From Wikipedia, the free encyclopedia
Gregorius IX (Ugolino dei Conti di Segni või Ugolino de' Conti di Segni, ka Ugo dei Conti di Segni või Ugolino d'Anagni; 1145 ja 1170 vahel Anagni – 22. august 1241 Rooma) oli paavst 1227–1241. Ta oli 178. paavst.
| Gregorius IX | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Ugolino dei Conti di Segni |
| Valitsemisaja algus | 19. märts 1227 |
| Valitsemisaja lõpp | 22. august 1241 |
| Eelkäija | Honorius III |
| Järeltulija | Coelestinus IV |
| Sünnikuupäev | 1145 ja 1170 vahel |
| Sünnikoht | Anagni |
| Surmakuupäev | 22. august 1241 |
| Surmakoht | Rooma |
Ugolino dei Conti di Segni sündis Segni krahvi Tristano dei Conti di Segni peres. Samast suguvõsast pärines ka paavst Innocentius III.
Hiljem kasutas tema isapoolne suguvõsa Conti nime, kust pärinesid hilisemad paavstid Aleksander IV ja Innocentius XIII. Mitme genealoogi (näiteks George L. Williamsi) arvates võib Conti suguvõsa olla suguluses Tuscolo (Tusculumi) krahvide suguvõsaga, kust pärinesid paavstid Benedictus VIII, Johannes XIX ja Benedictus IX. Ta võis olla ka paavstide Sergius III, Johannes XI, Johannes XII, Benedictus VII, Hadrianus I ja Hadrianus III sugulane.
Ugolino dei Conti di Segni alustas õpinguid Anagni piiskopkonna koolis, õppis seejärel Bologna ülikoolis kanoonilist õigust ning Pariisi Ülikoolis teoloogiat.
Õpingute järel sai ta paavstlikuks kaplaniks ja Rota Romana audiitoriks. Innocentius III määras ta 1198. aasta detsembris Sant' Eustachio kardinaldiakoniks, ajavahemikul 1198–1202 Rooma Peetri kiriku ülempreestriks ja 1206. aasta mais Ostia kardinalpiiskopiks.
Ta oli legaat Lõuna-Itaalias, kus vahendas kohalike aadlike tüli vaidluses Sitsiilia regentluse üle. Seejärel tegutses ta 1207 koos kardinali Leone Brancaleonega Saksamaal, et lepitada puhkenud võimuvõitluses Philipp ja Otto IV ning vabastada Philipp ekskommunikatsioonist. 1208. aasta juunis määras paavst ta legaadiks Saksamaale, kuid teel sihtkohta Veronas sai ta teada Philippi mõrvamisest ja pöördus tagasi Rooma. Ta tegutses 1208 legaadina Prantsusmaal ja 1209 siirdus taas legaadina Saksamaale, et veenda vürste toetama Saksa kuningana Ottot.
Honorius III määras kardinal dei Conti di Segni lahendama tüli Pisa ja Genova vahel ning 1217 saavutasidki nood kokkuleppe. Legaadi vahendusel sõlmisid 1218 kokkuleppe Milano ja Cremona ning 1219 Bologna ja Pistoia. 1219 sai ta kardinalide kolleegiumi dekaaniks. Ta osales 22. novembril 1220 Friedrich II kroonimisel Saksa-Rooma keisriks ja ulatas talle tseremoonial risti. Ta kutsus 1221 Kesk- ja Ülem-Itaalia aadlikke osalema ristisõjas.
Kardinal dei Conti di Segni oli Dominicuse ja Assisi Franciscuse mõjuvõimas sõber. Temast sai frantsiskaanide kardinal-protektor, ta osales 1219 ordu üldkapiitlil ja aitas koostada ordu reeglistikku. Ta viis 1221 läbi Dominicuse matuseteenistuse. Ta pühitses ka benediktlaste kamaldolesiaani Murano kongregatsiooni kiriku.
Kardinal Ugolino dei Conti di Segni osales kahe paavsti valimistel 1216 ja 1227.
Gregorius IX valiti paavstiks 19. märtsil 1227 Roomas, pühitseti ametisse 21. märtsil Rooma Peetri kirikus ja krooniti 11. aprillil Santa Maria Maggiore kirikus.
Neil valimistel osales 14 kardinali. Esimeses voorus valiti paavstiks kardinal Konrad von Urach, kes loobus ametist. Gregorius IX valiti teises voorus.
Pikemalt artiklis Kuues ristisõdaGregorius IX kutsus paavstiks saades katoliiklasi osalema Kuuendas ristisõjas. Ta pöördus 22. märtsil 1227 üleskutsega Saksa-Rooma keisri Friedrich II poole, nõudes temalt minemist ristisõtta, kuid keiser haigestus septembris ega saanud paavsti nõuet täita.
Paavst pidas keisri haigestumist omakorda tembutamiseks, sest Friedrich II oli Honorius III ajal mitu korda loobunud ristisõtta minemisest, ja ekskommunitseeris ta 29. septembril 1227. Gregorius IX saatis oma teo õigustamiseks kirjad Euroopa valitsejatele, kuid Friedrich II taunis oma kirjas omakorda paavsti otsust. Keiser tervenes 1228 ja siirdus paavstilt õnnistust saamata ristisõtta. Paavst oli lootnud, et keiser tuleb esmalt absolutsiooni saamiseks Rooma, ning kordas seetõttu oma ekskommunitseerimise otsust ja vabastas ristisõdijad kuulekusvandest keisrile.
Paavst tahtis Saksamaal määrata vastukuningana ametisse Braunschweigi hertsogi Otto, samuti vabastas ta keisri Sitsiilia vasallid vasallitõotusest. Ta moodustas ka palgasõduritest väehulga, et võidelda keisri vägedega, ja kavatses tungida Sitsiiliasse. Samal ajal ründas Spoleto hertsog Rainald von Urslingen Kirikuriiki. Saksamaal tunnustas paavsti otsust keiser ekskommunitseerida vaid Strassburgi piiskop Berthold von Teck, ülejäänud vürstid ja piiskopid jäid lojaalseks keisrile. Paavst saatis legaadina Saksamaale kardinaliOddone di Montferrato, kes pidi avaldama paavsti otsuse ekskommunitseerimise kohta, kuid Friedrich II poeg Heinrich keelas vaimulikel osalemise sinoditel, mille eesistujaks kardinal oli.
Friedrich II pöördus pärast Jaffa rahulepingut, millega tal õnnestus sultanilt al-Kāmililt saada diplomaatiliste vahenditega saada enda valdusse Jeruusalemm, tagasi Euroopasse, purustas Sitsiilias paavsti palgasõduritest väe ja asus siis paavstiga lepitust otsima. San Germano rahulepinguga 20. juulil 1230 saavutas paavst keisriga kokkuleppe ning paavsti mandaadi alusel vabastasid tema legaadid kardinalid Jean Halgrin ja Tommasso da Capua keisri 28. augustil 1230 kirikuvande alt. Paavst kinnitas omakorda Jaffa lepingu ning kohtus keisriga 1230. aasta septembris Anagnis, et tähistada leppimist.
Friedrich II aitas paavstil 1232 ja 1234 kindlustada Roomas sisepoliitilist korda. Paavst püüdis omakorda vahendada keisri läbirääkimisi Lombardia linnadega ja ekskommunitseeris 1234 mässulise printsi Heinrichi.
1236 ründas Friedrich II taas Lombardia linnu ja soovis, et paavst seaks need interdikti alla. Paavst nõudis 23. oktoobril 1236, et keiser loobuks katoliku kiriku survestamisest Sitsiilias. Kui Friedrich II lõi Lombardia liiga vägesid, ühines paavst Lombardia linnade liiduga, kartes keisri poolt ohtu Kirikuriigile. 1238. aasta oktoobris ründas Friedrich II poeg prints Enzio paavsti vasalli Sardiiniat ja kuulutas end Sardiinia kuningaks.
1239. aasta märtsis püüdis keiser ajada kardinale paavstiga tülli. Gregorius IX avastas vandenõu ja ekskommunitseeris 20. märtsil 1239 keisri uuesti. 21. mail 1239 avaldatud bullas "Ascendit de mari bestia" nimetas paavst keisrit Johannese Ilmutuse raamatus Ilm. 13 mainitud metsaliseks (bestia). Paavst nõudis Friedrichi ja Saksamaa vastu ristisõja korraldamist ning andis Passau ülemdiakonile ja paavstlikule legaadile Albert Behaimile käsu valida Saksamaal uus kuningas ja ekskommunitseerida kõik need, kes tunnustavad Friedrichit keisrina. Paavst pakkus 1240 Saksa-Rooma keisrikrooni Prantsusmaa printsile Robertile.
Friedrich II kuulutas end vastukaaluks Kirikuriigi isandaks. Ta soovis kokku kutsuda oikumeenilise kirikukogu, et arutada paavsti tagandamist. Keiser tungis Kirikuriiki ja asus Roomat piirama. Paavst kutsus oikumeenilise kirikukogu kokku 31. märtsiks 1241 Rooma, kuid kuna selle eesistujaks oli paavst, polnud kirikukogu keisrile vastuvõetav. Friedrich nabis kirikukogule siirdujad 3. mail 1241 Vahemerel kinni.
Paavsti üks mõjukamaid liitlasi tülis keisriga oli Genova. Kardinal Giovanni Colonna asus 1240 keisrit pooldama.
Paavst määras 1230 Lübecki piiskopi ja dominiiklased võitlema Bremeni peapiiskopkonnas mässanud stedingeridega. Ta kutsus 9. oktoobril 1232 avaldatud bullas korraldama stedingeride vastu ristisõda. Kui ülestõusnud purustasid ristisõdijate väe, kutsus paavst üles korraldama nende vastu uut ristisõda. Selles said ülestõusnud 1234 lüüa. Paavst nõudis 24. augustil 1236, et pattu kahetsevad stedingerid vabastatakse ekskommunikatsioonist.
Gregorius IX kinnitas 12. juunil 1227 Tüüringi krahvi poolt Marburgi Konradile antud õiguse määrata ametisse vaimulikke. Paavst tunnustas Konradi tegevust ja määras ta 11. oktoobril 1231 paavstlikuks inkvisiitoriks. Konrad oli esimene selle ameti kandja Saksamaal.
Gregorius IX määras Valencia piiskopkonna Tarragona peapiiskopi jurisdiktsiooni alla.
Paavst avaldas 26. mail 1236 bulla "Declinante jam mundi", milles kohustas Aragóni prelaate karistama ketsereid.
Gregorius IX ekskommunitseeris 1236 Bulgaaria kuninga Ivan Asen II ja 1238 kuulutas välja ristisõja Bulgaaria vastu.
Gregorius IX määras 1233 Canterbury peapiiskopiks Edmund Richi.
Gregorius IX määras komisjoni, mis pidi uurima Lissaboni piiskopi Soeiro Viegase surma põhjust. Ta kehtestas Portugalile interdikti ja ekskommunitseeris 16. augustil 1234 Portugali kuninga Sancho II.
Paavst taunis 1233 Portugali, kus näidati frantsiskaanide vastu üles vaenulikkust.
Gregorius IX saatis Prantsusmaale legaadi, kes veenis Prantsusmaa kuningat Louis IX-t võitlema albilastega.
Ta määras kardinali Jacques de Vitry legaadiks Prantsusmaale.
Ta määras Jacques Pantaléoni (hilisema paavsti Urbanus IV) vahendama tüli Laoni kapiitli ja Roucy krahvi Enguerrand de Coucy vahel.
Ta andis 1232 Bourges'i peapiiskopile volituse visiteerida Bordeaux' peapiiskopi jurisdiktsiooni alla kuuluva Akvitaania kogudusi.
Taani kuningas Valdemar II teatas 1235 paavstile, et Travemünde sadam on taas avatud ning et ta ei tee takistusi Liivimaale suunduvatele palveränduritele.
Gregorius IX kohustas 22. märtsil 1236 legaati Modena Wilhelmit täitma Lundi peapiiskoppi ja Mõõgavendade ordu vahelist otsust Tallinna, Lihula (Tartu) ja Virumaa piiskopkonna osas. Ta nõudis 10. aprillil 1236 Wilhelmilt, et ta võtaks Mõõgavendade ordult üle Tallinna Toompea linnuse ja annaks selle üle Taani kuningale. Ta kohustas 10. augustil 1237 ja 13. märtsil 1238 Wilhelmi võtma linnus Mõõgavendade ordu kohustuste õigusjärglaselt Saksa ordult üle ja andma see Taani kuningale.
Ta kohustas Modena Wilhelmit 13. mail 1237 vahendama Taani kuninga lepitust Saksa orduga.
Gregorius IX keelas 3. veebruaril 1232 Liivimaa elanikel ilma legaadi loata hoida õigeusklike venelastega rahu.
Paavst kohustas 24. novembril 1232 Mõõgavendade ordut abistama Soome katoliiklasi võitluses õigeusklike venelastega [1].
Ta kutsus Pihkva venelasi saama katoliiklasteks.
Roomas puhkenud rahutuste tõttu pidi Gregorius IX 1228, 1232 ja 1234 linnast lahkuma, kuid viimasel kahel korral aitas Saksa-Rooma keiser Friedrich II tal võimu taastada.
1228 põgenes paavst esmalt Viterbosse ja siis Perugiasse. Tal õnnestus Rooma tagasi pöörduda 1230, kui Rooma kodanikud seostasid Tiberi üleujutusi Jumala vihaga.
Viterbo keeldus paavsti 1232 vastu võtmast. Kui 1237 külastas paavst linna, puhkes seal ülestõus.
Ta määras 1241 Rooma senaatoriks Matteo Rosso Orsini.
Gregorius IX tunnustas 28. juunil 1227 benediktiini kamaldolesiaani kongregatsiooni.
Ta kinnitas 1236 Engelbergi kloostri territooriumi.
Gregorius IX tunnustas 1228 Dobrini rüütliordut.
Pikemalt artiklis DominiiklasedGregorius IX oli kardinalina Dominicuse sõber.
Ta pidas 1221 Bolognas Dominicuse matuseteenistuse ja kanoniseeris ta 13. juulil 1234.
Ta kutsus 1230 Rooma dominiiklase Raimundo de Peñaforti, määras ta kaplaniks ja tegi talle ülesandeks dekreetide kogu "Liber Extra" koostamise.
Ta määras 13. aprillil, 20. aprillil ja 22. aprillil 1233 dominiiklased juhtima inkvisitsiooni.
Ta rajas 1235 dominiiklaste rüütliordu Militia Jesu Christi. Ta määras, et orduvendade mantel peab olema must-valge.
Pikemalt artiklis FrantsisklasedGregorius IX oli kardinalina Assisi Franciscuse sõber ja ordu abistaja. Temast sai 1220 frantsiskaanide kardinal-protektor, ta osales 1219 ordu üldkapiitlil ja aitas koostada ordu reeglistikku.
Ta avaldas 28. septembril 1230 bulla "Quo elongati", milles ta selgitas Franciscuse eesmärke. Ta kanoniseeris Franciscuse 16. juunil 1228.
Paavst lubas 26. juulil 1227 matta frantsiskaani munki ordule kuuluvatesse surnuaedadesse. Paavst tunnustas Elia da Cortonat 1232 frantsiskaanide ordumeistrina, kuid tagandas ta 1239 ametist.
Paavst taunis 1233 Portugali, kus näidati frantsiskaanide vastu üles vaenulikkust.
Ta kohustas 1230 Palestiina katoliiklikke vaimulikke abistama frantsisklasi misjoneerimisel.
Ta tunnustas klarisside tegevust ja pakkus nende käsutusse San Damiano kogudust. Paavst andis Clarale 17. septembril 1228 vaesuseprivileegi. Ta lükkas Böömi Agnese palvel 1238 tagasi ordu uue reegli.
Ta rajas 7. juunil 1230 frantsiskaani tertsiaaride ordu.
Gregorius IX andis 6. aprillil 1229 karmeliitidele uued reeglid.
Gregorius IX tunnustas 1229 Guillaume de Malavalle'i rajatud kongregatsiooni.
Gregorius IX andis privileege magdaleenidele.
Gregorius IX tunnustas 17. jaanuaril 1235 mertsedariaanide ordut.
Pikemalt artiklis Mõõgavendade orduGregorius IX kinnitas 23. jaanuaril 1228 legaadi Modena Wilhelmi otsuse Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahelises vaidluses maa-alade jaotamise osas. Ta kinnitas 1229. aasta novembris ja 4. jaanuaril 1230 Lihula piiskopkonna likvideerimise ja selle alade liitmise Mõõgavendade ordu aladega.
Paavst kohustas 24. novembril 1232 Mõõgavendade ordut abistama Soome katoliiklasi võitluses õigeusklike venelastega.
Ta kutsus 20. novembril 1234 Mõõgavendade ordu ordumeistri ja Riia piiskopi Nicolaus von Naueni 8. septembriks 1235 Rooma aru andma, kuna paavsti kõrvu olevat jõudnud kuuldused, et orduvennad tegevat ebaõiglust vastristitutele ja teistele katoliku kiriku alamatele, rõhuvad vastristituid ja olevad samuti olevat orjastanud vastristitud kurelasi. Lisaks olevat ordu andnud relvi paganetele ja õigeusklikele venelastele.
Paavst nõudis Wilhelmilt 10. augustil 1237 ja 13. märtsil 1238, et ta vahendaks Tallinna Toompea linnuse loovutamist Mõõgavendade ordult Taani kuningale.
Ta kinnitas 12. mail 1237 avaldatud bullas "Grato dilecti filii" Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga.
Gregorius IX tunnustas 18. mail 1236 Tšehhi printsessi Agnese rajatud Risti rüütliordut. Ta kohustas neid 1238 järgima augustiinlaste reeglit.
Pikemalt artiklis Saksa orduSaksa ordu kõrgmeister Hermann von Salza püüdis 1230 lahendada Gregorius IX ja Saksa-Rooma keisri Friedrich II vahelist tüli.
Paavst vabastas 1227 Saksa ordu kümnise maksmisest. Ta keelas 1231 prelaatidel ekskommunitseerida Saksa ordu liikmeid.
Ta kinnitas 12. mail 1237 avaldatud bullas "Grato dilecti filii" Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga.
Paavst andis 22. mail 1237 Saksa ordule õiguse määrata oma vaimulikke ametisse kirikutesse, millel ordul oli patronaadiõigus[1].
Preisi piiskop Christian kaebas paavstile, et Saksa ordu keeldus ristimast katehumeene, kes seda soovisid, ja lisaks keeldus ordu tagastamast piiskopile kuulunud varasid. Paavst nõudis 1240 Meißeni piiskopilt Heinrichilt, et too veenaks Saksa ordut täitma Christiani nõudmisi.
Gregorius IX kinnitas 1227 tsistertslaste privileegid.
Ta kaitses 1227 Dünamünde tsistertslaste kloostrit ebaõiglaste süüdistuste eest ja võttis 23. detsembril 1236 kloostri paavstliku protektsiooni alla.
"Liber extras" (Gregorius IX dekreetides) on märgitud 44 liturgilist kirikupüha.
Ta määras frantsiskaani munga Haymo koostama breviaarumit.
Ta lubas 1238 Canterbury St. Augustine'i kloostri abtil kanda missal dalmaatikat.
Ta korraldas 1239 ümber liturgiliste hümnide "Alma Redemptoris Mater", "Salve Regina", "Ave Regina Coelorum" ja "Regina Coeli" esitamise missal.
Ta taunis 8. juulil 1241 kirjas Trondheimi peapiiskopile Sigurd Eindridessonile, et Norras kasutati ristimisel õlut. Ta nõudis prelaadilt, et ristida tuleb ainult veega.
Gregorius IX andis 1231. aasta veebruaris korralduse, et katoliku kiriku poolt ketseriks tunnistatud isikud tuleb karistuse saamiseks anda tsiviilvõimude kätte. Tavaliselt järgnes sellele isiku surmamõistmine tuleriidal.
Samal aastal nabiti Roomas kinni mitmed pataria liikumise liikmed, kes mõisteti tulesurma.
Ta määras 13. aprillil, 20. aprillil ja 22. aprillil 1233 dominiiklased juhtima inkvisitsiooni.
Ta määras Lombardia suurinkvisiitoriks Pietro Veronast, kellele ta tegi ülesandeks võidelda manilusega.
Gregorius IX kinnitas 12. juunil 1227 Tüüringi krahvi poolt Marburgi Konradile antud õiguse määrata vaimulikke ametisse. Ta tunnustas Konradi tegevust ja määras 11. oktoobril 1231 Konradi paavstlikuks inkvisiitoriks. Ta oli esimene selle ameti kandja Saksamaal.
Paavst avaldas 26. mail 1236 bulla "Declinante jam mundi", milles kohustas Aragóni prelaate karistama ketsereid.
Gregorius IX keelas 13. aprillil 1231 Pariisis õpetada Aristotelese filosoofiat seni, kuni selle vastavust katoliikliku teoloogiaga pole põhjalikult uuritud.
1237 tunnustas Süüria monofüsiidi patriarh katoliiklust.
Gregorius IX kutsus katoliiklasi misjoneerima Lähis-Idas, Tuneesias, Marokos ja Liivimaal.
Gregorius IX võttis 15. veebruaril 1234 Lübecki sadama ja Liivimaale suunduvad palverändurid paavstliku protektsiooni alla. Taani kuningas Valdemar II teatas 1235 paavstile, et Travemünde sadam on taas avatud ja et ta ei tee takistusi Liivimaale suunduvatele palveränduritele. Ta teatas Bremeni peapiiskopile 13. märtsil 1238 Sabina piiskopi Johannese vahendatud lepingust Mõõgavendade ordu ja Dünamünde kloostri vahel ühe Jõelähtme kihelkonna küla osas. [2]
Gregorius IX määras 28. jaanuaril 1232 Alna Balduini legaadiks Eestis, Liivimaal, Soomes, Gotlandil, Kuramaal ja Zemgales. Ta määras Balduini Zemgale piiskopiks ja 3. veebruaril 1232 Kuramaa piiskopiks, võttis 20. aprillil 1233 Balduini ja Zemgale piiskopkonna kapiitli paavstliku kaitse alla ja sätestas premonstratensiaani ordu reegli. Ta teatas 22. aprillil 1233 Tieli praostile ja Kölni Sankt Severinuse kiriku skolastikule paavsti legaadi Balduini osas ning lubas 25. aprillil 1233 Balduinil Liivimaal määratud piiskoppe ordineerida.
Paavst teatas 9. veebruaril 1234 Balduinile, et määrab uueks legaadiks Modena Wilhelmi ja vabastab Balduini legaadiametist. Paavst andis 15. veebruaril 1234 Modena Wilhelmile voli määrata tema haldusalas piiskoppe ja neid ordineerida, samuti piiskopkondi moodustada ja nende piire sätestada. [3] Ta nimetas 21. veebruaril 1234 Modena Wilhelmi legaadiks a laetere.
Gregorius IX kutsus 25. aprillil 1227 premonstratensiaanlasi Liivimaal ja Kuramaal misjoneerima ning kohustas Riia piiskoppi järgima nende ordu reegleid.
Ta kinnitas 23. jaanuaril 1228 Modena Wilhelmi otsuse Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahelises vaidluses maa-alade jaotamise osas.
Gregorius IX sätestas 4. aprillil 1230 legaat kardinaldiakon Ottole, et kuna Riia piiskopiks valiti kaks kandidaati, siis peab legaat määrama ise piiskopi, kui ta aga sobivat isikut ei leia, siis eelistama Bremeni peapiiskopi määratud kandidaati Riia toomkapiitli valitud kandidaadile. [4] Paavst kirjutas ka 1. detsembril 1230 Riia piiskopi valimise osas.
Ta kinnitas Nicolaus von Naueni 8. aprillil 1231 Riia piiskopiks ja kinnitas 9. aprillil 1231 Riia piiskopkonna vabadused, kuid teatas 5. veebruaril 1232 Alna Balduinile, et kui Nicolaus ei täida oma kohustusi, siis võidakse piiskoppi karistada.
Ta käskis 24. veebruaril 1236 Riia piiskopil loovutada Saaremaa Saare-Lääne piiskopile.
Paavst kinnitas 1240 Riia toomkapiitli õigused.
Paavst nõudis 8. septembril 1232 Liivimaa prelaatidelt, et nad peavad Saare-Lääne piiskoppi kaitsma Mõõgavendade ordu eest.[5]
Gregorius IX sätestas 30. jaanuaril 1232 avaldatud bullas "Fraternitati tuae" Alna Balduinile, et legaat peab Eestimaal ja Liivimaal eraldama paavsti nimel valdusi, kasutades selleks vajadusel relva jõudu. Paavst käskis Riia ja Lihula (Tartu) piiskoppidel ning Mõõgavendade ordul anda legaadile üle Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa.
Gregorius IX kinnitas 1229. aasta novembris ja 4. jaanuaril 1230 Lihula piiskopkonna likvideerimise ja selle alade liitmise Mõõgavendade ordu aladega. Hiljem nimetas paavst mõnel korral Lihula piiskopiks Tartu piiskoppi.
Gregorius IX volitas Modena Wilhelmit 28. veebruaril 1234 tegelema Tallinna ja Virumaa piiskopkondades haldusküsimustega.
Ta käskis 24. veebruaril 1236 Mõõgavendade ordul anda Tallinn ja Harjumaa üle legaadile.
Paavst kohustas 22. märtsil 1236 Wilhelmit täitma Lundi peapiiskopi ja Mõõgavendade ordu vahelist otsust Tallinna, Lihula (Tartu) ja Virumaa piiskopkondade osas. Ta nõudis 10. aprillil 1236 Wilhelmilt, et ta võtaks Mõõgavendade ordult üle Tallinna Toompea linnuse ja annaks selle üle Taani kuningale. Ta volitas 10. augustil 1237 ja 13. märtsil 1238 Wilhelmit võtma Toompea linnus Mõõgavendade ordu õigusjärglaselt Saksa ordult üle ja andma selle Taani kuningale.
Gregorius IX võttis 5. mail 1227 Liivimaa vastristitud ja ristitavad isikud paavstliku protektsiooni alla ning märkis, et vastristitud on kutsutud Jumala laste vabadusele. Ta tõdes, et poleks kohane, kui vastristitud oleksid ristiusu vastuvõtnult viletsamas olukorras kui paganatena. Ta nõudis, et vastristitud alluksid katoliku kiriku sõnakuulmisele.
Paavst tundis 3. veebruaril 1232 avaldatud bullas "Cum ecclesia" muret katoliku kiriku olukorra pärast Eestis, Liivimaal, Soomes, Zemgales ja Kuramaal.
Paavst kinnitas 11. veebruaril 1232 Alna Balduini ja ristitud kurelaste vahel 28. detsembril 1229 ja 17. jaanuaril 1230 sõlmitud lepingud.
Paavst sätestas 8. septembril 1232, et Liivimaa vastristitute kallal ei tohi Lateraani IV kirikukogu otsuse alusel kasutada piinamisel rauaproovi.
Ta kutsus 20. novembril 1234 Mõõgavendade ordu ordumeistri ja Riia piiskopi Nicolaus von Naueni 8. septembriks 1235 Rooma aru andma, kuna paavsti kõrvu olevat jõudnud kuuldused, et orduvennad tegevat ebaõiglust vastristitutele ja teistele katoliku kiriku alamatele, rõhuvad vastristituid ja olevat samuti olevad orjastanud vastristitud kurelasi. Lisaks olevat ordu andnud relvi paganatele ja õigeusklikele venelastele. [4]
Gregorius IX keelas 12. veebruaril 1236 kümnise andmise laenuks. Ta avaldas 19. veebruaril 1236 bulla "Ne terra", milles andis Modena Wilhelmile volitused kaitsta katoliiklasi ning levitada kristlust Liivimaal, Zemgales ja Kuramaal. Paavst nõudis, et usklikke tuleb paganate eest kaitsta. Samuti kutsus paavst legaati üles manitsema piiskoppe, Mõõgavendade ordut, Riia kodanikke ja vastristituid, et nad rajaksid ristisõdijate abiga kindluseid (munitiones) nende vastristitute jaoks, kellele paganad ei anna asu.
Paavst nõudis 24. veebruaril 1236 vastristitute tunnustamist, kuid kohustas neid pidama oma naisi enda juures. Ta andis vastristitutele õiguse apelleerida piiskoppidele, kes neid pidid kaitsma. Ta sätestas, et kümnisest kolmandiku pidid saama kihelkonna kirikud, samuti tuli rajada kabeleid (capellae) ja maksta kaplanitele.
Ta nõudis 8. märtsil 1238 Wilhelmilt, et Liivimaal tuleb kaitsta vastristituid, keda Saksa ordu, mõned vaimulikud ja ilmikud püüavad orjastada, kuna nad ei taha vastristitutele lubada vabalt oma vara omada. Ta toonitas, et Jeesus Kristuse usklikkudena ei ole vastristitud enam ümmardaja lapsed, vaid vaba ema lapsed, keda Jumala ainusündinud Poeg vabastas patuikkest. Paavst lisas, et Wilhelm peab jälgima, et vastristituid koheldaks nii, et nad kristlastena poleks halvemas olukorras kui paganatena.
Ta sätestas, et seni orjadeks olnud vastristitutele tuleb tagada nende õigused kristlastena, ja nõudis, et vastristitute orjastamist ei sallitaks. Paavst sätestas, et kui mõni sulane või ori pöördub ristiusku, siis peavad nende vaimulikud või ilmlikud isandad nende orjust kergendama ja võimaldama neile usuelu nõuete täitmist.
Paavst käskis 14. detsembril 1240 Lundi peapiiskopkonnas kuulutada ristisõda Eestimaal uskumatute vastu, kes vaenasid vastristituid, et kaitsta sealseid vastristituid, kuna neid tülitavad ümbritsevad barbarid mitmel viisil (a barbaris circumstantibus multipliciter molestentur), kes on päritolult väärjumalate teenijad ja pomiseja rahvas (gentes idolatres et populum murmurantem).
Gregorius IX teatas 18. aprillil 1233 Preisimaa jutlustajatele, et nad tegutseksid Preisimaal, mitte Liivimaal.
Ta andis 1236 Modena Wilhelmile korralduse moodustada Preisimaal 3 piiskopkonda. Paavst saatis preislaste poolt pantvangistatud piiskopi Christiani vabastamiseks lunaraha.
Christian kaebas paavstile, et Saksa ordu keeldus ristimast katehhumeene, kes seda soovisid saada, ja lisaks keeldus ordu tagastamast piiskopile kuulunud varasid. Paavst nõudis 1240 Meißeni piiskopilt Heinrichilt, et too veenaks Saksa ordut täitma Christiani nõudmisi.
Gregorius IX käskis Riia piiskopil 23. jaanuaril 1229 takistada kaupmeestel kaubitsemist Soome katoliku kirikuga vaenutsevate õigeusklike venelastega. Ta nõudis Liivimaa kaupmeestelt, et nad peataksid venelastega kaubitsemise senikaua, kuni vaenutsemine vastristitutega on lõppenud.
Paavst tundis 3. veebruaril 1232 avaldatud bullas "Cum ecclesia" muret katoliku kiriku olukorra pärast Soomes ja kohustas 24. novembril 1232 Mõõgavendade ordut abistama Soome katoliiklasi võitluses õigeusklike venelastega.
Gregorius IX kanoniseeris 5 isikut. Ta kirjutas 4 korda Ungari Eliisabetile. Sarumi piiskop taotles paavstilt Osmundi kanoniseerimist.
Konstantinoopoli patriarh Germanos II tunnustas 1232 paavsti primaati, kuid taunis, et katoliiklased kiusavad taga õigeusklikke.
Gregorius IX saatis 1234 Kreekasse 2 frantsiskaani (Haymo Favershamist ja St-Cheri kloostri abt Hugues) ja 2 dominiiklast, kes proovisid likvideerida 1054 puhkenud skismat Konstantinoopoli patriarhaadiga.
Gregorius IX avaldas 5. märtsil 1233 bulla "Sufficere debuerat perfidioe", milles keelas kristlastel arutleda juutidega usu teemal. Ta keelas juutidel võtta oma teenistusse kristlasi.
Ta avaldas 6. aprillil 1233 seoses juutide kaebustega bulla "Etsi Judeorum", milles sätestas, et juute tuleb kristlikes riikides kohelda samal viisil, nagu kristlased sooviksid olla koheldud paganlikes maades. Ta nõudis Prantsusmaa prelaatidelt juutide tagakiusamise peatamist.
Ta andis 3. mail 1235 juutidele turbekirja.
Ta nõudis 5. septembril 1236 Prantsusmaa kuningalt Louis IX-lt, et see karistaks ristisõdijaid, kes tapsid või kiusasid taga juute.
Ta avaldas 20. juunil 1239 bulla "Si vera sunt", milles kohustas Pürenee poolsaare valitsejaid võtma juutidelt ära Talmudeid ja need avalikult põletama. Ta käskis 1240 ka Kastiilias juutidelt raamatud ära võtta.
Gregorius IX määras kardinaliks kaks sugulast: 18. septembril 1227 Rinaldo Conti di Segni (hilisem paavst Aleksander IV) ja 1228. aasta detsembris Niccolò Conti di Segni.
Gregorius IX määras 16 kardinali 5 konsistooriumil. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Coelestinus IV, Innocentius IV ja Aleksander IV.
Gregorius IX taasrajas 13. aprillil 1231 avaldatud bullaga "Parens scientiarum" Pariisi Ülikooli ja lubas Pariisi St-Victori kloostri abtidel taas teoloogiat õpetada.
| „ | Parens scientiarum Parisius velut altera Cariath Sepher, civitas litterarum...
[Teaduse lapsevanem (ema või isa) Pariis on teine Kirjat-Seefer, kirjatähe linn...] |
“ | |||
Ta rajas 27. aprillil 1233 Toulouse'i ülikooli ja tunnustas 1238 Roueni kooli rajamist.
Ta kutsus 1230 Rooma Raimundo de Peñaforti ja määras ta kaplaniks. Paavsti korraldusel avaldati 1234 Penaforti koostatud paavsti dekreedikogu "Liber extra".
Ta pani 17. juulil 1228 nurgakivi San Francesco d'Assisi kirikule. Ta lasi 1235 tugevdada Montefiascone kindlust.
Ta pakkus õpetlasele Michael Scotusele Canterbury peapiiskopi kohta.
Ta kohustas Tommaso da Celanot kirjutama Assisi Franciscuse elulugu.
Gregorius IX suri 22. augustil 1241 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
