Remove ads
Honorius III (Cencio Savelli, ka Cencius või Cencius Camerarius; 1150 ? – 18. märts 1227) oli paavst 1216–1227. Ta oli 177. paavst.
Cencio Savelli sündis Roomas Aimerico Savelli (Aimerico da Sabello) peres. Samast suguvõsast pärines ka hilisem paavst Honorius IV.
Savelli õppis Roomas Lateraani kloostris, kirikuajaloolase Onofrio Panvinio arvates aga Lateraani regulaarkanoonikute juures.
Savelli oli Rooma Santa Maria Maggiore kiriku kapiitli kanoonik ja seejärel ülempreester. Ta sai kardinal Giacinto Bobo (hilisem paavst Coelestinus III) prokuraatoriks ning 1188 või 5. detsembril 1189 paavstlikuks kantsleriks ja varahoidjaks. Coelestinus III määras Savelli 20. veebruaril 1193 Santa Lucia in Orphea või Santa Lucia in Silice kardinaldiakoniks ja Innocentius III 1200 Santi Giovanni e Paolo kardinalpreestriks. Ta oli 1194–1198 Rooma kiriku asekantsler. 1197 sai Savellist Sitsiilia kuninga Friedrich II tuutor.
Kardinal Savelli koostas katoliku kiriku majanduskogumiku "Liber censuum Romanae ecclesiae". Ta osales 2 paavsti valimistel 1198–1216.
Remove ads
Honorius III valiti paavstiks 18. juulil 1216 Perugias, ordineeriti piiskopiks 24. juulil 1216 Perugias San Pietro kirikus ja krooniti paavstiks 31. augustil 1216 Roomas.
16.–18. juulini 1216 toimunud paavstivalimistel osales Salvador Miranda andmetel 27, kuid "Catholic Encyclopedia" väitel 19 kardinali. Savelli valiti paavstiks kompromisskandidaadina. Kardinalide valikut mõjutasid sellised tegurid, nagu Itaalia sisepoliitiline olukord, oht skisma tekkimiseks ja mongolite sissetung Euroopasse.
Remove ads
Viies ristisõda
Pikemalt artiklis Viies ristisõda
Honorius III saatis ametisse asudes kirjad Euroopa valitsejatele, kutsudes neid osalema ristisõjas. Ta püüdis ristisõja kordaminekuks lahendada Euroopa valitsejate vahelisi erimeelsusi.
Paavst määras 1218 legaadiks ristisõtta kardinal Robert Curzoni ja 1219 Pelagio Galvani. Paavstile andis ristisõja käigust ülevaate Akko piiskop Jacques de Vitry.
Ristisõja rahastamiseks eraldasid paavst ja kardinalid kümnendiku ning ülejäänud prelaadid 20 protsenti oma sissetulekutest 3 aasta jooksul.
Paavst kroonis 9. aprillil 1217 Roomas San Lorenzo fuori le Mura kirikus Ladina keisririigi keisriks Pierre de Courtenay. Ta tunnustas tema järeltulijana Robert de Courtenay'd, keda ta toetas võitluses Epiruse despoodi Theodoros Komnenosega. Ta kroonis "Catholic Encyclopedia" andmetel 1220 Orvietos Jeruusalemma kuningaks Pierre d'Artois.
Ta määras 1217 ametisse Kreekas asuva Olenuse piiskopi.
Paavst saatis kardinal Ugolino dei Conti di Segni 14. märtsil 1221 Kesk- ja Ülem-Itaaliasse pidama jutlusi uue ristisõja korraldamiseks.
Ristisõda albilaste vastu
- Pikemalt artiklis Albilaste ristisõda
Honorius III nõudis detsembris 1217 ja jaanuaris 1218, et Toulouse ja teised Lõuna-Prantsusmaa linnad hoiduksid ülestõusust ning hoiatas Toulouse'i krahvi Raymond VII-t tagajärgede eest. Pärast Simon de Montforti surma nõudis paavst Prantsusmaa kuningalt Philippe II Auguste'ilt ristisõja korraldamist albilaste vastu ja käskis tal toetada Simoni poega Amaury de Montforti. Paavst saatis 1220 legaadiks Prantsusmaale kardinal Konrad von Urachi ja pärast teda Romano Bonaventura. Ta kutsus 1226 Louis VIII-t alustama ristisõda albilaste vastu.
Rekonkista
- Pikemalt artiklis Rekonkista
Honorius III kuulutas 1218 ristisõja Pürenee poolsaare muhameedlaste vastu.
Preislaste ristisõda
Honorius III kutsus 1222 alustama ristisõda preislaste vastu. Ta tunnustas piiskop Christiani tegevust Preisimaal. Ta määras ristisõja legaadiks Gniezno piiskopi Wincenty I Niałeki.
Honorius III ja Eesti
- Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus
- Pikemalt artiklis Liivi ristisõda
Honorius III lubas 30. septembril 1217 Riia (Liivimaa) piiskopil Albertil määrata ametisse piiskoppe, kuid sätestas, et nende ordineerimisel peab osalema 2 või 3 piiskoppi. Paavst nõudis 2. jaanuaril 1219 Riia piiskopilt, et ta annetaks 20 protsenti oma sissetulekutest püha maa heaks. Ta määras 28. oktoobril 1219 Liivimaa alad Peetruse ja paavsti protektsiooni alla.
Honorius III teavitas Magdeburgi peapiiskopi Albrecht I von Käfernburgi kaudu Liivimaa piiskoppe 26. aprillil 1217, et Liivimaa kristlikud alad kuuluvad Magdeburgi peapiiskopi jurisdiktsiooni alla, seetõttu teatas paavst Bremeni peapiiskopile 30. aprillil 1218, et Riia piiskop ei kuulu tema jurisdiktsiooni alla. Paavst teatas Magdeburgi peapiiskopile 21. aprillil 1221, et see algataks üleskutse ristisõjaks Liivimaale või pühale maale minemiseks. Honorius III kutsus 18. jaanuaril 1222 Saksimaa kristlasi abistama Liivimaa vastristituid paganate vastu ja võrdsustas ristiretke pühale maale minemise patukustutusega. Ta andis 27. jaanuaril 1223 Riia piiskopile korralduse ristisõja asjus. Honorius III keeldus 23. detsembril 1223 Riia piiskopkonda peapiiskopkonnaks muutmast ja kohustas Liivimaa piiskoppide tüliküsimused lahendama paavsti juures, kuid andis 19. novembril 1225 legaadile Modena Wilhelmile õiguse Riia piiskopkond vajadusel peapiiskopkonnaks määrata ja vastristitud võtta paavsti kaitse alla. [1] Paavst nõudis 30. aprillil 1218 Bremeni peapiiskopilt, et too ei takistaks ristisõdijatel Liivimaale sõita. Ta nõudis 26. oktoobril 1219 ja 21. detsembril 1223 peapiiskopilt, et too loobuks metropoliidi taotlustest Riia piiskopkonna üle. Ta keeldus 7. novembril 1219 Liivimaa piiskoppide palvel rajamast Liivimaal peapiiskopkonda.
Honorius III sätestas 9. oktoobril 1218, et Taani kuningas Valdemar II võib paganatelt vallutatud alad inkorporeerida Taani kuninga valdustesse. Ta nõudis 29. oktoobril 1219 kuningalt, et ta kaitseks Liivimaale suunduvaid palverändureid (peregrinos). Ta käskis 18. aprillil 1220 kuningat, et see aitaks ristiusustada Liivimaad.
Paavst kohustas 18. aprillil 1220 Riia, Sēlija ja Lihula piiskoppi lubama oma aladel misjoneerida tsistertslastel ja teistel munkadel. [2] Paavst andis 19. märtsil 1220 avaldatud bullas "Cum zelo caritatis" tsistertslastele korralduse jutlustada eestlaste seas ja andis loa Wesselinil kaasata misjonitööks Eestimaal tsistertslasi ja teiste kloostrite asukaid[3]. Ta tunnustas 19. märtsil 1220 Lundi peapiiskopkonna Tallinna piiskopkonna ning 18. aprillil 1220 Lihula piiskopkonna rajamist, kuid kohustas Riia ja Lihula piiskoppe, et need soodustaksid uute usklike liitumist ordudega, mis tooks regioonis kaasa munkade arvukuse tõusu [4].
Riia piiskopi Alberti ja Taani kuninga vahel puhkes 1220 vaidlus Liivimaa alade jurisdiktsiooni üle, mistõttu Riia piiskop siirdus Rooma paavsti juurde õigust nõudma [5], kes ta küll ära kuulas [6], kuid et ka Taani kuningas saatis oma esindajad Rooma, jäi Alberti soovi rahuldamata. Piiskop läks siis õigust otsima Saksa-Rooma keisri Friedrich II juurde, kuid ei saanud ka temalt soovitut otsust.
Ta käskis Riddagshuseni tsistertslaste kloostri abtil jätta Liivimaale ühe priori misjoneerima. Et mõõgavennad survestasid vastristituid, kohustas Honorius III 8. veebruaril 1222 Sēlija piiskoppi ja Dünamünde kloostri abti läbi viima uurimist. Ta keelas 8. veebruaril 1222 Liivimaal Mõõgavendade ordul vastavalt Lateraani IV kirikukogu otsusele vastristitute piinamisel rauaproovi kasutamise ja teatas 8. veebruaril 1222 Sēlija piiskopile ja Dünamünde abtile, et Mõõgavendade ordu peab Sēlija piiskopile tagastama vallutatud alad. [2]
Paavst käskis 8. veebruaril 1222 Liivimaa õigusmõistjatel (iudicibus) sundida regiooni elama asunud venelasi järgima katoliku kiriku kombeid. Ta käskis 16. novembril 1224 Venemaa katoliiklasi, et nad abistaksid Liivimaa ristiusustajaid (evangelizant) [4].
Honorius III määras 31. detsembril 1224 legaadiks Eestimaal, Virumaal, Kuramaal, Holsteinis, Zemgales ja Samlandis (Holzsten, Hestonia, Semigallia, Samblandia, Curlandia, Wirlandia) Modena Wilhelmi [4]. Legaat saatis Rooma saadikud, kes kirjeldasid paavstile Liivimaa olukorda [7]. Paavst volitas 9. jaanuaril 1225 legaati rajama kirikuid ja määrama piiskoppe. Ta nõudis katoliiklikelt Vene vürstidelt, et nad toetaksid Wilhelmi tegevust.
Paavst võttis 3. jaanuaril 1225 avaldatud bullas "Ecclesia Romana" vastristitud Preisi- ja Liivimaal paavstliku protektsiooni alla. Ta sätestas, et vastristitud peavad jääma vabadeks inimesteks, mitte rõhututeks:
| „ | Ubi Spiritus Dei est, debeat esse libertas.
[Kus on Jumala Vaim, seal peab olema vabadus.] |
“ | |||
Wilhelm nõudis 1225, et sakslased loovutaksid Virumaa paavsti protektsiooni alla, samuti soovis ta taanlastelt, et nad annaksid alasid paavsti protektsiooni alla. Taani loovutas legaadi nõudmisel paavstile Virumaa, Järvamaa, Harjumaa ja Läänemaa [8], kuid legaat andis 1226 Harjumaa taas Taanile tagasi. Wilhelm võttis Virumaa vanemad 1226 paavstliku protektsiooni alla [9].
Paavst kinnitas 19. novembril 1226 Riia piiskopi Alberti ja Riia linna vahel 1225 sõlmitud lepingu. Ta kinnitas 19. novembril 1226 Wilhelmi otsused 15. märtsist 1226 Riia linna piiride osas.
Ta lubas 27. novembril 1226 Mõõgavendade ordul Liivimaale tulnud palverändureid oma teenistusse võtta. Ta kinnitas 10. detsembril 1216 Wilhelmi otsuse Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vahelises jurisdiktsioonivaidluses. Ta kinnitas 11. detsembril 1226 Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu ja Lihula piiskopi vahel sõlmitud leppe vaidlusaluste alade osas.
Paavst kutsus 28. novembril 1226 avaldatud bullas "Etsi omnes" Lübecki elanikke osalema Liivimaal ristisõjas. Ta võttis 17. jaanuaril 1227 Visby elanikud paavstliku protektsiooni alla ja kutsus neid kaitsma vastristituid Eesti- ja Liivimaal [4].
Remove ads
Honorius III nõudis, et Saksa kuningas Friedrich II osaleks ristisõjas. Friedrich II andis 1217 paavstile lubaduse, kuid ei soostunud ristisõtta minema, et võidelda oma rivaali Otto IV-ga. Kui Otto 1218 suri, kordas paavst taas oma nõudmist, kuid kuningas lükkas otsust mitmel põhjusel edasi.
Paavst kroonis Friedrichi 22. novembril 1220 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks. Friedrich aitas omakorda paavstil 1221 Rooma naasta. Paavsti nõudmisel lubas keiser alles 1225 temaga San Germanos kohtumise järel osaleda ristisõjas.
Paavst taunis, kui Friedrich soovis Sitsiilias saavutada kontrolli kirikuametnike määramise üle ja soovis vallutada Spoletot.
Paavst nõudis Kölni peapiiskopilt Engelbertilt, et see abistaks Esseni nunnasid, keda kiusas taga Isenbergi krahv Friedrich.
Remove ads
Honorius III tunnustas Aragóni kuningana Jaime I-t ja taunis mässulisi aadlikke.
Honorius III määras Iirimaal asuva Croagh Patricku mäe Tuami peapiiskopi jurisdiktsiooni alla.
Honorius III tunnustas Inglismaa kuningana Henry III-t. Ta saatis Inglismaale legaadina Guala Bicchieri, kes nõudis, et mässulised aadlikud tunnustaksid kuningana Henryt. Legaat kroonis Henry 16. oktoobril 1216 Inglise kuningaks. Paavst volitas legaati ekskommunitseerima igaüht, kes tunnustas Henry asemel Inglise kuningana Prantsusmaa kroonprintsi Louis'd.
Paavst andis 19. jaanuaril 1217 Pembroke'i krahvile William Marshalile korralduse valmistada ette sõda Prantsusmaa kroonprintsi Louis' vastu. Legaadi abiga tunnustasid mässumeelsed aadlikud Henryt 11. septembril 1217 Inglise kuningana.
Remove ads
Honorius III kutsus Leóni kuningat Alfonso IX-t ja Kastiilia kuningat Fernando III-t rahu pidama.
Honorius III kinnitas 9. veebruaril 1217 Poola vürsti Władysław III ja Władysław Odonici vahelise kokkuleppe.
Ta tunnustas 1218 Krakówi peapiiskopi Wincenty Kadłubeki tagasiastumist.
Honorius III ekskommunitseeris Portugali kuninga Afonso II. Ta tunnustas peapiiskop Estêvão Francisco Suáreze tegevust.
Ristisõjast albilaste vastu vaata artiklis albilaste ristisõda.
Honorius III vahendas Prantsusmaa kuninga Philippe II Auguste'i ja Aragóni kuninga Jaime I vahelist tüli.
Paavst nõudis, et Philippe II ei tungiks Inglismaale.
Paavst külastas "Catholic Encyclopedia" andmetel 1220–1221 Prantsusmaad, käies Déols'is ja Tre-Fontane'i kloostris.
Honorius III taunis 1220 Rootsi kuningat Johan I-t, kes määras kiriklikesse ametitesse endale sobivaid isikuid. Paavst nõudis, et Rootsi vaimulikud järgiksid tsölibaati.
Paavst saatis 1221 kirja Turu piiskopile.
Honorius III tunnustas 1217 Serbia vürsti Stefan II-st kuningana.
Honorius III kinnitas 1218 Šoti kuningale Alexander II-le, et šoti kirik on Rooma subjekt ega allu anglikaani kirikule.
Honorius III sätestas 9. oktoobril 1218, et Taani kuningas Valdemar II võib paganatelt vallutatud alad inkorporeerida oma riigi koosseisu. Ta nõudis 29. oktoobril 1219 kuningalt, et ta kaitseks Liivimaale suunduvaid palverändureid. Ta käskis 18. aprillil 1220 kuningat, et see aitaks ristiusustada Liivimaad[4].
Paavst nõudis 1224 Schwerini krahvilt Heinrichilt Taani kuninga vabastamist pantvangistusest.
Honorius III vaidles Tšehhi kuninga Otakar I-ga kirikuametnike määramise üle.
Ungari kuningas András II nõudis 1222 oma pojalt Bélalt abielu lahutamist, kuid poeg keeldus ja paavst tunnustas teda. Honorius III vahendusel saavutasid isa ja poeg kokkuleppe.
András II määras Béla halduriks Dalmaatsias ja Horvaatias, kus prints hakkas paavsti heakskiidul tagasi võtma maid, mis isa oli läänistanud oma toetajatele.
Honorius III saatis dominiiklased eesotsas Jacek Odrowążiga (Hyacinth) Kiievi-Vene suurvürstiriiki misjoneerima.
Paavst kutsus Pihkva elanikke pöörduma katoliiklusse.
Paavst käskis 8. veebruaril 1222 Liivimaa õigusmõistjatel (iudicibus) sundida regiooni elama asunud venelasi järgima katoliku kiriku kombeid. Ta käskis 16. novembril 1224 Venemaa katoliiklasi, et nad abistaksid Liivimaa ristiusustajaid (evangelizant). Ta nõudis katoliiklikelt Vene vürstidelt, et nad toetaksid Wilhelmi tegevust [4].
Roomas puhkenud rahutuste tõttu oli Honorius III sunnitud 1220 linnast lahkuma ja naasis alles 1221 Saksa-Rooma keisri Friedrich II abiga.
Honorius III määras kardinal Ugolino dei Conti di Segni legaadiks vahendama tüli Pisa ja Genova vahel, kes 1217 saavutasid kokkuleppe. Legaadi vahendusel sõlmisid 1218 kokkuleppe Milano ja Cremona ning 1219 Bologna ja Pistoia. Tema ajal taastus paavsti võim Perugias, Assisis, Noceras, Folignos ja Ternis.
Üldkiriklikud otsused
Honorius III sätestas et ka kabelid peavad olema cathedraticumi maksu subjektideks.
Antoniinid
Honorius III tunnustas 1218 antoniinide hospitaliite.
Dominiiklased
Honorius III tunnustas 22. detsembril 1216 avaldatud bullas "Religiosam vitam" dominiiklaste ordut ning kohtus Dominicusega, kelle ta määras ordu suurmeistriks ja paavstlikuks teoloogiks. Ta nõudis 11. veebruaril 1218, et kõik prelaadid abistaksid dominiiklasi.
Ta andis 3. detsembril 1218 dominiiklaste käsutusse Rooma San Sisto kiriku ja märtsis 1219 Milano San Eustorgio kiriku.
Frantsisklased
Honorius III tunnustas 9. detsembril 1219 avaldatud bullas "Sacrosancta" klarisside tegevust. Ta tunnustas 29. novembril 1223 avaldatud bullas "Solet annuere" frantsisklaste ordut ja kohtus Franciscusega.
Ta määras frantsisklaste kardinal-protektoriks kardinal Ugolino dei Conti di Segni.
Franciscuse kaaslasele Masseo da Marignanole tuginedes peetakse Honoriust Porziuncola indulgentsi andjaks, mille ta oli andnud juulis või augustis 1216.
Karmeliidid
Honorius III tunnustas 30. jaanuaril 1226 avaldatud bullas "Ut vivendi normam" karmeliite.
Kongregatsioonid
Honorius III tunnustas 7. märtsil 1219 Val des Ecoliers'i kongregatsiooni.
Ta tunnustas Pietro Nolasco rajatud kongregatsiooni.
Saksa ordu
- Pikemalt artiklis Saksa ordu
Honorius III kinnitas 8. detsembril 1216 ja 15. detsembril 1220 Saksa ordu privileegid. Ta andis 9. jaanuaril 1221 ordule privileege. Ta võttis 18. jaanuaril 1221 Saksa ordu paavstliku protektsiooni alla.
Ta kohustas 19. detsembril 1216 ordust loata lahkunud orduvendi ordusse tagasi pöörduma. Ta keelas 1. oktoobril 1218 prelaatidel Saksa ordu liikmeid ekskommunitseerida. Ta käskis 16. detsembril 1220 ekskommunitseerida igaühe, kes Saksa ordu isiku kallal tarvitab vägivalda. Ta keelas 15. jaanuaril 1221 ja 22. juunil 1224 vaimulikkonnal nõuda Saksa ordult kümnist ja loomasööta.
Ta sätestas 16. jaanuaril 1221, et prelaadid ei tohi oma külalisi majutada Saksa ordule kuuluvatesse hoonetesse. Ta keelas vaimulikel ekskommunitseerida paavsti mandaadita Saksa ordu liikmeid.
Ta sätestas 18. jaanuaril 1221, et orduvend, kes vaimulike ja usklike vastu on sooritanud ekstsesse, võib piiskopilt saada absolutsiooni. Ta keelas Saksa ordule mõeldud kangastelt nõuda tollimaksu (caucagium). Ta keelas 19. jaanuaril 1221 prelaatidel nõuda Saksa ordule läänistatud mõisatelt makse. Ta keelas prelaatidel nõuda Saksa ordu isikutelt (hominibus) rahatrahvi ja kiriklikke makse. Ta keelas vaimulikel nõuda pärandiõigust Saksa ordu isikutelt.
Ta keelas 20. jaanuaril 1221 prelaatidel määrata Saksa ordu isikutele kiriklikke karistusi. Ta sätestas, et Saksa ordus teenivad vikaarid peavad teenistuskohustusi täitma isiklikult. Ta keelas Saksa ordust lahkunud isikut vastu võtta teistesse ordudesse.
Paavst määras 21. jaanuaril 1221, et isikut, kes almuste kogumise eesmärgil kasutab Saksa ordu musta risti, tuleb kirikliku karistusega karistada.
Ta keelas 4. veebruaril 1221 prelaatidel nõuda Saksa ordult kindlustuste rajamise eest vigesimat. Ta sätestas 5. veebruaril 1221, et Saksa ordu võib orduvendade laibad matta ordule kuuluvasse surnuaeda. Ta sätestas, et Saksa ordu liikmed peavad apelleerima paavstile. Ta keelas abistada orduvendi, kes hakkavad ülematele vastu. Ta nõudis, et Saksa ordu liikmed peavad ristima hüljatud lapsi (pueros, qui ad ianuam vestram alendi saepius deportantur). Ta keelas Saksa ordul annetada raha müüride, sildade või vallide parandamiseks (pro reparatione murorum, pontium vel vallorum).
Ta nõudis 8. veebruaril 1221 prelaatidelt, et nad abistaksid Saksa ordu orduvendi, kuid 9. veebruaril 1221 keelas kaitsta orduvendi, kes on usust taganenud.
Ta keelas 13. märtsil 1221 nõuda prelaatidel Saksa ordu isikute päranditelt rohkem makse kui sätestatud. Ta kohustas 20. veebruaril 1222 prelaate kaitsma orduvendi almuste kogumisel. Ta sätestas 17. aprillil 1222, et Templiordu rüütlid ei tohi tülitada valget mantlit kandvaid Saksa ordu orduvendi. Ta käskis 16. jaanuaril 1223 vangistada igaühe, kes võtab vangi Saksa ordu orduvenna. Ta sätestas 1225, et väiksemaid patte sooritanud rüütel saab Saksa ordusse astudes absolutsiooni. Ta keelas Saksa ordul ilma paavsti mandaadita ekskommunikatsiooni kehtestada. Ta keelas prelaatidel nõuda Saksa ordu kaplanitelt endale kuulekust. Ta manitses prelaate Saksa ordut toetama ja selle sissetulekuid mitte kärpima.
Honorius III keelas koguduse liikmetele seni kehtinud tava suudelda pärast evangeeliumi lugemist piiblit.
Honorius III mõistis 1225 hukka Johannes Scotus Eriugena töö "De Divisione Naturæ".
Honorius III ühendas 1217 Terracina, Sezze ja Piperno piiskopkonnad. Salzburgi peapiiskop Eberhard II palus 1223 paavstil rajada St. Andrä piiskopkonna.
- 1217 Sparta piiskopkond
- 22. juuni 1218 Seckau piiskopkond
- 25. oktoober 1219 Sēlpilsi (Selburg) piiskopkond
- 19. märts 1220 Tallinna piiskopkond
- 18. aprill 1220 Lihula piiskopkond
- 14. november 1224 Zemgale (Semgallia) piiskopkond
Honorius III avaldas 7. novembril 1217 bulla "Sicut judaeis", milles ta keelas juutide sunniviisilise ristimise.
Ta avaldas 1218 bulla "In generali consilio", milles ta nõudis, et juudid kannaksid vastavalt Lateraani IV kirikukogu otsustele erilist riietust.
Ta sätestas 29. aprillil 1221 avaldatud bullas "Ad nostram", et juudid peavad kandma erilisi riideid ja nad ei tohi tegutseda avalikus sektoris.
Melkiidi jakobiidi patriarh Nikolaos I saatis Honoriusele kirja.
Honorius III kanoniseeris 7 isikut:
- Bertrand Comminges'st, 1220
- Hugh Lincolnist, 18. veebruar 1220
- Lawrence O’Toole, 11. detsember 1225
- Robert Molesme'st, 1222
- Guillaume de Donjeon, 17. mai 1218
- Vilhelm Roskildest, 21. jaanuar 1224
- William FitzHerbert, 18. märts 1226
Ta tunnustas 23. mail 1220 Cluny abti Hugues' reliikviate translatsiooni. Ta andis pühakute Felixi ja Adauctuse reliikviad krahv Heinrichile, kes viis need Andechsi kloostrisse.
Honorius III määras detsembris 1216 kardinaliks oma sugulase Bertrando Savelli.
Honorius III määras 9 uut kardinali 6 konsistooriumil. Ta avaldas 1225 bulla "Summi providentia principis", mis nägi ette karmid karistused igaühele, kes solvavad kardinale.
- konsistoorium detsember 1216
- Niccolò, Santa Maria in Aquiro kardinaldiakon
- Bertrando Savelli
- Gil Torres
- konsistoorium 8. jaanuar 1219
- Konrad von Urach
- konsistoorium 1219
- Pietro Capuano
- konsistoorium 1219
- Niccolò de Chiaramonte
- konsistoorium 1221
- Leone, San Marcello kardinapreester
- Roberto Rainaldi
- konsistoorium 28. september 1225
- Oliver von Paderborn
Honorius III sätestas 2. mail 1226 või 1227 avaldatud bullas "Novæ causarum" paavstlike dekreetide kogu avaldamise.
Ta andis privileege Pariisi Ülikoolile ja Bologna ülikoolile, kuid 1219 avaldatud bullaga "Super speculam" keelas ta tsiviilõiguse õpetamise.
Ta keelas vaimulikel pidada loenguid.
Ta määras 16. jaanuaril 1223 või 1224 õpetlase Michael Scotuse Casheli peapiiskopiks.
Tema ajal renoveeriti Rooma San Lorenzo fuori le Mura kirikut ja San Crisogono kirikut.
Guglielmo Agnelli ja Giotto di Bondone kujutasid paavsti freskodel. Paavsti on kujutatud Rooma San Paolo fuori le Mura kiriku apsiidil Jeesus Kristuse jala juures. Paavsti on maalil kujutanud maalikunstnik Gregorio Pagani.
Honorius III suri 18. märtsil 1227 Roomas Lateraani palees ja maeti Rooma Santa Maria Maggiore kirikusse.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Remove ads