From Wikipedia, the free encyclopedia
Eesti esiajalugu ehk Eesti muinasaeg on esiajalooline periood Eesti ajaloos teadaoleva inimasustuse tekkimisest Eesti alal (umbes 9000 eKr) kuni 13. sajandini, mil algas ajaloolise aja esimene periood, Eesti keskaeg.
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2015) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2018) |
.jpg)
Eesti esiajalugu on jaotatud keskmiseks kiviajaks (9600–3900 a eKr), nooremaks kiviajaks (3900–1800 a eKr), pronksiajaks (1800–500 eKr) ja rauaajaks (500 eKr – 13. sajand) ning need omakorda alaperioodideks.
Teave esiajaloo kohta pärineb peamiselt arheoloogilisest materjalist.
Peamiseks allikmaterjaliks Eesti esiajaloo kohta on arheoloogilised muistised. Kirjalikke allikaid (nt Põhjamaade saagade kogu "Heimskringla", Saxo Grammaticuse Gesta Danorum, Bremeni Adami kroonika, Vana-Vene kroonikad – eriti "Jutustus möödunud aegadest", Henriku Liivimaa kroonika, Taani hindamisraamat) on vähe ja need pärinevad esiajaloo lõpuperioodist.[1] Taimejäänuste, eriti õietolmu uurimine annab aimu taimede ajaloost, kajastades ühtlasi ka inimmõju ja maakasutusviise. Paleozooloogia abil saab infot loomade, sh jahi- ja koduloomade kohta. Abiks on ka paleogeograafilised, geoloogilised ja pedoloogilised uuringud, mis võimaldavad määrata pinnamoe ja veerežiimi muutusi, mullastiku arengut jms.[2] Lisateavet on andnud ka keeleteadus, füüsiline antropoloogia, populatsioonigeneetika, vana DNA uurimine,[3] etnograafia, numismaatika, rahvaluule.[4]
Puhtalt arheoloogilise uurimisviisiga, kasutades ennekõike stratigraafilist meetodit, on võimalik kindlaks teha vaid muististe ja ajaloosündmuste omavahelist suhtelist vanust. Inimtegevuse tulemusel kuhjuvad aja jooksul üksteise peale pinnasekihistused, moodustades kultuurikihi, kus alumistes kihtides asuvad muinasesemed on reeglina vanemad kui pealmiste kihtide leiud.[5]
Muististe absoluutse vanuse määramiseks kasutati algselt kirjalike allikate kaudu saadud infot. Kuna kirjaoskusega piirkondadest levis esemeid ka väljaspool asuvatesse leiurühmadesse, sh Eesti alale, siis oli selle abil võimalik hinnata nendegi vanust.[6]
Suureks abiks arheoloogiale oli loodusteaduslike dateerimismeetodite väljatöötamine.[7] Eesti esiajaloo uurimisel kasutatakse alates 1950. aastate lõpust[8] eelkõige radiosüsinikumeetodit, mis mõõdab taimedesse ja loomadesse kogunenud radioaktiivse süsiniku isotoobi aatomimassiga 14 (14C) lagunemise määra, võimaldades kindlaks teha organismi suremise aja. Hiljem avastati, et radioaktiivse süsniku ladestumise tempo on aja jooksul muutunud, mis tähendab, et kasutusele võetud radiosüsinikuaasta ei vasta täpselt päikeseaastale. Kasutades objekte, mille vanus on määratav ka teistel viisidel (kirjalike allikate, dendrokronoloogia ja aastarõngaliste korallide kaudu), kalibreeriti radiosüsinikuaastad tegelikesse päikeseaastatesse, mis tähendab, et senised dateeringud hinnati ümber vanemaks, eriti kaugemate ajaperioodide osas.[7]
Eesti esiajaloo alaperioodid ja nende dateerimine on aja jooksul muutunud radiosüsinikuaastate kalibreerimise, perioodide ümberdefineerimiste (nt neoliitikumi alguseks loeti varem keraamika kasutuselevõttu, praegu aga üleminekut püügimajanduselt viljelevale majandusele) jm põhjustel. Järgnev tabel toob välja mõned näited erinevatest periodiseeringutest aastatel 1982 (enne radiosüsinikuaasta kalibreerimist),[9] 2001,[10] 2002[11] ja 2003/2017.[12][13]
| Jaanits et al 1982 | Lang &
Kriiska 2001 |
Kriiska &
Tvauri 2002 |
Lang 2003/
Kriiska 2017 | |
|---|---|---|---|---|
| Keskmine kiviaeg | 7500 – 3000 eKr | 9000 – 4900 eKr | 9600 – 5000 eKr | 9600 – 3900 eKr |
| Noorem kiviaeg | 3000 – 1500 eKr | 4900 – 1800 eKr | 5000 – 1800 eKr | 3900 – 1800 eKr |
| Vanem pronksiaeg | 1500 – 1000 eKr | 1800 – 1100 eKr | 1800 – 1100 eKr | 1800 – 1100 eKr |
| Noorem pronksiaeg | 1000 – 600 eKr | 1100 – 500 eKr | 1100 – 500 eKr | 1100 – 500 eKr |
| Varane/eelrooma rauaaeg | 600 – 0/100 pKr | 500 eKr – 50 pKr | 500 eKr – 50 pKr | 500 eKr – 50 pKr |
| Vanem/rooma rauaaeg | 0/100 – 5. saj II pool pKr | 50 – 450 pKr | 50 – 450 pKr | 50 – 450 pKr |
| Keskmine rauaaeg | 5. saj II pool – 900 pKr | 450 – 800 pKr | 450 – 800 pKr | 450 – 800 pKr |
| Noorem rauaaeg
(viikingiaeg ja hilisrauaaeg) |
900 – 13. saj algus pKr | 800 – 1200/1250 pKr | 800 – 1210/1250 pKr | 800 – 1200/1250 pKr |
Praegu kasutatav Eesti esiajaloo periodiseerimine on järgmine:[12][13]
Eesti ala vanema kiviaja ehk paleoliitilise inimasustuse kohta otseseid tõendeid pole leitud. Siiski on võimalik, et esimesed inimlased saabusid juba enne viimast, Weichseli jääaega, või isegi selle mõõdukama kliimaga perioodil 30 000 a eKr, mil tingimused olid sobivad näiteks mammutite eluks. Sel ajal asustas Homo sapiens suurema osa Euroopa elamiskõlbulikest piirkondadest.[14] Eesti alal on mandrijää aga kõik potentsiaalsed märgid sellest hävitanud.[15][16]
.jpeg)
Pärast Weichseli jäätumise maksimumi (umbes 22 000–20 000 aastat eKr) alanud kliima soojenemine tõi kaasa Euroopa põhjaosa katnud jäämassiivi taandumise, mis Eesti alal algas umbes 13 000 a eKr.[17] Kuna liustik taganes Skandinaavia mäestiku suunas, siis vabanesid jää alt esimesena kagupoolsed piirkonnad, viimasena Loode-Eesti, Hiiumaa ja Lääne-Saaremaa. Kokku võttis see protsess Eesti alal aega umbes 2000 aastat. Mandrijää ja selle sulamisveed kujundasid ümber maastikku nii kulutades kui kuhjates materjali. Sulaveed kogunesid madalamatele aladele, eriti Peipsi ja Võrtsjärve nõkku, ning ujutasid üle kogu Loode- ja Lääne-Eesti, saared ning suure osa Kirde-Eestist. Jääserva ette tekkis Balti jääpaisjärv, mis hõlmas praeguse Läänemere lõunaosa koos Soome lahe ja Laadoga järvega. Kliima oli arktiline ja lähisarktiline, lagedapoolsel maastikul levis tundralaadne taimestik, liikusid põhjapõtrade ja metshobuste karjad, leidus ka mammuteid, karvaseid ninasarvikuid ja ürgpiisoneid. Allerødi kliimaperioodil (12 000–10 700 a eKr) toimus kliima ajutine soojenemine ja kuivenemine (keskmine temperatuur u 6° tänapäevasest madalam), mis tõi kaasa lõuna poolt tulnud parasvöötme taimede (kase- ja männimetsad, vaevakask, rohttaimedest maltsalised, drüüas, võtmehein, palderjan jt) ja loomade (tõenäoliselt hunt, ilves, kobras, pruunkaru, punarebane, põder, saarmas, valgejänes) saabumise, kuid Dryas'e kronotsoonis (10 700–9600 a eKr) jahenes kliima järsult ja valitsevaks sai jälle tundra- ja stepiilmeline maastik koos külmalembeste rohttaimede, sambla, vaevakase, paju ja kadakaga. Väikestes allesjäänud metsades kasvas mänd või kask. Metsloomad taandusid lõunasse ja Eesti alale liikus taas põhjapõtru ja mammuteid.[18][19]
Kindlad tõendid inimeste kohalolust Baltimaades pärinevad ajast 11 000 a eKr. Läänemere idapiirkonna asustus tekkis ilmselt kahe rände tulemusel: kõigepealt Kesk-Euroopa põhjaosast Hamburgi ajajärgust lähtunud Bromme kultuuri (alates 11 000 eKr) inimesed, mille põhjalt kujunes Ahrensburgi kultuur, ja 1000 aastat hiljem Poola alalt lähtunud Świdry kultuuri asustuslaine.[20] Need kaks arheoloogilist kultuuri eksisteerisid mõnda aega paralleelselt ja teineteist mõjutades. Lõpuks integreeris Świdry kultuur Ahrensburgi kultuuri inimesed endasse.[21] Jääaja lõpu aegseid asulakohti on Baltikumis avastatud üle 100: enamik Lõuna-Leedus, kõige põhjapoolsemad Kesk-Lätis Daugava ääres. Kuna ka Eesti ala oli tollal juba enamjaolt jäävaba ja asustamiskõlbulik, siis peetakse usutavaks, et inimesed jõudsid ka sinna, ehkki seni pole nii varaseid märke inimtegevusest avastatud.[20][22]
Keskmine kiviaeg on Eesti esiajaloo pikim järk, kestes peaaegu niisama kaua kui kõik hilisemad ajalooperioodid ühtekokku. Umbes 9600 a eKr oli mandrijää sedavõrra taandunud, et jääpaisjärvel tekkis Kesk-Rootsi kohal väljapääs ookeani (Billingeni katastroof). Selle tagajärjel langes veetase paarkümmend meetrit, ajutiselt võib-olla isegi alla tänapäevase taseme, ja Läänemere nõos kujunes riimveeline Joldiameri. Jää raskuse alt vabanenud maakoore aeglane kerge katkestas aga umbes 9000 a eKr Kesk-Rootsi ühenduse ning Läänemerest sai uuesti mageveekogu (Antsülusjärv). Kuna Skandinaavia sulavate liustike vett voolas jätkuvalt juurde, siis hakkas veetase taas tõusma, ujutades üle rannaalad. 8300–8200 a eKr saavutas Antsülusjärv nii kõrge taseme, et hakkas Taani väinade kohal ookeani voolama, mis tõi kaasa veetaseme languse. Umbes 7000. a eKr algas järgmine Läänemere arengufaas – Litoriinameri. Siis tungis Taani väinade kaudu omakorda peale ookeanivesi ja muutis Läänemere nõos vee soolaseks. Algul veetase tõusis ja ujutas üle laiad alad, kuid seejärel hakkas vesi aegamisi taanduma ning see protsess kestab tänapäevani.[23][24]
Joldiamere tekkimise järel toimus kiire soojenemine. Eesti alal kujunes niiske ja tänapäevaga võrreldes mõnevõrra jahedam preboreaalne kliima (9600–8200 a eKr). Levisid hõredad kasemetsad, liivastes piirkondades, eriti äsja vee alt vabanenud saartel ja mandri lääneosas ka männikud. Hiljem lisandus seni mitteesindatud liike nagu sarapuu, lepp ja teised lehtpuud, põõsarindesse astelpaju, puhma- ja rohurindesse kõrrelisi, lõikheinalisi, sõnajalgu, randadesse-kallastele puju. Avamaastike loomad nagu põhjapõder ja mammut lahkusid või surid välja. Metshobune ilmselt säilis. Sisse rändasid põder, pruunkaru, kobras, ilves, hunt, punarebane, valgejänes ja teised metsavööndi loomad. Põhja-Jäämerest saabusid Joldiamerre viigerhülged. Hakkasid kujunema sood.[16][25]
Järgnev boreaalne kliimaperiood (8200–7200 a eKr) oli kuivem ja keskmine temperatuur võis olla juba kõrgemgi kui nüüdisajal. Perioodi lõpuosa muutus niiskemaks, mis soodustas metsade mitmekesistumist. Puuliikidest domineeris mänd, vähem oli kaske. Esindatud olid ka lepp, jalakas, pärn, tamm, saar, vaher, künnapuu ja sarapuu. Tekkisid lammimetsad, veekogude kallastel lepikud. Ka loomastik muutus liigirikkamaks ja arvukamaks, varasemast sagedamini leidus metssiga, lisandusid tarvas, metskits ja hirv. Üle merepinna ulatusid Saaremaa ja Hiiumaa kõige kõrgemad osad, praeguse Tõstamaa poolsaare kõrgemad osad moodustasid saarestiku. Sisemaal oli rohkelt järvi. Võrtsjärv oli tänasest märksa suurem. Boreaalse aja lõpus tekkis Võrtsjärve nõo loodeosa suhteliselt kiirema maakerke tõttu väljavool Emajõe kaudu Peipsisse ja Võrtsjärv taandus veetaseme languse tõttu umbes praegustesse piiridesse. Peipsi lõunaosa oli tänasest kitsam ja Pihkva järve olemasolu küsitav, kuna järve lõunasse valgumine toimus alles hiljem Kirde-Eesti suhteliselt kiirema maakerke tagajärjel. Nõgudes toimus ulatuslik soostumine.[26][27]
Keskmise kiviaja ehk mesoliitikumi teisel poolel oli soe mereline ja niiske atlantiline kliimaperiood (7200–3800 a eKr). Keskmine temperatuur oli paar kraadi tänasest kõrgem. Talved olid pehmed ja taimede vegetatsiooniperiood pikenes. Kõik see soodustas laialehiste puude levikut. Veekogude juures kasvasid sanglepikud või kaasikud, kuivematel aladel esines tamme, jalakat, künnapuud, pärna, pööki. On hinnatud, et lehtpuid oli sel ajal kolm korda rohkem kui okaspuid. Eriti Ranniku-Eestis leidus endiselt rohkelt männikuid, tõusis kuuskede osakaal. Lopsakates metsades elanud loomastik oli rikkalik, varasematele liikidele lisandusid metskass ja sookilpkonn ning arvatavasti ka orav ja mitmed hiireliigid. Niiske ilmastik ja kõrge põhjavesi tõukas tagant soostumist ja ilmselt hakkasid kujunema rabad. Looduslikku avamaastikku leidus väga vähe, kuid perioodi lõpus hakkas metsadesse tekkima lagedaid alasid koos mailaseliste, nelgiliste, oblikate ja robirohuga, võimalik, et inimese kaasabil.[28][29]
Arvatavasti Śvidry kultuuri baasilt kujunes välja keskmise kiviaja kultuur, mida on tuntud Kunda kultuurina ja mis hõlmas kõiki Baltimaid, Põhja-Valgevenet, Kirde-Poolat, Loode-Venemaad, Karjalat ja Soomet. Ühe seletuse kohaselt kujunes see välja Lõuna-Leedus ja Kirde-Poolas, jõudes sealt Läti ja Eesti alale koos uusasukate saabumisega. Teise versiooni järgi tekkis Kunda kultuur laiemal alal, mis hõlmas ka Eestit.[21] Uuemas arheoloogilises käsitluses piirkonna kogu mesoliitilist ajajärku enam Kunda kultuuriks ei nimetata, vaid Eestis räägitakse selle raames Pulli (9600–8500 eKr), Kunda (8500–7000 eKr), Sindi-Lodja (7000–5200 eKr) ja Narva etapist (5200–3900 eKr).[30] Eesti alale jõudnud inimesed säilitasid mõnesaja aasta jooksul tihedad sidemed rände lähtealade inimestega, mida näitab kivi- ja luutöötlemise tehnikate ning esemete sarnasus.[21][31] Peagi aga Ida- ja Põhja-Euroopa laiaulatuslik sotsiaalvõrgustik lagunes ning kujunesid eriilmelised kultuuripiirkonnad. Kasvanud rahvaarvu tõttu said kogukondade säilimiseks vajalikud abieluvõrgustikud kujuneda ka märksa väiksematel territooriumitel. Tööriistu hakati valmistama peaaegu ainult kohalikust materjalist.[31]
Eesti alalt on leitud üle 200 keskmise kiviaja asulakoha ja 4 matmispaika. Mesoliitikumi esimesel poolel eelistasid inimesed elupaigana jõgede ja järvede kaldaid, mis olid soodsad paigad jahipidamiseks ja kalastamiseks. Veekogudel sai ühtasi kiiremini liigelda kui metsasel maismaal. Mesoliitikumi teisel poolel jõudis asustus ka mererannikule ja -saartele.[32] Eesti ala rahvaarv kasvas kogu keskmise kiviaja vältel, jõudes perioodi lõpuks hinnanguliselt 2500–5500 inimeseni.[33]
Vanim teadaolev jälg inimtegevusest Eestis on Pulli asulakoht, mis on radiosüsiniku meetodil dateeritud aega u 9000–8550 eKr.[34] Kunda Lammasmäel, (selle järgi sai nime Kunda kultuur) toonasel järvesaarel, peatusid inimesed alates 9. aastatuhande keskpaigast eKr korduvalt.[35] Palju asustusjälgi on teada ka Võrtsjärve vesikonnast (nt Siimusaarel, Kivisaarel, Moksis, Umbusis), Pärnu (Sindi-Lodja, Jälevere ja Lepakose asulakohad), Emajõe, Narva (Riigiküla asulakohad) ja Jägala jõgikonnast.[32][36] Mesoliitikumist pärit juhuleide on välja tulnud aga pea üle kogu Eesti.[37]
Umbes 7100 eKr hakkas asustus levima ka mererannikul, kus tegeleti hülgeküttimisega.[38] Tõenäoliselt just hülgeküttide retkete käigus avastati ja võeti kasutusele ka rannikust mitukümmend kilomeetrit eemal asunud saared.[32] Umbes 5800 eKr jõudsid esimesed hülgekütid Saaremaale, kuhu ilmselt tekkis mesoliitikumis ka püsiasustus, 5700 eKr Hiiumaale ja 5300 eKr Ruhnu saarele, kus peatuti hooajalistel küttimisretkedel.[38][39]
Inimesed elasid arvatavasti kuni paarikümneliikmelistes rühmades, sest suured kogukonnad polnud toonastes tingimustes vajalikud ega võimalikudki. Kogukonna püügi- ja korilusterritoorium pidi olema piisavalt suur, et rahuldada aastaringse toiduvajaduse, samas hävitamata kogu selle ala loomastikku. Algselt muudeti ilmselt igal jahi-, kalapüügi- ja korjehooajal oma elukohta vastavalt teatava saaklooma parimale püügiajale või taime parimale korjeperioodile. Igale rühmale kujunes välja oma piirkond, mille sees liiguti. Aja jooksul selliste territooriumite suurus vähenes ja püügimajandus mitmekesistus. Jäädi paiksemaks ja kohati võidi kasutada ka aastaringseid külasid. Elu- ja peatuskohad olid tõenäoliselt lagedamatel aladel: mererannas rohurinde piiril, siseveekogude ääres metsastumata kaldaterrassil. Eluasemete kuju, suurus ja ehitusviis varieerusid vastavalt vajadusele, kasutusajale ja traditsioonidele. Mesoliitikumi lõpust pärinevad vanimad avastatud hoonejäänused, mille põhjal on nende põrandapindalaks hinnatud kuni 50 m².[32][40]
Elatist hangiti küttimise, kalastamise ja korilusega. Jahiti peaaegu kõiki sel ajal elanud metsloomi ja suuremaid linde. Mesoliitikumi esimesel poolel olid peamised jahiloomad põder ja kobras, hiljem ka metssiga ja tarvas. Suurem osa saagist püüti ilmselt püüniste ja lõksude abil, kasutati ka varitsus- ja ajujahti. Kalastamine toimus kalatõkete, võrkude, mõrdade, õngede ja ahingutega. Mesoliitikumi teisel poolel sai rannikupiirkonnas tähtsaks jahiobjektiks hüljes. Kuigi ainsaks märgiks korilusest on asulakohtadest leitud sarapuupähkli koored, söödi ilmselt teisigi taimi. Ainus koduloom oli koer.[35][41]
Töö- ja tarberiistu valmistati kivist, luust, sarvest, puust ja teistest looduslikest materjalidest. Töö- ja tarberiistu tehti reeglina vaid endale või oma perele kasutamiseks. Väikesi tugevat ja teravat serva vajavaid lõike- ja kaaperiistu (nt kõõvitsaid, uuritsaid ja nuge) tehti enamasti tulekivist.[42] Kuna Võrtsjärvest põhja pool leidub looduslikku tulekivi, siis olid sellest materjalist esemed eriti omased just tollele piirkonnale.[36] Kasutati ka kvartsi,[42] mis nt Kundas oligi ülekaalus.[36] Tugevust ja sitkust vajavate raieriistade (kirved ja talvad) valmistamiseks kasutati ennekõike kohalikke rändkive. Luust ja sarvest tehti noole-, oda-, ahingu- ja harpuuniotsi, pistodasid, naaskleid, kirveid, õngekonkse, õmblusnõelu, ehteid jm. Puit oli ehitusmaterjal, sellest valmistati liiklusvahendeid (suusad, reed, paadid), ka tööriistu. Niinest tehti nööri, nahast rõivaid. Hiljemalt 5000 a eKr õpiti ilmselt idapoolsetelt naabritelt valmistama põletatud savinõusid ehk keraamikat, mida sai kasutada nii keetmiseks kui toiduainete hoidmiseks.[42] Leiukohtade järgi on seda nimetatud narva tüüpi keraamikaks.[37] Umbes aastast 7000 eKr on pärit Narva lähedalt Siivertsist leitud kalastajate võrgukäba ja -kivi ning niinenöör, mis näitavad kalapüügitehnika arengut.[38]
On arvatud, et Eesti ala esmaasukad olid suhteliselt pikad – Euroopa idaosa varasest mesoliitikumist pärit luustike põhjal olid mehed sel ajal keskmiselt 174 cm ja naised 160 cm pikkused. Hiljem paistab kasv olevat vähenenud – 6.–5. aastatuhandest eKr pärit Eesti vanimate inimsäilmete järgi otsustades oli meeste keskmine pikkus sel ajal 164 cm ja naistel 157 cm. Mesoliitilised inimesed olid pika- või keskpealised, laia ja kõrge näoosa ning etteulatuva ninaga.[33]
Inimeste eluiga ulatus harva üle 30–40 aasta. Seda tingisid nii haigused kui jahil ja omavahelistes konfliktides saadud vigastused. Taoliste küttide-kalurite-korilaste ühiskondade analüüsimise põhjal on oletatud, et konfliktide tõttu võis surra isegi kuni veerand rahvastikust. Kuigi naised sünnitasid sagedamini kui tänapäeval, oli laste suremus väga suur.[33]
Ühiskonnakorraldus oli ilmselt suhteliselt egalitaarne, ehkki mingid soost, vanusest, isiklikest võimetest jm lähtunud erinevused eksisteerisid. Arvatavasti kehtisid tavad ja tööjaotus – jahil käisid tavaliselt mehed, koriluse ja majapidamistöödega tegelesid naised. Kooselu oli ilmselt reguleeritud ja kogukonnasisesed abielud võisid olla keelatud. Kui elukaaslased pärinesid teistest kogukondadest, siis oli see ühtlasi laiemaid alasid ühendav, kultuuritraditsioone kandev ja säilitav ning uusi ideid ja oskusi levitav tegur.[33] Sugukonnas jagunes töö soo ja vanuse järgi. Meeste ülesandeks oli küttimine, kalapüük ja kogukonna kaitsmine. Naiste põhitöö oli taimtoidu korjamine, toidu ja kehakatte valmistamine ning laste kasvatamine. Naiste osatähtsus oli suurem, sest mehed olid sageli pikka aega kodust eemal. Sugulust arvestatigi ainult naisliinis, mistõttu seda sugukondliku korra staadiumi nimetatakse emajärgseks ehk matriarhaadiks.
Eesti ala esmaasukate religioonist pole midagi teada, kuna usundiga seotud leide sellest ajast pole. Küll on mõningat infot mesoliitikumi lõpuperioodist. Matmisel surnule mõnikord loomahammastest ripatsi kaasa panek osutab mingile religioossele tõekspidamisele ja rituaalile. Võimalik, et surma ei käsitletud kui elu lõppemist, vaid selle vormi muutust. Mesoliitikumi lõpuajast pärinevad sarvest tehtud looma- ja inimkujud olid ilmselt samuti religiooniga seotud. Vee lähedal asunud matmiskohad ja veekogude põhjast leitud figuurid võivad osutada, et sel ajal olid pühakohad seotud veekogudega.[43] Pärnu jõest on leitud inimese ja veelinnu pea kujuke, Tõrvalast Narva jõe ääres (kunagisest merepõhjast) põdrasarvest rästiku skulptuur. Arvatavasti oli sellisel mesoliitilisel kunstil vähemalt osaliselt usundiline või rituaalne taust.[42] Võimalik, et koos rästikukujuga Tõrvalast avastatud mittekalastusvahendeid (nooleotsad, pistodad) on vette heidetud ohvriannina, tagamaks õnne kalastamisel ja veelindude jahil.[38][44] On oletatud, et sarnaselt paljude teiste arhailiste religioonidega uskusid Eesti ala elanikud looduse hingestatusesse.[43]
Eesti ala mesoliitiliste asukate keele kohta kindlaid andmeid pole. Kuna hiljem selles piirkonnas kõneldud läänemeresoome keelte ühissõnavaras leidub sõnu, millele polnud leitud vasteid kaugematest sugulaskeeltest ega veenvat laenuetümoloogiat, siis pakkus Paul Ariste välja, et osa neist võivad olla substraatsõnad, mis pärinevadki Kunda kultuuri ajal, enne soomeugrilaste ja indoeurooplaste saabumist, Eesti regioonis kõneldud ja hiljem hääbunud tundmatust nn protoeuroopa keelest.[45][46] Keeleteadlaste valdav seisukoht on siiski, et sellise protoeuroopa keele substraati on väga raske või lausa võimatu tuvastada.[47] Küsitav on, kuidas hääbunud keelest tulnud substraatsõnu eristada soome-ugri oma sõnadest, mille vasted teistes sugulaskeeltes on lihtsalt kaduma läinud, ja vanadest indoeuroopa laenudest, mille allikaks olnud sõna indoeuroopa keeltes hiljem kadus.[48] Osadele oletatavatele protoeuroopa päritolu sõnadele on aja jooksul ka muud (peamiselt balti või (eel)germaani) etümoloogiad esitatud.[49]
Mõned autorid (eesotsas Kalevi Wiikiga) on arvanud, et Eesti ja suurema osa põhjapoolse Euroopa esmaasukad rääkisid soome-ugri keeli. Keeleteadlaste seas taoline vaade kanda ei kinnitanud ja ideed peetakse ümberlükatuks. Küll leidis see seisukoht mõningast poolehoidu arheoloogide hulgas, kes on täheldanud piirkonna asustuse järjepidevust alates jääaja lõpust kuni ajaloolise aja soome-ugri rahvasteni. Teisalt on asustuse järjepidevuse tõlgendamist keelelise järjepidevusena ekslikuks arusaamaks peetud.[50][51]
Eesti ala algasukate geenide kohta midagi teada pole, kuna ei Eestist ega ka lähiümbruskonnast pole nii vanu inimsäilmeid leitud. Vanimad luud, mille DNA-d on uuritud, pärinevad 5. aastatuhandel eKr elanud Narva kultuuri inimestelt. Nende mitokondriaalse DNA ehk emaliinis päranduva DNA-järjestuse variant kuulub haplogruppi U ja on mesoliitilise Euroopa elanikkonnale tüüpiline. Muud pärilikkusaine koostisosad näitavad sarnasust Baltikumis samal ajal ja veidi varem elanud inimestega, kes omakorda laiemas plaanis on lähedased Lääne-Euroopa kütt-kalur-korilastega, ehkki leidub ka toona ida pool elanud inimestele iseloomulikke tunnuseid.[52]
Noorema kiviaja ehk neoliitikumi alguses muutus kliima kontinentaalsemaks ja algas subboreaalne periood (3800–700 a eKr). Keskmine temperatuur püsis esialgu suhteliselt kõrge, kuid hakkas hiljem tasapisi langema. Kliima kuivenemine mõjutas aga metsi: viljakatel muldadel hakkas laialehiseid puid aina rohkem asendama kuusk, arvukamalt säilis vaid tamme, saart ja vahtrat. Vähem viljakatel ja soistel muldadel kasvasid männikud, Lääne- ja Põhja-Eesti õhukestel muldadel olevates hõredates metsades männid ja tammed. Loomadest lisandus Eesti alale ahm. Paljud sood olid arenenud rabadeks. Jõeorgude lammid ja rabad olid osaliselt lodumetsa all. Peipsi põhjaosas toimunud maakerge põhjustas järve valgumise ja suurenemise lõuna suunas ning sinna suubunud jõgede veetaseme tõusu. Neoliitikumi lõpupoolel oli kliima juba märgatavalt jahenenud ja samas veidi niiskemaks muutunud. Kuuse osakaalu suurenemine jätkus, jõudes haripunktis u 40%-ni kõigist metsapuudest. Talved olid arvatavasti külmad ja paksu lumega. See koos lehtmetsade vähenemisega halvendas tarva, metshobuse ja metssea elutingimusi ning nende arvukus vähenes. Kliimamuutus raskendas ka põlluharimist ja loomakasvatust. Suhteliselt pehmem kliima jäi püsima saartel ja rannikul.[53][54] Umbes 2500 a eKr algas Läänemere nõos Limneamere faas. Taani väinad olid muutunud madalamaks, ookeanist sissevoolav veehulk ja mere soolasus vähenes. Maakerke tõttu jätkus veetaseme langus.[55]
Neoliitikumi alguses toimus Eesti alal ainelises kultuuris, rahvastikus ja ilmselt ka ühiskonnakorralduses suur muutus. Läänemere ja Valge mere vahelisel alal (Eestis, Lätis, Novgorodi ja Peterburi piirkonnas, suuremas osas Karjalast, Soomes kuni Rovaniemini ja kohati Põhja-Rootsis), kus varem leidus mitmeid erinevaid arheoloogilisi kultuure ja nende allrühmi, kujunes nüüd välja ulatuslik paljude ühisjoontega kultuuripiirkond. Seda uut arheoloogilist kultuuri nimetatakse tüüpilise kammkeraamika kultuuriks, kuna selle rahvastik kasutas kammkeraamikat – savinõusid, millel oli kammilaadse templiga tehtud ornament. Kammkeraamika kultuuriala inimeste laialdast omavahelist suhtlust näitavad oma looduslikust leiupiirkonnast või valmistamisalalt sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kauguse levinud esemed (nt Venemaa Euroopa-osa keskaladelt ja Valgevenest pärit tulekivid, Läti ja Leedu ranniku merevaik, Karjala vask ja kvaliteetsed lihvitud kivikirved).[56][57][58][59] Varsti (alates 3700–3600 eKr) kultuuriline ühtsus aga vähenes ja hakkasid eristuma ennekõike keraamikavalmistamises kajastuvad piirkondlikud erijooned, Eestis eriti saarte ja mandri vahel. Seda perioodi nimetatakse hilise kammkeraamika kultuuriks.[60][61]
On arvatud, et tüüpilise kammkeraamika kultuuri väljakujunemise keskus võis olla Karjalas, mis omakorda sai mõjutusi Volga jõe ülemjooksu piirkonnast.[62] Ühetaolise kultuuri enneolematult laia leviku taga polnud vaid kultuurilaenud – kammkeraamika kultuuri matmispaikadest saadud DNA kinnitab ida poolt tulnud uusasukate saabumist.[63][64][52]
Nelja Eesti kammkeraamika kultuuri inimese säilmete DNA analüüs näitas, et kõik 3 naist kuulusid emaliini haplogruppi U – see tulemus sobib teiste Euroopa varast neoliitikumi hõlmanud uuringutega. Üks testitud mees kuulus isaliini haplogruppi R1a5. Sarnaseid isaliine on leitud ka idapoolsete küttide-korilaste seas. Kui Läänemere idakalda mesoliitiliste asukate genoomiülesed analüüsid näitasid suurimat lähedust lääne küttide-korilastega, siis Eesti neoliitilise kammkeraamika kultuuri indiviidid olid kõige sarnasemad Läti samasse kultuuri kuulunud inimeste ja idapoolsete küttide-korilastega, mis osutab, et kammkeraamika saabumine tõi Eestisse ida poolt geneetilist materjali juurde.[64]
Eestisse jõuab maaviljelus 4000–3000 eKr. Vanim kaera õietolm on leitud Põhja-Eestist, pärinedes aastast u 4000 eKr. Veidi hilisemast ajast on esimesed märgid odrast Hiiumaalt Kõpu poolsaarelt ja nisust Põhja- ja Lääne-Eestist u 3500 eKr. Umbes samal ajal algab maaviljelus ka Lõuna-Skandinaavias. Tolleaegne põllupidamine jäi aga siiski erandlikuks tegevuseks, ilma, et oleks nimetamisväärselt mõjutanud asustust ja ainelist kultuuri. Pikaajalisi asulaid ei tunta, arvatavasti liiguti palju ringi. Rohkem tõendeid põlluharimise kohta on nöörkeraamika kultuuri ajajärgust – umbes 3. aastatuhat enne Kristust. Matmispaikadest ja asulakohtadest on koduloomade luid ja söestunud odra teri.
Ida-Euroopa Pontose-Kaspia stepialadelt lähtunud Jamnaja kultuuri karjakasvatajate ulatusliku rände tulemusel tekkisid Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopas 3. aastatuhande alguses eKr uued arheoloogilised kultuurid ja ühiskonnad. Iseloomuliku ornamendiga savinõude (nöörkeraamika) järgi kutsutakse neid nöörkeraamika kultuurideks, paadi- ehk venekujuliste kivikirveste järgi ka venekirveste kultuurideks. Venekirveste kultuuri hõimud tõid kaasa koduloomade pidamise ja maaviljeluse alged, tehnilise uuendusena kivipuurimise. Üks omalaadsete tunnustega kultuuripiirkond kujunes Eesti, Põhja-Läti, Kagu-Soome ja nendega piirnevatel Venemaa aladel, kuid kõiki nöörkeraamika kultuure ühendas põhiliste esemetüüpide sarnasus.[52][56][63][64]
Geeniuuringud on kinnitanud, et nöörkeraamika kultuur levis koos rahvarändega.[52] Eesti alale kammkeraamika kultuuri rahvastiku kõrvale elama asunud nöörkeraamika inimesed saabusid arvatavasti Kesk-Euroopa kaudu.[63] Mõnede Eesti nöörkeraamika kultuuri indiviidide säilmete DNA analüüs näitas, nad kuulusid emaliinidesse U, T, J ja H ning isaliini R1a-Z645. See isaliin on ka Kesk-Euroopa nöörkeraamika kultuurides kõige levinum. Naiste emaliinid vastavad teistele Euroopa nöörkeraamika kultuuri põlluharijaid hõlmanud uuringute tulemustele.[64]
Nöörkeraamika kultuuri inimeste genoomiülesest analüüsist ilmnes, et nad eristusid selgelt kammkeraamika inimestest, aga olid sarnased hilises neoliitikumis ja pronksiajal mujal Euroopas elanud rahvastikuga.[64] Nöörkeraamika kultuuri inimeste autosoomse ja X-kromosoomi päritolu analüüs näitas, et lisaks Jamnaja kultuuri päritolule kandsid nöörkeraamika Eesti alale toonud inimesed vähesel määral ka Anatooliast pärit Euroopa esimeste põlluharijate geneetilist materjali, eriti just emaliinis.[65]
Kuigi kamm- ja nöörkeraamikat valmistanud kogukonnad mõjutasid teatud määral teineteise kultuuri ja segunesid, jäid mõlemad siiski oma eristuva kultuuri ja majandusviisiga püsima ning eksisteerisid kõrvuti järgmised 800 aastat. Vahemikus 2000–1700 a eKr aga mõlemad arheoloogilised kultuurid täpsemalt teadmata asjaoludel kadusid.[52][63]
Noorema kiviaja esimese poole kammkeraamika rahvastiku jaoks oli põhiliseks toidu hankimise viisiks endiselt küttimine, kalastus ja korilus, mis saavutas sel ajal oma kõrgeima arengutaseme. Jahiloomastik mitmekesistus. Sisemaal kütiti peamiselt põtra, tarvast, kobrast ja metssiga, lisaks veel metshobust, hirve, metskitse, jänest, karu, rebast, hunti, nugist ja teisi loomi. Mereäärsed inimesed küttisid hülgeid, neoliitikumi teisel poolel ka pringleid. Kaladest püüti sisemaal ennekõike haugi, ahvenat, latikat ja säga, rannikul ja saartel lisaks ka turska, koha, lesta ja teisi merekalu. Kalastamisel kasutati peamiselt võrku, tihti ka õnge. Tõenäoliselt oli tähtsal kohal korilus (marjade, seente, pähklite, linnumunade korjamine), ehkki arheoloogilisi jälgi on selle kohta raske leida. Riigiküla asulakohast avastatud suur hulk jõe- ja rannakarpe osutab ilmselt nende molluskite söömisele.[66][67] Ka kammkeraamika kultuuri matmispaikadest saadud inimluude stabiilsete isotoopide analüüs kinnitab, et tegu oli küttide-korilastega.[68]
.JPG)
Neoliitikumi esimesest poolest, kammkeraamika kultuuri ajast, pärinevad siiski ka esimesed märgid viljelusmajandusest – soode setetesse ilmuvad odra, nisu ja kaera õietolmuterad. Naaberalade arengutaset arvestades saadi vilja ja õpiti selle kasvatamist Lõuna-Skandinaaviast või Kesk-Euroopa põhjaosast. Skandinaavia suunale osutab asjaolu, et varaseimad tõendid maaviljelusest on leitud Mandri-Eesti rannikult ja saartelt ning samuti pikkade mereretkede tegemise suutlikkus, lõunasuunale aga Eesti ala kammkeraamika inimeste tihedad kontaktid lõunapoolse Baltikumi asukatega ning umbes sama vanad maaviljeluse märgid Ida-Lätis ja Lõuna-Leedus. Arvatavasti rajati põllulapid elupaikade lähedale aletades või jõelamme ja rannalähedasi rohumaid kasutades ning pinnast kobestati kõplalaadse tööriista või kivikirvega. Kokkuvõttes jäi viljakasvatus siiski kõrvaliseks tegevuseks.[69][70]
Nöörkeraamikat kasutav rahvastik tõi Eesti alale märksa laialdasema põllumajandustegevuse, millest annavad tunnistust odra, nisu, kaera ja rukki (kaks viimast võisid küll olla ka umbrohuna teiste teraviljade seas) õietolmuterade esinemine soo- ja järvesetetes, söestunud odratera ja viljatera jälg nöörkeraamika potikillul, lamba või kitse, sea ja veise luud ja neist tehtud esemed matmispaikades ning inimluude stabiilsete isotoopide analüüsi tulemused. Maad hariti ilmselt aletades ja kõplaga. Sel ajal suurenenud puusöeosakeste arv õhus pärinebki tõenäoliselt põllu- ja karjamaade juurdesaamiseks metsa ja võsa põletamisest. Vilja kasvatati väikestel lapikestel, mis mõneaastase tarvitamise järel väljakurnatuna maha jäeti, et nende asemele uusi üles harida. Vabaks jäänud kändudevaheline pind kobestati kõpla või küünega (ridvaga, mille ühte otsa oli jäetud oks). Arvatakse, et küünest on tuletatud sõna kündma. Säärase algelise alepõllunduse tõttu ei olnud saagid suured, kuid andsid siiski lisa korjatavale taimtoidule. Nöörkeraamika inimesed käisid põlluharimise ja karjakasvatuse kõrvalt ka jahil ja püüdsid kala ning Läti ja Leedu paralleele arvestades võis püügimajandus anda isegi enamuse toidust.[66][68][71][72]
Kammkeraamika asulakohti – lühiajalisi peatuspaiku, jahilaagreid, külaasemeid – on Eesti alalt avastatud ligi 50 (nt Valma Võrtsjärve ääres, Akali ja Kullamäe Emajõe suudmes, Tamula asulakoht Võru juures, Villa Võhandu ääres, Naakamäe, Loona ja Undva Saaremaal, Riigiküla, Narva Joaoru ja Kudruküla Ida-Virumaal). Osa neoliitilisi asulakohti on juba varem kasutusel olnud piirkondades, osa aga uutel aladel, kust varasemaid muistiseid teada pole. Sarnaselt keskmise kiviajaga valiti elupaigaks siseveekogude kaldad ja mererand, mis olid parimad kohad kalastamiseks, küttimiseks ja koriluseks.[56][73]
Asulatest leitud senisest intensiivsema ja mitmekülgsema elutegevuse märgid ning erineva parima püügiajaga loomade luude koosesinemine osutavad aastaringselt kasutusel olevate külade kujunemisele. Külades oli tavaliselt 2–4 elamut ja arvatavasti paarkümmend kuni poolsada inimest.[74] Elamutena kasutati nii maapealse kui maapinda süvendatud põrandaga nelinurkseid maju, mille seinad punuti puitkonstruktsioonide vahele või olid osaliselt rõhtpalkidest. Lätis ja Leedus väljakaevatud elamujäänuste järgi võib oletada, et majadel olid sageli viilkatused. Elamud ehitati reeglina üksteise kõrvale kaldaga paralleelselt ja ukseavaga veekogu poole. Põhiline elutegevus käis hoonete ja veepiiri vahel. Jahiretkede ajal ja tarbeks rajati ilmselt kergemaid varjualuseid.[75]
Nöörkeraamika kultuuri asulakohti on Eestist teada samuti umbes 50 (nt Ardus) ja nende paiknemine erineb kammkeraamika kultuuri omadest, lähtudes ilmselt viljeleva majandusviisi vajadustest. Nöörkeraamika kultuuri hõimud tõid kaasa koduloomade pidamise ja maaviljeluse alged. Nende elamiskohad ei paikne enam veekogude ääres, vaid tavaliselt Pandivere, Sakala kõrgendikul, ja üldse kõrgemates kohtades, mille läheduses leidus looduslikke rohumaid. Nöörkeraamika kultuuri hõimudest on järele jäänud õhuke kultuurkiht ja väikesed kalmistud. Sellest järeldatakse, et elati väikeste kogukondadena, kes uute karjamaade ja võibolla ka viljakasvatuseks sobivate maalappide otsingul aegajalt asukohta muutsid. Leidude põhjal otsustades võib väita, et kasvatati peamiselt lambaid, kitsi ja sigu, vähem veiseid. Asulakohad pole otse mererannas ja kohati mitte isegi suurte jõgede-järvede kallastel. Hiiumaal, Saaremaal ja Riigikülas on elupaik valitud rannast 1–1,5 km kaugusele, kus ilmselt leidus looduslikke rohumaid karjakasvatuseks ja sobiv pinnas põlluharimiseks. Esmakordselt asustati Põhja-Eesti paepealsed ja sisemaa kõrgustike servaalad. Põhja-Eestis elati kergesti haritava huumusrikka õhukese loomullaga lavamaal. Ida- ja Edela-Eestis oli asustus seotud jõekallastega ilmselt sealsete lamminiitude tõttu, mis olid muidu metsases ja soises maastikus ühed vähesed kohad, kus sai põldu harida ja karja kasvatada. Nöörkeraamika kultuuri ühiskonnas oli domineerivaks asustusvormiks ilmselt üksiktalu – see seletab nende asulakohtade suhteliselt väikest territooriumi ning õhukest ja leiuvaest kultuurikihti. Sarnaselt kammkeraamika kultuuriga olid nendegi majad nelinurksed ning maapealse või maa sisse süvendatud põrandaga.[76][77]
Eesti ala kiviaja lõpu rahvaarvuks on hinnatud kuni 10 000 inimest.[78]
Töö- ja tarberiistu tehti endiselt kivist, luust, sarvest, puust jm looduslikust materjalist, kuid täiustus nii lõhestus- kui lihvimistehnika. Nöörkeraamika inimesed võtsid kasutusele hästi lihvitud ja sissepuuritud varreauguga kivikirved, mille kasutamine muutus kiviaja lõpuks üleüldiseks, sh kammkeraamika kultuuri rahvastiku seas. Valdai kõrgustiku piirkonnast jõudis Eesti ala kammkeraamika inimesteni kvaliteetne tulekivi, millest tehti peamiselt nooleotsi. Umbes 2300 eKr tihenesid Mandri-Eesti rannikuäärsetel ja Saaremaa elanikel suhted Skandinaaviaga, kust jõudsid Eestisse mitmed kvaliteetsed tulekivist pistodad, kirved ja talvad. Kammkeraamika savinõud olid peamiselt suured ümara või terava põhjaga potid, nöörkeraamika oli mitmekesisem, valmistati nii lamedapõhjalisi potte kui väiksemaid peekreid. Pringli ja grööni hülge küttimine näitab, et püük pidi toimuma avamerel ning kasutati avamerekindlaid paate, mis naaberalade leidude põhjal otsustades võisid olla nahkpaadid. Talvel kasutati arvatavasti regesid ja suuski. Rõivad valmistati tõenäoliselt nahast, ehkki sel ajal õpiti juba ka riiet kuduma. Alates 3. aastatuhandest eKr on leitud savinõude pinnale vajutatud riidekoe jäljendeid; nii kaunistatud keraamikastiili nimetatakse tekstiilkeraamikaks. Arvatakse, et need kangad olid valmistatud nõgese- või niinekiududest.[79][80][81]
Tulenevalt eri majandusviisidest olid kammkeraamika kultuuri küttide-korilaste ja põllumajandusega tegeleva nöörkeraamika kultuuri ühiskonnad ilmselt erinevalt korraldatud. Nöörkeraamika kultuuri viljelusmajandus tõi ilmselt kaasa üksikpere rolli kasvu nii majanduslikus kui sotsiaalses mõttes, kammkeraamika kultuuri keskne üksus võis olla aga külakogukond.[78] Kuna sellised suuremad inimrühmad eeldavad juhtimise teatavat tsentraliseeritust, siis on tänapäeva loodusrahvaste analoogide põhjal võib oletada, et kammkeraamika kogukondadel olid pealikud.[74] Kummagi kultuuri rahvastiku kaugemad kultuurikontaktid on mõneti erinevad. Nöörkeraamikutel oli palju vähem idapoolseid mõjutusi ja sealt saadud materjale.[78]
Eestist on teada kaheksa kammkeraamika ja paarkümmend nöörkeraamika kultuuri matmispaika.[82] Matmispaikade vähesus näitab ilmselt seda, et neisse ei sängitatud kõiki kogukonna liikmeid – maetud võisid olla teatava eristaatusega isikud. Ülejäänud inimesi koheldi surma järel kuidagi teisiti, võib-olla sarnaselt paljude teiste loodusrahvaste tavaga heideti nad veekogusse, jäeti metsas maapinnale või pandi puude otsa.[78]
Kammkeraamika inimesed matsid sageli eluasemete juurde ja isegi elamute sisse, kuid üksikud matmispaigad, peamiselt Eesti lääneosas, jäid ka neist eemale. Surnud pandi madalatesse maahaudadesse selili väljasirutatult, käed rinnal või külgedel. Mõnel juhul on mehed ja naised asetatud paarishauda vastassuunaliselt. Kohati on päitsiosa jäetud kõrgemaks või pandud sinna puuront. Ühes Valma lapse hauas on pea kohal olnud tulease. Tamula asulakoha hästisäilinud haudades oli põhja peale asetatud oksi ja kasetohtu. Mõnikord on hauda riputatud ookrit. Surnud maeti luust, hammastest ja merevaigust ripatsitega ehitud rõivastes, sageli pandi neile kaasa tööriistu ja töötlemata loomaluude esinemise põhjal osutades ka liha.[83]
Nöörkeraamika kalmed asusid üldjuhul elamutest eemal ja sageli kõrgematel küngastel. Matmispaigas oli tavaliselt 1–2 hauda, harva rohkem. Surnu pandi sinna kägarasendis ja tihti külili, naised parema ja mehed vasaku külje peale, kusjuures üks või mõlemad käed võisid olla pea all. Sope matmispaiga kohta on teade ka istuli matmisest. Tamulas oli üks surnu maetud kasetohu sisse mässituna, Tartus Karlovas kaetuna lubjakiviplaatidega. Ühes Sope naisehauas olid tuleasemed ja õla alla pandud väiksed kivid. Hauapanuseks olid tavaliselt venekujulised kivikirved, lisaks veel muud tööriistad, savinõud ja ahinguotsad.[84]
Kunst ja kultus olid kiviajal ilmselt väga tihedalt seotud ja kunstil oli lisaks esteetikale ka usundiline tähendus. Kammkeraamika kultuuri muististe seas palju luust, merevaigust ja kivist ripatseid, sh hammasripatseid, helmeid, looma- ja inimkujulisi või lihtsate geomeetriliste kujunditega vorme. Enamik ripatseid on ühe või mitme kinnitusauguga ja neid kanti kaelas või rõivaste, sh peakatte, küljes. Ilma kinnitusauguta ripatseid võidi kanda kotikeses. Vähem on leitud skulptuure. Tüüpilise kammkeraamika ajal hakati valmistama keraamilist pisiplastikat, mis kujutasid tugevasti stiliseeritud inimesi, loomi või veelinde. Ripatseid ja skulptuure on seostatud totemistlike arusaamade, hingekujutelmade või maagiliste toimingutega. Linnud ja ussid võisid sarnaselt hilisemate loodusrahvastega ka kammkeraamika inimeste jaoks olla hingeloomad. Surma ja lindude usundilisele seosele osutab matus, kus lapse mõlemasse kätte oli pandud osa sookure tiivast. Valmas olnud karumatus, kus loom oli sängitatud tuleaseme alla (nagu mõnikord ka inimesed), oli ilmselt seotud totemismiga.[85]
On arvatud, et kammkeraamika kultuuris võidi inimeste elupaika või selle lähedale matmisega taotleda nende kui mõjuvõimu omanud isikute soosingut ja kaitset.[86] Teisalt on asulasiseste matuste toimumises kaheldud: asulat meenutav kultuurikiht võis kujuneda ka kalmistule, kus regulaarselt riitusi läbi viidi, või toodi mingil rituaalsel või maagilisel põhjusel asulasse vaid osa surnukehast, nt mõni luu.[87]
Varase neoliitikumi kosmoloogias, mis ilmselt sarnanes varasema ajajärguga, võis olla tähtsal kohal (vee)linnuga seonduv loomismüüt. Põtra ja karu võidi käsitleda kui mütolooglisi tegelasi, kes olid (jahi)loomade isandad. Nende austamiseks võidi korralda kollektiivseid rituaale, mida juhtisid šamanistlikku tehnikat ning maailmavaadet kandvad isikud. Riiete külge kinnitatud ripatsid ja kujukesed kujutasid ilmselt šamaani abistavaid vaime. Neoliitikumi esimesel poolel olid arvatavasti endiselt tähtsad veega seotud pühad paigad, millele osutab matmiskohtade paiknemine ning samasse kultuuriruumi kuulunud Soome ja Karjala kaljumaalingud ja -raiendid, mis samuti asusid veekogude kallastel.[88][89]
Hilisneoliitikumiga algas Eestis periood, millest otseselt usundiga seotud leide on vähe või puuduvad need üldse. Varem väga levinud figuuridega ripatsid kaovad ja hammasripatsite hulk väheneb tunduvalt. Ilmselt indikeerib see muutust usundis.[90] Näivad kaduvat ka spetsiaalsed usundiga seotud isikud ja nende asemele astuvad indiviidid, kel oli juhtiv ühiskondlik positsioon ja kes kontrollisid nüüd rituaalseid praktikaid. Võib oletada päikesega seotud kujutelmi teispoolsusest.[91]
Avastatud nöörkeraamika muististe ja matuste põhjal on arvatud, et seal olid endiselt tähtsal kohal animistlikud arusaamad, aga võib-olla austati juba ka inimkujulisi loodusvaime ja eksisteerisid viljakusmaagiaga seotud riitused. Mõned tugevas kägarasendis maetud inimeste luustikud võivad olla märgiks sellest, et surnud maeti kinniseotult, kuna kardeti laiba tagasipöördumist.[92]
Kiviaja lõpus olid religioosse taustaga ilmselt ka osa kivikirveid, mida on tahtlikult jäetud või maetud viljelusmaadele või ka märgaladele. Tõenäoliselt kasutati neid viljakuse ja viljastamise ideega või päikesega seotud rituaalides, mida viidi läbi kollektiivselt.[88] Kirveid on mõnikord tõlgendatud kui taeva ja äikesejumalaga seotud kultusesemeid.[93]
Kammkeraamika teooria kohaselt märkis tüüpilise kammkeraamika kultuuri levik soomeugrilaste või täpsemalt varaste läänemeresoomlaste rännet Läänemere äärde, kus assimileeriti seal varem elanud tundmatut keelt kõnelenud rahvastik. Teooria lähtekohaks oli arusaam, et alates kammkeraamika kultuuri perioodist on selle piirkonna arheoloogilises aineses näha ilma oluliste katkestusteta arengut kuni ajaloolisest ajast tuntud soome-ugri keeli kõnelenud rahvasteni. Nöörkeraamika kultuuriga arvati Baltikumi läänemeresoomlaste sekka saabuvat indoeurooplasi või baltlasi. Daugava jõest põhja pool jäid nad arvulisse vähemusse ja sulandusid aegamisi läänemeresoomlastesse. Alates 1990. aastatest on idee soomeugrikeelsest kammkeraamika kultuuri rahvastikust toetust kaotanud, kuna keeleteaduslikult on soome-ugri keelte hargnemine paigutatud märksa hilisemasse aega kui kammkeraamika levik ning arheoloogilise kultuuri samastamist teatud keelega ja asustuse järjepidevuse tõlgendamist keelelise järjepidevusena peetakse alusetuks eelduseks. Lisaks on asustuse arengus hakatud nägema järjepidevust lausa alates jääajajärgsetest esmaasukatest või vastupidi, asustuse katkestust pärast kammkeraamika kultuuriperioodi.[94][95]
Petri Kallio on uue mõttena välja pakkunud, et kammkeraamika kultuuriga levis Volga-Oka regioonist Läänemere äärde eeluurali keel. Tema hinnangul sobib see kokku asjaoluga, et kunagisel kammkeraamika alal hiljem kõneldud Uurali keeltes on substraadi tuvastamine keeruline – eeluurali keelest lähtunud keelekujude substraat olekski Uurali keeltega sarnane ja raskesti eristatav. Väljaspool kammkeraamika ala kõneldavates Uurali keeltes (nagu saami) on mitteuuralipärane substraat aga selgelt identifitseeritav.[96] Valter Langi meelest aga ei saa läänemeresoome keeltes märkimisväärse substraadi olemasolu eeldadagi, kuna nende kujunemine toimus väga hõreda varasema asustusega piirkonnas, ja ta piirdub nentimisega, et kammkeraamika kultuuris räägiti tundmatut keelt.[97] Jaakko Häkkineni hinnangul ei kõneldud eeluurali keelt sel ajal üldse Volga piirkonnas, vaid Uuralitest kaugel ida pool, Jenissei ja Leena veelahkme ning Mongoolia lähedal, oletuslikult kusagil Sajaanide piirkonnas, ja seda võib-olla veel 3000 a eKr. Ta põhjendab oma seisukohta Siberi idaosast pärit jukagiiri keeltes leiduvate alguurali laensõnadega ja Mandžuuriast pärit idapoolsete Altai keelte tüpoloogilise sarnasusga Uurali keeltele, mis tähendavat, et eeluurali keel pidi nendega kokkupuutumiseks ida pool asuma.[98]
Nöörkeraamika kultuuri puhul ei peeta enam võimalikuks selle sidumist balti keeltega, mis polnud sel ajal veel eristunud, vaid indoeuroopa keelte vanema vormi – loode-indoeuroopa keelekujuga. Pole selge, kui kauaks nöörkeraamika kultuuri indoeuroopa keel ja kammkeraamika kultuuri keel Eesti piirkonnas püsima jäid ja kui laialt levisid. Petri Kallio hinnangul võisid mõlemad püsida kuni pronksiajani. Valter Langi arvates kasutasid erinevad nöörkeraamika kultuuri rühmad indoeuroopa keelt kindlasti küll omavahelises suhtluses lingua francana, kuid arvestades asjaolu, et nöörkeraamika kultuuri ekspansioon paistab olevat toimunut ennekõike meeste rändena, siis jäi keele levik tema meelest piiratuks ja nad võisid isegi juba paari põlvkonna jooksul keeleliselt assimileeruda.[99]
Vana DNA analüüs näitab, et nii Läti ja Eesti kiviaegsete küttide-korilaste kui nöörkeraamika inimeste nahk oli enamjaolt tõmmu ning silmad ja juuksed tumedad.[100] Kammkeraamika ja nöörkeraamika inimeste pikkus erines: esimesed olid suhteliselt lühikesed (mehed alla 170 cm ja naised alla 160 cm), teised pikemad (mehed keskmiselt üle 170 cm).[78]
Füüsilise antroploogia uuringutes on kammkeraamika asula- ja matmispaikadest leitud koljudest enamik liigitatud nn protolaponoidsesse tüüpi, mida peeti üheks uurali rassi vanaks vormiks. See tüüp arvati olevat kujunenud mongoliidide ja europiidide segunemise või kohaliku arengu tulemusel ning pidi meenutama tänapäeva saamidele omast laponoidset ja idapoolsetele soomeugrilastele omast sublaponoidset ja subuurali tüüpi. Nöörkeraamika koljud esindasid aga europiidset tüüpi. Kiviaja lõpul ja pronksiajal olevat toimunud nende kahe tüübi segunemine, kus lõpuks sai domineerivaks europiidne tüüp.[101]
Antropoloog-arheoloog Mihhail Gerassimov rekonstrueeris Valma kammkeraamika kultuuri ja Ardu nöörkeraamika kultuuri matmispaigast leitud luude põhjal kummagi kultuuri meeste büstide näited (Valma mees ja Ardu mees). Tanel Moora andmetel lisas Gerassimov Valma mehele mongoli kurru aga vaid sellepärast, et lihtinimestel oleks kuju vaadates kergem selle mongoliidseid jooni märgata. Aivar Kriiska hinnangul pole need kaks skulptuuri kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuuri rahvastikule tunnuslikud, sest antropoloogiline tüüp varieerus mõlema rühma sees:[102] leidus nii lühi- või keskpealisi madala ja laia näoosaga kui ka pikapealisi ja kõrge näoosaga isikuid.[78]
2019. aastal rekonstrueeriti Venemaa Teaduste Akadeemia Etnograafia ja Antropoloogia Instituudis ühe Sopele maetud nöörkeraamika kultuuri naise nägu. Kolju kraniomeetriline uuring näitas, et naine oli suhteliselt madala ja laiemapoolse näo ning terava horisontaalse profiiliga kõrge ja kitsa ninaga. Need tunnused on üldjoontes omased ka teistele nöörkeraamika kultuuri inimestele Eestis ja mujal Euroopas.[103]
Pikemalt artiklites Pronksiaeg ja Eesti pronksiaegVanemast pronksiajast pärit arheoloogilist materjali on avastatud vähe: 2007. aasta seisuga mitte ühtegi matmispaika,[104] üksikud asulakohad ning juhuleidudena pronksist ja kivist esemeid. Samuti on muististe dateerimine just vanemasse pronksiaega sageli ebakindel. Kasutusele võisid jääda mitmed neoliitikumi asulakohad (Akali ja Kullamägi Emajõe suudmes, Kivisaare Võrtsjärve lähistel, Kääpa ja Villa Kagu-Eestis, Loona ja Kuninguste Saaremaal, Joaoru ja Riigiküla Narve jõe juures) – sellele võimalusele viitab hilise kamm- ja nöörkeraamika kõrval leitud tekstiilkeraamika, varasele metalliajale omased riibitud pindadega savinõud ja hilised kiviriistad. Ainus radiosüsinikumeetodiga kindlalt vanemasse pronksiaega dateeritud asula paiknes Assakul. Asulakoht oli ilmselt ka Järvekülas Tallinna juures – sealt on saadud pronkskirves, arhailisi savinõukilde ja kvartsitükke. Assakul ja Järvekülas on kultuurikiht olnud aga väga nõrk ja piiratud ulatusega.[105]
2007. aasta seisuga oli avastatud 16 vanemast pronksiajast pärit pronkseset. Neist vanimad on odaots Muhust (jõudnud Eestisse Uurali lähedalt Seima-Turbino kultuurinähtuse piirkonnast; ajaloolis-kultuurilise võrdluse teel naaberalade kultuuridega dateeritud 17.–15. sajandisse eKr) ja Kivissaare sirp (võib-olla toodud Ukrainast). Ülejäänud pronksesemed on putk-, õlg- ja rantkirved, mis enamjaolt pärinevad ilmselt Skandinaaviast. Peaaegu üle kogu Eesti on välja tulnud varreauguga eri tüüpi kivikirveid (kokku rohkem kui 820), mis kuuluvad hilisneoliitikumi või vanemasse pronksiaega. Neid kasutati ilmselt peamiselt metsa põllumaaks raadamisel ja põllu harimisel, aga võib-olla endiselt ka staatust, prestiiži või rühmaidentiteeti näitavate rituaalsete sümbolitena. Leitud on ka kivikõplaid.[106][107]
Selle ajajärgu keraamikat on teada vähe.[108] Arheoloogilise ainese põhjal otsustades kadus nii kamm- kui nöörkeraamika,[63] kuid on peetud tõenäoliseks, et need traditsioonid, ennekõike hiline nöörkeraamika, jätkusid siiski ka vanemal pronksiajal.[108] Soodest ja järvedest leitud õietolmu setted osutavad inimtegevuse mõjule, kuid need mõjufaasid on jäänud enamasti lühiajaliseks.[63]
Olemasolev arheoloogiline aines osutab seega, et Eesti ala (nagu ka Läti ja lõunapoolne Soome) oli vanemal pronksiajal hõreda ja ebastabiilse asustusega. Valter Langi hinnangul asustasid piirkonda väikesed ning üksteisest ilmselt kultuuri ja keele poolest erinevad inimrühmad, kusjuures pole selge, kas need keeled võisid pärineda nöörkeraamika kultuuri indoeurooplastelt või kammkeraamika kultuuri keelest.[109]
Pronksiajal levisid Eestisse peamiselt kaugematest maadest pärinevad pronksesemed, sest pronksi tootmiseks vajalikku vaske ja inglistina Eesti alal ei leidu. Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained, siis vahetati seda nahkade ning teravilja vastu Skandinaavia maadest või Ida-Preisist. Üksikute imporditud pronksriistade kõrval edasi valdavalt kivi-, sarv- ja luuesemeid. Eesti ala vanimate pronksist (vase ja inglistina sulam) esemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarest leitud sirpi, mille valmistamisaeg paigutatakse vahemikku 2000–1770 eKr. Kohapeal hakati pronksi töötlema alles 1. aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki.[110]
Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid.
Eriti Eesti rannikualal levisid kindlustatud asulad, kus tegeleti ka pronksi töötlemisega (peamiselt välismaiste purunenud esemete ümbersulatamisest saadud pronksist uute esemete sepistamisega). Põhja-Eesti rannikualalt, Tallinna lähedalt Kadriorust[111] ja Jõgevamaalt [112] on leitud pronksiaegseid tööriistu. Asulaid hakati kindlustama (Kaali kindlustatud asula, Saaremaal).
Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kodukitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena.
Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged. 9/10 leitud ulukiluudest pärinevad just neilt. Hülgeid kütiti tavaliselt kevadtalvel, kui sügisel kogutud toiduvarud lõppemas. Õnneliku jahi puhul saadi rohkesti liha, vettpidavat karusnahka ja rasva, mida kasutati ka ruumide valgustamiseks.
Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi alepõletamisega. Alepõletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti hästi kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Külvati otra, nisu ja lina. Eesti vanimad põlispõllud pärinevad 1. sajandist eKr ja need asuvad Harjumaal Jõelähtme valla Rebala külas[113]. Saak lõigati luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Naised hõõrusid odra- ja nisuterad jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi.
Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.–6. sajandist eKr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks.
Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Arheoloogilised leiud viitavad, et selliseks varaks võisid olla loomakarjad ja pronks. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada. Selleks kasutati katkiseid või kulunud esemeid. Valmistati küllalt keerulisi putkega kirveid ja odaotsi. Leitud ehenõelte, kaela- ja käevõrude valuvormide tükid näitavad, et pronksi oli piisavalt ja jätkus isegi ehete valmistamiseks.
Sissetoodava metallihulga suurenemine viitab kaubavahetuse arengule. Arenes kaubavahetus Skandinaaviaga. Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljapoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku keraamika esinemine ülemere asulates.
Matusekommetes, kivikalmed (Tuulingumäe, Jõelähtme kivikalmed[114]), Hundikangrud). Saaremaal tekkis Kaali kraater.
Umbes 900 eKr on pärit Saaremaal Lülle külas rajatud kaks laevkalmet. Hiljem on üks laevkalme leitud ka Tallinna lähedalt Väolt[115].
Pikemalt artiklis Rauaaeg, Eesti rauaaeg
Pikemalt artiklis Vanem rauaaeg
Varasel rauaajal (6. sajand eKr – 1. sajandil pKr), levis Eestisse naaberaladelt üksikuid raudesemeid, mis olid aga raskesti kättesaadavad ja kallid ega suutnud luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Esialgu jätkus elu kindlustatud asulates. Tegeldi põhiliselt karjakasvatusega, säilisid tihedad sidemed ülemeremaadega. Levis aletamine ja söödiviljelus. Inimesed muutusid paiksemaks, hakati rajama maapealseid kalmeehitisi – kivikirstkalmeid. Levisid ka väikeselohulised kultusekivid. Õpiti ise rauda tootma (soorauamaak).
Aastal 98 mainib Rooma ajaloolane ja kirjanik Publius Cornelius Tacitus teoses "Germania" mitmete rahvaste seas ka "aeste" (aostii), mida mõned peavad otseselt eestlasteks[116].
Vanem rauaaeg ehk rooma rauaajal, (1.–4. sajand pKr) oli eesti hõimudele suureks tõusuperioodiks. Peamisteks elatusaladeks oli põlluharimine ja karjakasvatus. Põllundus tõusis teiste majandusharude seas esikohale. Esimese aastatuhande lõpuks asendus tootlike jõudude arengu tulemusena sugukondlik kogukond küla- ehk territoriaalse kogukonnaga. Et üksikpere suutis juba omal jõul harida talle vajaliku põllumaa, langes see ühiskasutusest välja. Maakasutuses kujunes olukord, kus küla ühiskasutuses ja ühisomanduses olid karja- ja heinamaad, samuti alemaa ja mets. Ka põllumaa oli ühisvalduses, kuid oli lappidena jagatud üksikperede vahel ning aeg-ajalt jagati perede vahel ümber. Aegamööda aga hakkasid põlispõllud minema üksikperede eravaldusse, tekkis maaeraomand[117]. Põlispõlde hariti kaheväljasüsteemi järgi. Põlispõlde haris iga talu eraldi, kuid külakonna ühise külvikorra järgi, muidu oleks paljudel lappides segamini asetsevate maade harimine kujunenud väga tülikaks. Puhkes õitsele käsitöö (metallitöö), Mustmätta peitleid). Matusekommetes levisid tarandkalmed (Jabara kalmed, Kojastu kalmed, Adila kivikalme).
Toimus rahvusvaheline suhtlus, merevaigukaubandus võis olla algus pronksiaja algamisele nii Skandinaavias kui ka Läänemere idakaldal. Merevaiku leidub kõige rohkem Preisimaa ja Leedu randadel, mõningal määral ka Eestis. Merevaigutee oli iidne veetee, mida mööda veeti merevaigust tehtud ehteid ehk „Põhjala kulda“ lõunamaadesse, kus seda väga kõrgelt hinnati. Kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele olid Läänemere kaguranniku asundused Visla jõe suudme ümbruses. Mööda Visla, Morava ja Doonau jõge liikusid merevaik ja muud Põhjala kaubad lõunamaadesse ning vastupidi. Merevaigutee põhjapoolsem ots kulges aga Visla suudmest piki Preisimaa, Kuramaa ja Saaremaa randu kuni Virumaani.
Pikemalt artiklis MerevaiguteePärnu lähedalt on leitud Kastna peitleid ja Põhja-Eestist (Uhtnas) on leitud Varudi-Vanaküla aardeleid 2.–3. sajandist Vana-Rooma münte[118],[119]. Kriimanist ja Varnjast haruldasi Bütsantsi päritolu hõbenõusid[120],[121]. Rauaajast leide on ka Villevere külas[122] (5. sajandi teisest poolest).
Pikemalt artiklis Alulinna sooleidSvealandi ja Götalandi kuningas Grim, kes valitses umbes 380 pKr, kehtestas oma maadel raske maksukoorma alluvate jaoks. Samas üritas ta nõuda oma saadikute kaudu maksu ka kuralastelt ja eestlastelt, kuid need kogusid suure väe ja tulid Rootsimaad rüüstama ja okupeerima. Kuningas Grim poodi lõpuks üles rauast keti otsa.[123]
33. Rootsi kuningas Tordo, kogus 410. aastal suure väe kõigist rootslastest ja lõi Rootsimaa randa tulnud suure eestlaste, kuralaste ja holmlaste (tõenäoliselt Väina Holmi Väina-liivlased) tohutu laevastiku tagasi.[123]
Pikemalt artiklis Keskmine rauaaegKeskmisel rauaajal (5. sajand – 8. sajand), Eestis hakati ehitama linnamägedele asulalinnuseid.
Matusekommetes, maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse (Maidla kalme[124]), kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Tarandkalmetesse maeti surnuid põletamata, mis on teinud võimalikuks vana DNA eraldamise üsna mitmest luustikust. Tarandkalmetesse maetud sarnanevad küllalt palju kivikirstkalmete inimestega, kuid erinevad neist ühe olulise komponendi poolest. Selleks komponendiks on Y-kromosoomi haplogrupp N3a, mida Läänemere äärest eelnevatest aegadest ei teata. See haplogrupp on pärit ida poolt ning seda võib väga sageli kohata praegustel eestlastel, soomlastel, karjalastel ja teistel läänemeresoomlastel, aga ka lätlastel ja leedulastel[125].
Pikemalt artiklis Kardla aardeleidElavnesid taas sidemed Skandinaaviaga (viikingid).
Umbes 600 – Ynglingrite saaga kohaselt olevat Rootsi kuningas Ingvar, silmapaistev sõjamees hakanud laastama ja rüüstama idaalasid. Ühel suvel, kutsunud kokku sõjaväe, läks ta Eestimaale ja korraldas samal suvel rüüstamise kohas, mis kannab nime Stein. Kohale saabunud eesti viikingid (Víkingr frá Esthland) suure väega pidasid lahingu ja et kohaliku rahva vägi oli arvult ülekaalus, ei olnud rootslastel jõudu vastu panna. Sealsamas paigal langes kuningas Ingvar, ta sõjamehed põgenesid. Järgmisel aastal tegi Ingvari poeg Qnundr vastutasuks retke Eestisse, kus saaga järgi rüüstab laialdaselt maad[126].
650–675 – Hervariri saaga järgi valitses Taani-Rootsi kuningas Ivar Vidfamne Kuramaad, Eestimaad ja kõiki teisi Läänemere idakalda maid[126]. Ilmselt on see legend ja Eestimaa osas arheoloogia materjalid seda ka ei kinnita[126].
750 – Aethicus Isteri "Kosmograafias" mainitakse meretee kirjelduses üheks turukeskuseks olnud Rifarrica saart; mõned ajaloolased peavad Rifarricaks Rävala maakonda (Harjumaa)[127].
Norra saagade järgi osalesid eestlased Bråvalla lahingus Rootsi kuninga Sigurd Ringi poolel tema onu, Taani kuninga Harald Hilditönni vastu.
8. sajandist on ka Saaremaal avastatud Salme muinaslaeva laevmatus, milles avastati kokku 42 sõdalase luustikud, kellest paljudel oli näha surmavate lahinguvigastuste jälgi. Väljakaevamistel leiti üks kilbi käepide, vähemalt kuue kammi fragmendid, mõned pandlad ja hulgaliselt nooleotsi, mis arheoloogide arvates kinnitab otsesuhteid skandinaavlastega.
Pikemalt artiklites Noorem rauaaeg ja HilisrauaaegNooremat rauaaeg jaotatakse omakorda kaheks alamperioodiks: viikingiajaks ja hilisrauaajaks, mille vaheline piir on u aasta 1050 juures.
Nooremal rauaajal (8.–13. sajand) oli elanike peamiseks tegevusalaks maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades, maaviljelemises levis kolmeväljasüsteem. Põllunduse osakaal võrreldes eelnevate ajaperioodidega suurenes. Läti Henriku sõnul "Virumaa on viljakas ja väga ilus maa ja tal on avarad, tasased põllud". Süda-Järvamaa ning eriti Paide ja Peetri piirkonnad olid põllunduslikult sarnaselt Virumaaga arenenud. Varasem riimkroonika Järvamaa kohta: "Maa ilus oli ja suur ka, kuid siiski ilma metsata". Samuti leidus suuri külasid ja põllumaid ka Ugandi, ning eriti praeguse Nõo kihelkonna piires.
Küla ale-, heina-, karja- ja metsamaad olid perede vahel jaotamata. Need moodustasid küla ühismaad ehk sarase. Ühiseid külamaid kasutavaid kogukondi nimetati saraskonnaks. Suurem osa külasid olid üksteisega suursaraskonna vahekorras. Need kasvasid reeglina välja ühest algsest külast. Kui külast kasvas välja tütarküla, siis soetas see endale uued põllumaad, kuid endisi ühiseid maid kasutas see edasi koos algse külaga. Alemaid haris kogu küla- või saraskond ühiselt. Kord aastas valiti alemaist üks teatud tükk, külvati sellele 3–4 aastat järjest vilja ja jäeti see kurnatuna 15–20 aastaks puhkama. Seejärel võeti see jälle viljuse alla. Sedasi toimus alemaade harimine perioodiliselt mitmete tükkide viisi ja alemaad haarasid enda alla suuremaid maa-alasid kui alalised põllud.
Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine (Rikassaare relvaleid), hiljem ka savinõude valmistamine. Tänu soodsale geograafilisele asendile Läänemere lääne- ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega (Kose aardeleid). Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna (45), välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks (8). Muinas-Eestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja trääle e. orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid. Eestlased säilitasid muinasusu.
Pikemalt artiklites Eesti viikingiaeg ja Viikingiaeg8.–11. sajandil läbis Läänemerd ja Soome lahte ning Eestimaad ka Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni. Põhja-Eestis asus viikingiajal terve rida linnusasulaid, mis paiknesid piki rannikut, tavaliselt mõne jõe suudmest paar kilomeetrit ülesvoolu. Need linnusasulad on selgelt seotud Idatee peamise haruga. Nii mõnegi Põhja-Eesti ranniku linnusasula kaitse all asus lisaks sadamale ka rahvusvaheliselt tuntud turukoht. Sellised linnusasulad olid näiteks Iru, Kuusalu, Pada ja Purtse linnusasulad ja Peipsi järve idakaldal.
Iru linnus asub vahetult tänapäeva Tallinna piiril Pirita jõe ääres, looduslikult väga hästi kaitstud kohas. Linnuse rajamisajal, 6. sajandil, jäi mererand vaid 2,5–3 km kaugusele, seega võisid Pirita jõe suudmesse saabuvad ja sealt lahkuvad laevad olla linnuselt nähtavad.
850–860 – Olav Püha saaga järgi käis Uppsala kuningas Eirik Rootsist igal suvel Soomes, Karjalas, Eestis ja Kuramaal sõjakäikudel, kus alistas kõik need maad[127]. Ilmselt on tegu liialdustega ja Eesti ala kuulumist Eiriku alla ei kinnita ka arheoloogilised materjalid.
Vana-Vene Nestori kroonikas kirjeldatakse, kuidas 862. aastal saadeti Põhja-Venemaa ja Ingeri alade erinevate rahvaste (tšuudid, Ilmjärve sloveenid, krivitšid ja vessid) juurest saadikuid Skandinaaviasse (mere taha varjaagide, russide juurde; neid variaage kutsuti russideks, nagu teisi normannideks ja sveadeks, muid angliteks ja veel teisi gotlandlasteks[128]), kes kutsusid varjaage neid valitsema (ru). Vene allikate alusel, kuna puuduvad originaalallikad nooremast rauaajast, esineb erinevaid tõlgendusi kroonikas kasutatud väljendi «земля наша велика и обильна, а наряда в ней нет» kohta ning seda tõlgendatakse nii kutsega valitsema, kui ka kutsega asuda piirkonnas korda looma ja hõimude üle, kes elasid sel ajal Põhja-Venemaal (vt Venemaa valitsejad). Ühise alade valitseja-vürsti kutsumise kohta Põhja-Venemaa ja Ingeri alade rahvaste (tšuudid, Ilmjärve sloveenid, krivitšid ja vessid) poolt ühise valitseja kutsumise vastu esitas vastuväite ka Arnold Paul Süvalep, kes esitas versiooni, et võõraid võimumehi vajati ainult kindla korra ja kaitse loomiseks Novgorodi kaubaturgudel ja kaubateedel, mis olid ühtviisi tähtsad kõigile ümbruskonna rahvastele[129].
_Polen_im_Jahr_992.jpg)
Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja ja ühtlasi ka Eesti esiajaloo viimane periood: hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini.
1000–1150 on teada, et eestlaste kauplemine oli edukas ja Eestisse jõudis palju hõbedat[132]. Araabia dirhemite kõrval tulevad kasutusele mitmed Lääne-Euroopa mündid[132].
11. sajandi algul jäeti paljud väiksemad linnused maha ja umbes 1050–1100 hakati ehitama võimsamaid ringvalliga linnuseid[132].
Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Hilisrauaajal (1050 – 13. sajand) toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad, kihelkonnad võisid mingisugusel kujul eksisteerida ka juba varem. Suurem osa viimastest oli 13. sajandi alguseks koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Lisaks nendele võis oluline osa olla ka muistsetel maksustus- ja valitsusüksustel vakustel ning linnusepiirkondadel[147]
Muinas-Eesti koosnes mõnekümnest enam või vähem iseseisvast maakonnast ja kihelkonnast. Läti Henriku järgi käidi peaaegu Eesti mandri keskel kooskäimistel kord aastas nõu pidamas. Neid kogunemisi, kärajaid, võib pidada maakondade liidu otsuseid tegevaks organiks.
13. sajandi alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvu on hinnatud 150 000 – 180 000 inimesele. Eesti hõimude asustusala oli sel ajal piiratud läänest ja põhjast Läänemerega; idapiir kulges mööda Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järve ning tõenäoliselt mööda Petserimaa ja Võrumaa piiri kuni praeguse Läti piirini. Eesti lõunapiir kulges Petserimaa piirilt praeguse Valgani ning sealt Liivi laheni lõuna pool praegusest piirist.[148] Eesti alal oli kujunenud kaheksa suuremat maakonda, mille ladinakeelsed nimekujud olid Revalia (Revala), Harria (Harju), Rotalia või Maritima (Ridala ja hilisem Läänemaa), Osilia (Saaremaa), Saccala (Sakala), Jervia (Järva), Vironia (Viru), Ugaunia (Ugandi). Lisaks kaheksale suuremale maakonnale olid Eesti keskosas veel neli-viis väikemaakonda, mis peale esimese koosnesid arvatavasti vaid ühest kihelkonnast: Vaiga või Waigele, Moge või Mocha (Mõhu), Nurmegunde (Nurmekund), Alempois ja Soontagana[149]. (Vt ka Muinaskihelkondade loend maakonniti).
On arvatud, et nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid muinaseestlased esialgu majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni 1990. aastateni leiti üldiselt, et selline võrdõiguslik (egalitaarne) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste ja arheoloogide tööd viitavad pigem sellele, et aastaks 1200 oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii poliitiline võim, maa kui ka tootmisvahendid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte.[150] Tõenäoliselt kutsuti kohalikke ülikuid ka paiguti germaani hõimujuhtide eeskujul kuningateks. On oletatud, et eesti ülikud lasid muinasaja lõpul ise püstitada mõningaid kirikuid, et sellega ennetada nende vastast ristisõda ja sulandada peamiselt kristlikku Euroopasse.[küsitav] Sellele viitab ka see, et paljud vanimad kirikud on püstitatud muistsetele pühapaikadele, ja nende ehituses on ära kasutatud oletatavasti kohalike ülikute haudadel olnud trapetsiaalsed hauaplaadid.[151][152]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
