja läänest üle toodud värskeid vägesid, ründasid Saksa üksused Dneprile liikuvaid Edelarinde vägesid. Mõne päevaga kukkus Nõukogude vägede kaitse kokku ja Punaarmee taganes Donetsi jõele.
Märtsi alguses ründasid kindralfeldmarssal Erich von Mansteini Väegrupp Südi väed Voroneži rinnet ning vallutasid 16. märtsiks Harkivi ja 18. märtsiks Belgorodi. 19. veebruar – 15. märts 1943 Harkivi lahingute tulemusena said Saksa väed tagasi kontrolli Harkivi ja Belgorodi linna üle. Rindele toodud Punaarmee reservide ja sulama hakanud lumi katkestasid edasised Saksa vägede vasturünnakud. Punaarmee järgmine pealetungilaine algas 17. juulil.
12. veebruaril alustasid Brjanski ja Läänerinde väed rünnakuid Orjoli rajooni kaitsvate väegrupi Mitte üksuste vastu, nendega liitusid 25. veebruaril Keskrinde väed. Keskrinde väed kohtasid ainult kerget vastupanu ning Punaarmee 2. tankiarmee ja 65. armee liikusid kiiresti läände Novgorod-Severski poole. Punaarmee reservid suunati Mansteini vasturünnakut tõrjuma ja läbi murdnud Keskrinde väed löödi tagasi.
4. veebruaril 1943, tegid Kaukaasia rinde Musta mere väegrupi 18. armee väed dessandi Musta mere kirdeosas asuva Novorossiiski lähistele, kus loodud Väikeseks Maaks nimetatud sillapea platsdarm jäi eraldatuks kuni sügiseni ja pidas ühendust vaid meritsi ja õhusilla kaudu.
1. aprilli seisuga oli Saksa armeel Idarindel 2 732 000 meest, 1336, tanki ja 6360 suurtükki jagatuna 147 jalaväe ning 22 tankidiviisi vahel. Nende vastas seisis Punaarmee 5 792 000 meest, üle 6000 tanki ja 20 000 suurtüki.
.jpg)
Pikemalt artiklis Operatsioon Tsitadell 5. juuli 1943 – 16. juuli 1943
Pikemalt artiklis Väegrupp Süd, Väegrupp Mitte, Edelarinne, Voroneži rinne, Keskrinne, Brjanski rinneSakslaste ründeplaan, koodnimega Unternehmen Zitadell (operatsioon Tsitadell), nägi ette samaaegset lööki Kurski eendi mõlemale tiivale. Saksa ülemjuhatuse arvates pidi rünnak ära lõikama ja ümber piirama Kurskist läänes järgmiseks pealetungioperatsiooniks valmistuvad Punaarmee üksused. Ründeteravikud pidid kohtuma Kurski linnast idas. Väegrupi Süd XLVIII ja III tanki- ning II SS soomuskorpuse edukast rünnakust Punaarmee Orjolist lõuna pool, Voroneži rinde paremal tiival arenesid 5. juulil Punaarmee tugeva vasturünnaku tõttu rasked võitlused, mis laienesid ruumini lõuna pool Kurskit. Keskrinde Belgorodi lõigus nurjusid ka 6. juulil XLI, XLVI ja XLVII tankikorpuste rünnakud, mida Punaarmee tõrjus tugevaimate, varem kohale toimetatud vägedega. Saksa väed, tõhusalt toetatuna lennuväe poolt kavatsesid Olhovatka suunalt murda läbi Keskrinde positsioonide Kurski linnani kõige otsesemat teed pidi.
Belgorodi ruumis ja Orjolist lõuna pool tekkisid 7. juulil rasked tankilahingud, võitlustes metsas ja külades murti läbi Nõukogude sügavasti lülistatud positsioonisüsteemist. 7. juulist saadik arenes läbimurtud Punaarmee positsioonisüsteemi tagalas võimas tankilahing, milles Punaarmee väed tegid suurimaid pingutusi, et Saksa pidevalt edasitungivaid tankikiile tõkestada.
8. juuli õhtuks oli II SS soomuskorpus edasi liikunud umbes 29 kilomeetrit ning läbi murdnud Punaarmee esimesest ja teisest kaitsevööndist, kuid XLVIII soomuskorpuse aeglane edasiliikumine sundis osa II SS soomuskorpuse üksusi läände XLVIII korpusele abiks.9. juulil saavutasid Saksa maaväe ja Relva-SS-i üksused Belgorodist põhja pool ulatuslikku maa-alavõitu. 10. juulil jätkas II SS soomuskorpus oma edasiliikumist, ründeteravik liikus Obojani suunalt Prohhorovka peale.
.jpg)
Pikemalt artiklis Kurski lahing, Prohhorovka lahing13. juulil varisesid Nõukogude vasturünnakud Belgorodi ruumis raskete kaotustega kokku. Ruumis Orjolist ida ja põhja pool ründas Punaarmee 13. juulil jälle tugevdatud jõududega. Võitlused kestsid 14. juulini Punaarmee katsed Saksa positsioonidest läbi murda nurjusid.
Pikemalt artiklis Pealetungioperatsioon Kutuzov 12. juuli – 18. august 1943 ja Pikemalt artiklis Pealetungioperatsioon Rumjantsev ehk Belgorod-Harkivi pealetungioperatsioon, 3. august 1943 – 23. august 1943Punaarmee järgmine pealetungilaine algas 17. juulil ning väed tungisid 5. augustil uuesti Belgorodi ning 23. augustil võtsid nad Harkivi. Punaarmee suurrünnakust võtsid Voroneži rinne ja Stepirinne, lõuna pool Harkivit toetas neid Edelarinne. Belgorod-Harkivi lahingutest võtsid Punaarmee kolme rinde koosseisus osa 18 tankidiviisi ja 72 jalaväediviisi. Saksa 4. tankiarmee võitles Voroneži rinde vägede vastu, operatiivgrupp Kempf Stepirinde vastu. Donbassi ruumis tungisid peale Punaarmee Edela- ja Lõunarinde väed, mis pärast Belgorodi ja Bogoduhhovi vallutamist suundusid Harkivi peale. Voronezi rinne liikus lääne poole Harkivit, Stepirinde väed aga ida pool; edelarinde väed tegutsesid kagus ja lõunas.
Manstein taandus oma üksustega 30. septembril Dnepri äärde. 6. novembril jätsid sakslased maha Kiievi. 9. oktoobril taandusid väegrupp A üksused Tamani poolsaarelt ning 31. oktoobriks oli 17. armee suletud piiramisrõngasse Krimmi poolsaarel.
1943. aasta augustist oktoobrini viisid Punaarmee Läänerinde ja Kalinini rinde väed väegrupi Mitte vastu Smolenski piirkonnas läbi pealetungioperatsioone, mille käigus vabastati Smolensk ja jõuti välja Valgevene piirideni. 1. augustil vabastati Orjol, 24. septembril Smolensk ja Roslavl ning 26. novembril Gomel. Kalinini rinde parema tiiva 3. ja 4. löögiarmee vägedega teostati 6.–10. oktoobrini Neveli pealetungioperatsioon Väegrupp Nord 3. tankiarmee ja 16. armee positsioonidele ja vabastati 7. oktoobril Nevel. Nevel oli strateegiline transpordisõlm, Dno–Vitebski raudteel, Väegrupp Nord ja Väegrupp Mitte vägede vahel. Väegrupi Mitte väed taganesid Valgevenesse. Lahingutega seoti ka suur osa Saksa vägesid, mis takistas tõrjumast Punaarmee poolt Dnepri forsseerimist.
Donbassi pealetungioperatsioonis 13. augustist 22. septembrini 1943 sundisid Edelarinde ja Lõunarinde väed taganema väegrupp Süd 1. tankiarmee ja 6. armee Donbassi tööstusrajoonist ning sellega kaasnes ka Saksa vägede 17. armee evakueerumine Kubanimaalt. Septembrikuus 1944, taandusid Saksa väed kaitsepositsioonidele Dnepri läänekaldale.
1943. aasta oktoobriks rajasid Punaarmee väeosad sillapead Dnepri läänekaldal ja järgnevalt 2. Ukraina rinde väed hõivasid alad, 100 km sügavusel Dnepri läänekaldal Dnepropetrovski ja Tšerkassõ piirkonnas. Novembris rajasid sillapead Kiievi piirkonnas 1. Ukraina rinde väed.
1. Ukraina rinde väed, armeekindral Nikolai Vatutini juhtimisel alustasid pealetungi väegrupp Südi positsioonidele Lyutizhi sillapealt 3. novembril ning sisenesid Kiievisse 6. novembril 1944. 9. oktoobril taandusid Väegrupp A üksused Tamani poolsaarelt ning 31. oktoobriks oli 17. armee suletud piiramisrõngasse Krimmi poolsaarel.
Pikemalt artiklis Dnepri lahing, 26. augustist – 23. detsembrini 1943 Pikemalt artiklis Kiievi pealetungioperatsioon, 3.–13. novembrini 1943, Kiievi lahing (1943) 13. novembrist – 22. detsembrini 1943 Pikemalt artiklis 1. Ukraina rinne, 2. Ukraina rinne, 3. Ukraina rinne, 4. Ukraina rinne, Keskrinne/1. Valgevene rinne Pikemalt artiklis Väegrupp Süd, Väegrupp A, Väegrupp Mitte, Panther-liin
1943. aasta 24. detsembril ründas Nikolai Vatutinii 1. Ukraina rinne oma sillapeadelt Donetsi jõelt Kiievi lähistel Žõtomõri, Berditšivi ja Vinnitsa suunas. Kuigi väegrupi Süd 1. ja 4. tankiarmee olid tugeva surve all, suutsid Erich von Mansteini tankikorpused (III, XLVI ja XLVIII) osava vasturünnakuga Vinnitsa ees peatada 1. Ukraina rinde ettetunginud tankiarmeed (1. ja 3. kaardiväe tankiarmee). 31. detsembril vabastati Punaarmee vägede poolt Žõtomõri linn ning 7. veebruaril Nikopol.
Pikemalt artiklis Dnepri-Karpaatia pealetungioperatsioon, 24. detsembrist 1943 – 17. aprillini 1944
Samaaegselt 5.–16. jaanuarini liikus Ivan Konevi 2. Ukraina rinne Krivoi Rogi suunalt läände ning rinde 5. kaardiväe tankiarmee vallutas väegrupi Süd 8. armeelt Kirovogradi. Rünnakute tulemusena oli sakslaste 8. armee Dnepri jõe joonel seisvad XI ja XXXXVII armeekorpused jäänud sügavale eendisse. 1. ja 2. Ukraina rinde, idast ja läänest jätkuvad rünnakud Korsuni[21] ruumis 8. armee tiibadele olid edukad ning Punaarmee 5. ja 6. kaardiväe tankiarmeed ühinesidki 26. jaanuaril Saksa vägede tagalas ning piirasid sisse 57 000 Saksa sõjameest, kotis olid XLII ja XI armeekorpuste üheksa Saksa Wehrmachti diviisi ja 5. Relva-SS diviis Korsun-Tšerkassõ ruumis. Ägedad lahingud kestsid kuni 17. veebruarini, mil Saksa väed murdsid ennast piiramisrõngast välja. Omadeni jõudis vähem kui 20 000 meest.
Pikemalt artiklis Korsun-Ševtšenkivskõi pealetungioperatsioon, Korsun-Tšerkassõ kott, Tšerkassõ kott, pataljon "Narva"
Kasutades ära olukorda, et enamus väegrupi Süd soomusreserve olid suunatud Korsuni ruumi, ründasid 1. Ukraina rinde parema tiiva väed (13. ja 60 armee ning 1. ja 6. kaardiväe ratsakorpus) Prõpjati soodest lõunas 27. jaanuarist kuni 11. veebruarini väegrupi Süd pikaks venitatud vasakut tiiba. Saksa väed löödi positsioonidelt välja ning Punaarmee vallutas, Rivne-Lutski pealetungioperatsioonis Rivne ja Lutski.
Kaugemal lõunas lõid 3. ja 4. Ukraina rinne 30. jaanuarist kuni 29. veebruarini kontsentreeritud rünnakutega Saksa 6. armee Dnepri äärest minema ning vallutasid, Nikopoli – Krivoi Rogi pealetungioperatsioonis Krivoi Rogi.
Jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi rinde väed Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioonil Leningradi blokaadirõnga läbimurdmisel Saksa Väegrupp Nordi 18. armee Krasnoje Selo–Ropša pealetungioperatsioonil tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni.
Punaarmee Volhov rinde väed purustasid Saksa väed Novgorodi piirkonnas ning piirasid sisse Saksa väed Novgorodi piirkonnas ning jätkasid pealetungi Pihkva suunal. 1944. aasta veebruaris alustasid pealetungi 2. Balti rinde väed Staraja Russa piirkonnas, vabastasid linna ja jätkasid pealetungi Novorževi suunal.
Pikemalt artiklis Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioon, Krasnoje Selo–Ropša pealetungioperatsioon1944. aasta veebruari esimestel päevadel algas Idarinde põhjalõigus Narva lahing. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi Nõukogude vägede Kingissepa-Gdovi pealetungioperatsiooni märtsi lõpu Narva pealetung tagasi. Väegrupid Mitte ja Süd ei suutnud Punaarmee edasitungi peatada, ning Idarinde kesklõigus tekkinud katastroofiline olukord sundis Saksa väejuhatust Narva alt jõude ümber paigutama. Väegrupi Nord juhatusele sai selgeks, et juhul, kui Punaarmee alustab rünnakut ka Idarinde põhjalõigus, ei jätku sakslastel pikaleveninud rindejoone kaitsmiseks jõude. Seetõttu alustati juulis ettevalmistusi rinde õgvendamiseks ning Punaarmee Narva pealetungioperatsiooniga, Saksa väed taandusid Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud juulikuu Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda.
Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)Ukrainas jätkusid Punaarmee ründeoperatsioonid peaaegu katkematult. 4. märtsil ründas 1. Ukraina rinne Georgi Žukovi juhtimisel Tšernivitsi ja Dubno rajoonist edelasse Rumeenia piiri poole, Proskurov-Tšernivitsi pealetungioperatsioonis (4. märtsist 17. aprillini 1944). Kaks Žukovi tankiarmeed (3. kaardiväe ja 4.) murdsid läbi väegrupi Süd 4. tankiarmee kaitsest ja lähenesid 7. märtsil Proskurovile, kus väegrupi tankireservid (III ja XLVIII soomuskorpus) panid Punaarmee edasitungi seisma. Peagi liitus rünnakutega Punaarmee 1. tankiarmee ning 21. märtsil murdsid Punaarmee 1. ja 4. tankiarmee sakslaste tagalasse. 27. märtsil jõudsid mõlemad armeed Dnestrini ning ületasid selle piirates Kamenets-Podolski juures sisse, Kamenets-Podolski kotti Saksa 1. tankiarmee. 15. märtsil olid punaväelased Tirnopoli ja Brodõ linnade all Lõuna-Poolas. 17. aprilliks jõudis Punaarmee 1. tankiarmee Karpaatideni lõigates väegrupi Nordukraine (kuni 4. aprillini väegrupp Süd) ära lõunas Rumeenia piiril tegutsevast väegrupist Südukraine. Kuid vaatamata kõigele suutis ümberpiiratud Saksa 1. tankiarmee ägedate lahingute ja keerukate manöövritega murda välja piiramisrõngast ning taganeda Lõuna-Poolasse.
.svg)
Üks päev pärast 1. Ukraina rinde Umani-Botoșani pealetungioperatsiooni algust läks 5. märtsil liikvele 2. Ukraina rinne rünnates kolme tankiarmeega (2. 5. kaardiväe ja 6.) Umani suunas. Punaarmee vallutas Umani 10. ja Vinnitsa 17. märtsil ning 5. kaardiväe tankiarmee jõudis Dnestrini ja kiilus ennast Saksa 1. tankiarmee ning 8. armee vahele.
6. märtsil ründas 3. Ukraina rinne tema vastas seisvat väegruppi A ning piiras 18. märtsiks ümber väegrupi 6. armee. 6. armeel õnnestus välja murda ja taganeda Moldaaviasse. Odessa vabastati 14. aprillil. 8. aprillil ründas 4. Ukraina rinne Saksa kaitseliine Krimmi poolsaarel ning murdis neist paari päevaga läbi. 16. aprilliks olid sakslased taganenud Sevastopolisse ning evakueeriti 10. maiks.
Pärast Leningradi-Novgorodi operatsiooni ametlikku lõppu 1. märtsil, püüdsid Leningradi ja 2. Balti rinde väed edutult järgneva kuue nädala jooksul murda sakslaste kaitset Panther-liinil. Leningradi rinde 8., 59. ja 2. löögiarmee katsed Narvat vallutada ja Eestisse liikuda ebaõnnestusid. Järgnenud Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda.
Lõuna pool õnnestus rinde 42., 67. ja 54. armeedel lüüa kiil Ostrovi ja Pihkva vahele kuid mõlemad linnad jäid sakslaste valdusse. 2. Balti rinde vägede 1. löögiarmee, 3. löögiarmee, 10. kaardiväe armee ja 22. armee saavutasid ainult lokaalseid sissemurde väegrupi Nord 16. armee kaitsesse. Väegrupi Mitte vastu sooritasid 1. Balti, Lääne ja Valgevene rinde väed 29. detsembri ja 29. märtsi vahel vähemalt seitse suurrünnakut. 1. Balti rinne suutis liikuda küll Vitebski eeslinnadeni ning Valgevene rinde väed vallutasid Kalinkovitši, kuid üldises plaanis lõppesid kõik rünnakud läbikukkumistega.
Pikemalt artiklis Pealetungioperatsioon BagrationOperatsioon Bagration ehk Valgevene pealetungioperatsioon oli Nõukogude sõjaline pealetungiplaan, mille eesmärk oli põhisuunana Valgevene NSV-d ja Leedut okupeerinud Saksa väegrupi Mitte väed ümber piirata ja hävitada. 22. juunist kuni 19. augustini 1944 toimunud operatsiooni käigus hävitati Nõukogude vägede poolt Saksa väegrupp Mitte peaaegu täielikult.
Pealetungioperatsiooni 1. faasis alustasid pealetungi pealetungisuuna põhjaosas 1. Balti rinde ja 3. Valgevene rinde väed Saksa 3. tankiarmee ning 4. armee kaitseliinide vastu ning 1. Balti rinde väed surusid Saksa IX armeekorpuse Lääne-Dvina jõe taha ja piirasid 26. juuniks Saksa LIII armeekorpuse sisse Vitebski piirkonnas. Lõunasuunal 3. Valgevene rinde väed purustasid Saksa VI armeekorpuse ning vabastasid 27. juunil Vitebski linna ja purustasid Saksa 4. armee XXVII armeekorpuse, vabastasid 26. juunil Orša linna ja jõudsid 28. juuniks Berezina jõe joonele.
2. Valgevene rinde väed alustasid pealetungi 23. juunil ning forsseerisid vaatamata Saksa väegrupi Mitte XXXIX Soomuskorpuse ja XII armeekorpuse vastupanule 27. juunil Dnepri jõe ning vabastas 28. juunil Mogiljovi linna.
1. Valgevene rinde väed alustasid pealetungi 23. juunil Saksa väegrupi Mitte 9. armee korpustele, haarasid 2 Saksa korpust Bobruiski piirkonnas kotti ning vabastasid 29. juunil Bobruiski.
Pealetungioperatsiooni 2. faasis alustasid pealetungi 3. Valgevene rinde väed kindlustamaks Berezina jõe ületuskohti ning arenes 1. Valgevene rinde vägede pealetungiga Minski suunal, mis vabastati 3. juulil. Punaarmee väed piirasid Minski piirkonnas sisse Saksa 4. armee ja 9. armee jäänukväeosad. 1. Balti rinde väed, jätkates Valgevenes pealetungi Polotski ja Läti suunal, vabastasid väegrupilt Nord Polotski 4. juulil. Punaarmee jõudis välja 1939. aasta Saksamaa – NSV Liidu riigipiirile.
Pealetungioperatsiooni 3. faasis 1. Balti rinde väed Leedus Šiauliai pealetungioperatsiooni käigus 5. juulist – 29. augustini, jõudsid Riia laheni 31. juuliks eraldades Saksa väegrupi Mitte ja väegrupi Nord Eestis asunud väed.
3. Valgevene rinde väed jätkasid Minski pealetungioperatsiooni Leedus Vilniuse suunal, mis vallutati 13. juulil Poola Armia Krajowa poolt 7. juulil alustatud Vilniuse vabastamise operatsioon "Ostra Brama" suruti maha Saksa vägedega, Vilniuse hõivas seejärel Punaarmee. 2. Valgevene rinde vägede Białystoki pealetungioperatsiooni tulemusel 5.– 27. juulil, hõivati 27. juulil Białystok Poolas.
1. Valgevene rinde väed jõudsid Lublini–Bresti pealetungioperatsiooni tulemusel Väegrupp Südukraine vastu 18. juulil – 2. augustil Vistula jõeni Ida-Poolas. 22. juulil vallutati Brodõ, 25. juulil hõivati Lublin, 27. juulil Lviv ja 28. juulil vabastati Brest. 3. Valgevene rinde väed jõudsid Kaunase pealetungioperatsiooni 28. juulist – 28. augustini Kaunaseni, Mariampolė vallutati 31. juulil ja Kaunas 1. augustil. 2. Valgevene rinde väed vallutasid Osowieci pealetungioperatsiooni käigus 6.–14. augustil Osowieci kindlustatud piirkonna, mis kaitses Saksa Ida-Preisimaad.
1. Ukraina rinde vägede poolt 13. juulist – 29. augustini toimunud Lvovi–Sandomierzi pealetungioperatsioon väegrupp Nordukraine vastu oli algselt kavandatud suurejoonelise pettemanöövrina Saksa reservide kõrvalejuhtimiseks ja väegrupi Mitte nõrgestamiseks, Valgevene-Leedu-Poola suunal toimunud operatsioonis Bagration. (Vt. Lvovi pealetungioperatsioon (13. juulist – 27. juulini 1944), Stanislavo pealetungioperatsioon (13. juulist – 27. juulini 1944), Sandomierzi pealetungioperatsioon (28. juulist – 29. augustini 1944).
Järgnevalt edenesid Punaarmee väed Ida-Poolasse, 28. juulil vabastati Brest-Litovsk, 29. juulil Białystok ja 31. juulil hõivati Varssavi idaosa. Visla vasaku kaldani jõudes peatuti.
Pikemalt artiklites Poola Teises maailmasõjas ja Ukraina Teises maailmasõjas30. juulil olid Varssavi ja Siedlce vahelisel alal Wehrmachti diviisid ja IV SS-soomuskorpus koos 3. SS-diviisi Totenkopf ja 5. SS-Soomusdiviis Wiking rasketes võitlustes edasitungiva Punaarmee vastu. 2. augustil lõid kirde pool Varssavi Wehrmachti üksused ja IV SS-soomuskorpus 3. SS-diviisiga Totenkopf ja 5. SS-diviisiga Wiking Punaarmee rünnaku tagasi. 3. augustil rasketes lahingutes Karpaatidest Soome laheni hävitasid Wehrmachti ja Relva-SS-i üksused juulis 3908 vaenlase tanki. Luftwaffe hävitas 250 tanki. 9. augustil paistis Idarinde põhjaosas silma 19. Läti SS-diviis SS-Brigadeführer Steckenbachi juhtimisel.
16. augustil hävitasid Wehrmachti üksused ja 18. SS-diviis Horst Wessel ja 7. SS-rünnakubrigaad Charlemagne Karpaatides lääne pool Sanoki kolmepäevases raskes võitluses seitse vaenlase diviisi. Nõukogude pool kaotas 151 tanki ja 98 kahurit ning arvukalt oli vangilangenuid.
24. augustil lõid Wehrmachti üksused ja IV SS-soomuskorpus (3. ja 5. SS-diviis) Varssavist kirde pool ja Wehrmachti diviisid ja IV SS-soomuskorpus 3. SS-diviisiga Totenkopf ja 5. SS-diviisiga Wiking põhja pool Varssavit rasketes lahingutes tagasi Punaarmee rünnakud. 25. augustil pidas IV SS-soomuskorpus edukaid kaitselahinguid Weichelis ja kirde pool Varssavit.
2. veebruarist kuni 26. juulini toimunud Leningradi rinde pealetungil Saksa armeegrupile Narwa ja strateegiliselt olulisele Narva linnale surus Punaarmee operatsioon rinde Narva jõeni eesmärgiga purustada armeegrupp Narwa ning tungida Tallinna ja Pärnuni. Järgnenud pealetungid ebaõnnestusid saksa ja eesti üksuste visa vastupanu tõttu. Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 25. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile.
Pikemalt artiklis Narva lahing (1944), Eesti Teises maailmasõjas, Leningradi rinne, Armeegrupp NarwaJuba 1943. aastal oli Ungari hakanud otsima võimalusi separaatrahu sõlmimiseks lääneliitlastega ja Ungari sõjas hoidmiseks oli Wehrmacht 1944. aasta märtsis okupeerinud suurema osa Ungari riigist. 1944. aasta sügisel kui Punaarmee lähenes Ungari süda-aladele, üritas Ungari riigihoidja Miklós Horthy NSV Liiduga separaatrahu sõlmida. 15. oktoobril 1944 võttis Saksa SS-i eriüksus Otto Skorzeny juhtimisel Budapesti oma kontrolli alla. Sakslased aga sundisid Horthyt Ungari uueks peaministriks nimetama Ungari natside juhi Ferenc Szálasi. Ida-Ungaris aga paikneva Ungari 1. armee ülemjuhataja Béla Dálnoki-Miklós jätkas läbirääkimisi NSV Liiduga, moodustas Debrecenis vastuvalitsuse ja kuulutas 31. detsembril Saksamaale sõja.
NSV Liidu ja Soome Jätkusõja positsioonisõda lõppes 9. juunil 1944, mil Nõukogude Liit alustas rindel suurpealetungi, nõudes Soome tingimusteta kapituleerumist. Pealetung sumbus peatselt Soome edukates tõrjelahingutes Tali-Ihantalas, Viiburi lahel ja Äyräpää-Vuosalmel (25. juuni 1944 – 9. juuli 1944). 1944. aasta juuli lõpuks oli Soome juhtkond jõudnud seisukohale, et Soome ei suuda edasi võidelda, samas oli Soome rindelõik võidukale Punaarmeele kõrvaline ja sidus liiga suuri jõude. Peamine sõjategevus toimus Kesk-Euroopas, kus 6. juunil olid lääneliitlased maabunud Prantsusmaal, Normandia dessandiga.
NSV Liit loobus Soome vallutamisest vaid lääneliitlaste nõudel (kokkuleppel) ning poliitilistel põhjustel (lääneriikide sõjajõud just vallutasid augustis Prantsusmaa, Nõukogude Liidul oli oht, et kogu Saksamaa jääb-alistub neile). 19. septembril sõlmiti Moskvas Soome ja NSV Liidu ning Suurbritannia vahel vaherahu.
12. augustini toimusid Tannenbergi liinil rasked Sinimägede lahingud. Punaarmee suurpealetungi peatas III SS-Soomuskorpuse koosseisus 11. SS-diviis Nordland, 23. SS-diviis Nederland, 4. SS-brigaad Langemarck ja 20. Eesti SS-diviis ning XXVI ja XXXXIII armeekorpus. 22. augustil pidas raskeid võitlusi Tartu rindel SS-rünnakubrigaad Wallonie SS-Sturmbannführer Leon Degrelle juhtimisel.
Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944), Sinimägede lahing, Tannenbergi liin, 1. Balti rinne1944. aasta augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal Saksa rindest läbi jõudes Pihkva-Ostrovi operatsiooni tulemusel, Optjoki jõe – Pankjavitsa – Laura joonele. 2. Löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele.
25. augustil, pärast Tamsa lahingut, alustas Punaarmee rünnakut Tartule kolmes suunas. 28. augustinil tõmbusid Saksa väed tagasi oma kaitsepositsioonile Väikese Emajõe – Koiva jõe joonele.
Pikemalt artiklis Tartu lahing (1944)Saksa idarinne rebenes samal ajal kõigist suundadest. Eestisse jäämise korral ähvardas väegruppi Nord äralõikamine Wehrmachti peajõududest, kuid Hitler ei tahtnud taandumisest kuuldagi. Eesti kaitsmise lootusetuses veendunud väegrupi juhtkond alustas siiski saladuskatte all vägede väljatõmbamist Eestist. Septembri algul tegi Soome väljalangemine sõjast ka Hitlerile selgeks, et tal pole enam võimalik Eestit kaitsta. 11. septembril 1944 said korralduse taganemiseks väegrupp Nord ja armeegrupp Narwa, kes pidid jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätti, nende mehhaniseeritud väeosad aga üle Rakvere ja Paide Pärnuni ja sealt edasi laevadega Saksamaale. Tagalaüksused pidi evakueeritama Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu.
Riia pealetungioperatsiooni käigus hõivasid Punaarmee väed 14.–23. septembril 1944 osa Valgamaast koos Valga linnaga, osa Viljandimaast ja suure osa Põhja-Lätist. 14. septembril algas Punaarmee suurte soomusjõudude ja suurtükiväe toetusel pealetungi Väiksel Emajõel, sihiga tungida üle Valga Riia laheni ning lõigata Eestis asuvad Saksa üksused väegrupi põhijõududest ära. Kuigi sakslased osutasid ründajatele visa vastupanu ning aeglustasid nende edasitungi, suutsid Riia peale tungivad punaväe üksused Saksa kaitsest läbi murda. Saksa vägesid ees ootav katastroof muutus järjest ilmsemaks, ning 16. septembril andis Hitler lõpuks loa väed Eestist välja tõmmata, käivitades taandumisoperatsiooni "Aster".
Pikemalt artiklis Läti Teises maailmasõjas, Kuramaa kott, Väegrupp Kurland Pikemalt artiklis Operatsioon Doppelkopf, Operatsioon Cäsar Pikemalt artiklis 2. Balti rinne, 1. Balti rinne, Wehrmachti Väegrupp Nordi 16. armee, Väegrupp Mitte 3. tankiarmee Pikemalt artiklis Leedu Teises maailmasõjas Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis, Lätis ja Leedus Pikemalt artiklis Iași-Chișinău pealetungioperatsioon 20.–29. august 1944
Rumeenia suunal alustas Punaarmee pealetungi 20. augustil Väegrupp Südukraine vägedele ning 22. augustil vallutati Iași ja 24. augustil Chișinău. 23. augustil asus Rumeenia kuningriik Saksamaa-vastase koalitsiooni poolele ning 8. septembril tegi sedasama Bulgaaria kuningriik.
Bulgaaria teavitas oma ühepoolsest sõjast väljumisest ja palus Saksa vägedel lahkuda: Bulgaaria väed toodi kiiruga Kreekast ja Jugoslaaviast välja. Septembris ületas Punaarmee Bulgaaria põhjapiiri. Bulgaaria valitsus, lootes Nõukogude okupatsiooni vältida, kuulutas Saksamaale sõja, kuid NSV Liit ei lasknud end takistada ja 8. septembril kuulutasid nad sõja Bulgaariale ja Bulgaaria oli mõne päeva jooksul sõjas nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liiduga. 16. septembril sisenes Nõukogude armee Sofiasse.
Pikemalt artiklis Rumeenia Teises maailmasõjas, Bulgaaria Teises maailmasõjas, Ungari Teises maailmasõjas
Väegrupi Südukraine üksused taandusid Põhja-Transilvaaniasse, kus hoidsid rinnet Ungari väeüksused. Punaarmee väekoondised Ungari suunal, jagunesid kolme rinde juhtimise alla: põhja pool Karpaate tungis peale 4. Ukraina rinne, Ungaris 2. Ukraina rinne (ülemjuhataja NSV Liidu marssal Rodion Malinovski) ning Lõuna-Ungaris ja Horvaatias 3. Ukraina rinne (ülemjuhataja NSV Liidu marssal Fjodor Tolbuhhin). Punaarmee väed sisenesid lahinguid pidades Ida-Ungari territooriumile 1944. aasta oktoobris ning vallutasid 20. oktoobril Debreceni linna. Algas Budapesti piiramine, mis kestis 20. detsembrist 1944 kuni 13. veebruarini 1945. Lahingus Budapesti pärast ründasid 719 000 punaarmeelast ja Rumeenia sõdurit Saksa-Ungari 250 000-mehelist väekontingenti. Linn vallutati pärast veriseid tänavalahinguid. Punaarmee kaotas üle 80 000 mehe langenute ja teadmata kadunutena ning 1766 tanki ja liikursuurtükki. Sakslased ja ungarlased kaotasid kuni 50 000 meest surnute ja 138 000 sõjavangidena.
27. septembril 1944 sisenesid Punaarmee väed Jugoslaaviasse, vallutades väegrupi F vägedelt 19. oktoobril Belgradi. Novembris taandus sakslaste väegrupp E Kreekast ja Albaaniast.
Pikemalt artiklis Jugoslaavia Teises maailmasõjas, Kreeka Teises maailmasõjas, Albaania Teises maailmasõjas1945. aasta jaanuaris alustas Punaarmee viit suurt pealetungioperatsiooni kogu idarindel.
1. jaanuaril löödi Kuramaal Punaarmee pealetung Dobleni juures tagasi. Wehrmachti üksused ja III. SS-soomuskorpus koos lätlastest moodustatud väekoondistega lõid üheteistkümnepäevases heitluses tagasi 46 laskurdiviisi ja 22 tankirünnakkahurite üksust. Enamik Kuramaast püsis kuni sõja lõpuni 8. mail 1945 Saksa vägede kontrolli all, kes suutsid Punaarmee rünnakud tagasi lüüa. Kuramaal olnud Saksa väeüksusi nimetati väegrupp Kurlandiks.
Pikemalt artiklis Kuramaa lahingud8. jaanuaril lõid Wehrmachti üksused ja IV. SS-soomuskorpus 3. SS-diviisiga Totenkopf ja 5. SS-diviisiga Wiking vaenlase Ungaris taganema. Mitmepäevases raskes võitluses Balatoni järve ja Doonau vahelisel alal murti läbi vaenlase kaitseliinide ning löödi põhja pool Vertesi mäeahelikku Punaarmee 40 km tagasi.
Pikemalt artiklis Poola Teises maailmasõjas
12. jaanuarist 3. veebruarini 1945 toimunud Punaarmee 1. Ukraina rinde ja 1. Valgevene rinde Visla-Oderi pealetungioperatsiooniga Väegrupp Mitte vastu, Punaarmee hõivas suurema osa Poolast, vallutades 17. jaanuaril Varssavi, 19. jaanuaril Krakovi ja jõudsid 3. veebruaril Oderi jõeni.
23. jaanuaril 1945 jõudis Punaarmee oma jõudsal pealetungil itta Opole juures välja Oderi jõeni ning ka Oderi ülemjooksul Wroclawi (Breslau) juures, alamjooksul ning Kostrzyni ja Szczecini (Küstrini ja Stettini) juures. Kindluslinnaks muudetud Breslau (tänapäeval Wroclaw Poolas) pidas Punaarmee piiramisrõngas vastu ligi kolm kuud, veebruari keskpaigast kuni 6. maini. Küstrini kindlustuse piiramine kestis kaks kuud, veebruari algusest kuni märtsi lõpuni 1945, pidurdades oluliselt Punaarmee pealetungi Berliini suunas.
21. aprilliks oli Nõukogude marssal Georgi Žukovi 1. Valgevene rinne murdnud läbi Saksa kaitseliinid Seelöwe kõrgendikul. Adolf Hitler hakkas kokku kutsuma kokkulapitud üksusi, mis olid osa Steineri-nimelisest armeegrupist (Armeeabteilung Steiner), et moodustada midagi korpusetaolist. Ta käskis Felix Steineril rünnata 1. Valgevene rinde põhjatiiba, samal ajal pidi 9. armee ründama lõunast. Rünnaku hõlbustamiseks anti Steineri juhtida kolm 9. armee diviisi: CI Armeegrupp, rindest kurnatud 4. SS-Politseidiviis, 5. jäägridiviis, ungarlastest koosnev 25. SS-soomusgrenaderide diviis Hunyadi – kõik asusid Finow kanalist põhja pool, Žukovi rinde põhjatiival – ning Weidlingi LVI tankikorpus, mis asus veel Berliinist ida pool, põhjatiib Werneucheni all.
Kõik kolm diviisi põhjast pidid ründama Eberswalde'st (Finow kanalil, 24 km Berliinist idas) lõuna pool. LVI tankikorpuse suunas, lõigates 1. Valgevene rinde niimoodi kaheks. Steiner kutsus Heinrici ning informeeris teda plaanist, kuid seda plaani ei saanud teostada, sest 5. Jäägridiviis ja 25. Panzergrenaderide diviis oli kaitsele positsioneeritud ning seda polnud võimalik ümber positsioneerida enne, kui II Mereväe diviis saabus rannikult neid abistama. Nii olid vabad vaid 4. SS–Politseidiviisi kaks pataljoni, kuid neil polnud lahingurelvi. Heinrici helistas Saksa kindralstaabi ülemale Hans Krebsile, ütles talle, et plaani pole võimalik teostada, ning soovis rääkida Hitleriga, kuid talle öeldi, et Hitler on tema kõne vastuvõtmiseks liiga hõivatud.
22. aprillil sai Hitler oma pealelõunasel nõupidamisel teada, et Steiner ei ründa, ning teda tabas äge raev. Hitler kuulutas, et sõda on kaotatud, ta süüdistas selles kindraleid ning teatas, et tema jääb kuni lõpuni Berliini ega lase end elusalt vangi võtta.
2. ja 4. Ukraina rinde Lääne-Karpaadi pealetungioperatsiooniga vallutati 18. veebruariks Lõuna-Poola ja Slovakkia. 13. jaanuaril peatati seitsmepäevases lahingus Lõuna-Slovakkias Grenzes Punaarmee pealetung ning SS-võitlusgrupid tekitasid vaenlasele suuri kaotusi.
Nõukogude väed tungisid läbi Tšehhimaa ning vallutasid Bratislava 4. aprillil. Praha langes 9. mail.
Pikemalt artiklis Slovaki Vabariik (1939–1945)
13. jaanuarist 25. aprillini 1945 toimunud Punaarmee 2. ja 3. Valgevene rinde Ida-Preisimaa pealetungioperatsiooniga vallutati Ida-Preisimaa ja piirati sisse Königsberg, mida Saksa väed kaitsesid kuni 9. aprillini.
21. jaanuaril algas admiral Karl Dönitzi juhitud armee ja tsiviilelanike evakueerimine Ida-Preisimaalt, viieteist nädala jooksul viidi laevadega Saksamaale ja Taani ligi 900 000 põgenikku. Evakuatsiooni käigus toimus 30. jaanuaril merendusajaloo ohvrirohkeim õnnetus, kui Nõukogude allveelaev uputas sakslaste reisilaeva Wilhelm Gustloff, mis transportis põgenikke, haavatuid ja ka piiratud hulka sõjaväega seotud isikuid. Enam kui 9000 uppus, ning mõned päevad hiljem uputas sama allveelaev sakslaste aluse General von Steuben, millel olnud 4000 inimest uppus või sooritas uppuval laeval enesetapu.
22. aprillil paistis silma SS-Festungrügement Besslein Breslau kindluse kaitsmisel. Strateegiliselt tähtsas kindlustuse osas paisati sissemurdnud Punaarmee osad tagasi.
1945. aasta 24. jaanuaril loodi SS-Reichsführer Heinrich Himmleri juhtimisel väegrupp Weichsel, mis asusid kaitseliinile piki Oderi jõge Pommerimaa rannikul.
2. ja 3. Valgevene rinde Ida-Pommeri pealetungioperatsiooniga (10. veebruarist 4. aprillini) vallutati Kolberg 18. märtsil ja 30. märtsil Danzig ja jõuti Läänemere äärde.
Punaarmee Alam-Sileesia pealetungioperatsioon, 1939. aastal Saksa riigiga liidetud protektoraadi Alam-Sileesia aladele toimus 8.–24 veebruarini 1945.
Pealetungioperatsiooni käigus piirasid Punaarmee 1. Ukraina rinde väed sisse väegrupi Mitte Breslau linna, ümberpiiratud linna piiramine toimus 15. veebruarist kuni 6. maini 1945, mil linnakaitsjad kapituleerusid.
1.–15. märtsini teostasid Saksa väed eduka vastupealetungioperatsiooni Gemse, LVI tankikorpuse ja XXXXIV tankikorpuse jõududega, Laubani suunal, mis hõivati 3. märtsil ja jätkati Striegau suunal, mis hõivati 9. märtsil. Vägede edasiliikumise peatas alanud Punaarmee uus pealetungioperatsioon.
6. märtsist 15. märtsini 1945 tegid Saksa ja Ungari väed vastupealetungioperatsiooni Kevadine ärkamine (Unternehmen Frühlingserwachen), Balatoni järve ruumis. Pealetung tõkestati 15. märtsil, seejärel alustasid Punaarmee ja liitlaste üksused Viini pealetungioperatsiooni, mis kestis 16. märtsist 15. aprillini 1945.
Punaarmee Alam-Sileesia pealetungioperatsiooni jätkuks oli 15.–31. märtsini 1945 toimunud Ülem-Sileesia pealetungioperatsioon. 1. Ukraina rinde 4. tankiarmee tungis läbi Saksa vägede kaitseliinist Oppelnis läänes ja suundus Neustadti ja Neisse suunal; kagusuunal ründasid koostöös 59. armee ja 60. armee ähvardades Saksa XI korpust ümberpiiramisega Oppelni piirkonnas. Saksa väed taganesid Oppelni piirkonnast läände, kuid 20. SS-diviisi taganemistee lõigati ära, kui 4. tankiarmee ja 59. armee jõudsid välja Neustadti.
16. märtsil 1945 algas Punaarmee uus pealetung Väegrupp Ostmarkile ning 1. aprillil sisenes Punaarmee Austria idapoolsetele aladele. Viin langes 13. aprillil 1945. 2. ja 3. Ukraina rinde Viini pealetungioperatsiooniga 16. märtsist 15. aprillini 1945 vallutati Lõuna-Tšehhoslovakkia, Lääne-Ungari ja Ida-Austria koos Viini linnaga. 1. aprillil sisenes Punaarmee Austria idapoolsetele aladele. 28. märtsil 1945 jõudsid Austriasse Ameerika Ühendriikide väed, Viin langes 13. aprillil ja riik jagati liitlaste vahel okupatsioonitsoonideks.
Lõuna-Ungarisse taandunud Saksa väegrupp F ja horvaatide üksuste kaitseliinile Bosnia-Serbia piiril alustasid Punaarmee ja Bulgaaria vägede ning jugoslaavlastest partisanid pealetungi 15. märtsil. 7. aprillil jätsid Saksa väed maha Sarajevo, 4. mail Rijeka ja 8. mail Zagrebi.
Saksa Kolmanda Riigi vägede purustamine idarindel lõpetati Nõukogude Liidu marssal Ivan Konevi 1. Ukraina rinde ja Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukovi 1. Valgevene rinde Berliini operatsiooniga 16. aprillist 2. maini ja Berliini vallutamisega ja selle järgnenud Praha operatsiooniga 6.–11. maini. Pealetungivate vägede tagalasse jäänud Saksa vägede väegrupp "Kurland" Kuramaal (Lätis) alistus 11. mail.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
.svg){kind=small}
_crowned.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
