From Wikipedia, the free encyclopedia
Kivikirstkalme oli Skandinaavias, Soomes, Eestis ja Lätis peamiselt pronksiajal levinud kalmetüüp.
Eesti kivikirstkalmed on maapealsed haudrajatised, mis koosnesid kalme keskel asunud ja kividest laotud ühest või mitmest kirstust ning ümbritsevast ühest või mitmest kiviringist.[1] Ringmüüri ja kirstu vaheline ala täideti korrapäratu mullaseguse kivilasuga,[2] harvem ka kruusaga.[3] Kiviringide läbimõõt on tavaliselt 8–12 m, harvadel juhtudel ka üle 16–17 m, mõned lastekalmed aga vaid 2,5 m. Kirstu pikkus on olnud enamasti 2–2,5 m, laius veidi alla 1 m.[4] Kalmete kõrgus on 0,5–1 m.[5] Ehituseks kasutati tavaliselt paekive, vähem raudkive. Mõnel juhul on paekividest ringmüür laotud raudkividest vundamendi peale. Kirstud laoti enamasti lapiti või püstiselt asetatud paekividest, mõnikord ka raudkividest. Kirstud paiknesid üldjuhul põhja-lõuna- või põhjakirde-lõunaedelasuunaliselt ning olid tihti kaetud paeplaatidega.[6]
Eestist on kokku teada üle 800 kivikirstkalme. Need asuvad peamiselt Põhja-Eesti rannikuvöötmes, vähem Lääne-Eestis ja saartel. Sisemaal leidub kivikirstkalmeid harva, vaid Tapa lähistel asub neid mõnevõrra rohkem. Lõunapoolseimad on Võrtsjärve juures. Kivikirstkalmed asuvad reeglina rühmiti, keskmiselt 5–6 üheskoos,[7] Muuksis olevas suurimas kalmerühmas aga sadakond.[3]
Kivikirstkalmeid ja teisi kivikalmeid kasutas matmiseks ilmselt vaid väike osa toonasest ühiskonnast. Ülejäänud inimeste matmiskohad pole aga teada.[8][9]
Eesti kivikirstkalmeid:
Igasse kalmesse maeti peaaegu alati mitu inimest, sealhulgas igasse kirstu reeglina vähemalt 2–3 inimest. Järelmatuste jaoks ehitati kalmesse mõnikord lisakirst, sageli maeti aga lihtsalt kirstu ja kiviringi vahelisse alasse. Ühte kalmesse maetud inimeste koguarv varieerub paarist kuni paarikümneni.[2] Kesksesse kirstu maeti tavaliselt mees ja tema kõrvale tihti ka naine või laps. Kirstu ja ringi vahele maeti teisi kogukonnaliikmeid.[10] Levinuim matmisviis oli laibamatus, seda eriti kirstudes. Põletusmatuseid esineb kalmete äärealadel ja kõrgemates kivikihtides, mis osutab nende hilisemale päritolule.[11] Surnu pea asetati põhjakaarde.[6]
Eesti kivikirstkalmetes on hauapanuseid suhteliselt vähe. Kirstudes need enamasti puuduvad, rohkem esineb leide väljapoole kirstu tehtud matuste juures. Haudadesse pandud ehetest leidub kõige rohkem luust, harvem pronksist ehtenõelu, lamespiraalseid oimuehteid, kaelavõrusid, käevõrusid, pronksnööpe jm ehteid. Töö- ja tarbeesemetest on leitud tavaliselt pronksist habemenuge, üksikutel juhtudel ka pintsette, rauast nuge ja ainulaadse leiuna luust suitsekang. Vaid ühest kalmest on leitud relvi – varase lateeni tüüpi mõõk ja võib-olla samuti relvana kasutatud suur raie- või võitlusnuga. Kuna keraamikat esineb kalmetes tavaliselt vaid väikeste kildudena, siis on kohati keeruline hinnata, kas tegu oli hauapanuste või kalmel toimunud rituaalidest pärit jäänustega. Keraamikat leidub rohkem paljude järelmatustega ja eriti põletusmatustega kalmetes. Vähesed kirstudest avastatud savinõud on reeglina Lüganuse tüüpi keraamika.[12]
Maetute AMS dateeringute, matmisviisi ja esemeleidude alusel on Eesti kivikirstkalmed jaotatud kahte kronoloogilisse rühma. Varased kalmed on ilma keraamika ja järelmatusteta ning kuuluvad perioodi umbes 1200–900/800 aastat eKr. Hilistes kalmetes, mida hakati rajama umbes 10.–9. sajandi paiku eKr või hiljem, on keraamika suhteliselt tähtsal kohal ja neis esineb tavaliselt ka järelmatuseid. Uute kivikirstkalmete rajamise lõpetamise aeg pole kindel, kuid hetkel teadaoleva materjali põhjal on see paigutatud umbes aastasse 400 eKr. Olemasolevate kalmete sisse võidi uusi kirste ehitada siiski hiljemgi.[13]
Eesti kivikirstkalmete eeskujuks on peetud skandinaaviapärast kalmevormi, mis vanemal pronksiajal levis Kesk-Rootsist Soome rannikualale ja hiljem ka Põhja- ja Lääne-Eestisse. Soome kaudu Eestisse kulgenud leviku tõendusena on esile toodud teadmist, et Eesti kalmeid hakati rajama nooremal pronksiajal (hiljem on siiski välja selgitatud, et juba vanema pronksiaja lõpus), mil Skandinaavias seda kalmetüüpi enam ei kasutatud, küll oli see olemas aga Soomes. Samuti säilis laibamatuse traditsioon Soomes kauem kui Skandinaavias ja seega just Soome eeskujul võidi sama traditsioon kasutusele võtta Eestis. Ehituse ja matmisviisi poolest sarnanevad Eesti kivikirstkalmed väga ka mitmete Upplandi vanema pronksiaja kalmetega.[14]
Hauapanustes on täheldatav kaks kultuurikihistust: üks pärit lääne, teine ida poolt. Lääne poolt, ennekõike Skandinaaviast (Taani ning Lõuna- ja Kesk-Rootsi ala), on pärit nt pronksist habemenoad, pintsetid, nööbid-pöörad ja Bräcksta tüüpi kaelavõrud. Idapoolse päritoluga on luunõelad, oimuehted, suitsekang ja Lüganuse keraamika. Mitmetes paikades esinevad need kaks panuste traditsiooni koos ühes kalmes, leidub ka läänepoolse traditsiooni esemete jäljendamist kohalikus materjalis.[15] Hilistes (alates (10.)-9. sajandist eKr) kivikirstkalmetes näeb arheoloog Valter Lang ida poolt pärit läänemeresoomlaste sisserände mõju. Nt keraamika ilmumist kalmetesse peab ta ennekõike märgiks esivanemate haual peiete pidamisest, soomeugrilastele iseloomulikust traditsioonist.[16]
Eesti arheoloogias on pikka aega vaieldud selle üle, kas kivikirstkalme kui uue kalmevormi tõid kaasa sisserändajad Skandinaaviast või võeti sealt üle vaid idee ja kalmete ehitajad olid Eestis kohalikud inimesed. Valter Langi hinnangul pole uuema uurimisseisu juures enam võimalik seletus, et kohalikud elanikud hakkasid selliseid kalmeid rajama kaugemal nähtud kalmete eeskujul, sest vanemal pronksiajal on Eestis olnud märkimisväärne kultuuri ja asustuse katkestus ning selline rahvastik, kes oleks sisemise arengu tagajärjel jõudnud nii monumentaalsete hauarajatiste ehitamiseni, Põhja-Eestis lihtsalt puudus. Nii järeldab Lang, osutades ühtlasi uutele skandinaaviapärastele põllusüsteemidele ja lohukividele, et kivikirstkalmete rajamise tava tõi kaasa Skandinaaviast Eesti põhjarannikule rännanud paleogermaanikeelne rahvastik.[17]
Jõelähtme ja Muuksi kalmesse maetud nelja indiviidi luude strontsiumi ja hapniku isotoopuuringud näitasid, et neist kolm olid sündinud Põhja-Eestis või sarnast isotoopsignaali hõlmavas vööndis, 1 võis olla tulnud kusagilt mujalt, ehkki ka kohalik päritolu pole välistatud. Sellise meetodiga saab sisserändajaid aga tuvastada vaid juhul, kui satutakse just nende esimese põlvkonna peale.[14]
Eesti pronksiaegsete inimeste genoomide analüüs, mis enamjaolt põhines just kivikirstkalmetesse maetud isikute säilmetel, näitas, et kõik 16 testitud meest kuulusid isaliini haplogruppi R1a. See tulemus on samasugune, mis Läänemere idakalda varasema nöörkeraamika kultuuri meestel. Ka emaliini haplogrupid ei näidanud erinevust varasema ajaga. Autosoomse geneetilise materjali analüüs näitas aga, et võrreldes nöörkeraamika inimestega oli kasvanud lääne küttide-korilaste geenipärandi osakaal, mis tähendab, et lisandus inimesi piirkonnast, kus varem oli olnud tugev Euroopa läänepoolsete küttide-korilaste geenipärand, ehk siis lääne, edela või lõuna poolt. Eesti kivikirstkalmete rahva kujunemises võis siiski oma osa olla ka varasemal kohalikul elanikkonnal. DNA analüüs tuvastas testitud indiviidide seas ühtlasi kaks sugulast, tõenäoliselt onu ja tema õepoja, kes polnud aga maetud samasse kalmerühma, vaid 13 km vahega. See osutab, et kivikirstkalmeid kasutas piiratud hulk inimesi. Analüüs näitas ka seda, et nende inimeste nahk, juuksed ja silmad olid heledamad kui varasematel asukatel, ning laktoositaluvuse alleeli esines varasemast märksa sagedamini (rohkem kui 50%-l).[18][19]
Lätis on levinud samalaadsed kalmed kui Eestis,[20] kuid neid on teaduslikult vähe uuritud.[21] Läti kivikirstkalmed on teadaolevalt ühe kiviringiga, kuid mõnel juhul on sellele juurde ehitatud poolringe. Sarnaselt Eestiga leidub ka Lätis mitme kirstuga kalmeid, kohati isegi kuni seitsmega ühes kalmes. Põletusmatused olid Lätis rohkem levinud ja mõned väiksed kirstud on ehitatud isegi spetsiaalselt sellise matmisviisi tarvis. Nagu Eestis, on ka Lätis hauapanused osalt lääne-, osalt idapoolset päritolu esemed.[22]
Üks põhjalikumalt uuritud kalmerühmi asub Buļļumuižas (Valmiera rajoon). Seal asus 30 kalmet, neist suurimad 30–35 m pikad, 15–20 m laiad ja 1,5–3 m kõrged. Kalmed olid tihti omavahel ühendatud.[20] Saleniekis (Rēzekne rajoon) asus 31 kivikirstkalmet. Selle kivikonstruktsioonid – kiviread, kirstutaolised lademed ja kirstud – olid maapinna tasemel, kuid muus koosnes kokkukuhjatud liivast. Kalme keskel, tihti matuse kõrval, olid olnud tuleasemed.[23]
_12.jpg)
Soomest on leitud umbes 10 000 kivikirstkalmet (soome keeles hiidenkiukaat – 'hiiukerised'). Nende rajamise algusajaks on arvatud umbes aastat 1500 eKr, mõnedel hinnangutel aga juba hilisneoliitikumi, ja neid kasutati läbi pronksiaja kuni rauaajani välja. Kalmed paiknevad reeglina rühmiti, tavaliselt 10–15, maksimaalselt 75 kalmet koos. Kalmete läbimõõt ulatub tavaliselt kuni 10 meetrini ja kõrgus kuni 1 meetrini, suurimatel vastavalt 35 ja 5 meetrini. Vanemad kalmed olid pigem suuremad ja asusid kõrgetel kaljunukkidel, hilisemad olid pigem väiksemad ja paiknesid madalamatel aladel. Kalmed on ehitatud ümaratest maakividest, kui piirkondades, kus esineb liivakivi, on kasutatud ka liivakiviplaate, eriti kirstude tegemiseks. Laibamatuse jaoks mõeldud inimesepikkused kirstud paiknevad tavaliselt kalme keskel, harvem äärealal. Kohati on kalmetes väikesed põletusmatuse jaoks mõeldud kirstud või pole üldse kirste. Kalme jalamil on sageli kividest ring või mitu ringi. Algselt kasutati kivikirstkalmeid vaid laibamatuste jaoks, hiljem lisandus põletusmatuse traditsioon. Kalmetest leitud esemed osutavad Skandinaaviale. Soome kivikirstkalmeid peetaksegi pärinevat Skandinaaviast ning arvatakse, et kalmete levimisega on seotud ka teatud hulga inimeste sisseränne.[24]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
