From Wikipedia, the free encyclopedia
Urbanus IV (Jacques Pantaléon; 1195 või 1200 – 2. oktoober 1264) oli paavst 1261–1264. Ta oli 182. paavst.
| Urbanus IV | |
|---|---|
_(cropped).JPG) | |
| Sünninimi | Jacques Pantaléon |
| Valitsemisaja algus | 29. august 1261 |
| Valitsemisaja lõpp | 2. oktoober 1264 |
| Eelkäija | Aleksander IV |
| Järeltulija | Clemens IV |
| Sünnikuupäev | 1195 või 1200 |
| Sünnikoht | Troyes |
| Surmakuupäev | 2. oktoober 1264 |
| Surmakoht | Perugia |
Jacques Pantaléon sündis Prantsusmaal Troyes'is kingsepa peres. Tema õde Sybille sai hiljem Montreuil' tsistertslaste nunnakloostri abtissiks.
Pantaléon õppis Pariisi Ülikoolis kanoonilist õigust ja teoloogiat, sai 1245 Laoni kanoonikuks ja Liège ülempreestriks. Ta osales Lyoni I kirikukogul.
Paavst Innocentius IV saatis Pantaléoni 19. novembril 1247 legaadina Poolasse, Preisimaale ja Pommerisse. Ta püüdis selles ametis vahendada Saksa ordu ja Preisi vasallide vahelist tüli, sõlmides 7. veebruaril 1249 leppe, ning teha ümberkorraldusi Sileesia kirikuelus. Ta sõlmis 24. novembril 1248 leppe Saksa ordu ja Gdański hertsogi Świętopełk II vahel. 1251 oli ta legaadina Saksamaal, et abistada vastukuningas Willemit.
Pantaléon sai 1249 Laoni ülempreestriks, 1252 Verduni piiskopiks ja 1255 Jeruusalemma katoliku patriarhiks. Patriarh Pantaléon külastas 1261 Roomat, et anda aru oma tegevusest.
Ta kinkis 1249 Montreuil' kloostrile püha Veronica higirätiku.
Urbanus IV valiti paavstiks 29. augustil 1261 Viterbos San Lorenzo kirikus ja pühitseti ametisse 4. septembril.
26. maist 29. augustini 1261 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 7 kardinali, sest kardinal István Báncsa puudus valimistelt. Urbanus IV oli esimene paavst pärast Eugenius III-t, kes polnud varem olnud kardinal. Giovanni Villani kirjelduse järgi ei saavutanud kardinalid omavahel kokkulepet ja kavatsesid paavstiks valida esimese vaimuliku, kes valimisruumi uksele koputab. "Catholic Encyclopedia" järgi nõudis tema määramist paavstiks kardinal Giovanni Gaetano Orsini (hilisem paavst Nicolaus III).
1261. aasta valimistel osalenud kardinalid
Urbanus IV taunis Sitsiilia kuningaks saanud Manfredot, kuid eiras Konrad IV poja Konradini nõudmisi Sitsiilia troonile.
Paavst pakkus 1262 Sitsiilia krooni esmalt Prantsusmaa kuningale Louis IX-le, kes sellest loobus. Seejärel alustas ta läbirääkimisi kuninga venna Charlesiga, kuid need katkesid mõneks ajaks, sest Manfredo lubas paavstile järele anda ja oli valmis teda suveräänina tunnustama.
Manfredo meelemuutus oli aga üürike ja 17. juunil 1263 lubas paavst läänistada Sitsiilia Charlesile, kes tõotas maksta paavstile aastas 10 000 untsi kulda, pakkuda vajaduse korral sõjalist abi, tagada katoliku kiriku vabadused Sitsiilias ja kinnitas ühtlasi, et Sitsiilia ei saa Saksa-Rooma keisririigi osaks. Paavst tunnustas Charlesi saamist Rooma senaatoriks, kuid piiras tema ametiaega senaatorina tavapäraselt eluaegselt 10 aastale.
Manfredo tungis 1263 Toscanasse ja seejärel Kirikuriiki. Paavst saatis mais 1264 Prantsusmaale legaadiks kardinal Simon de Brioni (hilisem paavst Martinus IV), et kutsuda Charles Itaaliasse Manfredoga võitlema.
Urbanus IV toetas Põhja-Itaalias Manfredo vastu võidelnud Este ja Visconti suguvõsasid.
Saksa kuninga tiitli pärast jagelenud Cornwalli hertsog Richard ja Kastiilia kuningas Alfonso X kutsusid paavsti omavahelist tüli vahendama, kuid Urbanus IV ei langetanud otsust kummagi kasuks.
Paavst nõudis 3. juunil 1262 Saksamaa vürstidelt, et nad ei valiks kuningaks Konrad IV poega Konradini. Ta nõudis vürstidelt, et nad tegutsesid igal viisil Konradini saamise vastu Saksa kuningaks, kuid tunnustas 13. augustil 1264 Konradini tegevust [1].
Bütsantsi keiser Michael VIII saatis 1262 paavstile kirja, milles pakkus võimalust 1054 tekkinud skisma lõpetamiseks.
Paavst taunis 5. juunil 1262 Prantsusmaa kuningale Louis IX-le saadetud kirjas Konstantinoopoli langemist Michael VIII kätte ja Ladina keisririigi hävimist. Ta teatas kuningale, et kui kreeklased okupeerivad keisririigi alad Kreekas, siis on ristisõdijatele juurdepääs Lähis-Itta blokeeritud. Ta kutsus frantsisklasi jutlustama kreeklaste vastu korraldatava ristisõja heaks. Ta lasi Prantsusmaal koguda raha keiser Baldwin II toetuseks. Ta kehtestas Genovale interdikti, kuna linnriik oli Michael VIII-ga sõlminud liidu.
Paavst kutsus 13. mail 1263 vaimulikke jutlustama Michael VIII vastu korraldatava ristisõja tarbeks, kuid 23. mail saatis keisri juurde saadikuna Cotrone piiskopi ja kaks frantsiskaani munka, et alustada läbirääkimisi. 1263 alanud läbirääkimised skisma likvideerimiseks lõppesid paavsti surma järel tulemusteta.
Urbanus IV mõistis hukka Inglise kuninga Henry III vastu mässanud aadlikud. Ta kuulutas kehtetuks kõik vandetõotused, mis olid suunatud kuninga vastu. Ta saatis legaadina Inglismaale kardinal Gui Foulquesi (hilisem paavst Clemens IV).
Saksa kuninga tiitli pärast Kastiilia kuninga Alfonso X-ga tülitsenud Cornwalli hertsog Richard kutsus paavsti tüli vahendama, kuid paavst ei langetanud otsust.
Saksa kuninga tiitli pärast Cornwalli hertsogi Richardiga tülitsenud Kastiilia kuningas Alfonso X kutsus paavsti tüli vahendama, kuid paavst ei langetanud otsust.
Paavst rajas 1263 Cádizi piiskopkonna ja taastas Cartagena-Murcia piiskopkonna.
Urbanus IV käskis 3. jaanuaril 1262 Warmia piiskoppi abistada mongolite vastu siirduvaid Saksa ordu ristisõdijaid Liivimaal ja Preisimaal [2].
Ta kutsus üles alustama ristisõda mongolite vastu, kuid saatis 1263 või 1264 khaan Hulagule kirja "Exultavit cor nostrum".
Urbanus IV kuulutas Portugali kuninga Afonso III abieluvälisest suhtest sündinud lapsed legitiimseteks, sest kuninga ametlik abikaasa oli surnud järeltulijateta.
Urbanus IV kinnitas 15. märtsil 1262 Liivimaa maavaldusi puudutava Saksa orduga liitunud Rootsi aadliku Karl Ulfssoni testamendi.
Ta nõudis 3. detsembril 1262 Linköpingi piiskopilt, et see võtaks kasutusele meetmed end kristlasteks nimetavate isikute vastu, kes müüvad Liivimaal ja Preisimaal elavatele paganatele relvi, rauda ja muid keelatud asju.
Urbanus IV kinnitas 20. augustil 1264 Vene vürsti Konstantini ja Saksa ordu vahelise kinkelepingu maavalduste osas.
Urbanus IV andis 13. detsembril 1261 kõikidel vaimulikele korralduse jutlustada Liivimaa, Kuramaa ja Preisimaa kaitseks kavandatavaks ristisõjaks paganate vastu.
Paavst käskis 3. jaanuaril 1262 Warmia piiskoppi abistada mongolite vastu minevaid Saksa ordu ristisõdijaid Liivimaal ja Preisimaal. Ta nõudis piiskopilt 5. märtsil 1263, et see määraks ametisse Kuramaa piiskopi.
Ta teatas 11. augustil 1262 kõikidele ristisõja heaks Liivimaal ja Preisimaal jutlustavatele vaimulikele, et nad suhtuksid jutlustele saabunud isikutesse heasoovlikult.
Ta nõudis 3. detsembril 1262 Linköpingi piiskopilt, et see võtaks kasutusele meetmed end kristlasteks nimetavate isikute vastu, kes müüvad Liivimaal ja Preisimaal elavatele paganatele relvi, rauda ja muid keelatud asju.
Ta käskis mais 1263 frantsisklasi Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal jutlustada kavandatud ristisõja heaks. Ta kohustas 23. mail 1263 ristisõja kavandamiseks Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal jutlustavaid piiskoppe, premonstatensiaanlasi, tsistertslasi, dominiiklasi ja frantsisklasi, et nad jutlustaksid ka püha maa jaoks plaanitava ristisõja tarbeks.
Ta sätestas 26. mail 1263 vabastused kõikidele katoliiklastele, kes Liivimaa, Kuramaa ja Preisimaa kaitseks ristisõtta lähevad.
Ta teatas 5. septembril 1264 vaimulikele, et nad abistaksid Saksa ordu tegevust Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal.
Ta saatis 11. septembril 1263 Tallinna vaimulikele ja ilmikutele bulla. Ta määras 13. septembril 1263 Tallinna piiskopiks Roskilde toomhärra Thrugoti. Ta nõudis 17. septembril Ribe, Århusi ja Viiburi piiskoppidelt osalemist Tallinna piiskopi ametisse pühitsemisel.
Ta sätestas 13. jaanuaril 1264 Tallinna piiskopi kohustused.
Urbanus IV andis 3. jaanuaril 1264 Tallinna piiskopile kohustuse määrata Taani aadliku järglasele, Tartu toomhärra Herbertile prebende. Ta andis 21. jaanuaril 1264 Riia praostile korralduse Saare-Lääne piiskopkonna toomhärra, alamdiakon Heinrichi prebendide asjus.
Roomas puhkenud rahutuste tõttu valiti Urbanus IV paavstiks Viterbos ja tal ei õnnestunud oma valitsemisajal Roomas viibida. Samas toetas ta paavstimeelse omavalitsuse moodustamist Roomas. Kui Sitsiilia kuningas Manfredo tungis Kirikuriiki, põgenes paavst Orvietosse ja sealt 9. septembril 1264 Perugiasse.
Tal õnnestus 1261 saada tagasi ka suurem osa Sitsiilia kuninga Manfredo poolt vallutatud Kirikuriigist. Ta kindlustas oma võimu Toscana pankurite ja kaupmeeste seas, tagades sel moel endale suuremad finantsilised sissetulekud.
Ta lasi tugevdada Kirikuriigi kindluseid ja määras ametisse uusi ohvitsere.
Ta taastas 1264 Osimo piiskopkonna.
Kardinal Hugues de Saint-Cher oli tema ajal poenitentiarius summuse ametis.
Urbanus IV võttis 23. veebruaril 1262 Farfa kloostri ja 7. märtsil 1263 Zwiefalteni kloostri paavstliku protektsiooni alla.
Urbanus IV määras 1263 kardinal Giovanni Gaetano Orsini frantsisklaste kardinal-protektoriks. Ta määras 1263 munk Bertholdi jutlustama plaanitava ristisõja toetuseks.
Ta kutsus frantsisklasi jutlustama kreeklaste vastu plaanitava ristisõja heaks. Ta käskis mais 1263 frantsisklasi Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal jutlustada ristisõja toetuseks. Ta kohustas 23. mail 1263 Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal jutlustavaid frantsisklasi, et nad jutlustaksid ka pühal maal plaanitava ristisõja jaoks [2].
Ta kehtestas 18. oktoobril 1263 kirjaga Beata Clara klarisside reeglid. Ta tunnustas 27. juulil 1263 Prantsusmaa printsessi Isabelle'i rajatud kongregatsiooni konstitutsiooni.
Ta rajas 1261 või 1262 Gaudenti rüütliordu, mille Sixtus V saatis laiali.
Ta andis 1262 Lazaruse rüütliordule immuniteedi ja 1264 privileege.
Ta võttis 25. veebruaril 1262 Weißenau kloostri paavstliku protektsiooni alla [1].
Ta kohustas 23. mail 1263 Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal jutlustavaid premonstratensiaanlasi, et nad jutlustaksid ka pühal maal plaanitava ristisõja heaks [2].
Urbanus IV lubas 25. novembril 1261 Saksa ordul võtta enda omandusse kõik mõisad, mille senised omanikud on astunud ordusse, välja arvatud läänimõisad. Ta teatas 13. detsembril 1261 ordule, et need mungad ja regulaarkanoonikud, kes üksteisega on kakelnud, peavad alluma oma abtidele ja võivad preestritelt saada absolutsiooni [1].
Ta nõudis 13. detsembril 1261 kõikidelt vaimulikelt, et nad abistaksid Saksa ordut Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal ega takistaks ordu tegevust.
Ta kinnitas 15. märtsil 1262 Liivimaa maavaldusi puudutava Saksa orduga liitunud Rootsi aadliku Karl Ulfssoni testamendi [2].
Ta nõudis 12. detsembril 1262 Chełmno piiskopilt, et see jutlustaks Saksa ordu abistamiseks plaanitava ristisõja jaoks.
Ta kinnitas 20. augustil 1264 Vene vürsti Konstantini ja Saksa ordu vahelise kinkelepingu maavalduste osas.
Ta keelas 23. augustil 1264 Saksa ordul määrata ehitistele makse.
Ta teatas 5. septembril 1264 vaimulikele, et nad abistaksid Saksa ordu tegevus Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal [2].
Ta kinnitas 1. detsembril 1261 tsistertslaste vabadused ja privileegid.
Ta võttis 11. märtsil 1262 Baindti kloostri paavstliku protektsiooni alla.
Ta vabastas 5. mail 1262 tsistertslaste kloostrid nende kohustustest.
Ta tunnustas 1264 tsölestiinide ordut.
Urbanus IV kehtestas 8. septembril 1264 avaldatud bullaga "Transiturus" katoliku kirikus Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha tähistamise. Ta määras Aquino Thomase koostama selle suurpüha jaoks tunnipalved.
Talle omistatakse 1262. aasta paiku Ave Maria palvesse Jeesuse nime lisamine.
Ta andis indulgentse neile, kes põlvitavad või langetavad pea Jeesuse nime kuuldes.
Ta vabastas 26. novembril 1261 kõik patukahetsejad pattudest, kui nad käivad jõuludel, ülestõusmispühadel, nelipühadel, neitsi Maarja taevaminemispühal ja Issanda templissetoomise pühal oma kogudusekirikutes missal ja lähevad veel Saksa ordule kuuluvasse kirikusse.
Talle on omistatud 25. märtsil 1263 avaldatud apostellik konstitutsioon, millega ta andis privileege skapulaari kandvatele ilmikutele, kuid kirikuloolased on seadnud dokumendi autorsuse kahtluse alla, kuna see on välja antud Viterbos, kuid paavst viibis sel ajal hoopis Orvietos.
Urbanus IV korraldusel kirjutas Aquino Thomas õigeusu kiriku teoloogia vastu teose "Opusculum contra errores Graecorum", Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha tähistamise kohta offiitsiumi "Officium de festo Corporis Christi" ja kommentaarikogu "Catena Aurea".
Urbanus IV 1262 nõudis, et ketserile eluaegse vanglakaristuse määramiseks ja tuleriidale saatmiseks on kohtul vaja piiskopi luba.
Urbanus IV kanoniseeris 25. jaanuaril 1262 Richard de Wychi.
Talle on omistatud ka Félix de Valois' kanoniseerimine 1. mail 1262, kuigi vastavat ürikut pole säilinud.
Urbanus IV määras 22. mail 1262 kardinaliks oma sugulase Anchero Pantaléoni.
Urbanus IV määras 14 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Clemens IV, Martinus IV ja Honorius IV. Ta määras kardinaliks 6 prantslast, moodustades nii kardinalide kolleegiumis prantslaste fraktsiooni.
Urbanus IV andis 14. mail 1263 Palencia ülikoolile samasugused privileegid, nagu need olid Pariisi Ülikoolil.
Tema üleskutsel alustati Orvietos paavstipalee ja Troyes' Saint-Urbaini katedraali ehitamist.
Astroloog ja paavsti kaplan Johannes Campanus tegi paavstile ettepaneku kalendrireformi teostamiseks. Ta pühendas oma teose "De computo ecclesiastico" paavstile.
Troyes's asub Urbanus IV nimeline tänav.
Urbanus IV-t on peetud paavstiks, keda on mainitud Tannhäuseri legendis, kus ta keeldus armastusjumalannaga kohtunud Tannhäuserile absolutsiooni andmast.
Urbanus IV suri 2. oktoobril 1264 Perugias ja maeti Perugia katedraalis.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
